3-14-51551/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 12.09.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-51551 Haldusasi Aleksandr Streltsovi kaebus Viru Vangla 16.06.2014. a käskkirja nr 6-3/933-D ja 12.07.2014. a käskkirja nr 6-3/1080-D õigusvastasuse kindlakstegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 08.08.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Aleksandr Streltsovi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Aleksandr Streltsov Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON 1. Jätta rahuldamata Aleksandr Streltsovi määruskaebus. 2. Muuta Tartu Halduskohtu 08.08.2014. a määruse põhjendusi riigilõivu tasumisest vabastamiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmise kohta (resolutsiooni p 1), asendades need käesoleva määruse p-s 5 toodud põhjendustega. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. Streltsov esitas 17.07.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-1p) Viru Vangla 16.06.2014. a käskkirja nr 6-3/933-D ja 12.07.2014. a käskkirja nr 6-3/1080-D õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Ühtlasi palus kaebaja vabastada ta riigilõivu tasumisest, kuna tal ei ole vabu vahendeid ja puudub pidev sissetulek.

2. Tartu Halduskohus 08.08.2014. a määrusega (tl 9-10) jättis rahuldamata A. Streltsovi taotluse riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel (resolutsiooni p 1) ning jättis A. Streltsovi kaebuse käiguta ja andis kaebajale puuduse kõrvaldamiseks, s.o riigilõivu 15 euro tasumiseks 15 päeva arvates nimetatud määruse kättesaamisest (resolutsiooni p 2).

Kohus märkis, et riigilõivuseaduse (RLS) § 57¹ lg 1 kohaselt tasutakse halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kohus viitas, et halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 116 lg 2 kohaselt taotleja majandusliku seisundi hindamisel juhindub kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 186. TsMS § 186 lg 1 kohaselt taotleja majanduslikku seisundit hinnates

2 arvestatakse tema vara ja sissetulekut ning temaga koos elavate perekonnaliikmete vara ja nende sissetulekuid, tema ülalpidamisel olevate isikute arvu, eluasemele tehtavaid mõistlikke kulutusi ning muid tähendust omavaid asjaolusid. HKMS § 112 lg 1 p 2 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetlusabi taotleja saab menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel, millele saab seaduse kohaselt pöörata sissenõude. Kohus leidis, et käesoleval juhul ei ole A. Streltsovi riigilõivu tasumise kohustusest vabastamine põhjendatud, kuivõrd kaebajat ei saa pidada maksejõuetuks isikuks. Kohtu järelepärimisel esitas Viru Vangla A. Streltsovi isikuarve väljavõtte, millelt nähtub, et ajavahemikul 17.03.2014-16.07.2014 laekumised kaebaja arvele puuduvad, kuid taotluse esitamise hetkel oli tema isikuarvel vaba jääk XXXX eurot. Kohus leidis, et käesoleva asja menetluskulud kaebaja jaoks piirduvad eeldatavasti riigilõivuga 15 eurot, seega ei ole riigilõivu tasumine kaebajale ebamõistlikult suur kohustus, mistõttu esineb käesoleval juhul seadusest tulenev alus menetlusabi mitteandmiseks. Halduskohus märkis, et ei näe antud juhul asjaolusid, mis annaks põhjust HKMS § 112 lg 1 p-s 2 sätestatud menetlusabi andmise keelu eiramiseks, mistõttu ei kuulu menetlusabi taotlus riigilõivust vabastamise näol rahuldamisele. Halduskohus leidis, et kaebus tuleb jätta käiguta ja anda kaebajale riigilõivu 15 euro tasumiseks 15-päevane tähtaeg määruse kättesaamisest, lisades makseinfo (kontonumbrid ja viitenumber) määrusele eraldi dokumendina. Kohus selgitas, et riigilõivu määratud tähtpäevaks tasumata jätmise korral kaebus tagastatakse või jäetakse läbi vaatamata, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. A. Streltsov esitas 14.08.2014 määruskaebuse (tl 16-16p), milles palub kohut vabastada ta riigilõivu tasumisest, kuna tal ei ole vabu rahalisi vahendeid ega alalist sissetulekut. Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohtu 08.08.2014. a määrus on tühine ja põhjendamata, jättes ta ilma õigusest kaitsta enda õigusi ja vabadusi EV omavoli eest tema suhtes. Määruskaebuse esitaja palub tühistada halduskohtu 08.08.2014. a määrus ja teha asjas uus õiglane otsus või määrus. Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohus nõuab põhjendamatult temalt raha, sest kohtud ei ole rahuldanud ühtegi tema kahju hüvitamise kaebust. Määruskaebuse esitaja märgib, et tal on vaja olemasolevast rahast veel 4 aastat Viru Vanglale elektri eest maksta, vaja on osta sokke ja aluspükse ja kõike seda, mida tal 4 aasta jooksul vaja läheb.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

5. Halduskohus on õigesti märkinud, et RLS § 57¹ lg 1 kohaselt tasutakse halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Halduskohus jättis kaebajale riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmata HKMS § 112 lg 1 p-s 2 sätestatud menetlusabi andmise piirangule tuginedes. Samas nähtub halduskohtu määrusest, et kohus on tuvastanud ajavahemiku 17.03.2014 – 16.07.2014 osas kaebaja rahalise seisu vanglalt saadud isikukonto väljavõtte (tl 8) andmete põhjal ja leidnud, et kaebajat ei saa pidada maksejõuetuks isikuks. Kaebaja isikukontol oli algjääk XXXX eurot, lõppjääk XXXX eurot ning saldo seis 07.08.2014 seisuga XXXX eurot. Ringkonnakohus veendus, et halduskohus, hinnanud kaebaja poolt tasutava menetluskulu suurust, s.o 15 eurot, ja arvestanud tema majanduslikku seisu tuginevalt vanglalt saadud isikukonto väljavõtte andmetele, on õigesti märkinud, et kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamine ei ole põhjendatud, kuivõrd kaebajat ei saa pidada maksejõuetuks isikuks. Siiski leiab ringkonnakohus, et halduskohus on kohaldanud menetlusabi andmist reguleerivaid sätteid ebaõigesti, viidates õigusliku alusena HKMS § 112 lg 1 p-le 2. Viidatud sätte rakendamine on õigusalase kirjanduse kohaselt võimalik kinnisasjale sissenõude

3 pööramise korral (Halduskohtumenetluse seadustik, kommenteeritud väljaanne, K. Merusk, I. Pilving, 2013, lk 418), millise olukorraga käesolevas asjas tegemist ei ole. Käesolevas asjas on asjakohane säte HKMS § 112 lg 1 p 1, millest lähtuvalt juhul, kui isikul on võimalik tasuda riigilõivu, siis ei ole talle menetlusabi andmine riigilõivust vabastamise näol lubatud. Vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt on A. Streltsov tasunud üksnes kaupluses tehtud ostude eest, milliseid kulutusi ei ole HKMS § 112 lg 1 p-st 1 tulenevalt lubatav sissetulekust maha arvata. Muid arvesse võtmist vajavaid väljaminekuid määruskaebuse esitaja isikukonto väljavõttelt ei nähtu. Kohtul ei ole õigust vabastada isikut riigilõivu tasumise kohustusest, kui kohtule esitatud tõenditest nähtub, et isikul olid kaebuse esitamise ajal võimalused riigilõivu tasumiseks. Kuna kaebaja isikukonto väljavõttelt nähtub, et tema käsutuses on kaebuse esitamisele eelneval perioodil rahalisi vahendeid, mida ta saab kasutada seaduses ette nähtud riigilõivu 15 euro tasumiseks, seega ei saa kaebajat antud haldusasja asjaoludel pidada maksejõuetuks isikuks, siis ei ole tema menetlusabi korras riigilõivust vabastamine põhjendatud. Seega tuleb jätta kaebaja menetlusabi taotlus HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.

6. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist. Määruskaebuse esitaja on välja toonud, et peab veel 4 aastat maksma vanglale elektri eest ning ostma sokke ja aluspesu ning kõike muud, mida tal vaja läheb. Riigikohus on 12.03.2012. a määruse nr 3-7-1-3-61-12 p-s 9 selgitanud, et menetlusabi andmise otsustamisel ei tule arvesse võtta asjaolu, et taotlejal peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. Sama määruse p-s 10 on Riigikohus leidnud, et menetlusabi andmisel on elektriseadme kasutamise kulud võrreldavad kulutustega eluasemele ja seega sissetulekutest maha arvatavad. Kinnipeetava sissetulekust mahaarvamisele kuuluvad vaid tasu elektrienergia eest ning kinnipidamised nõuete fondi ja vabanemisfondi. Muude kulutuste (kulutused poest toidu või muude kaupade ostmisele jmt) mahaarvamist kinnipeetava sissetulekust Riigikohus põhjendatuks ei ole pidanud. Nähtuvalt vangla poolt esitatud isikukonto väljavõttest määruskaebuse esitaja kulutusi elektri eest kandnud ei ole. Ühtlasi rõhutab ringkonnakohus, et kohtul puudub HKMS § 112 lg 1 p 1 järgi alus tulevikku suunatud kulutuste arvesse võtmiseks. Määruskaebuse esitaja väide, et halduskohus nõuab põhjendamatult temalt raha, sest kohtud ei ole rahuldanud ühtegi tema kahju hüvitamise kaebust, ei ole asjakohane, kuivõrd varasemate kahju hüvitamise kaebuste rahuldamata jätmine ei ole HKMS-i vastava regulatsiooni kohaselt menetlusabi andmisel menetluskulude kandmiseks asjaolu, mida kohus peab otsustamisel arvesse võtma.

7. Määruskaebuse esitaja leiab, et Tartu Halduskohtu 08.08.2014. a määrusega on ta ilma jäetud õigusest kaitsta enda õigusi ja vabadusi EV omavoli eest tema suhtes. Riigikohus on 06.01.2004. a otsuse nr 3-3-2-1-04 p-s 27 väljendanud seisukohta, et PS § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine ka kohtuvõimu kohustus. Juhul, kui seadusandja pole kehtestanud tõhusat ja lünkadeta põhiõiguste kaitse mehhanismi, peab kohtuvõim tulenevalt PS §-st 14 tagama põhiõiguste kaitse. HKMS § 2 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Käesoleval juhul ei ole tegemist kaebaja õiguste ja vabaduste ebaseadusliku piiramisega. Määruskaebuse esitajal on kaebeõigus, kuid kaebuse menetlusse võtmiseks tuleb tal tasuda seaduses ettenähtud riigilõiv, kuivõrd ta on HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt maksevõimeline isik, millisel juhul ei ole õigustatud riigilõivu riigi kanda jätmine. PS § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Määruskaebuse esitaja sellekohane arusaam on ebaõige. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi

4 ülekoormamise vältimiseks vajalik (Riigikohtu 06.09.2007. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11; 04.06.2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus, millega võib õigustada põhiõiguse piiramist (Riigikohtu 17.03.2003. a otsus nr 3-1-3-10-02, p 28).

8. Kuna Tartu Halduskohus on lõpptulemusena jõudnud õige järelduseni, leides, et A. Streltsovi riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel alus puudub, jääb A. Streltsovi määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus muudab Tartu Halduskohtu 08.08.2014. a määruse põhjendusi riigilõivu tasumisest vabastamiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmise kohta (resolutsiooni p 1), asendades need käesoleva määruse p-s 5 toodud põhjendustega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel