3-14-51515/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

12.09.2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-51515

Haldusasi

Aleksandr Streltsovi kaebus Viru Vangla 14.07.2014

toimingute õigusvastasuse kindlakstegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 08.08.2014. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksandr Streltsovi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksandr Streltsov

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta

rahuldamata

Aleksandr

Streltsovi

määruskaebus.

2. Muuta Tartu Halduskohtu 08.08.2014. a määruse

põhjendusi riigilõivu tasumisest vabastamiseks esitatud taotluse rahuldamata

jätmise kohta (resolutsiooni p 1), asendades need käesoleva määruse p-s 5

toodud põhjendustega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. Streltsov esitas 16.07.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-1p) Viru Vangla

14.07.2014 toimingute õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Ühtlasi palus kaebaja vabastada ta

riigilõivust, kuna tal ei ole sissetulekut ega vabu vahendeid riigilõivu maksmiseks.

2. Tartu Halduskohus 08.08.2014. a määrusega (tl 9-10) jättis rahuldamata A. Streltsovi

taotluse riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel (resolutsiooni p 1) ning jättis

A. Streltsovi kaebuse käiguta ja andis kaebajale puuduse kõrvaldamiseks, s.o riigilõivu 15

euro tasumiseks 15 päeva arvates nimetatud määruse kättesaamisest (resolutsiooni p 2).

Kohus märkis, et riigilõivuseaduse (RLS) § 57¹ lg 1 kohaselt tasutakse halduskohtule kaebuse

esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kohus viitas, et halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

116 lg 2 kohaselt taotleja majandusliku seisundi hindamisel juhindub kohus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 186. TsMS § 186 lg 1 kohaselt taotleja

majanduslikku seisundit hinnates arvestatakse tema vara ja sissetulekut ning temaga koos

elavate perekonnaliikmete vara ja nende sissetulekuid, tema ülalpidamisel olevate isikute

arvu, eluasemele tehtavaid mõistlikke kulutusi ning muid tähendust omavaid asjaolusid.

HKMS § 112 lg 1 p 2 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetlusabi taotleja

saab menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel,

millele saab seaduse kohaselt pöörata sissenõude. Kohus leidis, et käesoleval juhul ei ole A.

Streltsovi riigilõivu tasumise kohustusest vabastamine põhjendatud, kuivõrd kaebajat ei saa

pidada maksejõuetuks isikuks. Kohtu järelepärimisel esitas Viru Vangla A. Streltsovi isikuarve

väljavõtte, millelt nähtub, et ajavahemikul 16.03.2014-15.07.2014 laekumised kaebaja arvele

puuduvad, kuid taotluse esitamise hetkel oli tema isikuarvel vaba jääk 365,04 eurot. Kohus

leidis, et käesoleva asja menetluskulud kaebaja jaoks piirduvad eeldatavasti riigilõivuga 15

eurot, seega ei ole riigilõivu tasumine kaebajale ebamõistlikult suur kohustus, mistõttu esineb

käesoleval juhul seadusest tulenev alus menetlusabi mitteandmiseks. Halduskohus märkis, et

ei näe antud juhul asjaolusid, mis annaks põhjust HKMS § 112 lg 1 p-s 2 sätestatud

menetlusabi andmise keelu eiramiseks, mistõttu ei kuulu menetlusabi taotlus riigilõivust

vabastamise näol rahuldamisele. Halduskohus leidis, et kaebus tuleb jätta käiguta ja anda

kaebajale riigilõivu 15 euro tasumiseks 15-päevane tähtaeg määruse kättesaamisest, lisades

makseinfo (kontonumbrid ja viitenumber) määrusele eraldi dokumendina. Kohus selgitas, et

riigilõivu määratud tähtpäevaks tasumata jätmise korral kaebus tagastatakse või jäetakse läbi

vaatamata, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. A. Streltsov esitas 14.08.2014 määruskaebuse (tl 16-16p), milles palub kohut vabastada ta

riigilõivu tasumisest, kuna tal ei ole vabu rahalisi vahendeid ega alalist sissetulekut.

Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohtu 08.08.2014. a määrus on tühine ja põhjendamata,

jättes ta ilma õigusest kaitsta enda õigusi ja vabadusi EV omavoli eest tema suhtes.

Määruskaebuse esitaja palub tühistada halduskohtu 08.08.2014. a määrus ja teha asjas uus

õiglane otsus või määrus. Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohus nõuab põhjendamatult

temalt raha, sest kohtud ei ole rahuldanud ühtegi tema kahju hüvitamise kaebust.

Määruskaebuse esitaja märgib, et tal on vaja olemasolevast rahast veel 4 aastat Viru Vanglale

elektri eest maksta, vaja on osta sokke ja aluspükse ja kõike seda, mida tal 4 aasta jooksul vaja

läheb.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

5. Halduskohus on õigesti märkinud, et RLS § 57¹ lg 1 kohaselt tasutakse halduskohtule

kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Halduskohus jättis kaebajale riigilõivu tasumiseks

menetlusabi andmata HKMS § 112 lg 1 p-s 2 sätestatud menetlusabi andmise piirangule

tuginedes. Samas nähtub halduskohtu määrusest, et kohus on tuvastanud ajavahemiku

16.03.2014 – 15.07.2014 osas kaebaja rahalise seisu vanglalt saadud isikukonto väljavõtte

(tl 8) andmete põhjal ja leidnud, et kaebajat ei saa pidada maksejõuetuks isikuks. Kaebaja

isikukontol oli algjääk 596,43 eurot, lõppjääk 404,11 eurot ning saldo seis 07.08.2014 seisuga

365,04 eurot. Ringkonnakohus veendus, et halduskohus, hinnanud kaebaja poolt tasutava

menetluskulu suurust, s.o 15 eurot, ja arvestanud tema majanduslikku seisu tuginevalt

vanglalt saadud isikukonto väljavõtte andmetele, on õigesti märkinud, et kaebaja riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamine ei ole põhjendatud, kuivõrd kaebajat ei saa pidada

maksejõuetuks isikuks. Siiski leiab ringkonnakohus, et halduskohus on kohaldanud

menetlusabi andmist reguleerivaid sätteid ebaõigesti, viidates õigusliku alusena HKMS § 112

lg 1 p-le 2. Viidatud sätte rakendamine on õigusalase kirjanduse kohaselt võimalik

kinnisasjale sissenõude pööramise korral (Halduskohtumenetluse seadustik, kommenteeritud

väljaanne, K. Merusk, I. Pilving, 2013, lk 418), millise olukorraga käesolevas asjas tegemist

ei ole. Käesolevas asjas on asjakohane säte HKMS § 112 lg 1 p 1, millest lähtuvalt juhul, kui

isikul on võimalik tasuda riigilõivu, siis ei ole talle menetlusabi andmine riigilõivust

vabastamise näol lubatud. Vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt on A. Streltsov

tasunud üksnes kaupluses tehtud ostude eest, milliseid kulutusi ei ole HKMS § 112 lg 1 p-st 1

tulenevalt lubatav sissetulekust maha arvata. Muid arvesse võtmist vajavaid väljaminekuid

määruskaebuse esitaja isikukonto väljavõttelt ei nähtu. Kohtul ei ole õigust vabastada isikut

riigilõivu tasumise kohustusest, kui kohtule esitatud tõenditest nähtub, et isikul olid kaebuse

esitamise ajal võimalused riigilõivu tasumiseks. Kuna kaebaja isikukonto väljavõttelt nähtub,

et tema käsutuses on kaebuse esitamisele eelneval perioodil rahalisi vahendeid, mida ta saab

kasutada seaduses ette nähtud riigilõivu 15 euro tasumiseks, seega ei saa kaebajat antud

haldusasja asjaoludel pidada maksejõuetuks isikuks, siis ei ole tema menetlusabi korras

riigilõivust vabastamine põhjendatud. Seega tuleb jätta kaebaja menetlusabi taotlus HKMS

§ 112 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.

6. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist. Määruskaebuse

esitaja on välja toonud, et peab veel 4 aastat maksma vanglale elektri eest ning ostma sokke ja

aluspesu ning kõike muud, mida tal vaja läheb. Riigikohus on 12.03.2012. a määruse

nr 371361-12 p-s 9 selgitanud, et menetlusabi andmise otsustamisel ei tule arvesse võtta

asjaolu, et taotlejal peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui

tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. Sama määruse p-s 10 on Riigikohus leidnud,

et menetlusabi andmisel on elektriseadme kasutamise kulud võrreldavad kulutustega

eluasemele ja seega sissetulekutest maha arvatavad. Kinnipeetava sissetulekust

mahaarvamisele kuuluvad vaid tasu elektrienergia eest ning kinnipidamised nõuete fondi ja

vabanemisfondi. Muude kulutuste (kulutused poest toidu või muude kaupade ostmisele jmt)

mahaarvamist kinnipeetava sissetulekust Riigikohus põhjendatuks ei ole pidanud. Nähtuvalt

vangla poolt esitatud isikukonto väljavõttest määruskaebuse esitaja kulutusi elektri eest

kandnud ei ole. Ühtlasi rõhutab ringkonnakohus, et kohtul puudub HKMS § 112 lg 1 p 1 järgi

alus tulevikku suunatud kulutuste arvesse võtmiseks. Määruskaebuse esitaja väide, et

halduskohus nõuab põhjendamatult temalt raha, sest kohtud ei ole rahuldanud ühtegi tema

kahju hüvitamise kaebust, ei ole asjakohane, kuivõrd varasemate kahju hüvitamise kaebuste

rahuldamata jätmine ei ole HKMS-i vastava regulatsiooni kohaselt menetlusabi andmisel

menetluskulude kandmiseks asjaolu, mida kohus peab otsustamisel arvesse võtma.

7. Määruskaebuse esitaja leiab, et Tartu Halduskohtu 08.08.2014. a määrusega on ta ilma

jäetud õigusest kaitsta enda õigusi ja vabadusi EV omavoli eest tema suhtes. Riigikohus on

06.01.2004. a otsuse nr 3-3-2-1-04 ps 27 väljendanud seisukohta, et PS § 14 kohaselt on

õiguste ja vabaduste tagamine ka kohtuvõimu kohustus. Juhul, kui seadusandja pole

kehtestanud tõhusat ja lünkadeta põhiõiguste kaitse mehhanismi, peab kohtuvõim tulenevalt

PS §-st 14 tagama põhiõiguste kaitse. HKMS § 2 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluse

ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu

teostamisel. Käesoleval juhul ei ole tegemist kaebaja õiguste ja vabaduste ebaseadusliku

piiramisega. Määruskaebuse esitajal on kaebeõigus, kuid kaebuse menetlusse võtmiseks tuleb

tal tasuda seaduses ettenähtud riigilõiv, kuivõrd ta on HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt

maksevõimeline isik, millisel juhul ei ole õigustatud riigilõivu riigi kanda jätmine. PS § 15 lg

1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral

kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema

piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Määruskaebuse esitaja sellekohane arusaam on

ebaõige. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning

arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine

on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (Riigikohtu

06.09.2007. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11; 04.06.2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11).

Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus, millega võib õigustada põhiõiguse piiramist

(Riigikohtu 17.03.2003. a otsus nr 3-1-3-10-02, p 28).

8. Kuna Tartu Halduskohus on lõpptulemusena jõudnud õige järelduseni, leides, et

A. Streltsovi riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel alus puudub, jääb

A. Streltsovi määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus muudab Tartu Halduskohtu

08.08.2014. a määruse põhjendusi riigilõivu tasumisest vabastamiseks esitatud taotluse

rahuldamata jätmise kohta (resolutsiooni p 1), asendades need käesoleva määruse p-s 5

toodud põhjendustega.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel