1-14-518/27 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-14-518

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

15. september 2014. a Tallinn Kriminaalasja number 1-14-518 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kohtuistungi toimumise aeg

2. september 2014. a Kriminaalasi A.F-i süüdistuses KarS § § 122 järgi 121 ja

Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja 23. aprilli 2014. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas Prokurör Aarne Pruus Süüdistatav A.F isikukood XXX, elukoht XXXXX XXXX XX X- , XX AS S , karistatus puudub XXXXXXXXX Kaitsja Vandeadvokaat Eve Jundas

RESOLUTSIOON

Tühistada Pärnu Maakohtu Rapla

23. aprilli 2014. a kohtuotsus A.F-i kohtumaja süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi ning temalt 532,50 euro sundraha 582 ja euro kaitsjatasu väljamõistmise osas.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

1) mõista A.F süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks, 2) kaitsjatasu 582 eurot jätta riigi kanda.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

A.F-i kaitsjale välja makstud määratud kaitsja tasu summas 362,16 (kolmsada kuuskümmend kaks eurot k jätta riigi kanda. uusteist senti) eurot

2(5) Edasikaebe kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva

jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maakohtu Rapla kohtumaja 28. jaanuari 2014. a kohtu alla Pärnu määrusega anti A.F süüdistuses KarS § 121 ja § 122 järgi. Süüdistuse sisu seisnes alljärgnevas.

A.F süüdistati selles, et ta 8. septembril 2013. a kella 16:30 paiku Rapla maakonnas XXXXX vallas XXXXXX külas XXXXXXX talu elamu välisukse juures lõi oma ema ühel korra LJ l lahtise käega keha piirkonda. Seejärel toas haaras kehast, surus ta vastu põrandat põlvili, ho LJ-l idis oma jalgade vahel kinni, surus jalgade ja kätega vastu keha, millega põhjusta talle füüsilist valu LJ s ning kaela vigastuse. ja õla

A.F-i niisugune tegevus o kvalifitseeritud KarS § 121 järgi li

teise isiku kehalise väärkohtlemisena.

Veel süüdistati A.F selles, et ta samas talus alates 2010. aastast järjepidevalt väärkohtles oma elukaaslast . Ta

- RL lõi korduvalt lahtise käega RL le vastu nägu ja ühel korral rusikaga kõhtu, mille tagajärjel ei saanud RL hingata. Surus RL a, pigistades teise näole nutu summutamiseks käe ja padj käega kaelast orkis nõelaga . T tema jalataldu.

2012. aasta novembrikuus tiris A.F RL ta tahtis lahkuda. käsivarrest tagasi eluruumi, kui

2013. aasta veebruaris

magamistoa lõi A.F põrandal istunud RL jalaga näkku, mille tagajärjel ta põrandale kukkus.

2013. aasta augustis lõi A.F RL . lahtise käega vastu nägu

2013. aasta septembri magamistoas voodis - öösel lõi A.F RL le rusikaga selga.

Samuti on A.F mitme aasta jooksul kasutanud RL suhtes vaimset vägivalda, so halvustanud

ja alandanud sõnadega kalts, debiilik, väärakas ja rott ähvardanud füüsilise vägivalla ning jätkumisega. Vägivallatsemine on toimunud 2010. aastal sündin

ud lapse juuresolekul.

A.F-i niisugune tegevus o teise isiku piinamisena. li kvalifitseeritud KarS § 122 järgi

2. Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja 23. aprilli 2014. a kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati A.F süüdi KarS § 121 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, mis jäeti KarS §

74 lg 1 kohaselt täitmisele pööramata 2 aastase katseajaga tingimusel, et A.F ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg s 1 ettenähtud kontrollnõudeid. KarS § 68 lg 1 - alusel loeti

karistusest kantuks 3 päeva.

Maakohus leidis, et 2010. aastal RL suhtes toime pandud vägivallateod ei ole tõendamist leidnud. Samuti ei ole tõendatud kaela ja õlavigastuse tekitamine kvalifitseeris A.F-i - LJ-l Kohus e. poolt RL ja LJ suhtes toime pandud teod teise isiku kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 järgi. Kohus leidis, et A.F tegutses neid isikuid väärkoheldes kavatsetult. kehaliselt

3(5)

3.

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja

õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest A.F ei ole LJ ega RL suhtes füüsilist vägivalda kasutanud.

A.F hoidis LJ-l vaid ümbert kinni, et ta maha rahuneks. Rabelemisega võis endale ise valu LJ põhjustada. Kaitsja viitab oma väite kinnituseks Riigikohtu lahendile nr 3

50. A.F ei ole

-1-1- LJ LJ löönud. Seda ei kinnita oma ütlustes otseselt ka . RL ei ole

LJ löömist pealt näinud.

RL füüsilist vägivalda tarvitanud.

suhtes ei ole A.F RL ütlused on ebausutavad. Keegi tema ütlusi ei kinnita. Kohtuotsus on põhjendamatult paljusõnaline ja laialivalguv. Kirjeldatakse asjaolusid, millel ei ole käesoleva kriminaalasjaga vähimatki seost. Puuduvad kohtuotsuse motiivid selle kohta, et A.F tegutses füüsilist vägivalda kasutades kavatsetult.

4. ning taotlesid

Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsiooni A.F-i õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 121 järgi.

Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, sest kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud käesoleva materjalide ja apellatsiooni väide kriminaalasja tega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled kaitsja apellatsiooni väited väärivad tähelepanu. , leiab, et

5.1 Kohtukolleegium selgitab, et KarS § 121 kehtestab vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest , . Seega ei eelda KarS § 121 kuriteokoosseis obligatoorselt kannatanul kehavigastuste tuvastamist vaid piisab, kui on tuvastatud talle füüsilise valu tekitamine. Riigikohtu senises praktikas on asutud valu põhjustanud muu kehalise väärkohtlemise tõlgendamisel seisukohale, et valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-48-04 ).

Riigikohtu kriminaalkolleegium on 24. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-50- valu tuleb

13 märkinud, et

mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev. Samas tuleb see, et kannatanu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral, see peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on eelpoolviidatud lahendis märkinud ka seda, et KarS § 121 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis ka kaudsest tahtlusest, st

sellest, et toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning

möönab seda. Karistusõigusdogmaatikas ja kohtupraktikas on selgitatud, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element tagajärje -

ettenägemine kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes -

voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust.

4(5) KarS § 121 annab kehalise väärkohtlemise koosseisude loetelu ammendavalt. Seega muud teod, mis

ei kujuta endast tervise kahjustamist, löömist, peksmist ega muud valu põhjustanud kehalist väärkohtlemist, ei ole käesolevas sättes kriminaliseeritud.

5.2 süüdi selles, et ta põhjustas ühe korra Käesolevas kriminaalasjas tunnistas maakohus A.F-i

kehasse löömisega ja kätega ümber keha kinnihoidmisega oma emale e füüsilist valu. LJ-l Millel maakohtu selline järeldus põhineb, seda kohtuotsusest ei nähtu.

Kohtukolleegium märgib, et A.F ei ole oma ema löömises ega kinnihoidmisega valu end põhjustamises kunagi süüdi tunnistanud. Ta on jätkuvalt kinnitanud, et ei ole ema löönud. Ta hoidis emal kahe käega ümbert kinni, et ta maha rahuneks. Ta on varemgi nii teinud ja ema on seepeale alati maha rahunenud. Nii oli ka sellel korral.

Tema elukaaslane tunnistaja RL ei ole

LJ löömist ega kätega kinnihoidmist näinud.

Kannatanu

üritas LJ on maakohtu istungil prokuröri küsimustele vastates kinnitanud, et A.F teda lüüa, kuid väga pihta ei saanudki (tl aitsja küsimustele vastates on ta tegelikult talle 72,76). Ka k

öelnud, et A.F ainult riivas teda väitnud (79). ei ole kordagi LJ , et ta oleks tundnud selle käigus füüsilist valu. A.F-i käsi Kohtukolleegiumi hinnangul on see usutav, sest kui LJ keha tugevasti ei puudutanud, siis ei saanudki ta valu tunda. samuti Kätega kinnihoidmise osas ei ole LJ maakohtu istungil väitnud, et ta oleks tundnud füüsilist valu. Kohtu küsimustele vastates ta tunnistas,

et kinnihoidmise tagajärjeks oli muljumine ja sinikas (tl 78). Maakohus leidis aga oma otsuses, et kehavigastuste tekitamine -l

LJ e ei ole tõendamist leidnud.

Kuna süüdistatav A.F ei ole e füüsilist valu põhjustanud, siis puudub tema käitumises LJ-l KarS § 121 objektiivne koosseis ja ta tuleb selles süüdistuses õigeks mõista.

5.3 Maakohus tunnistas A.F-i veel süüdi oma elukaaslase RL neljal korral kehalises

väärkohtlemises, mis seisnes käest tirimises, jalaga näkku löömises, käega näkku löömises ning rusikaga sel

ga löömises.

Süüdistatav A.F ei ole oma elukaaslase kehalises väärkohtlemises end kunagi süüdi RL tunnistanud. Keegi ei ole A.F-ile inkrimineeritud tegude toimepanemist pealt näinud. Arsti poole kehavigastuste fikseerimiseks RL pöördunud ei ole. Seega on tegemist olukorraga nö sõna sõna - vastu, kus kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.

Kohtukolleegiumi hinnangul on aga ka siin tegemist olukorraga, kus RL ei ole kohtuistungil kordagi kinnita tekitas talle nende tegudega füüsilist valu. Seetõttu puudub nud, et A.F tema tegevuses

KarS § 121 objektiivne koosseis ja ta tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. Siinjuures juhib kohtukolleegium tähelepanu asjaolule, et kannatanu RL- le füüsilise valu põhjustamist ei märgita ära isegi A.F-ile esitatud süüdistuses. Seega on juba ainuüksi A.F-ile esitatud süüdistuse teksti põhjal tema süüditunnistamine RL

kehalises väärkohtlemises KarS § 121 järgi välistatud.

Eelt süüditunnistamises oodut arvesse võttes tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse A.F-i

ja karistamises ning KarS § 121 järgi mõistab ta selles süüdistuses õigeks. Seoses sellega tühistab

kohtukolleegium maakohtu 532,50 euro sundraha ja 582 euro kaitsjatasu otsuse A.F-ilt

väljamõistmise osas. Kaitsjatasu 582 eurot jääb riigi kanda. Muus osas jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata.

5(5)

6. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale vandeadvokaat Eve Jundasele tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras välja maksta talle 362,16 eurot.

Maakohtu otsusele oli esitanud apellatsiooni kaitsja. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Kuna kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p s 4 nimetatud lahendi, millega tühistab maakohtu - otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse, siis jäävad menetluskulud riigi kanda.

7. - Maakohtu Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p st 4 tühistab kohtukolleegium Pärnu Rapla kohtumaja 23. aprilli 2014

. a otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Meelika Aava Urmas Reinola Julia Katškovskaja

Otsus tühistatud osaliselt Riigikohtu 25.02.2015 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsus osaliselt, s.o A.F-i õigeksmõistmises KarS § 121 järgi L. J. i väärkohtlemist puudutavas osas.

-

2. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

5. Kannatanu R. -

L. i seisukoht jätta läbi vaatamata ja tagastada esitajale.

6. Määrata Advokaadibüroole Legalia A.F-ile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 216 (kakssada kuusteist) eurot, sealhulgas käibemaks 36 (kolmkümmend kuus) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.