1-14-6784/15 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 10. september 2014, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-14-6784 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus, Paavo Randma Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 15. augusti 2014. a otsus kokkuleppemenetluses Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdistatav I.D, määruskaebus

RESOLUTSIOON

Jätta süüdistatav I.D määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised

kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 15. augusti 2014. a otsusega tunnistati I.D

kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 424 järgi ja karistati viiekuulise vangistusega. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui I.D ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti

I.D-lt lisakaristusena viieks kuuks ära mootorsõiduki juhtimisõigus. Samuti mõisteti I.D-lt välja menetluskulud, s.o sundraha 532,5 eurot ja kaitsjatasu 139,2 eurot.

2. I.D esitas kohtuotsuse peale apellatsiooni, milles taotleb otsuse tühistamist temalt

välja mõistetud sundraha osas. Kohtuistungil ei selgitanud kohus välja ühtegi asjaolu, mis

anduks alust karistuse suurendamiseks. Kokkuleppe kohaselt pidanuks karistuseks jääma

tingimisi viis kuud vangistust kolmeaastase katseajaga ja juhtimisõiguse äravõtmine viieks kuuks. Lisaks kohustus I.D maksma kaitsjatasu 139,2 eurot. Vaatamata sellele otsustas kohus määrata veel ühe karistuse, s.o sundraha 532,5 eurot.

2 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

3. Esmalt märgib ringkonnakohus, et käesolev kriminaalasi on lahendatud

kokkuleppemenetluses, mistõttu kohtuotsuse apellatsioonikorras vaidlustamine on KrMS

§ 318 lg 3 p 4 kohaselt piiratud. Nimetatud sättest koos KrMS § 318 lg-ga 4 tuleneb, et kokkuleppemenetluses tehtud otsuse peale ei saa apellatsiooni esitada, välja arvatud juhul, kui tegemist on KrMS 9. peatüki 2. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja

võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui

kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle

eest ette ei näe. I.D kaebuses ei ole osundatud ühelegi KrMS § 318 lg-s 4 loetletud

asjaolule. Samuti ei ole ringkonnakohus kriminaalasja materjalidega tutvudes tuvastanud ühtegi asjaolu, mis annaks alust kokkuleppemenetluses tehtud otsuse vaidlustamiseks. Kuna aga otsusega välja mõistetud menetluskulusid võib KrMS § 189 lg 3 järgi vaidlustada otsusest

eraldi kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatüki kohaselt, kuulub I.D kaebus lahendamisele määruskaebe-, mitte apellatsioonimenetluses.

4. Kriminaalkolleegium leiab, et I.D taotlus kohtuotsuse tühistamiseks temalt sundraha väljamõistmise osas ei kuulu rahuldamisele. Kohus selgitab, et sundraha näol ei ole tegemist lisakaristusega, nagu leiab ekslikult süüdistatav. Sundraha on KrMS § 175 lg 1 p 9

kohaselt süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev menetluskulu. Riigikohus on selgitanud, et kriminaalasja menetluskulusid on võimalik liigitada kaheks. Esiteks saab eristada kulusid, mis seonduvad vahetult konkreetse kriminaalasjaga ja mille suurus on üheselt väljaarvestatav (nt riigi poolt määratud kaitsjale makstud tasu või konfiskeeritud vara hoiukulu). Sellised kulud

kantakse esmalt küll riigieelarveliste vahendite arvel, kuid nõutakse süüdimõistva otsuse

tegemisel reeglina sisse nende kulude põhjustajalt – süüdimõistetult (KrMS § 180 lg 1).

Samas ei kata konkreetses kriminaalasjas väljaarvestatavad kulud kaugeltki kõiki kulutusi, mis riik seoses kuritegude menetlemise ja kuritegude tagajärgede kõrvaldamisega teeb. Neile

lisanduvad kriminaalmenetluse üldised kulud, mis kaetakse riigieelarvelistest vahenditest, kuid süüdimõistetutelt välja ei mõisteta (näiteks õiguskaitseorganite halduskulud või riiklikule

ohvriabile tehtavad kulutused). Siiski võib riik kriminaalmenetlusele tehtavate avalike

kulutuste vähendamise ja riigi rahaliste vahendite säästlikuma kasutamise eesmärki silmas pidades panna kriminaalmenetluse üldiste kulutuste kompenseerimise kohustuse teatud osas

isikutele, kes on kuritegude toimepanemisega kõnealused kulud põhjustanud. Kehtivas

õiguses toimubki kriminaalmenetluse üldiste kulude sissenõudmine süüdimõistetutelt sundraha instituudi kaudu. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-63-05.)

5. Väär on I.D arusaam, mille kohaselt eeldanuks temalt sundraha väljamõistmine

sellekohase kokkuleppe sõlmimist prokuratuuriga. Nii nagu sundraha väljamõistmine isiku süüditunnistamise korral, on ka selle suurus sätestatud seadusega (KrMS § 179). Tegemist ei

ole küsimustega, mille osas oleks võimalik pidada läbirääkimisi, ja seega ei ole need ka

kokkuleppe osad (vt KrMS § 245). Järelikult ei pidanud sundraha olema kokkuleppes kajastatud ja I.D etteheited seoses sundraha väljamõistmise üllatuslikkusega on alusetud.

6. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 189 lg-st 3, §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus I.D määruskaebuse rahuldamata ja Viru Maakohtu 15. augusti 2014. a otsuse muutmata.

Aarne Sarjas

Tiit Lõhmus Paavo Randma