3-14-50959/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-50959 Otsuse kuupäev 10. september 2014 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi XX kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebuse esitaja XX Vastustaja Tartu Vangla 1. Jätta XX kaebus rahuldamata 2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 10. oktoober 2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik 1. XX esitas 17. märtsil 2014 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse mittevaralise kahju tekitamise eest summas 1000 eurot seoses tema elu ja tervise ohtu seadmisega 16. märtsil 2013. Tartu Vangla jättis 26. mai 2014 otsusega nr 1-13/499-2 XX kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. 2. 28. mail 2014 saabus Tartu Halduskohtusse XX kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot seoses tervisekahjustuse tekitamisega. Kaebaja hinnangul on kahju tekkinud 16. märtsil 2014, mil ta libastus Tartu Vangla jalutusboksis kõndides. Kaebaja osutab, et libastumise tõttu väänas ta oma jala välja ning kukkus. Kaebaja hinnangul on tema jalg ravitav vaid operatsiooniga. Samuti taotleb XX viivise väljamõistmist Tartu Vanglalt seoses seaduse sätete rikkumisega. Kaebaja osutab, et vangla rikkus tema kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamisel riigivastutuse seaduse § 18 lg-s 1 sätestatud tähtaega. Tartu Halduskohus võttis 19. juuni 2014 määrusega XX hüvitamiskaebuse menetlusse. 3. 8. augustil 2014 saabusid kaebaja vastuväited vastustaja seisukohtadele. Kaebaja ei pea vastustaja vabandust seoses riigivastustuse seaduse § 18 lg 1 rikkumisega kompententseks. Kaebja on seisukohal, et vangla, leides, et kaebja kahju hüvitamise taotluses esinevad puudused, oleks pidanud andma talle tähtaja taotluses esinenud puuduste kõrvaldamiseks, selgituste esitamiseks.

2

Kaebaja osutab, et jalutusboksi betoonpõranda kallak ühe meetri kohta on 30%, kuigi tohiks olla 3%. Kaebja hinnangul tuleb liigne libedust tekitav lumi ära koristada enne, kui kinnipeetavad jalutsbokse kasutama hakkavad. Kaebaja selgitab, et 16. märtsil 2014 libastudes väänas ta välja juba varasemalt vigastada saanud jala. Kaebaja nõustub vangla väitega, et ta ei saanud vigastust alles 16. märtsil 2014, vaid 15. jaanuaril 2014 spordisaalis jalgpalli mängides. Vastustaja vastuväited 4. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitnud. Tartu Vangla märgib, et jääb 26. mai 2014 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses nr 1-13/499-2 toodud seisukohtade juurde. XX ei tugine kahju hüvitamise taotluses tervise kahjustamisele, vaid taotleb kahju hüvitamist seoses elu ja tervise ohtu seadmise eest. Kuivõrd riigivastutuse seadus ei näe ette sellist alust mittevaralise kahju hüvitamiseks, siis ei kuulu XX taotlus rahuldamisele. Täiendavalt märgib vastustaja, et nõustub kaebaja väitega, et vangla ei lahendanud kaebaja kahju hüvitamise taotlust nr 1-13/499 riigivastutuse seaduse § 18 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Samas osutab vangla, et vabandas kaebaja ees menetlustähtaja järgimata jätmise eest, selgitades, et see oli tingitud töökoormuse suurenemisest. Seoses kaebaja väitega, et vangla on kahju hüvitamise taotluse lahendamisel lähtunud vaid taotluse sõnastusest, märgib vangla, et taotleja peab ise taotluses välja tooma, milline kahjulik tagajärg on temale tekkinud ning millise õigusvastase tegevuse tulemusena on see tagajärg saabunud. Haldusorgan ei saa taotleja eest sisustada kahju hüvitamise taotlust ega tuua välja uusi aluseid, mida taotluses ei ole märgitud. Kui taotleja ei ole taotlust esitades leidnud, et vangla tegevusega on kahjustatud tema tervist ning ei too välja temale saabunud kahjulikke tagajärgi, ei saa vangla tema eest kahjulikke tagajärgi välja mõelda. Antud juhul ei esinenud alust haldusmenetluse seadustiku § 15 lg 2 kohaldamiseks, mistõttu vaadati kaebaja taotlus läbi selles märgitud alustel ja ulatuses. Tartu Vangla jääb jätkuvalt selle juurde, et eluja tervise ohtu seadmine iseseisvalt ei saa olla mittevaralise kahju hüvitamise aluseks. Vastustaja osutab, et kaebaja tugines kahju hüvitamise taotluses eluja tervise ohtu seadmisele, mis aga ei saa RVastS § 9 lg 1 kohaselt olla aluseks rahalise hüvitise nõudmisel. Samale alusele on kaebaja tuginenud ka kaebuses halduskohtule,mis ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Vastustaja märgib, et jalutusbokside seisukorda kontrollitakse regulaarselt ning vajadusel puhastatakse ning liivatatakse neid. Lumekihi paksus 16. märtsil 2013 oli vanglaametnik V. Mürgi selgituste kohaselt 1-2 cm, mis aga ei ole selline lume kiht, mis vajaks kohest koristamist ja mis raskendaks või välistaks jalutuskäikude toimumise. Sellistes tingimustes liikumisel peab isik ise olema hoolas ja jälgima kuhu ja kuidas tema astub. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja esitatud dokument SA Tartu Ülikooli Kliinikumis teostatud uuringute tulemuste kohta, ei ole asjakohane ega tõenda võimalikke vigastusi seoses libastumisega 16. märtsil 2014. Vangla osutab, et kaebaja viidatud MRT uuring ei ole läbi viidud seoses libastumisega jalutuskäigul 16. märts 2014, vaid seoses vasaku põlve vigastusega 15. jaanuaril 2014. Kohtu seisukoht 5. Vastustaja hinnangul ei ole XX kaebuse rahuldamine võimalik seetõttu, et kaebaja on kohtueelses menetluses taotlenud mittevaralise kahju rahas hüvitamist elu ja tervise ohtu seadmise eest, kuid

3

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 sellel alusel mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitise maksmist ette ei näe. Selles olukorras ei saa kohus lahendada kaebaja nõuet tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, sest selle nõude osas on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu ning peab siiski võimalikuks vaadata kohtumenetluses läbi kaebaja nõue tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. On õige, et RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt on lubatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas tervise kahjustamise korral, kuid pole sätestatud sarnast nõudeõigust tervise või elu ohtu seadmise korral. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on kohtueelses menetluses (vt tl 6) sõnastanud nõude nõudena valuraha saamiseks ohu tekitamise eest. Samas on kaebaja kohtueelses menetluses kirjeldanud seda, et oht on juba realiseerunud ja toonud kaasa kaebajale kahjuliku tagajärje – tervise kahjustamise. Ka inspektorkontaktisik, kes XXlt kahju hüvitamise taotluse vastu võttis, on mõistnud kaebaja nõuet hüvitise nõude jalutusboksis kukkumise ja jala vigastamise tõttu (tl 6). Samadele asjaoludele on kaebaja tuginenud ka halduskohtule esitatud kaebuses (tl 1, 11-12), selgitades tervisekahjustuse tekkimise asjaolusid. Korrakaitseseaduse § 5 lg-s 2 on oht defineeritud olukorrana, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine. Ka eesti keele seletava sõnaraamatu1 järgi on oht olukord, kus kedagi või midagi ähvardab ebaõnn, õnnetus, katastroof; nende võimalus ja tõenäosus. Kohtu hinnangul on ilmne, et olukorras, kus oht tervisele on realiseerunud, ei ole hüvitise saamise eesmärgiga kooskõlas nõue isiku ohtu asetamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Seda eelkõige olukorras, kus vastustaja leiab, et selliselt sõnastatud nõude kaudu ei ole hüvitise saamise eesmärk mingil juhul saavutatav õiguslikust regulatsioonist tuleneva piirangu tõttu. Nendel asjaoludel leiab kohus, et kaebaja kohtueelses menetluses esitatud nõude käsitamine kitsalt kaebaja ohtu seadmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudena tooks kaasa XX kaebeõiguse ebaproportsionaalse piiramise. Üksnes formaalsel põhjusel kaebuse tagastamine ja kaebaja suunamine kohtueelses menetluses nõude esitamisel ei oleks kooskõlas ka kohustusliku kohtueelse menetluse eesmärgiga, kuna vastustaja on esitanud ka sisulised vastuväited XX kaebusele ning neist nähtuvalt ei pea nõude rahuldamist põhjendatuks. Seetõttu tuleb Tartu Vanglale kohtueelses menetluses kahju hüvitamise taotluse esitamisega lugeda kaebaja läbinuks kohustuslik kohtueelne menetlus vastavalt vangistusseaduse § 1 lg-le 8 ka tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. 6. Vaidlust ei ole selles, et XX vigastas vasakut põlve jalgpallimängus 15. jaanuaril 2014 ning käis selle vigastusega seoses SA TÜ Kliinikum ortopeedi vastuvõtul 19. veebruaril 2014. 16. märtsil 2014 Tartu Vangla jalutusboksis jalutuskäigu ajal kaebaja libastus ja vigastas uuesti varasemalt vigastatud vasakut põlve. 28. märtsil 2014 viidi plaanilises korras läbi kaebaja vasaku põlve MRT uuring, mille ortopeed oli määranud 19. veebruaril 2014. Uuringul tuvastati vigastused. Pooled on ühel meelel ka selles, et 16. märtsil 2014, kelle 9 ja 10 vahel, kaebaja jalutuskäigu ajal, oli õhutemperatuur veidi alla nullkraadi, sadanud oli kuni 2 cm lund. Kaebaja jalutas Tartu Vangla E-hoone betoneeritud põrandaga jalutusboksis. Jalutusboksis oli lumeja libedusetõrje tegemata ning kõndimisel kokku pressimise tõttu muutus lumi libedaks. 7. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist,

1 Kättesaadav võrguleheküljel http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=oht&F=M

4

kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kohtupraktikas on omaks võetud, et nimetatud sättest tuleneb ühtlasi, et isikul on õigus esitada hüvitise nõude juhul, kui kahju tekkimine on põhjuslikus seoses haldusorgani õigusvastase tegevusega. Seega tuleb jaatada kahju hüvitamise kohustust juhul, kui Tartu Vangla on käitunud õigusvastaselt ja see on kaasa toonud tervisekahju tekkimise XXle. 8. Vangistusseaduse § 55 lg 2 järgi võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kohtu hinnangul tuleneb nimetatud kohustusest ühtlasi vastustaja kohustus tagada sellised tingimused, et kinnipeetavatel on tegelik võimalus värskes õhus viibimise õiguse realiseerimiseks. Kehtiv õigus ei sätesta täpsemalt vastustaja kohustust lume tõrjumiseks jalutusboksist. Seetõttu tuli jalutusboksi lumest puhastamisel lähtuda mõistlikkuse kriteeriumist. Kaebaja väitel ta libastus ja kukkus jalutusboksis umbes 30-minutilise jalutamise järel, kuna lumi oli kõndimisel muutnud jääks (tl 6). Kohus järeldab kaebaja väidetest, et jalutusboksi jõudmisel pidas kaebaja ise jalutusboksi tingimusi piisavaks selleks, et kasutada õigust värskes õhus viibimiseks. Ka ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks võtnud samme vastustaja ametnike tähelepanu juhtimiseks libedusele, pidades silmas, et kaebaja väitel muutus lumi kõndimisel jääks. Seetõttu nõustub kohus, et olukorras, kus mõningane libedus on talvetingimustes tavaline, jalutusboksis olnud lumekihi paksus ei ületanud paar sentimeetrit ja kaebaja pidas jalutusboksi tingimusi jalutamiseks vastuvõetavaks, puudub alus hinnata jalutusboksi tingimusi ja vastavalt vastustaja tegevusetust jalutusboksist lume tõrjumisel, õigusvastaseks. Samas ei pea kohus põhjendatuks etteheidet vastustajale jalutusboksi seisukorra kohta isegi juhul kui jalutusboksi tingimused osaliselt ei olnud piisavad VangS § 55 lg-st 2 tuleneva kohustuse kohaseks täitmiseks. Sel juhul ei ole selle minetuse osas vastustajale etteheidetav nõutava hoole järgimata jätmine. Vaidlust ei ole selles, et enne kaebaja jalutuskäiku oli küll lund sadanud, aga lumekiht oli õhuke ega takistanud iseenesest kaebaja jalutamist. Seega ei pidanud ka vastustaja ametnikud andma jalutusboksi tingimustele kaebajast erinevat hinnangut ja vastavalt ei ole vastustajale etteheidetav süüline tegevusetus jalutusboksis lume tõrjumisel. Kohus jätab siinjuures tähelepanuta kaebaja väite, et põranda kalle jalutusboksis on ca 30%, kuna kaebaja ei ole väite kinnistuseks tõendeid esitanud ja põranda selline kalle ei ole eluliselt usutav, sest teeks sisuliselt võimatuks põrandal seismise, jalutamisest rääkimata. 9. Samuti ei pea kohus võimalikuks tuvastada otsest põhjuslikku seost kaebaja terviskahjustuse ja vastustaja tegevusetuse vahel. Kaebaja kinnitusel muutus jalutusboksis olnud lumi sellel kõndimise tõttu jääks. Siiski ilmneb kaebusest ja kaebaja hilisematest seisukohtadest, et kaebaja jätkas jalutusboksis kõndimist. Seega jätkas kaebaja tegevust, mida ta nüüd tagantjärele hindab oma elu ja tervist ohustavaks, seades sellega teadlikult olukorda, mis võis kaasa tuua tervisekahju tekkimise. Kohtu hinnangul katkestab kaebaja tahtlik ennast ohustav tegevus põhjusliku seose ahela vastustaja tegevusetuse ja tekkinud tervisekahju vahel. Kohus osutab, et kaebajal ei olnud kohustust jalutada. Juhul, kui ilmnes, et värskes õhus viibimise õiguse kasutamine toob kaasa ohu tervisekahjustuse tekkimiseks, oli takistatud selle õiguse tegelik kasutamine. Kaebajal oli seetõttu võimalik loobuda jalutamisest ja nõuda vastustajalt VangS § 55 lg 2 rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Seetõttu puudub põhjuslik seos kaebajal tekkinud tervisekahjuga ka juhul, kui hinnata vastustaja tegevusetus lume tõrjumisel õigusvastaseks. Kahju hüvitamise eesmärgiga ei oleks kooskõlas ennast ohustava tegevuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamiseks haldusorgani vastu. Kaebaja oli vigastanud põlve juba 15. jaanuaril 2014 sedavõrd tõsiselt, et see tingis visiidi erialaarsti juurde. Kaebaja kinnitusel vigastas ta jalutusboksis kukkumisel uuesti sama põlve. Samas

5

toimus kukkumine tunniajase jalutamise keskel selliselt, et kaebaja viibis boksis veel ca poole tunni jooksul pärast kukkumist ega kutsunud abi koheselt kukkumise järel. Kaebaja väitel osutas ta arstiabi saamise vajadusele alles siis, kui valvur talle järele tuli (tl 6). Kohus järeldab sellest, et kaebaja ise ei pidanud kukkumist sedavõrd tõsiseks, et vajanuks kohest arstiabi. Sel põhjusel ei ole kohtul võimalik 28. märtsi 2014 uuringu tulemuse alusel veenduda, et uuringu tulemusena kirjeldatud vigastuse põhjuseks on kukkumine jalutusboksis, mitte 15. jaanuari 2014 intsident. 10. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kahju hüvitamise nõude eeldused ei ole täidetud ning XX nõue mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks on alusetu. Kaebus jääb rahuldamata. 11. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik