3-14-50611/28 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht 12. september 2014, Tartu Haldusasja number 3-14-50611 Haldusasi Aleksei Maksimovi kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 30.05.2014. a ja 18.08.2014. a määrused Menetluse alus ringkonnakohtus Aleksei Maksimovi määruskaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Aleksei Maksimov Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta A. Maksimovi määruskaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.05.2014. a määruse resolutsiooni p 2 ning 18.08.2014. a määruse resolutsiooni p 1 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kinnipeetav A. Maksimov esitas 23.04.2014 Tartu Halduskohtule avaldusena pealkirjastatud kaebuse, milles märkis, et olles läbinud kohtueelse menetluse ja saanud vanglalt vastuse, pöördub ta kohtusse. Kaebusele oli lisatud Tartu Vangla 21.04.2014. a kiri nr 1-13/215-3 kaebaja kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata jätmise kohta. Kaebaja palus kohtul kaebus läbivaatamiseks vastu võtta. 2. Tartu Halduskohus jättis 07.05.2014. a määrusega A. Maksimovi kaebuse käiguta ning andis kaebajale võimaluse kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Kaebajal tuli täpsustada, millise haldusakti või toiminguga, millise haldusorgani poolt ja millisel perioodil talle väidetavalt kahju põhjustati, milles tekitatud kahju seisneb ning millised negatiivsed tagajärjed on talle vangla väidetava õigusvastase tegevusega saabunud. Kohus selgitas, et ei saa kaebust sisustada haldusorgani otsuse pinnalt ning kaebajal tuleb selgesõnaliselt märkida, milles talle tekitatud kahju seisnes ja mis summa ulatuses ta kahjuhüvitist taotleb.

3. A. Maksimov esitas 15.05.2014 Tartu Halduskohtule puuduste kõrvaldamise avalduse, milles märkis, et muuhulgas tekitab mittereageerimine reale avaldustele ja kaebustele kahju tervisele – läbielamistega, erutusega, alanduse tundega, üksikasjalikumalt saaks seda kirjeldada kaitsja riigi kulul, samuti saab esitada hagisumma jurist, kes on taoliste juhtumitega oma praktikas kokku puutunud. Kaebaja taotles sellise kaitsja võimaldamist ning lisas, et kahjusumma peab olema õiglane ja proportsionaalne rikkumisega. 4. Tartu Halduskohus tagastas 30.05.2014. a määrusega A. Maksimovi kaebuse (p 1) ja jättis rahuldamata taotluse riigi kulul õigusabi saamiseks (p 2). Määruse kohaselt tagastati kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 2 alusel, kuna see ei vastanud HKMS §-de 37-39 nõuetele, kaebaja ei olnud kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistasid asja läbivaatamist. Kohus märkis, et kaebaja on küll kaebuse käiguta jätmise määrusele vastanud, kuid nimetatud vastuses ei kõrvaldanud ta kaebuses esinevaid puudusi. Kaebaja viitas 16.05.2014 kohtule laekunud pöördumises nii tervisekahju tekitamisele kui ka väärikuse alandamisele, ent ei ole üheselt mõistetavalt välja toonud, milline vangla tegevus on vastavad tagajärjed põhjustanud. Kaebuses ja puuduste kõrvaldamise avalduses esitatud andmetest ei nähtunud vaidlusaluse tegevuse sisu ega kaebuse faktiline põhjendus. Seega ei vastanud kaebus jätkuvalt HKMS § 38 lg-s 1, eelkõige selle p-des 5-9 toodud nõuetele. Kohtu hinnangul ei vajanud kaebuse käiguta jätmise määruses osundatud küsimused juriidilisi teadmisi. Kuna kaebaja ei täpsustanud kaebuse alust, millega seoses nõue esitati, ning kohus ei saa kaebaja eest asuda kaebust sisustama, siis ei olnud kaebus käesoleval kujul menetletav. Kohus sai kaebaja riigi õigusabi taotlusest selliselt aru, et kaebaja soovib riigi õigusabi tema esindamiseks halduskohtumenetluses. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Eelnevate rohkearvuliste kohtumenetluses osalemistega, erinevate taotluste esitamisega ning edasikaebeõiguse kasutamisega on kohtu hinnangul tõendatud, et kaebaja on võimeline ise kaitsma oma õigusi. Seetõttu ei pidanud kohus kaebajale riigi õigusabi määramist põhjendatuks. Tulenevalt uurimisprintsiibist on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada, mida kohus kaebust käiguta jättes on ka teinud. Halduskohtumenetluses ei ole esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased teadmised. Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab halduskohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. A. Maksimov esitas 04.06.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 30.05.2014. a määruse tühistamiseks. Määruskaebuse kohaselt ei ole kaebaja kohtu arvamusega nõus, kuna ei ole advokaati või kaitsjat, on rikutud konstitutsiooni ega ole isegi A4 paberit või seaduseid raamatukogus. 6. Tartu Halduskohtu 11.06.2014. a määrusega jäeti A. Maksimovi määruskaebus käiguta ning talle anti 10-päevane tähtaeg määruse kättesaamisest määruskaebuselt 15 euro suuruse riigilõivu tasumiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks. 7. A. Maksimov esitas 18.06.2014 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles palus endiselt kaitsjat oma õiguste kaitseks.

8. Tartu Halduskohus jättis 18.08.2014. a määrusega A. Maksimovi määruskaebuse Tartu Halduskohtu 30.05.2014. a määrusele resolutsiooni p-i 1 osas käesolevas haldusasjas menetlusse võtmata (p 1) ning võttis määruskaebuse menetlusse sama määruse resolutsiooni p-i 2 osas (p 2). Vastavalt määrusele kohaldatakse HKMS § 206 lg 1 ls 3 kohaselt 2 2

määruskaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. HKMS § 187 lg 2 kohaselt apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel tagastatakse apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult. Ühe apellatsioonkaebuse läbivaatamatult tagastamise alusena sätestab HKMS § 187 lg 3 p 3, et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui tasutud ei ole riigilõivu. A. Maksimov sai Tartu Halduskohtu 11.06.2014. a määruse määruskaebuse käiguta jätmise kohta kätte 17.06.2014 ning seega pidi riigilõiv määruskaebuselt olema tasutud 27.06.2014, kuid kaebaja ei ole riigilõivu tasunud ega riigilõivust vabastamise taotlust esitanud. Seetõttu keeldus halduskohus määruskaebust Tartu Halduskohtu 30.05.2014. a määruse resolutsiooni p-i 1 osas menetlusse võtmast ning tagastas selle vastavas osas HKMS § 206 lg 1 ning § 187 lg 3 p 3 ja lg 6 alusel. 9. A. Maksimov esitas 24.08.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 18.08.2014. a määrusele. Määruskaebuse kohaselt oli kohtul kaebaja maksejõuetuse kohta info veel 30.05.2014. Kohus tahab pidevalt maksejõuetuse tõendamist, kuid vangla ei anna K-RAHA ning kaebajal ei ole sellisel juhul vastavaid andmeid kuskilt võtta. See on mingi kohtu mäng vanglaga, kes kaebusi vastu ei võta. Siiani ei ole kaitsjat ega isegi A4 paberit. Kaebaja märgib, et ootab kaitsjat. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Ringkonnakohus lahendab esmalt Tartu Halduskohtu 18.08.2014. a määruse resolutsiooni p-le 1 esitatud määruskaebuse (I) ning seejärel Tartu Halduskohtu 30.05.2014. a määruse resolutsiooni p-le 2 esitatud määruskaebuse (II). I 11. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 18.08.2014. a määruse resolutsiooni p-le 1 esitatud määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. 12. Tartu Halduskohus tagastas 30.05.2014. a määrusega A. Maksimovi kaebuse ning jättis rahuldamata taotluse riigi õigusabi saamiseks. Kaebaja esitas sellele määrusele 04.06.2014 määruskaebuse, mille halduskohus jättis käiguta ning seejärel tagastas määruskaebuse 18.08.2014. a määrusega osaliselt, s.o osas, milles kaebaja vaidlustas kaebuse tagastamist. Seega Tartu Halduskohtu 18.08.2014. a määruse resolutsiooni p 1 peale esitatud määruskaebuse lahendamisel tuleb ringkonnakohtul välja selgitada, kas halduskohus tagastas A. Maksimovi 04.06.2014. a määruskaebuse õigesti osas, milles kaebaja vaidlustas kaebuse tagastamist. 13. A. Maksimovi 04.06.2014. a määruskaebus on õigesti osaliselt menetlusse võtmata jäetud. HKMS § 205 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse määruskaebuses andmed riigilõivu tasumise kohta. Riigilõivuseaduse (RLS) § 571 lg 6 sätestab, et halduskohtu tehtud määruse peale määruskaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 15 eurot. Vastavalt HKMS § 206 lg 1 ls-le 3 kohaldatakse määruskaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. HKMS § 187 lg 3 p 3 järgi apellatsioonkaebus tagastatakse, kui tasutud ei ole riigilõivu. HKMS § 187 lg 4 kohaselt, kui apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist takistava puuduse saab ilmselt kõrvaldada, jätab kohus määrusega apellatsioonkaebuse käiguta ja annab apellandile mõistliku tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Kui apellant jätab kohtu nõudmise tähtpäevaks täitmata, tagastab kohus apellatsioonkaebuse määrusega apellandile. Toimikust ei nähtu, et kaebaja oleks 04.06.2014. a määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasunud või menetlusabi taotluse esitanud. Tartu Halduskohus jättis 11.06.2014. a määrusega 3 3

A. Maksimovi 04.06.2014. a määruskaebuse käiguta, andes talle võimaluse riigilõivu tasumiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks 10 päeva jooksul määruse kättesaamisest. Määruses sisaldus märge, et puuduse tähtaegsel kõrvaldamata jätmisel on kohtul õigus määruskaebuse menetlusse võtmisest keelduda. Kaebaja sai halduskohtu 11.06.2014. a määruse koos tõlkega kätte 17.06.2014 ning oleks seega pidanud puuduse kõrvaldama hiljemalt 27.06.2014, kuid kaebaja riigilõivu ei tasunud ega menetlusabi taotlust ei esitanud. Seega kuna kaebaja puudust ei kõrvaldanud, jättis halduskohus õigesti tema määruskaebuse menetlusse võtmata osas, mille eest tulnuks tasuda riigilõiv, s. o kaebuse tagastamise osas. 14. Määruskaebuses tugines kaebaja kaitsja ja A4 paberi puudumisele. Ringkonnakohus leiab, et 11.06.2014. a määrusest, mis tõlgiti kaebaja jaoks vene keelde, pidi kaebaja aru saama, et tasuda tuleb riigilõiv või esitada menetlusabi taotlus. Nimetatud kohustuse mõistmiseks ei ole vaja juristi abi. Kui kaebaja on A4 paberi puudumisele viidates mõelnud seda, et tal ei olnud korrektset paberit menetlusabi taotluse esitamiseks, siis tuleb märkida, et kohtud on kaebajalt vastu võtnud igasuguses formaadis dokumente ega ole nõudnud A4 formaati. Ka menetlusabi taotlus ei pea tingimata olema esitatud A4 paberil. Kuna kaebaja vastas halduskohtu 11.06.2014. a määrusele, siis ei saa ka väita, et tal üldse paberit ei olnud. Samas menetlusabi taotlust kaebaja halduskohtu 11.06.2014. a määrusele vastates ei esitanud. Seega väited kaitsja ja A4 paberi puudumisest määruskaebuse rahuldamiseks alust ei anna. 15. Samuti heitis kaebaja ette, et kohus nõuab temalt kogu aeg maksejõuetust tõendavaid dokumente, kuigi vastav info oli kohtul olemas juba 30.05.2014. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu, et halduskohus märkis 11.06.2014. a määruse p-s 4: „Juhul, kui kaebajal ei ole maksejõuetusest tingituna võimalik tasuda riigilõivu, tuleb kaebajal selgesõnaliselt taotleda riigilõivu tasumisest vabastamist määruskaebuse esitamisel käesolevas haldusasjas. Taotlusele tuleb lisada maksejõuetust tõendav dokument (isikukonto väljavõte), mis kajastaks taotleja sissetulekuid ja väljaminekuid viimase nelja kuu jooksul enne menetlusabi taotluse esitamist“. Seega halduskohus ei nõudnud kaebajalt vaid maksejõuetust tõendavaid dokumente, vaid ka selgesõnalist taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks. HKMS § 110 lg 1 teine lause sätestab: „/…/ Menetlusabina võib kohus isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja: /…/“. HKMS § 114 lg 1 kohaselt esitatakse menetlusabi taotlus kohtule, kus toimub või peaks toimuma menetlus, mille kulude kandmiseks menetlusabi taotletakse. HKMS § 116 lg 1 järgi lahendatakse menetlusabi taotlus määrusega. Seega väljatoodud sätetest nähtub, et selleks, et kohus saaks menetlusabi andmise üle otsustada, peab olema esitatud menetlusabi taotlus. Kuna kaebaja ei esitanud ei 04.06.2014. a määruskaebuse esitamisel ega ka halduskohtu 11.06.2014. a määrusele vastates taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel, siis ei saanud kohus talle ka menetlusabi määrata ning seda olenemata asjaolust, kas kohtul olid olemas kaebaja maksejõuetust tõendavad dokumendid või ei. Iseenesest on tõsi, et kohtutele on A. Maksimovi maksejõuetus teada ning kui kaebaja enda isikukonto väljavõtet konkreetses haldusasjas ei esita, saab kohus tema majanduslikku seisu kontrollida ka mõne teise haldusasja toimikust, kui tema maksevõime hindamisel aluseks võetavad perioodid langevad kokku. Samas on ka sellisel juhul menetlusabi andmise eelduseks ikkagi isiku selge taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks konkreetse määruskaebuse esitamisel. Seega ei anna määruskaebuse rahuldamiseks alust väide, et kohtul oli info kaebaja maksejõuetuse kohta olemas. Kaebaja ei olnud taotlenud riigilõivu tasumisest vabastamist. 16. Eelnevast tulenevalt jääb Tartu Halduskohtu 18.08.2014. a määruse resolutsiooni p 1 muutmata. 4 4

II 17. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 30.05.2014. a määruse resolutsiooni p-i 2 peale esitatud määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus, nõustub täielikult halduskohtu määruse põhjendustega kaebajale riigi õigusabi andmata jätmise kohta ega pea vajalikuks neid põhjendusi korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Lisaks märgib ringkonnakohus seda, et kaebaja poolt kohtutele esitatud kaebuste arv on kindlasti üks näitaja, mis viitab kaebaja kogemusele kohtusse pöördumisel ning seega võimele enda õigusi kaitsta. 10.09.2014 seisuga nähtub kohtute infosüsteemist (KIS 2), et A. Maksimov on haldusasjades esitanud kohtutele 319 kaebust, määrus-, apellatsioonvõi kassatsioonkaebust. Kaebaja on suutnud esitada nii hüvitamiskaebusi, mis on halduskohtus ilma käiguta jätmiseta menetlusse võetud (haldusasjad nr 3-14-52, 3-14-101, 3-14-155, 3-14-171, 3-14-213, 3-14-214, 3-14-239), kui ka hüvitamiskaebuse, milles on kohtu juhiste järgi puudused kõrvaldanud ning seejärel on kohus kaebuse menetlusse võtnud (haldusasi nr 3-14-56). Ei ole usutav, et kui varem on kaebaja olnud võimeline oma kaebuste aluseid ja nõudeid arusaadavalt esitama, siis enam ei suuda ta seda isegi kohtu juhiste alusel teha. Seega kaebaja poolt lakooniliste kaebuste esitamise ja puuduste kõrvaldamata jätmise põhjus peab olema midagi muud kui tema suutmatus ise enda õigusi kaitsta. Kohus leiab, et kaebaja ei ole võrreldes Tartu Vanglaga ebavõrdses seisus, sest nagu halduskohus rõhutas, abistab kohus vajadusel uurimisprintsiibist tulenevalt kaebajat ning tema enda õigusalaste teadmiste olemasolu pole esmatähtis. Kaebajalt ei nõuta õiguslikke põhjendusi ning enda kaebuse aluseks olevaid asjaolusid on ta võimeline ise kirjeldama. Seega esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. 18. Eelnevast tulenevalt jääb ka Tartu Halduskohtu 30.05.2014. a määruse resolutsiooni p 2 muutmata. Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ 5 5