1-14-2858/62 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-14-2858

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

5. september 2014. a., Tallinn Kriminaalasja number 1-14-2858 Kohtukoosseis Meelika Aava, Sten Lind, Urmas Reinola Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 6. mai 2014. a otsus I.T süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 8,9 ja § 209 lg 2 p 1 järgi lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja Süüdistatav I.T

Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta süüdistatava I.T apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ja

tagastada.

Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 6. mai 2014. a otsusega lühimenetluses tunnistati I.T lühimenetluses süüdi ja karistati KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi vangistusega 2 aastaks 3 kuuks ja KarS § 209 lg 2 p 1 järgi vangistusega 1 aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel liideti mõistetud karistused osaliselt ja liitkaristuseks mõisteti vangistus 2 aastaks 6 kuuks. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti vangistus 1 aastaks 8 kuuks algusega 17. oktoobrist 2013. a. Karistusest loeti kantuks 2 päeva.

2.

I.T tunnistati KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna, ajavahemikul 10. septembrist kuni 7. oktoobrini 2013. a pani taas toime 7 vargust,

mille käigus omastas mitmesugust vara korteritest, trepikodadest ja sõidukitest ning sularahaautomaatidest sularaha.

2(3) KarS § 209 lg 2 p 1 järgi tunnistati I.T süüdi selles, et ta varem vargusi toime pannud isikuna pettis ühes Tallinna linnas asuvas korteris kannatanult välja mobiiltelefoni ja jalgratta kokku 200 euro väärtuses.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav I.T, milles vaidlustab üksnes talle mõistetud vangistuse kestust. Taotlust vangistuse lühendamiseks põhjendab sellega, et ta ei ole varem

kelmusi toime pannud. Ta kahetseb toimepandud kuritegusid. Kohtueelset uurimist ei ole ta oma tegevusega takistanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt.

Esmalt märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktika kohaselt (näiteks

14. novembri 2011. a määruses nr 3-1-1-86-11) peab ringkonnakohtu lahend üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku

keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on

apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas

kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või

karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Käesoleva kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning I.T ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi.

I.T enda küsitlemist ei soovinud (tl 154-155). Seega oli esimese astme kohtus tagatud I.T õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus

muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid.

Kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus

arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine.

Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on I.T-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, so arvestanud süü suurust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning

3(3) lähtunud nii üldkui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kuna I.T on toimepandud kuritegusid küll kahetsenud, kuid samal ajal jätkanud uute kuritegude toimepanemist, siis ei ole tema kahetsus siiras ning maakohus ei ole seda põhjendatult karistust kergendava asjaoluna arvesse võtnud. Kuna I.T pani lühikese ajavahemiku jooksul toime seitse vargust, siis on maakohus mõistnud talle

põhjendatult karistuseks KarS § 199 lg 2 sanktsiooni keskmise määra lähedase karistuse. Kuna kelmusega tekitatud kahju ei olnud suur, siis mõistis maakohus talle selle eest karistuse KarS § 209 lg

2 sanktsiooni alammääras. KarS § 64 lg 1 alusel liitis maakohus mõistetud karistused vaid osaliselt, suurendades I.T-le KarS § 199 lg 2 järgi mõistetud karistust vaid 3 kuu võrra.

I.T-le karistuse mõistmisel tuleb arvesse võtta sedagi, et vaatamata oma noorusele on teda varem samalaadsete kuritegude eest 4 korda karistatud. Esimesel korral jäeti talle mõistetud vangistus tingimuslikult täitmisele pööramata, kuid ta pani katseajal toime uue kuriteo. Järgnevatel kordadel on talle mõistetud karistuseks vangistus. Seega ei ole varasemad karistused I.T käitumisele mõju avaldanud.

Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis oleksid aluseks I.T-le mõistetud karistuse kergendamiseks.

5. Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et I.T-le mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu apellatsiooni põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Seega on süüdistatava apellatsioon ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg 2 p-st 2 läbi vaatamata.

Meelika Aava Sten Lind Urmas Reinola