3-14-50755/37 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-50755 Otsuse kuupäev

15. september 2014 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi I.L.kaebus Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses Pärnu arestimaja kinnipidamistingimustega Menetlusosalised Kaebaja I.L. Vastustaja Politseija Piirivalveamet, volitatud esindaja Irina Punko Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Rahuldada I.L.kaebus osaliselt.

2. Mõista Politseija Piirivalveametilt I.L. kasuks välja 896 eurot.

3. Mõista Politseija Piirivalveametilt I.L. menetluskulude katteks välja 4 eurot 35 senti.

4. Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi otsuses läbivalt initsiaalidega. Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 15. oktoobril 2014 (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I.L.esitas 6. mail 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Politseija Piirivalveametilt (PPA) välja mõista talle Pärnu arestimaja inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 3136 eurot. Kaebaja põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

1.1. Kaebaja viibis Pärnu arestimajas 8. novembrist 2011 kuni 22. juunini 2012. Kaebaja leiab, et Pärnu arestimaja tingimused olid kogumis inimväärikust alandavad, tekitades talle kannatusi,

3-14-50755

mis ei olnud vajalikud kinnipidamisrežiimi järgimiseks. PPA rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3.

1.2. Riideid tuli pesta ja kuivatada samas elukambris, kus kaebaja pidi viibima 24 tundi ööpäevas, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske. Kaebaja ei saanud keelata kaaskinnipeetavatel riietepesu kambris, kuna see võis viia konfliktideni, mis võisid ohustada tema julgeolekut.

1.3. Kaebajal ei võimaldatud viibida värskes õhus, ehkki kaebaja avaldas selleks suuliselt soovi. Jalutuskäiku ei olnud arestimajal võimalik tagada, sest puudus jalutushoov. Teise arestimajja transportimine oleks olnud võimatu, kuna kohtueelne menetlus oli pooleli. Jalutuskäigu mittevõimaldamine on vastuolus vangistusseaduse (VangS) § 95 lg-ga 5 ja arestimaja sisekorraeeskirja (ASKE) § 31 p-ga 4.

1.4. Kambrites asuvad WC-d olid lahtised ja puudus eraldatus kambrist. Ühelt küljelt ulatus WC sein vööni. WC ei olnud eraldatud uksega. Tartu Ringkonnakohus on 15. mail 2013 haldusasjas nr 3-11-1207 tehtud otsuse p-s 17 märkinud, et tualettruumi avatust on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumis, mille alusel kohus on hinnanud, kas kinnipidamistingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega. Ringkonnakohus osutas ka Euroopa vanglareeglistiku p-le 19.3, mille kohaselt peab vangidel olema vaba juurdepääs sanitaarsõlmedele, mis vastavad hügieeninõuetele ja võimaldavad omaette olla. Ringkonnakohus leidis, et ka nurgas olevat sanitaarsõlme tuleb kambris, kus viibib pidevalt mitu kinnipeetut, võtta arvesse, kui tuleb anda hinnang, kas kambri tingimused rikkusid kinnipeetud isiku väärikust. Kuna kambris tuli igapäevaselt ka süüa, leiab kaebaja, et pooleldi avatud WC kasutamisega kaasnev ebameeldiv lõhn alandab inimväärikust.

1.5. Loomulike vajaduste rahuldamiseks tuli kasutada nn aasia tüüpi kükitamistualetti, mis oli koormav põlvedele. EIK on lugenud tualettpoti asemel põrandas oleva augu EIÕK art 3 rikkumiseks (EIK otsus asjas Sorokin vs. Venemaa, kaebus nr 67482/10).

1.6. Kambri valgustus ei vastanud VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõudele. Vähene valgus kurnas silmi, mis võis halvendada kaebaja nägemist. Loomulikku valgust ei olnud kambris piisavalt, sest aken ei olnud täiel määral valgust läbilaskev, sest see oli ehitatud klaasplokkidest.

1.7. Ventilatsioonisüsteem oli amortiseerunud ja toimis ebapiisavalt, eemaldamata kambrist läppunud ja suitsust õhku. Suvel palavate ilmadega oli kambris ebainimlikult palav, talvel külmade ilmadega ebainimlikult külm. Lisaks lülitati vahel õhtuti nõrk ventilatsioon välja, et kambris säiliks see vähenegi soojus, mis seal oli. Sellest tingituna tekkis värske õhu puudus, lämbumistunne.

1.8. Kambris puudusid laud ja tool, mistõttu pidi kaebaja sööma, jooma ja kirjutama voodi peal ebainimlikus asendis. Lisaks puudus öökapp, kus kaebaja oleks saanud oma asju hoida. Seetõttu pidi kaebaja asju hoidma voodi all räpase põranda peal.

1.9. Duši all võimaldati käia vaid kord nädalas, kusjuures duširuum oli külm, ebahügieeniline ja selle laenurgad hallitasid. Sooja vett sai kasutada piiratud koguses. Pesemine oli ajaliselt piiratud (üldjuhul viis minutit).

3-14-50755

1.10. Puudus kraanikauss isikliku hügieeni tarbeks ja asjade pesemiseks. Iseennast ja toidunõusid tuli pesta nn aasia tüüpi kükitamistualeti kohal, kus teised rahuldasid oma loomulikke vajadusi.

1.11. Üldjuhul ei võimaldatud lugeda üleriigilisi päevalehti. Kui siiski võimaldati, siis üksnes mitu kuud vanu.

1.12. Arestimaja kambri vaba põrandapinna osa oli niivõrd väike, et vabalt sai kambris liikuda üks kinnipeetav, kuigi üldjuhul oli kambris mitu kinnipeetavat. EIK jättis asjas Tunis vs. Eesti, kaebuses nr 429/12 kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualetiala pindala. Nii samast otsusest kui ka muudest EIK lahenditest tuleneb, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast maha arvata ka mööbli alla jääva ala pindala (7. aprilli 2009. a otsus asjas Branduse vs. Rumeenia, kaebus nr 6586/03; 26. novembri 2013. a otsus asjas Cojoaca vs. Rumeenia, kaebus nr 19548/04). Nii kohtuasjas Tunis vs. Eesti kui ka varasemates EIK lahendites (10. jaanuari 2012. a otsus asjas Ananyev ja teised vs. Venemaa, kaebused nr 42525/07 ja 60800, p 145 koos sealsete viidetega) on EIK märkinud, et olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m2, on iseenesest EIÕK art 3 rikkumine. Sellistes tingimustes isiku hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb isikule maksta rahaline hüvitis. Kaebaja leidis, et kui arvestada Pärnu arestimaja kambri üldpindalast maha eelduslik tualetiala ja mööbli alla jääva ala pindala, oli kaebaja arvates tõenäoliselt igal vaidlusalusel päeval tema isiklik ruum alla 3 m2.

1.13. Kaebaja palus kohtul arvestada mittevaralise kahju hüvitise määramisel Riigikohtu ja EIK praktikaga analoogsetes asjades. Riigikohus leidis haldusasjas nr 3-3-1-10-14 tehtud otsuses, et pikema kambris viibitud perioodi eest tuleb välja mõista 14 eurot päeva eest. Sellest lähtuvalt palus kaebaja talle välja mõista 14 eurot päeva eest, st hüvitise kogusummas 3136 eurot (224 päeva × 14 eurot).

2. PPA palus 6. juuni 2014. a vastuses kaebusele jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

2.1. Arestimajale ei ole vangistusseadusega ega arestimaja sisekorraeeskirjaga kehtestatud sõnaselgelt ehitustehniliseid nõudeid. Arestimajas ei ole nõutud eraldi pesuvõi kuivatusruumi. Kaebaja väited ei vasta tõele, kuna ventilatsioon oli ja on töökorras ning tagab õhuvahetuse. Kaebusele lisatud väljavõte arvestusžurnaalist näitab, et kambri sisekliimat kontrollitakse. Kambris viibijad peavad omavahel elukorralduses kokku leppima. Jääb arusaamatuks kaebaja väide, kuidas selles kokku leppimine võiks ohustada kellegi julgeolekut. Igahommikuse kambrite ülevaatuse ajal on kaebajal võimalus pöörduda vastustaja ametnike poole, kes saaksid vajadusel teha ümberkorraldusi vastavalt kaebaja soovidele ja vastava võimaluse olemasolul.

2.2. Pärnu arestimajas jalutushoov puudub ja sellest oli kaebaja teadlik. Arestimajas viibimise ajal ei esitanud kaebaja nõudeid puuduse kõrvaldamiseks ja leppis olukorraga. Asjaolu, et ta teadis, kuidas teha pöördumisi, kinnitab arestimaja juhi ettekanne, mille kohaselt ta esitas soovi kohtuda uurijaga ning tema taotlusel anti talle ravimeid. See, et kaebaja suhtes viidi läbi menetlus, ei ole iseenesest takistuseks tema toimetamiseks teatud perioodiks Lääne prefektuuri tööpiirkonnas asuvasse jalutushooviga arestimajja.

2.3. Arestimaja sisekorraeeskirja kohaselt peab olema tagatud WC kasutamise võimalus. WC on kahest küljest eraldatud kambri seinaga, ühest küljest umbes ühe meetri kõrguse seinaga. Privaatsuse tagamiseks jagatakse kambritesse kate. Kuigi peab tõdema, et kinnipeetud sageli

3-14-50755

lõhuvad katteid, on privaatsuse tagamise võimaldamine korraldatud. Kaebaja väide, et nn aasia tüüpi WC kasutamine oli koormav põlvedele, on paljasõnaline. Vastustaja kahtleb nn aasia tüüpi WC kasutamisega seotud mõjudes kaebaja tervisele. Vaevused saavad tekkida pideva ja pikaajalise ühesuguse füüsilise tegevuse tagajärjel.

2.4. Kambris on loomulik valgus ja lisaks põleb laes päevavalguslamp. Kaebuse esitaja ei ole pöördunud Pärnu arestimaja ametnike poole seoses ebapiisava valgusega, samuti ei ole vajanud arstiabi. Ka ei ole kaebusele lisatud tõendit või viidatud sellele, mis kinnitaks, et kaebaja nägemine on halvenenud ja seda just seoses viibimisega Pärnu arestimajas.

2.5. Ventilatsioon töötab nõuetekohaselt ning selle seiskamist ei ole arestimajas ette tulnud. Peale kinnipeetute viibivad samades tingimustes arestimaja ametnikud, seega korralik õhuvahetus on vajalik mitte ainult kinnipeetute, vaid ka arestimaja ametnike nõuetele vastavate töötingimuste tagamiseks. Vastustaja esitas väljavõtte arestimaja arvestusžurnaalist kinnitamaks asjaolu, et kambrite temperatuurile pööratakse tähelepanu.

2.6. ASKE § 13 lg 1 kohaselt peab kambris olema voodi, võimalusel laud, võimalusel istekoht. Öökappi ei ole kunagi ette nähtud. Kambrites on kapid ja soovi korral saab toole. Teatavasti võivad eluruumid olla väikeste mõõtmetega, kus söögituba või koht söögilaua paigutamiseks puudub. Ka on inimestel harjumuseks süüa elutoas televiisorit vaadates või arvuti taga. Seega söömine voodis või muud kaebuses kirjeldatud tegevused ei ole ebaharilikud. ASKE § 32 lg 1 p 5 kohustab kinnipeetut hoidma kambris puhtust. Kui põrandad olid kaebaja sõnul räpased, oli see seotud eeskätt kinnipeetute endi kohustuste täitmata jätmisega. Kuna kaebaja viibis enamuse ajast alarahvastatud kambris, oli võimalus kasutada ka vaba nari oma asjade hoidmiseks.

2.7. Duširuum on renoveeritud 2011. a augustis, s.o enne kaebaja saabumist Pärnu arestimajja, ja vastab hügieeninõuetele. Igale isikule antakse pesemiseks vähemalt 15 minutit aega ja soovi korral saab ennast pesta sagedamini. Olukorrast ettekujutuse saamiseks esitas vastustaja fotod duširuumist.

2.8. Kambritesse jagatakse kausse ja antakse kanistriga sooja vett. Seega on kaebaja enda valik, kui ta pesi ennast WC kohal.

2.9. ASKE § 31 lg 1 ei näe ette iseseisva õigusena üleriigiliste ajalehtede saamist. Ajalehtede lugemist võimaldatakse käesoleva ajani, sõltumata sellest, et kehtiv arestimaja sisekorraeeskiri sellist kohustust arestimajale otsesõnu ette ei näe. Ajalehti ei tellita lähtuvalt kinnipeetute arvust. Lugejaid on palju, mistõttu ei pruugi sama päeva lehed jõuda kõigi soovijateni. Leht võib jõuda kinnipeetuni paaripäevase, mitte pikemaajalise hilinemisega. Seega artiklike uudisväärtus ja ajakohasus ei kahane seetõttu, et need jõuavad lugejani mõningase viibimisega.

2.10. ASKE § 9 lg 3 järgi pidi kinnipeetule olema kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Säte ei ütle, et tegemist peab olema just vabaks liikumiseks ettenähtud pinnaga. Kohtupraktika kohaselt tuleb kambri pindalast lahutada tualettruumi pindala ning jagada saadud tulemuse kambris viibivate kinnipeetavate arvuga (EIK 19. detsembri 2013. a lahend asjas Tunis vs. Eesti, kaebus nr 429/12; 9. jaanuari 2014. a lahend asjas Jevšnik vs. Sloveenia, kaebus nr 5747/10). Enamuse ajast viibis kaebuse esitaja alarahvastatud kambris. Kaebaja kinnipidamisel Pärnu arestimajas oli üldjuhul ASKE § 9 lg-st 3 tulenev nõue tagatud.

3-14-50755

2.11. Käesoleval juhul ei ole kahju tekkimine tõendatud ja pretensioonid on esitatud tagantjärele. Arestimaja juhi ettekande kohaselt saab iga kinnipeetu esitada oma nõudeid, kaebusi ja avaldusi hommikuse kontrollkäigu ajal. Tulemused fikseeritakse arestimaja arvestusžurnaalis. Arestimaja juhi ettekande kohaselt kontrollis ta kandeid ja ei tuvastanud ühtegi pöördumist. Väidetava rikkumise intensiivsust ja raskust iseloomustab asjaolu, et kaebus kohtule on esitatud alles 2014. aastal. Väljavõte arestimaja arvestusžurnaalist kinnitab, et kaebaja oli pidevalt kambrist ära ja sai suhelda erinevate isikutega. Seega oli tal võimalus saada abi rikutud õiguste kaitseks juba Pärnu arestimajas viibimise ajal.

2.12. Ükski kaebaja nimetatud rikkumistest ei saaks eraldi võetuna ega kogumis olla niisuguseks väärkohtlemiseks, mida võiks pidada mittevaralist kahju põhjustavaks väärikuse alandamiseks.

2.13. Hüvitise suurus ei ole põhjendatud ja on ebamõistlikult suur. Kuigi mittevaralise kahju suurust on raske „mõõta“, on võimalik „valu suuruse“ kaudu seda põhjendada. Kaebuses on rikkumiste intensiivsuse ja mõju põhjendused napid. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-84-10 öelnud, et väljakujunenud kohtupraktikaga on kooskõlas iga arestimajas viibitud ööpäeva eest hüvitisena välja mõista 100 krooni. Nimetatud kohtulahendist on kohtud lähtunud kahjuhüvitise määramisel arestimajas viibimise eest tänase päevani.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et I.L.kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.

4. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et I. L. viibis PPA korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu arestikambrites (edaspidi nimetatud Pärnu arestimaja) 8. novembrist 2011 kuni 22. juunini 2012, so 224 päeva. Kaebaja leiab, et Pärnu arestimaja tingimused olid kogumis inimväärikust alandavad, tekitades talle kannatusi, mis ei olnud vajalikud kinnipidamisrežiimi järgimiseks. Seetõttu palub kaebaja PPA-lt välja mõista mittevaralise kahju hüvitise 14 eurot päeva eest, kokku 3136 eurot (14 × 224).

5. Kohus selgitab esmalt kaebaja väidetud kahju hüvitamise aluste põhjendatust (I), annab seejärel hinnangu hüvitise suurusele (II) ning käsitleb lõpuks menetluskulude küsimust (III).

I

6. Poolte vahel on vaidlus kahju tekkimise üle järgmistel alustel: 1) kambri seisukord (niiskus, rõskus, ventilatsioon); 2) värskes õhus viibimise mittevõimaldamine; 3) WC seisukord (puudus eraldatus kambrist, nn aasi tüüpi kükitamistualett); 4) kambri valgustus ei vastanud nõuetele; 5) laua, tooli ja öökapi puudumine arestikambris; 6) arestimaja duširuumi ja duši seisukord ning vee olemasolu kambris; 7) üleriigiliste päevalehtede lugemise mittevõimaldamine; 8) kaebaja isiklik ruum jäi alla 3 m2.

Kambri seisukord (niiskus, rõskus, ventilatsioon)

7.1. Kaebuse kohaselt oli üheks kahju tekkimise põhjuseks asjaolu, et riideid tuli pesta ja kuivatada samas elukambris, kus kaebaja pidi viibima 24 tundi ööpäevas, mistõttu oli kambris pidevalt niiske ja rõske. Ventilatsioonisüsteem oli amortiseerunud ja toimis ebapiisavalt,

3-14-50755

eemaldamata kambrist läppunud ja suitsust õhku. Vastustaja selgituste kohaselt ei ole arestimajale vangistusseadusega ega arestimaja sisekorraeeskirjaga kehtestatud sõnaselgelt ehitustehnilisi nõudeid. Arestimajas ei ole nõutud eraldi pesuvõi kuivatusruumi. Ventilatsioon töötab nõuetekohaselt ning selle seiskamist ei ole arestimajas ette tulnud.

7.2. Kohus selgitab, et ka enne ehitusseaduse jõustumist ehitatud ehitis peab vastama ehitusseaduse normidele õhuniiskuse taseme osas, kuna tegemist on inimese elu, tervise ja vara kaitseks sätestatud nõuetega (EhS § 72 lg 1, § 3 lg 4). Eluruumidele esitatavaid nõudeid reguleerib Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määrus nr 38 "Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine," mille p 6 kohaselt peab eluruumis olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Määruse p

8 kohaselt peab õhu niiskus eluruumis olema piires, mis ei kahjusta inimeste tervist, väldib veeauru kondenseerumist ning ei tekita niiskuskahjustusi, ning eluruumi siseõhu optimaalne niiskus on 40-60 protsenti.

7.3. Kohtule esitatud väljavõte arestimaja töö arvestuse raamatust näitab, et kambreid kontrollitakse. Vastustaja on kohtule esitatud vastuses selgitanud, et väljavõte arvestusžurnaalist näitab, et kambri sisekliimat kontrollitakse (I kd, tl 26 pöördel). Samuti nähtub Pärnu arestimaja politseiniku U. Karu ettekandest, et eelmisel aastal tehti arestikambris ventilatsioonisüsteemi hooldustöid (I kd, tl 31). Kohus leiab, et arestimaja töö arvestuse raamatusse tehtud kontrollija märkused on nii üldsõnalised, et kohtul pole võimalik esitatud tõendite põhjal hinnata, kas kambrites on teostatud õhuniiskuse osas mõõtmisi. Võrdlusena on töö arvestuse raamatust nähtav, et õhutemperatuuri on mõõdetud (II kd, tl-d 52, 84 ja 87).

7.4. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Seega pidi I.L. eelkõige ise esitama tõendeid kaebuses väidetud asjaolude kohta. Teisalt ei saa kohus, eriti arvestades poolte võrdse kohtlemise tagamise vajadust, kaebaja väiteid arestimajas valitsenud tingimuste kohta tagasi lükata pelgalt nende tõendamatuse motiivil. Riigikohtu halduskolleegium on 22. märtsi 2006. a otsuses asjas nr 3-3-1-2-06 (p-s 13) selgitanud, et kaebuses nimetatud asjaolude esinemise või puudumise peab kohus tuvastama uurimisprintsiipi järgides ning arvestades kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Viidatud kohtuasjas vaieldi küll vangla kartseri tingimuste nõuetekohasuse üle, kuid kohus on seisukohal, et uurimispõhimõtet ja tõendamiskoormust tuleb sarnaselt sisustada ka praeguses asjas. Toimikust nähtuvalt on I.L. viibinud kogu kohtumenetluse ajal kinnipeetavana vanglas ja seetõttu oli tema võimalus Pärnu arestimaja tingimusi puudutavate tõendite kogumiseks ja esitamiseks piiratud. Seega pidi vastustaja esitama kohtule Pärnu arestimaja õhuniiskuse mõõtmiste kohta vastavad tõendid.

7.5. Riigikohtu halduskolleegium on tõendamisega seoses selgitanud, et Eesti Vabariik on ratifitseerinud ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ning selle fakultatiivse protokolli; samuti piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokollid. Nimetatud konventsioonide alusel teevad rahvusvahelised sõltumatud asutused korrapäraseid külastusi kinnipidamiskohtadesse. Külastuste eesmärgiks on muu hulgas inimväärikust alandava kohtlemise ennetamine ja kinnipidamistingimuste parandamiseks ettepanekute tegemine. ÜRO konventsiooni fakultatiivse protokolli artikli 3 alusel kohustuvad konventsiooni osalisriigid looma või moodustama ka vähemalt ühe kinnipidamiskohtadesse külastusi tegeva siseriikliku

3-14-50755

ennetusasutuse või tagama selle olemasolu. Õiguskantsleri seaduse § 1 lg 7 kohaselt on Eestis ennetusasutuseks õiguskantsler.

7.6. Kui kaebuses väidetud kinnipidamistingimuste kohta ei ole tõendite esitamine mõistlike jõupingutustega võimalik või teatud tingimuse olemasolu või puudumise kindlakstegemine osutub tagantjärele sootuks võimatuks, võib Riigikohtu halduskolleegiumi arvates menetlusosaliste väidete usutavusele hinnangu andmisel tugineda ka eespool nimetatud konventsioonide raames konkreetsesse kinnipidamisasutusse toimunud kontrollkäikude aruannetele (21. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-14-10, p 11).

7.7. Kohus selgitas 10. juuli 2014. a kohtumääruses pooltele, et kohus tugineb asja lahendamisel muu hulgas õiguskantsleri 18. juuli 2012. a kontrollkäigu kokkuvõttele Pärnu arestimaja kohta ning vajaduse korral ka 30. juuni 2009. a kontrollkäigu kokkuvõtte Pärnu arestimaja puudutavale osale (I kd, tl 65 pöördel). Pooled ei ole selles osas vastuväidet kohtu tegevusele esitanud. Samuti ei ole pooled esitanud teisi tõendeid (peale arestimaja töö arvestuse raamatu) arestikambri kinnipidamistingimuste kohta ega taotlenud selliste tõendite kogumist. Seetõttu hindab kohus järgnevalt Pärnu arestimaja kinnipidamistingimusi ka õiguskantsleri kontrollkäikude kokkuvõtete alusel.

7.8. Õiguskantsleri 18. juuli 2012. a kontrollkäigu raportis märgitakse, et olmetingimuste parandamiseks on Pärnu kambris täielikult renoveeritud ruumide ventilatsioon. Seega leiab kohus, et õhuniiskus ja ventilatsioon oli Pärnu arestimajas nõuetekohane.

Värskes õhus viibimise mittevõimaldamine

8.1. VangS § 156 lg 3 sätestab, et isiku kinnipidamisele arestimajas kohaldatakse vangistusseaduse sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta. Vastavalt VangS § 93 lg-le

5 ja ASkE § 31 lg-le 2 on vahistatul õigus vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus.

8.2. Kaebaja väidab, et tal ei võimaldatud viibida värskes õhus, kuigi ta oli selleks suuliselt soovi avaldanud (I kd, tl 2 pöördel; tl-d 60 ja 60 pöördel). Samuti märgib kaebaja, et arestimaja ei selgitanud, et tal on võimalik esitada taotlus enda üleviimiseks jalutushooviga arestimajja (I kd, tl 70). Vastustaja selgitab, et Pärnu arestimajas jalutushoov puudub ja sellest oli kaebaja teadlik. Arestimajas viibimise ajal ei esitanud kaebaja nõudeid puuduste kõrvaldamiseks ja leppis olukorraga (I kd, tl 26 pöördel).

8.3. Vastustaja esitas kohtu nõudmisel kohtule väljavõtte arestimaja töö arvestuse raamatust I.L. Pärnu arestimajas viibimise perioodide kohta. Kohus tuvastas, et kohtule esitatud väljavõtetes puuduvad kanded kinnipeetud isikute jalutussoovide kohta.

8.4. Riigikohtu halduskolleegium leidis 18. aprilli 2012. a otsuses asjas nr 3-3-1-90-11 (p 17), et vahistatu suulised taotlused värskes õhus jalutamiseks tuleb protokollida, et tagada menetlusosaliste õiguste kaitse ning vältida vaidlusi teostatud menetlustoimingute üle. Kuna vangistusseaduses ega selle seaduse volitusnormide alusel antud õigusaktides ei ole värskes õhus viibimiseks suulise taotluse protokollimise korda kehtestatud, toimub suulise taotluse protokollimine vastavalt haldusmenetluse seaduse § 14 lg-le 2 ning § 18 lg-le 2.

8.5. Tartu Ringkonnakohus selgitas 15. mai 2013. a otsuses asjas nr 3-11-1207 (p-s 24), et tulenevalt HKMS § 59 lg-st 1 lasus tõendamiskoormis antud küsimuses vastustajal. HKMS § 59 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab lg 1 kohaselt

3-14-50755

tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks. Kui seaduse või määrusega on ettenähtud nii haldusorgani kohustus kui ka isiku subjektiivne õigus ning selle õiguse kasutamise soov on poolte vahel vaieldav, siis peab haldusorgan tõendama, et isik ei soovinud oma õigust kasutada. Kui arestimaja tööarvestuse raamatus puudub märge, et kinnipeetu ei soovinud jalutada, siis luges ringkonnakohus tõendatuks, et ta soovis oma õigust kasutada. Kohus lähtub sellest põhimõttest ka käesoleva asja lahendamisel ja loeb tõendatuks, et vastustaja rikkus kaebaja Pärnu arestimajas viibitud ajal tema VangS § 93 lg-st 5 ning ASkE § 31 lg-st 2 tulenevat õigust. Kohus nõustub kaebajaga selles, et eluliselt ei ole usutav, et 224 päeva jooksul ei soovinud ta kordagi kasutada oma õigust värskes õhus viibimiseks.

WC seisukord (puudus eraldatus kambrist, nn aasi tüüpi kükitamistualett)

9.1. Kaebuse kohaselt olid kambrites asuvad WC-d lahtised ja puudus eraldatus kambrist. Ühelt küljelt ulatus WC sein vööni. WC ei olnud eraldatud uksega. Vastustaja selgituste kohaselt jagatakse privaatsuse tagamiseks kambritesse kate.

9.2. EIK on korduvalt leidnud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav (4. juuli 2006. a otsus kohtuasjas nr 59450/00 Ramirez Sanchez vs. Prantsusmaa). Tualettruumi avatust on EIK võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel kohus on hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega (19. aprilli 2001. a otsus kohtuasjas nr 28524/95 Peers vs. Kreeka).

9.3. Kohus märgib, et õiguskantsleri kontrollkäigu raportitest ei nähtu, et Pärnu arestimaja kambrites asuvate WC-de vaheseinad oleks liiga madalad või esineks muid probleeme WC-de eraldatusega. Sellel alusel kaebajale kahju tekkinud ei ole.

Kambri valgustus ei vastanud nõuetele

10.1. Kaebaja väidab mittevaralise kahju tekkimist ka seetõttu, et kambri valgustus ei vastanud VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõudele. Vähene valgus kurnas silmi, mis võis halvendada kaebaja nägemist. Loomulikku valgust ei olnud kambris piisavalt, sest aken oli ehitatud klaasplokkidest. Vastustaja selgitas, et kambris on loomulik valgus ja lisaks põleb laes päevavalguslamp. Kaebuse esitaja ei ole pöördunud Pärnu arestimaja ametnike poole seoses ebapiisava valgusega, samuti ei ole vajanud arstiabi. Ka ei ole kaebusele lisatud tõendit või viidatud sellele, mis kinnitaks, et kaebaja nägemine on halvenenud ja seda just seoses viibimisega Pärnu arestimajas.

10.2. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 21. aprilli 2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-14-10 (p 8), et VangS § 45 lg 1 reguleerib ammendavalt nõudeid arestimaja kambri aknale ja valgustusele ning selles osas ei ole kohaldatav Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" p 5. VangS § 45 lg 1 sisustamisel saab siiski arvestada Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC(2006)2 kinnitatud "Euroopa vanglareeglistikuga." Euroopa Vanglareeglistiku p-i 18.2 alapunkti a kohaselt peavad aknad kõigis kohtades, kus vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral. Riigikohtu varasemas praktikas on leitud, et soovitusliku iseloomuga Euroopa Vanglareeglistiku normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (Riigikohtu 7. aprilli 2010. a otsus haldusasjas nr 3- 3-1-5-10, p 19).

3-14-50755

10.3. Õiguskantsleri 30. juuni 2009. a kontrollkäigu raportis on õiguskantsler märkinud, et esinevad sügavad puudujäägid arestimaja olmetingimustes. Samas on rõhutatud loomuliku valgustuse puudumist Kuressaare arestimajas, kuid sama etteheidet ei ole tehtud Pärnu arestimaja suhtes. 18. juuli 2012 kontrollkäigu raportis on asutud seisukohale, et Pärnu arestimaja kambrid on küll amortiseerunud, kuid puhtad ja nende üldist seisukorda võib pidada arestimaja madalat täituvust arvestades rahuldavaks. Kambrites on muu hulgas olemas WC ja aken, viimane ei ole siiski täiel määral loomulikku valgust läbilaskev.

10.4. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebusele ei ole lisatud tõendit, mis kinnitaks, et kaebaja nägemine on halvenenud. Kaebaja küll väidab, et ta silmade olukord on halvenenud ning kehva valgustuse tõttu on silmad hakanud punetama ning silmanägemine on nõrgenenud (I kd, tl 61), kuid vastavad tõendid puuduvad. Pärnu arestimajast 22. juunil 2012. a lahkudes ja Tallinna Vanglasse saabudes on teostatud meditsiiniline üldläbivaatus ning anamneesis on märkus „kaebusi tervise suhtes ei ole“ (I kd, tl 52). Ka hilisematel arstlikel läbivaatustel pole kaebaja nägemise halvenemist kurtnud (I kd, tl-d 52-59 pöördel).

10.5. Kohtu hinnangul ei saa kaebaja esitatud tõenditest järeldada, et kaebaja nägemine on halvenenud või et nägemise halvenemise põhjuseks on kaebaja kinnipidamine Pärnu arestimajas. Esitatud tõenditest ei nähtu, et meditsiinitöötajad oleksid tuvastanud nägemise halvenemise. Seega tuleb kahjuhüvitise nõuet seoses kambri ebarahuldava valgustusega pidada põhjendamatuks.

Puudusid laud, tool ja öökapp

11.1. Kaebuse kohaselt puudusid kambris laud ja tool, mistõttu pidi kaebaja sööma, jooma ja kirjutama voodi peal ebainimlikus asendis. Lisaks puudus öökapp, kus kaebaja oleks saanud oma asju hoida. Seetõttu pidi kaebaja asju hoidma voodi all räpase põranda peal. Vastustaja osundas ASkE § 13 lg-le 1, mille kohaselt peab kambris olema voodi, võimalusel laud, võimalusel istekoht. Öökappi ei ole ette nähtud. Kambrites on kapid ja soovi korral saab toole. Kuna kaebaja viibis enamuse ajast alarahvastatud kambris, oli võimalus kasutada ka vaba nari oma asjade hoidmiseks. ASkE § 32 lg 1 p 5 kohustab kinnipeetut hoidma kambris puhtust. Kui põrandad olid kaebaja sõnul räpased, oli see seotud eeskätt kinnipeetute endi kohustuste täitmata jätmisega.

11.2. Nõuded arestimaja kambri sisustusele kehtestab siseministri 27. septembri 2011. a määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ § 13 lg 1. Nimetatud paragrahvi lg 1 p 1 kohaselt kuuluvad kambri sisustusse võimaluse korral laud ja p 3 kohaselt võimaluse korral istekoht igale kinnipeetavale. Seega ei näe arestimaja sisekorraeeskiri ette, et kambris peab kindlasti olema laud ja igale kinnipeetavale istekoht, vaid ainult võimaluse korral. Kohtule jääb samas selgusetuks, miks peab arestimajal toolide olemasolu korral kambrisse tooli saamiseks soovi avaldama, nagu on vastustaja vastuses välja toodud. Saab järeldada, et tegelikkuses oli arestimajal olemas võimalus kambrisse toolide andmiseks vastavalt kinnipeetavate arvule.

11.3. Seoses öökapi puudumisega leiab kohus, et arestimaja sisekorraeeskiri seda kambri sisustusesemena ette ei näe. Laua puudumisega kaasnev võimalik ebamugavus eraldivõetuna ei ole niisuguse raskusega õiguste rikkumine, mille eest oleks vajalik rahalise hüvitise väljamõistmine. Vastustaja vastuse järgi viibis kaebaja enamuse ajast alarahvastatud kambris, seetõttu oli võimalus kasutada ka vaba nari (I kd, tl 27).

3-14-50755

11.4. Kohus nõustub vastustajaga selles, et puhtuse hoidmine kambris on üks kinnipeetute kohustustest. Seega sõltub kambripõranda puhtus suuresti sellest, millise hoolikusega on arestimajas viibinud isikud enda järelt koristanud.

11.5. Kokkuvõttes leiab kohus, et ASkE § 13 lg 1 p-de 2 ja 3 nõudeid ei rikutud.

Arestimaja duširuumi ja duši seisukord ning vee olemasolu kambris

12.1. Kaebaja väidab mittevaralise kahju tekkimist ka seetõttu, et duši all võimaldati käia vaid kord nädalas, kusjuures duširuum oli külm, ebahügieeniline ja selle laenurgad hallitasid. Sooja vett sai kasutada piiratud koguses. Pesemine oli ajaliselt piiratud (üldjuhul viis minutit). Vastustaja selgituste kohaselt on duširuum renoveeritud 2011. a augustis, s.o enne kaebaja saabumist Pärnu arestimajja, ja vastab hügieeninõuetele. Igale isikule antakse pesemiseks vähemalt 15 minutit aega ja soovi korral saab ennast pesta sagedamini. Olukorrast ettekujutuse saamiseks esitas vastustaja fotod duširuumist. Kambritesse jagatakse kausse ja antakse kanistriga sooja vett. Seega on kaebaja enda valik, kui ta pesi ennast WC kohal.

12.2. Vastustaja poolt kohtule esitatud fotod duširuumist (I kd, tl-d 38-41) kinnitavad seda, et duširuumide seisukord oli nõuetele vastav. Ka õiguskantsleri 18. juuli 2012. a kontrollkäigu raportist nähtub, et n-ö üldkasutatavates ruumides on tehtud hulganisti remonttöid – vahetatud on ventilatsioon, renoveeritud kinnipeetute pesemisruum. Olmetingimuste parandamiseks on Pärnu kambris täielikult renoveeritud kinnipeetute kasutatav duširuum, köök ja ruumide ventilatsioon.

12.3. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et sellel alusel kaebajale mittevaralist kahju ei tekkinud.

Üleriigiliste päevalehtede lugemise mittevõimaldamine

13.1. Kaebuse kohaselt ei võimaldatud üldjuhul lugeda üleriigilisi päevalehti. Kui siiski võimaldati, siis üksnes mitu kuud vanu. Vastustaja osundas ASkE § 31 lg-le 1, mis ei näe ette iseseisva õigusena üleriigiliste ajalehtede saamist. Ajalehtede lugemist võimaldatakse käesoleva ajani, sõltumata sellest, et kehtiv arestimaja sisekorraeeskiri sellist kohustust arestimajale otsesõnu ette ei näe. Ajalehti ei tellita lähtuvalt kinnipeetute arvust. Lugejaid on palju, mistõttu ei pruugi sama päeva lehed jõuda kõigi soovijateni. Leht võib jõuda kinnipeetuni paaripäevase, mitte pikemaajalise hilinemisega. Seega artiklike uudisväärtus ja ajakohasus ei kahane seetõttu, et need jõuavad lugejani mõningase viibimisega.

13.2. VangS § 93 lg 3 kohaselt peavad vahistatule olema kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Arestimaja sisekorraeeskiri ei näe iseseisva õigusena ette üleriigiliste päevalehtede saamist. Nii kaebaja kui vastustaja väidetest tuleneb, et arestimaja võimaldas siiski I. Luhal üleriigilisi päevalehti lugeda.

13.3. VangS § 93 lg 3 eesmärk on kindlustada vahistatutele päevalehtede näol igapäevase adekvaatse informatsiooni kättesaadavus (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. novembri 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-54-08, p 14). Tartu Halduskohus selgitas 23. oktoobri 2012. a otsuses asjas nr 3-12-1331 (p 15), et peab aktsepteeritavaks seda, et ajalehe lugemiseks tuleb oodata oma järjekorra saabumist ning tingimata ei ole nõutav, et kõik kinnipeetavad saaksid ajalehega tutvuda selle ilmumise päeval. Oluline on tagada ajalehe lugemise võimalus sellise aja jooksul, et ajalehes kajastatu ei oleks aktuaalsust kaotanud. Kuna kaebajale ei keeldutud ajalehe lugemiseks andmisest, vaid üksnes viidati ajalehe lugejate hulgast tingitud viivitusele, siis kohtu hinnangul ei ole kaebaja VangS § 93 lg-st 3 tulenevat õigust riivatud sellise intensiivsusega, et seda saaks pidada kaebaja õigust rikkuvaks.

3-14-50755

Kaebaja isiklik ruum jäi alla 3 m2

14.1. Kaebaja leidis, et arestimaja kambri vaba põrandapinna osa oli niivõrd väike, et vabalt sai kambris liikuda üks kinnipeetav, kuigi üldjuhul oli kambris mitu kinnipeetavat. Vastustaja selgitas, et enamuse ajast viibis kaebuse esitaja alarahvastatud kambris. Kaebaja kinnipidamisel Pärnu arestimajas oli üldjuhul ASkE § 12 lg-st 3 tulenev nõue tagatud.

14.2. Toimiku materjalidest nähtub, et ajavahemikul 8. novembrist 2011 kuni 6. veebruarini 2012 viibis I.L. arestikambri 4-kohalises kambris nr 8. Perioodil 6. veebruar 2012 kuni 24. aprill 2012 oli I.L.4-kohalises kambris nr 11. Ajalõigul 24. aprillist 2012 kuni 22. juunini 2012 viibis I.L.4-kohalises kambris nr 7.

14.3. Nimetatud kambrite mõõtmed on järgnevad: kamber nr 7 on üldpinnaga 15,9 m², mis annab ühe kinnipeetava jaoks ruumi 4 m²; kamber nr 8 on üldpinnaga 15,5 m², ühe kinnipeetava jaoks on ruumi 3,9 m²; kamber nr 11 on üldpinnaga 15,7 m², mis annab ühele kinnipeetavale ruumi 3,9 m². Arvestades kambrite üldpinnast maha WC nurga, siis jääb pinda alles järgnevalt: kambris nr 7 14, 9 m², ühe kinnipeetava jaoks 3,7 m²; kambris nr 8 vastavalt 14,5 m² ja 3,6 m²; kambris nr 11 14,7 m² ja 3,7 m².

14.4. Arestimaja töö arvestuse raamatu sissekannetest nähtub, et kambris nr 8 oli hõivatus järgmine: 9. novembrist kuni 10. novembrini 2011 (3 isikut); 10. novembrist kuni

25. novembrini 2011 (4 isikut); 25. novembrist kuni 29. novembrini 2011 (3 isikut);

30. novembrist kuni 3. detsembrini 2011 (4 isikut); 3. detsembrist kuni 4. detsembrini 2011 (3 isikut); 4. detsembrist kuni 16. detsembrini 2011 (4 isikut); 16. detsembrist kuni 30. detsembrini 2011 (3 isikut); 30. detsembrist 2011 kuni 2. jaanuarini 2012 (2 isikut); 2. jaanuarist kuni

18. jaanuarini 2012 (3 isikut); 18. jaanuarist kuni 20. jaanuarini 2012 (4 isikut); 20.jaanuarist kuni 28. jaanuarini 2012 (3 isikut); 28. jaanuarist kuni 30. jaanuarini 2012 (4 isikut);

30. jaanuarist kuni 6. veebruarini 2012 (3 isikut). Kamber nr 11 oli koormatud järgmiselt:

6. veebruarist kuni 10. veebruarini 2012 (3 isikut); 10. veebruarist kuni 17. veebruarini 2012 (4 isikut); 17. veebruarist kuni 27. veebruarini 2012 (3 isikut); 27. veebruarist kuni 9. märtsini 2012 (4 isikut); 9. märtsist kuni 18. märtsini 2012 (3 isikut); 18. märtsist kuni 21. märtsini 2012 (4 isikut); 21. märtsist kuni 23. aprillini 2012 (3 isikut). Kambris nr 7 olid kinnipeetavad paigutatud järgnevalt: 24. aprillist kuni 30. aprillini 2012 (3 isikut); 1. maist kuni 2.maini 2012 (4 isikut); 2. maist kuni 17. maini 2012 (3 isikut); 18. maist kuni 22. juunini 2012 (2 isikut).

14.5. ASkE § 12 lg 3 kohaselt on kinnipeetule kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Määrus ei ütle, et tegemist peab olema just vabaks liikumiseks ettenähtud pinnaga. Kohtupraktika kohaselt tuleb kambri pindalast lahutada tualettruumi pindala ning jagada saadud tulemuse kambris viibivate kinnipeetavate arvuga (EIK 19. detsembri 2013. a otsus Tunis vs. Eesti asjas nr 429/12, 9. jaanuari 2014. a otsus Jevšnik vs. Sloveenia asjas nr 5747/10). Kuna siseriiklik õigus ei näe arestikambris kinnipidamisel otsesõnu ette vaba liikumiseks kasutatava ruumi nõuet ning arvestades EIK praktikat, asjaolu, et enamuse ajast viibis kaebuse esitaja alarahvastatud kambris, nõustub kohus vastustajaga, et kaebaja kinnipidamisel Pärnu arestimajas oli põrandapinna nõue tagatud.

II

15. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. I.L. arvates alandasid kaebuses nimetatud kinnipidamistingimused tema inimväärikust ning ta taotleb PPA

3-14-50755

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kohus leiab, et on usutav, et viidatud ajavahemikul põhjustasid Pärnu arestimaja kinnipidamistingimused kogumis kaebajale kannatusi, mis on käsitatavad väärikuse alandamisena tasemel, mida tuleb hüvitada rahas. Käesolevas haldusasjas puuduvad tõendid selle kohta, et arestimajas viibimine oleks püsivalt mõjutanud kaebaja tervist.

16. Kinnipidamiskohtades kinni peetud isikute inimväärikuse austamise nõue tuleneb eelkõige EIÕK konventsiooni art-st 3 ja põhiseaduse (PS) §-st 18. Riigikohtu halduskolleegium selgitas

21. aprilli 2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-14-10 (p 9), et kooskõlas EIK praktikaga saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (15. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 11 ja seal viidatud EIK praktika).

17.1. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Hüvitise vähendamise võimalus kannatanu tegevuse tõttu tuleneb RVastS § 13 lg 1 p-st 4 ja VÕS § 139 lg-test 1 ja 2. Halduskolleegiumi senise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (17. juuni 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-02, p 25). Arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada.

17.2. Kohus osutab, et kaebajale antud selgitusest jalutamisvõimaluse puudumise kohta ei tulene, et kaebaja oma õiguste kaitseks oleks tingimata pidanud esitama vastustajale vaide ja vajadusel kohustamiskaebuse halduskohtule. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et jalutushoovi puudumist arestimajas ei saa käsitada kahju ärahoidmise objektiivse takistusena, mistõttu on hüvitise vähendamine sel alusel õigustamatu (18. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-3- 1-90-11, p 19; 21. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-14-10, p 15). Kuna jalutamisvõimaluse puudumine oli tingitud objektiivsest asjaolust, siis ilma vastustaja selgituseta, et kaebajal on võimalik taotleda enda ümberpaigutamist teise arestimajja, kus on tagatud jalutamise võimalus, ei pidanud kaebaja mõistma, et tal on efektiivne õiguskaitsevahend oma õiguste rikkumise lõpetamiseks. Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks saanud oma tegevuse või taotlustega mõjutada arestikambri sisustuse, ventilatsiooni, loomuliku valguse ja liikumisruumi, üleriigiliste päevalehtede lugemise võimaldamise tagamist. Seetõttu on kohus seisukohal, et RVastS § 7 lg-s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine käesoleval juhul ei takista hüvitisnõude rahuldamist.

18. Kaebaja kinnipidamine inimväärikust alandavates arestimaja tingimustes perioodil

8. november 2011 – 22. juuni 2012 oli jätkuv haldustoiming. Seejuures tuleb inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju kindlaksmääramisel arvesse võtta kumuleeruvat mõju rikkumise asjaoludest, intensiivsusest, raskusastmest ja kinnipidamise kestvusest (vt ka otsuse p-i 16). Kogu selle perioodi vältel toimus kaebajale kahju tekitamine ning kahju lõplik ulatus selgus isikule pärast jätkuva toimingu lõppemist. Sellises olukorras on kahjust teadasaamise hetkeks RVastS § 17 lg 3 mõttes üldjuhul hetk, mil lõppes kaebajale jätkuva toiminguga kahju tekitamine ja on täidetud RVastS § 17 lg 3 tingimused. Seega hakkab jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg enamasti kulgema, kui lõppes

3-14-50755

toiming, millega kahju tekitati (Riigikohtu halduskolleegiumi 6. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-93-13, p 14). Käesolevas asjas lõppes toiming, millega kaebajale kahju tekitati 22. juunil 2012. I.L.esitas kohtule kaebuse 6. mail 2014, s.o peaaegu kaks aastat hiljem.

19. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas 3-3-1-38- 13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu ei saa määravat tähendust omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. Samuti ei saa kohtule ette heita kohtupraktika muutmist vastavalt Riigikohtu lahenditele. Riigikohtu hinnangul ei ole kohus eksinud kaalutlusreeglite vastu, kui ta võttis hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse ka EIK praktikat ning seda, millal EIK konkreetse hüvitise välja mõistis. Hüvitise suurus, mille EIK mõistis välja ca 8 aastat tagasi, ei pruugi enam vastata tänastele nõuetele. Kolleegium märgib täiendavalt, et ringkonnakohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda EIK-i praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK sarnaselt ringkonnakohtule individuaalse otsuse (Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.1.)

20. Kahjuhüvitise suuruse määramisel arvestab kohus ka seda, et kohtupraktika järgi võivad kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused eraldi võetuna olla küll mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral. Ka ei saa majanduslike faktoritega õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.

21. Kaebaja taotleb rahalise hüvitisena 3136 euro väljamõistmist vastustajalt. Kohtu hinnangul ei ole nimetatud suuruses rahalise hüvitise väljamõistmine põhjendatud. Kohus märgib, et kaebuse esitamisega viivitamine peaaegu kahe aasta jooksul viitab sellele, et kaebaja ise ei ole oma õiguste rikkumist oluliseks pidanud. Samuti arvestab kohus asjaoluga, et kinnipidamistingimusi Pärnu arestimajas on hinnatud rahuldavaks ning kaebaja õiguste rikkumine on eelkõige seotud kinnipidamise kestuse ja värskes õhus jalutamise võimalusest ilmajätmisega. Arvestades eeltoodud asjaolusid ja kinnipidamise tingimusi nende kogumis peab kohus 896 eurot kohaseks rahaliseks hüvitiseks I. Luhale tekitatud mittevaralise kahju eest.

22. Eeltoodu alusel tuleb kaebus rahuldada osaliselt ning mõista PPA-lt I.L. kasuks välja 896 eurot.

III

23. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised kantud menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning seejärel tuleb jaotada need menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-33-12, p 25; 5. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-17-11, p 13).

24. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesolevas kohtuasjas hõlmavad kaebaja menetluskulud riigilõivu. Riigilõivu seaduse § 571 lg 2 kohaselt tasutakse halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisel riigilõivu kolm protsenti summast, mille

3-14-50755

väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Kahjunõudelt summas 3136 eurot tuleb tasuda riigilõivu 94 eurot 8 senti. Tartu Halduskohus rahuldas 15. mai 2014. a määrusega kaebaja menetlusabi taotluse osaliselt ja nõudis 15 euro ulatuses riigilõivu tasumist. Seega vabastati kaebaja 79 euro ja 80 sendi ulatuses riigilõivu tasumisest. 19. mail 2014 tasus S. L. kaebaja eest riigilõivu 15 eurot. HKMS § 109 lg 6 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et vajalikud ja põhjendatud on käesolevas asjas menetluskulud 15 euro ulatuses.

25. Kaebaja palus kohtule 1. septembril 2014 esitatud taotluses kohustada vastustajat kandma hüvitis Maria Harri arvelduskontole nr EE202200221003410502. Kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda, ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust (Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 11;

10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 24). Kohtupraktikas on näiteks võimaldatud kanda kohtumenetluses haldusorganilt välja mõistetud menetluskulud kinnipeetava vanglavälisele arvelduskontole või kolmanda isiku arvelduskontole (Riigikohtu halduskolleegiumi 3. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-31-12, p 19, ja 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 50). Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kaebaja taotlus tuleb rahuldada ning PPA-l tuleb hüvitis kanda kaebaja poolt näidatud arvelduskontole. PPA saab I.L. võimalike võlausaldajate kaitse tagamiseks vajadusel teavitada I.L. nõudeõiguse olemasolust enne summa kolmanda isiku pangakontole ülekandmist kohtutäiturit.

26. Kaebus on rahuldatud ~29 % ulatuses, st kaebaja taotletud 3136 eurost mõisteti vastustajalt välja 896 eurot. Seega tuleb PPA-lt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud 4 eurot ja 35 senti (15×0,29).

27. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kuna menetlusabi saaja oli vabastatud 79 euro ja 80 sendi ulatuses riigilõivu tasumisest, tuleks PPA-lt riigituludesse välja mõista 23 eurot

14 senti (79,80×0,29). Kohus ei pea mõistlikuks PPA-lt kui riigiasutuselt menetluskulude riigituludesse väljamõistmist (HKMS § 108 lg 11). /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Palm kohtunik