4-14-7193/9 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas

4-14-7193

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

12. september 2014. a Põlva Väärteoasja number 4-14-7193 Kohtunik Lembit Käis Väärteoasi

I. H. Politseija Piirivalveameti

Ida prefektuuri 22.08.2014. a otsuse peale väärteoasjas nr 2440,14,005503 Kohtumenetluse pooled

Kaebuse esitaja (menetlusalune isik) – N.L. :

xxxxxxxxxxx; elukoht: xxxxxxxxxxxxxxxxxx-xx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx) Kohtuvälise menetleja – Politsei– ja Piirivalveameti Ida prefektuur Kirjalik menetlus

12. september 2014. a RESOLUTSIOON

Juhindudes V™S § 120 lg-st 1 ja § 132 p-st 2, maakohus otsustas:

1. Tühistada Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri 22.08.2014. a otsus (väärteoasjas nr 2440,14,005503) osaliselt, s.o N.L-ile liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 alusel mõistetud lisakaristuse - mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 3 kuuks - osas.

2. N.L tasuda Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri 22.08.2014. a otsusega mõistetud rahatrahv samas otsuses märgitud arvelduskontole kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb Tartu Maakohtu Põlva kohtumajale teatada kirjalikult hiljemalt 19.09.2014 ning siis võib kohtumenetluse pool esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni Riigikohtule Põlva kohtumaja kaudu 30 päeva jooksul alates selle kättesaamisest.

Kohtuvälise menetleja otsuse sisu

Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse vanemliiklusametniku 22.08.2014 otsusega (väärteoasjas nr 2440,14,005503) karistati Indrek

4-14-7193

N.L liiklusseaduse (LS) §-de 224 lg 1 ja 227 lg 1 järgi KarS § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 90 trahviühikut s.o 360 eurot, ning lisakaristusena võeti temalt LS § 224 lg 3 p 1 alusel ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3 kuuks.

Nimetatud otsuse järgi juhtis I. H. .08.2014 Lohusuu vallas Ida-Viru maakonnas Jõhvi-Tartu- Valga mnt 56. km-l mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 115 +/- 4 km/h, lubatud kiirus antud teelõigul oli 90 km/h, seega ületas ta kiirust mitte vähem kui 21 km/h. Lisaks juhtis ta mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kus juhi väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,26 +/- 0,05 mg/l ning lõplikuks mõõtetulemuseks oli 0,21 mg/l.

Kaebuse esitaja taotlus

Kaebuse esitaja nõuab kaebuses (tl 1) eelmärgitud kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist lisakaristuse mõistmise osas. Menetlusalune isik on nõus ka rahatrahvi suurendamisega, kui talle jääb juhtimisõigus alles. Samas taotleb menetlusalune isik, et mõistetud rahatrahvi tasumine määrataks ositi.

Kaebuse kohaselt on menetlusalune isik õppinud oma vigadest, ostes endale alkoholi tuvastamiseks alkomeetri, ja teinud omad järeldused ka seoses kiiruseületamisega. Ta on peale viimast rikkumist olnud liikluses eeskujulik liikleja ning ta ei soovi, et üks halb juhus rikuks tema tuleviku. Autoga sõitma minnes eeldas ta ekslikult, et on täiesti kaine. Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine raskendaks märkimisväärselt tema perekonna olukorda, kuna juhtimisõiguse äravõtmisel ei saaks tema käia tööl oma töökohas Vastse-Kuuste vallas Karilatsi külas, mis asub elukohast 40 kilomeetri kaugusel, ega täita kõiki tööülesandeid.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

Kohtuväline menetleja leiab, et otsuse tühistamiseks puudub alus. Menetlusalusel isikul tuvastatud alkoholi piirmäära ületamise tulemus on selline, mille puhul juht pidi tajuma, et alkohol organismist ei lahkunud. Menetlusaluse isiku ütlustest ei nähtu, et ta oleks teinud enne sõiduki juhtimist kõik endast oleneva, et veenduda alkoholi lahkumises organismist. Alkoholi piirmäära ületavas seisundis mootorsõiduki juhtimine on raske õigusrikkumine ning antud teguviis on ühiskonnas taunitav. Lisaks eelnevale ületas menetlusalune isik ka lubatud sõidukiirust, mis omakorda mitmekordistab liikluses ohtu nii menetlusalusele isikule endale kui ka teistele liiklejatele. Seetõttu ja õiguskorra huvidest nähtuvalt määrati põhikaristusena rahatrahv ja lisakaristusena võeti ära mootorsõiduki juhtimisõigus. Kuna menetlusalune isik ei ole esitanud tõendeid perekonna kohta, pole üheselt ja selgelt arusaadav, kui suur on menetlusaluse isiku poolt nimetatud perekond ning kas seal on ülalpeetavaid. Kaebusele lisatud avaldus ja tõend, milles on antud iseloomustus menetlusaluse isiku kohta, ning lisatud, et töö nõuab liikumist autoroolis, pole usaldusväärne, kuna avalduse ja tõendi on esitanud ja kinnitanud oma allkirjaga keegi Mati Vaino, lisamata seejuures, mis seos on temal menetlusaluse isikuga. Menetlusalune isik ei ole esitanud tõendeid oma tegeliku majandusliku olukorra kohta, mis võimaldaks anda hinnangut võimaliku rahatrahvi täitmise tähtaja pikendamise suhtes.

Kohtu põhjendused

Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada V™S § 132 p 2 alusel osaliselt, s.o I. H. lisakaristuse - juhtimisõiguse äravõtmise - kohaldamise osas.

4-14-7193

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

V™S § 120 lg 1 sätestab, et maakohtunik võib kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta.

Menetlusalune isik I. H. märkinud kaebuses, et ta nõustub kirjaliku menetlusega. Kohtuväline menetleja on märkinud oma seisukohas, et asja saab lahendada kirjalikus menetluses. Kuna nii menetlusalune isik kui ka kohtuväline menetleja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses, lahendab kohus kaebuse kirjalikus menetluses V™S § 120 lg 1 alusel.

Kohtuvälise menetleja otsuse järgi juhtis I. H. .08.2014 kella 09:42 ajal Lohusuu vallas Ida- Viru maakonnas Jõhvi-Tartu-Valga mnt 56 km mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 115 +/- 4 km/h, lubatud kiirus antud teelõigul oli 90 km/h, seega ületas ta lubatud kiirust mitte vähem kui 21 km/h. Lisaks juhtis ta mootorsõidukit lubatud alkoholi piirmäära ületades – alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus oli 0,26 +/- 0,05 mg/l, s.o laiendmääramatust arvestades oli lõplik mõõtetulemus 0,21 mg/l. Seega pani menetlusalune isik toime nii LS § 224 lg 1 sätestatud väärteo kui ka LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo.

LS § 227 lg 2 on sätestatud väärteo objektiivne koosseis mootorsõiduki juhi poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis. LS § 15 lg 1 p 1 sätestab, et suurim lubatud kiirus on asulaväilisel teel 90 kilomeetrit tunnis.

Antud asjas ei ole vaidlust selles, et menetlusalune isik juhtis 03.08.2014 kella 09:42 paiku Lohusuu vallas Ida-Viru maakonnas Jõhvi-Tartu-Valga mnt 56 km mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 115 +/- 4 km/h, kuigi lubatud kiirus antud teelõigul oli 90 km/h. Seega ületas ta lubatud kiirust mitte vähem kui 21 km/h.

Nimetatud asjaolud loeb maakohus usaldusväärselt tõendatuks menetlusaluse isiku - I. H. ütlustega ning kiirusmõõturi kasutamise protokolli ja mõõtevahendi taatlustunnistusega.

Maakohtul pole alust kahelda kiirusmõõteseadme – Stalker DSR2X nr DP021147 – näidu õigsuses, kuna kiirusemõõteseade oli taadeldud 06.02.2014 ja selle töökorras olekut kontrolliti paar tundi enne kiiruse mõõtmist, s.o 03.08.2014 kell 07.50. Samuti toimus kiiruse mõõtmine heades tingimustes, sest kiirust mõõdeti sademeteta ilmaga ja valgel ajal asulavälisel teel.

Samuti oli kiirusemõõteseade paigaldatud statsionaarselt, kiiruse mõõtmine toimus paigal seistes ning mootorsõiduk, mille kiirust mõõdeti, liikus teel üksinda. Arvestades kiirusmõõteseadme võimalik veapiiri (+/- 4 km/h), siis saab asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku juhitud mootorsõiduki kiirus oli vähemalt 111 km/h. Kuna teelõigul, kus menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit, oli maksimaalne lubatud sõidukiirus 90 km/h, ületas menetlusalune isik maksimaalset lubatud sõidukiirust vähemalt 21 km/h. Seega on menetlusaluse isiku käitumises olemas LS § 227 lg 2 toodud väärteokoosseisu objektiivsed tunnused.

Maksimaalse lubatud sõidukiiruse ületamist on võimaslik toime panna nii tahtlikult kui ka ettevaatamatusest. Kuna menetlusalune isik ei kontrollinud auto spidomeetri näitu, siis võib järeldada, et LS § 227 lg-s 2 sätestatud teo pani ta toime ettevaatamatusest, s.o hooletusest.

4-14-7193

Kohus ei ole tuvastanud antud teo puhul N.L õigusvastasust ja tema süüd välistavaid asjaolud. Objektiivne hoolsuskohustus, mida tuli menetlusalusel isikul järgida, oli talle ka subjektiivselt tajutav ja reaalselt teostatav. Eelneva alusel leiab kohus, et N.L on toime pannud LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

LS § 224 lg-s 2 on sätestatud väärteo objektiivne koosseis - mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi. LS § 33 lg 11 p 3 sätestab, et juhil on keelatud joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis juhtida sõidukit või anda juhtimist üle sellises seisundis isikule. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.

Antud asjas ei ole vaidlust selles, et menetlusalune isik juhtis 03.08.2014 kella 09.42 paiku

Lohusuu vallas Ida-Viru maakonnas Jõhvi-Tartu-Valga mnt 56 kilomeetril mootorsõidukit seisundis, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus oli laiendmääramatust (0,05 mg/l) arvestades 0,21 mg/l.

Nimetatud asjaolud loeb maakohus usaldusväärselt tõendatuks menetlusaluse isiku N.L antud ütlustega, indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse ning mõõtevahendi taatlustunnistusega.

Maakohtul pole alust kahelda tõendusliku alkomeetri – Dräges Alcotest 7110 EST nr ARDF-

0054 mõõtetulemi – 0,26 mg/l - usaldusväärsuses. Tõenduslikku alkomeetrit oli taadeldud viimati 25.07.2014.

Arvestades tõendusliku alkomeetri võimalikku veapiiri (+/- 0,05 mg/l), siis saab asuda seisukohale, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit seisundis, kus tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus vähemalt 0,21 milligrammi. Seega on menetlusaluse isiku käitumises olemas LS § 224 lg 1 toodud väärteokoosseisu objektiivsed tunnused. Alkoholi piirmäära ületavas seisundis mootorsõiduki juhtimist on võimalik toime panema nii tahtlikult kui ka ettevaatamatusest. Menetlusalune isik on ületanud seadusega lubatud alkoholi piirmäära suhteliselt väikesel määral. Arvestades asjaolu, et menetlusalune isik tarvitas alkoholi 02.08.2014. a õhtul, vahepeal magas ning hommikul ärgates ei kontrollinud ega veendunud oma tegelikus seisundis, siis saab järeldada, et ta pani LS § 224 lg-s 2 sätestatud teo toime ettevaatamatusest. Kohus ei ole tuvastanud N.L õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. Objektiivne hoolsuskohustus, mida tuli menetlusalusel isikul järgida, oli talle teada ning ta oleks pidanud enne auto juhtimist täielikult veenduma, et mootorsõidukijuhina ta ei ületa seadusega lubatud alkoholi piirmäära. Kahjuks ei võtnud menetlusalune isik midagi ette oma seisundi kontrollimiseks enne sõiduki juhtima hakkamist. Eelneva alusel leiab kohus, et N.L on toime pannud LS § 224 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

N.L väärteoasjas ei esine V™S §-des 29 ja 30 sätestatud väärteomenetlust välistavaid ega ka väärteomenetluse lõpetamist võimaldavad asjaolusid.

4-14-7193

Samuti on antud väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt järgitud väärteomenetlusõigust.

Vastavalt LS § 263 lg-le 2 on käesoleva seaduse §-des 201–261 sätestatud väärtegude kohtuväliseks menetlejaks Politseija Piirivalveamet. Kuna antud väärtegu on toime pandud

Ida-Viru maakonnas, seetõttu leiab kohus, et karistuse N.L-ile on määanud pädev kohtuväline menetleja, s.o Politseija Piirivalveameti Ida prefektuur.

KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Arvestades asjaolu, et N.L pani ühe teoga (mootorsõiduki juhtimisega) toime kaks erinevat väärtegu (seadusega lubatud sõidukiiruse ja alkoholi piirmäära ületamise), siis tuleb talle mõista karistus KarS § 63 lg 1 alusel. Nii LS § 227 lg-s 2 kui ka LS § 224 lg-s 1 sätestatud sanktsioonid on samasugused ning näevad karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni.

Seega on kohtuväline menetleja mõistnud N.L-ile sanktsiooni ülemmäära lähedase põhikaristuse.

Loomulikult tuleb mootorsõiduki juhtimist seadusega lubatud alkoholi piirmäära ületades ja lubatud sõidukiiruse ületamist pidada ohtlikeks väärtegudeks, sest nende tagajärjed võvad ohustada nii mootorsõiduki juhi kui ka teiste kaasliiklejate tervist ja elu. Samas ei tulene seadusest, et kõikide selliste tegude toimepanemise korral peaks alati kaasnema lisakaristuse - mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise – kohaldamine. LS § 224 lg 3 ja § 227 lg 5 annavad asja menetlejale vaid lisakaristuse kohaldamise õiguse.

Kohtuväline menetleja on õigesti tuvastanud, et N.L karistust raskendavad asjaolud puuduvad ja tema karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Samas pole kohtuväline menetleja arvestanud lisakaristuse kohaldamisel asjaoluga, et N.L pole varasemalt kriminaalkorras ega väärteokorras karistatud, mis näitab, et N.L on käitunud senini õiguskuulekalt ja tema poolt toime pandud väärteod olid juhuslikud. Ka on N.L teinud toimepandud väärtegudest vastavad järeldused ning lubab taolisi rikkumisi enam mitte toime panna. Samuti tuleb isiku süü suuruse puhul arvestada, et nii lubatud sõidukiiruse ületamine kui ka seadusega lubatud alkoholi piirmäära ületamine ei ole olnud suured.

Peale selle nähtub kaebusele lisatud tööandja tõendist (tl 8), et lisakaristuse kohaldamise järgselt satuks menetlusalune isik raskesse olukorda, sest peaks mitmekümne kilomeetri kaugusel asuvasse töökohta jõudma muul viisil kui sõiduautot juhtides, ning lisaks sellele tekiksid tal probleemid tööülesannete täitmisega, kuna ta ei saaks sõidukiga toodangut sihtkohtadesse transportida 3 kuu vältel. Arvestades eelnevat ning karistuse üldja eripreventiivseid eesmärke ja õiguskorra kaitsmise huve, leiab maakohus, et N.L-ile määratud rahatrahv 90 trahviühiku ulatuses on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega ning piisavalt range, et vastata tema süü suurusele. Järelikult pole lisakaristuse kohaldamine N.L suhtes maakohtu arvates vajalik ega põhjendatud.

N.L kaebus osas, milles ta taotleb rahatrahvi tasumise määramisest ositi, ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. KarS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Menetlusalune isik ei ole millegagi tõendanud, et rahatrahvi korraga tasumine paneks teda või tema perekonda raskesse majanduslikku olukorda. Menetlusalune isik töötab, saab igakuist

4-14-7193

töötasu ning tal on olnud piisavalt aega (alates 22.08.2014) 360 euro suuruse rahatrahvi tasumiseks. Järelikult puuduvad menetlusalusel isikul sellised mõjuvad põhjused, mis võimaldaksid kohtul rahatrahvi tasumist määrata ositi.

Seega tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada vaid menetlusalusele isikule lisakaristuse kohaldamise osas.

Otsuse tegemisel juhindus maakohus ka V™S §-dest 133-135.

/allkirjastatud digitaalselt/ Lembit Käis kohtunik