3-14-120/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Einar Vene ja Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 10.09.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-120 Haldusasi Valeri Jatsõšõni (Jatsõšõn) kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 14.03.2014. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Valeri Jatsõšõni määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja Valeri Jatsõšõn Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON 1. Jätta määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 14.03.2014. a määrus muutmata. 2. Jätta määruskaebuse esitaja taotlus riigi õigusabi saamiseks Riigikohtusse pöördumiseks läbi vaatamata ning edastada taotlus lahendamiseks Riigikohtule. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse p-i 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates.

ASJAOLUD

1. 03.12.2013 esitas määruskaebuse esitaja Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 11) mittevaralise kahju tekitamise eest summas 24 252 eurot seoses sellega, et Tartu Vangla on alates 2010. aastast, mil määruskaebuse esitaja Tartu Vanglasse paigutati, kohelnud teda ebainimlikult ja alandavalt, kuna kinnipidamiskambris on olnud isiklikku ruumi ühe isiku kohta alla 2 m2.

2. Tartu Vangla jättis 29.01.2014. a otsusega nr 1-13/245-2 (tl 12) määruskaebuse esitaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

3. 06.02.2014 saabus Tartu Halduskohtusse määruskaebuse esitaja kaebus (tl 2−2p) Tartu Vanglalt kahju hüvitamise nõudes summas 24 252 eurot. Kaebuse kohaselt on määruskaebuse esitajale tekkinud kahju tema kinnipidamise tõttu Tartu Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes. Kaebaja märgib kaebuses, et Tartu Vangla kambri põrandapind, kus teda hoitakse koos teise kinnipeetavaga on ligikaudu 10 m2, millest tuleb Euroopa Inimõiguste kohtu (EIK) praktika kohaselt maha arvata kambri mööbli (4 m2) ja WC (2 m2) alla jääv põrandapind. Seega on tal Tartu Vangla kambris isiklikku ruumi ligikaudu 2 m2. Kaebaja

2 hinnangul oli tema isiklik ruum Tartu Vangla erinevates kambrites sedavõrd väike, et see alandas tema inimväärikust. Ühes kaebusega esitas määruskaebuse esitaja taotluse menetlusabi saamiseks, s.o kaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks.

4. Tartu Halduskohus jättis 14.03.2014. a määrusega menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata ning jättis kaebuse käiguta, andes puuduste kõrvaldamiseks, so riigilõivu summas 727,56 euro tasumiseks tähtaja 15 päeva kohtumääruse kättesaamisest arvates. Halduskohus tuvastas määruses määruskaebuse esitaja maksejõetuse, kuid asus seisukohale, et määruskaebuse esitajale menetlusabi andmine ei ole hoolimata maksejõuetusest põhjendatud, kuna puudub alus pidada kaebust perspektiivikaks. Halduskohtu hinnangul vastavad Tartu Vangla kinnipidamistingimused määruskaebuse esitaja isikliku ruumi osas EIK poolt aktsepteeritavale standardile. EIK praktika kohaselt on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3 rikutud olukorras, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks kinnipidamisasutuses on vähem kui 3 m2 (Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145, Tunis vs Eesti (2013) p 43-49). Määruskaebuse esitaja puhul nimetatud olukorda aga ei esine. Halduskohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri mööbli alla jääv põrandapind (4 m2). EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (Jirsak vs Tšehhi). Küll ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta kambris asuvat tualetti (2 m2), vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Seda seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjas Tunis vs Eesti (p 46). Seega oli määruskaebuse esitaja isiklik ruum Tartu Vangla kambris, kus teda hoitakse alates 2010. aastast ning kus ta viibib ühe kaaskinnipeetavaga, 4 m2 ((10 m2-2 m2)/2). Määruskaebuse esitaja ei ole kaebuses kaevanud oma kambris muude üldiste valitsevate kinnipidamistingimuste aspektide üle. Et määruskaebuse esitaja isiklik ruum Tartu Vangla kambris on 4 m² ning pidades silmas, et ta ei ole vastustajale ega kohtule esitatud taotlustes esile toonud asjaolusid, mis võiksid tingida tema inimväärikuse alandamise õigusliku hindamise erinevalt EIK sellekohasest praktikast, on halduskohus seisukohal, et käesolevas asjas ei ole alust hinnata tema kavandatavat menetluses osalemist edukaks. Täiendavalt märgib halduskohus, et EIK lahend asjas Tunis vs Eesti puudutab kinnipidamistingimusi Tallinna Vanglas, mis on tunduvalt vanem ehitis, kui seda on kaasaegne Tartu Vangla, mistõttu ei ole nende kahe vangla kinnipidamistingimused omavahel võrreldavad. Lisaks viibib määruskaebuse esitaja avatud elusektoris, mistõttu on tal võimalik päeval kindlaksmääratud aegadel oma elusektori piires vabalt liikuda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. 21.03.2014 saabus kohtule V. Jatsõšõni määruskaebus (tl 16−17) Tartu Halduskohtu 14.03.2014. a määrusele tema riigilõivust vabastamata jätmise kohta. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et halduskohtu poolt vaidlustatud määruses toodud põhjendused on alusetud ja pahatahtlikud ning tema kaebust ei saa pidada perspektiivituks, kuna tema isiklik ruum kambris jääb alla 3 m2, olles üksnes 2 m2. Määruskaebuse esitaja viitab Tartu Halduskohtu lahendile haldusasjas nr 3-13-1885, milles halduskohus on asunud seisukohale, et kambris tuleb arvestada ainult kambri vaba pindala, so pindala, mis ei jää mööbli ega kambri muu sisustuse alla. Määruskaebuse esitaja hinnangul tuleneb eeltoodud järeldus ka EIK lahenditest asjades Tunis vs Eesti (nr 429/12), Cojoaca vs Rumeenia (nr 19548/08) ja Branduse vs Rumenia (nr 6585/03). Siiski soovib määruskaebuse esitaja

3 kaebuses taotletud hüvitise suurust muuta ning taotleb kohtult mõista vanglalt välja hüvitis kohtu enda äranägemisel, võttes aluseks EIK kohtupraktika.

6. 05.05.2014 saabus ringkonnakohtule määruskaebuse esitaja taotlus, milles ta palub juhul, kui ringkonnakohus jätab tema taotluse riigilõivust vabastamiseks rahuldamata, anda talle riigi õigusabi advokaadi näol, et ta saaks pöörduda tema taotluse mitterahuldamise korral Riigikohtusse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ning Tartu Halduskohtu 14.03.2014. a määruse tühistamiseks puuduvad alused.

8. Tulenevalt HKMS § 111 lg-st 1 antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seega tuleb halduskohtul menetlusosalisele menetlusabi andmise otsustamisel hinnata ka tema kavandatava menetluses osalemise edukust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohtul kaebuse eduväljavaadete kontrollimisel keelatud anda hinnangut ka kaebaja sisuliste väidete, sh põrandapinna suurust puudutavate väidete õigsusele. Antud juhul on määruskaebuse esitaja kaebuses märkinud, et ta on Tartu Vanglas koos teise kinnipeetavaga viibinud ca 10 m2 suurusel pinnal. Määruskaebuse esitaja enda hinnangul tuleb sellest pinnast maha arvata WC (2m2) ning mööbli (4 m2) alla jääv pindala 6 m2. Seega on määruskaebuse esitaja hinnangul kummagi kinnipeetava jaoks kambris isiklikku ruumi 2 m2. Halduskohus ei ole vaidlustatud määruses määruskaebuse esitaja sellise käsitlusega nõustunud ning on leidnud, et kambri pindalast ei saa isikliku ruumi suuruse hindamisel arvutada maha mööbli alla jäävat kambri pindala. Jättes mööbli alla jääva pinna kambri pindalast maha arvamata on aga määruskaebuse esitaja isiklik ruum kambris olnud rohkem kui 3 m2 ning sellisel juhul ei ole EIK praktika järgi tegemist EIÕK artikli 3 rikkumisega, mistõttu puuduvad halduskohtu hinnangul kahju hüvitamise kaebusel edulootused.

9. Määruskaebuses leiab määruskaebuse esitaja endiselt, et kambri pindalast tuleb seal viibivate kinnipeetavate isikliku ruumi leidmiseks maha arvata ka kambris oleva mööbli alla jääv pind ning tugineb seda väites Tartu Halduskohtu lahendile haldusasjas 3-13-1885 ja EIK praktikale. Kohtu hinnangul ei anna määruskaebuses esitatud väited alust halduskohtuga erinevale seisukohale asumiseks. EIK on mitmetes lahendites osundanud, et kui isiku käsutuses on alla 3 m2 põrandapinda, tuleb ülerahvastatust pidada niivõrd tõsiseks, et see õigustab iseenesest EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamist (vt Tunis vs Eesti, nr 429/12, p 44, 19.12.2013; Ananyev jt vs. Venemaa, nr 42525/07 ja 60800/08, p 145, 10.01.2012); Blejusca vs. Rumeenia, nr 7910/10, p 41, 19.03.2013; Mandic ja Jovic vs. Sloveenia, nr 5774/10 ja 5985/10, p-d 77-80, 20.10.2011). Nii EIK 19.12.2013. a otsusest asjas nr 429/12 Tunis vs Eesti kui ka 09.01.2014. a otsusest asjas nr 5747/10 Jevšnik vs Sloveenia nähtuvalt arvestab EIK kinnipeetava isiklikku ruumi selliselt, et lahutab kambri pindalast tualettruumi pindala ning jagab saadud tulemuse kambris viibivate kinnipeetavate arvuga. Seega nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et kinnipeetava isikliku ruumi arvestamisel ei tule arvesse võtta mööbli alla jäävat pindala. Kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale on EIK oma lahendites osutanud olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada EIÕK artikli 3 rikkumist.

4 10. Ka Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 6 lg 6 sätestab, et kinnipeetavale on kambris ette nähtud vähemalt 3 m² põrandapinda. Viidatud normi sõnastuses ei ole sätestatud, et mõeldud on vaba põrandapinda. Üldteadaolevalt lähtutakse eluruumi pindala mõõtmisel aga eluruumi kogupinnast, arvestamata sellest maha mööbliga kaetud alasid. Kuna antud juhul ei nähtu määruskaebuse esitaja poolt kohtule esitatud väidetest, et tema isiklik ruum kambris oleks olnud alla 3 m2, siis ei saa ringkonnakohtu hinnangul mööbli tõttu ruumi vähenemine olla selliseks vangistustingimuseks, mis koos isikliku ruumiga arvestatuna tingiks kaebaja ebainimliku või alandava kohtlemise. Määruskaebuse esitaja poolt viidatud Tartu Halduskohtu poolt haldusasjas nr 3-13-1885 tehtud lahendis väljendatud seisukohad ei saa olla siduvad teistele halduskohtutele, kui nende hinnangul tuleb kõnealust asjaolu tõlgendada erinevalt. Samuti ei ole haldusasjas nr 3-13-1885 tehtud otsuse näol tegemist jõustunud määrusega. Seega on halduskohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti leidnud, et määruskaebuse esitaja menetlusabi taotlus ei kuulu rahuldamisele, kuna kaebuses esitatud asjaoludest nähtuvalt puudub piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata.

11. Täiendavalt selgitab ringkonnakohus, et kaebuse perspektiivikuse hindamisel ei oma tähtsust nõutava kahjuhüvitise suurus. Kaebuse edulootustele hinnangu andmisel võtab kohus seisukoha selles, kas kaebuses kirjeldatud asjaolud võivad olla sellised, millest nähtuvalt on kaebaja õigusi riivatud sellisel määral, et see toob tõenäoliselt kaasa kaebuse rahuldamise. Seega ei saa määruskaebuse lahendamisel omada tähtsust ka määruskaebuses avaldatud soov saada hüvitist kindlaksmääratud summa asemel kohtu enda äranägemisel. Siiski selgitab ringkonnakohus, et kui kaebaja taotleb kohtult kahjuhüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel, kuulub tulenevalt riigilõivuseaduse § 571 lg-st 3 tasumisele riigilõiv summas 250 eurot Tartu Halduskohtu 14.03.2014. a määruses märgitud 727,56 euro asemel. Ringkonnakohus ei pea antud juhul vajalikuks muuta sel põhjusel halduskohtu määruse resolutsiooni tasumisele kuuluva riigilõivu osas, kuna halduskohus on õigesti arvutanud tasumisele kuuluva riigilõivu esialgsest kaebusest nähtuva taotluse pinnalt. Määruskaebuse esitajal on võimalus nõutava kahjuhüvitise suurust halduskohtule täpsustada ning tasuda seejärel halduskohtult saadavate juhiste järgi seaduses ette nähtud riigilõiv.

12. Eeltoodud põhjendustel jääb määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 14.03.2014. a määrus muutmata.

13. Seoses määruskaebuse esitaja poolt ringkonnakohtule edastatud taotlusega riigi õigusabi saamiseks Riigikohtusse pöördumiseks, selgitab ringkonnakohus järgmist. Menetlusosalisele advokaadi õigusabis seisneva menetlusabi andmisel tuleb lähtuda HKMS § 110 lg 1 p-s 3 ja lg-s 2 ning riigi õigusabi seaduses (RÕS) sätestatust. RÕS § 10 lg-test 1 ja 7 tulenevalt tuleb taotlus riigi õigusabi saamiseks esitada kohtule, kes asja menetleb või kelle pädevuses oleks asja menetleda ning kui taotlus on esitatud kohtule, kelle pädevuses ei ole riigi õigusabi andmise otsustamine, edastab kohus taotluse vastavalt kuuluvusele, teatades sellest taotlejale. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et määruskaebuse esitaja taotlus saada riigi õigusabi seoses sooviga pöörduda käesolevas asjas Riigikohtusse kuulub menetlemisele Riigikohtu poolt, mistõttu jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitaja taotluse riigi õigusabi saamiseks läbi vaatamata ning edastab selle lahendamiseks Riigikohtule.

Tiina Pappel Einar Vene Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/