3-14-50399/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Lea Kuuse

Otsuse tegemise aeg ja koht

09.september 2014 Tallinn

Haldusasja number

3-14-50399

Haldusasi

S.V. kaebus Maksu- ja Tolliameti 06.01.2014 korralduse nr 12.2-3/17644-15 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kaebaja – S.V. Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Anu Toomemägi

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Jätta kummagi poole menetluskulu tema enese kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 09.10.2014.a. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

I ASJAOLUD

1.Maksu- ja Tolliameti (MTA) 06.01.2014 korraldusega nr 12.2-3/17644-15( tl 20-21) kohustati S.V.t maksukorralduse seaduse (MKS) § 46 ja § 61 lg 1 ja lg 3 alusel kolmanda isikuna andma teavet MS RP Büroo OÜ juunikuu 2013 käibemaksu arvestamise kontrollimenetluses tähendust omavate asjaolude kohta. Korraldusest nähtuvalt kontrollis maksuhaldur ka MS RP Büroo OÜ käibemaksuarvestust 2013.a. jaanuarikuu osas, mille kohta esitatud dokumentidest nähtus, et äriühing soetas 2013 jaanuaris korteri aadressil Merirahu 6- 38 Tallinn. MS RP Büroo OÜ 2013 aasta juunikuu käibemaksu arvestamise kontrolli käigus

2 selgus, et nimetatud korter võõrandati müüja poolt tegelikult S.V.le. Seega võib S.V. omada teavet nimetatud korteri müügi kohta 2013.a. juunikuus.Kuna MS RP Büroo OÜ seaduslik esindaja teavet ei andnud, siis tehingute tegeliku toimumise ning sisu täpsustamise ja maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks andis maksuhaldur korralduse S.V.le. Korraldus kuulus täitmisele teabe andmisega MTA tagastusnõuete revident Külli Kukkele 14.01.2014 kell 10.00 maksuhalduri ametiruumides.

2.28.01.2014 esitas S.V. teabenõude (tingimuslik vaie), milles nõudis maksuhaldurilt kinnitusi sellest, et materjale ja dokumente, mida maksuhaldur temalt teabe andmise korraldusega nõuab, kasutataks ainult maksumenetluses ja seda teavet ei kasutataks kaebaja või tema lähikondsete suhtes väär- ega kriminaalmenetluste algatamiseks ( tl 9-10).

3.30.01.2014 vastuses teabenõudele selgitas maksuhaldur, et kaebaja on kohustatud teavet andma ega saa esitada omapoolseid tingimuslikke nõudeid ( tl 11-12).

4.S.V. esitas korraldusele vaide ( tl 13-15), MTA 27.02.2014 vaideotsusega nr 6-1/1979-2 jäeti vaie rahuldamata ( tl 16-18), misjärel kaebuse esitaja pöördus MTA 06.01.2014 korralduse nr 12.2-3/17644-15 tühistamise nõudes Tallinna Halduskohtusse.

II KAEBUSE MOTIIVID

5.Kaebuse esitaja on seisukohal, et MTA 06.01.2014 korraldus nr 12.2-3/17644-15 on õigusvastane , sest informatsiooni esitamine maksuhaldurile toob kaasa kriminaalmenetluse alustamise ohu.

6.Vaideotsuses on maksuhaldur asunud seisukohale, et maksukohustuslasel ei ole maksumenetluses vaikimisõigust, vaid tal on kaasaaitamiskohustus.Samuti on maksuhaldur viidanud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale, milles EIK on justkui asunud seisukohale, et kui puudub käimasolev või kavandatav kriminaalmenetlus, ei pruugi olla tegemist vaikimisõiguse rikkumisega, kui selles olukorras nõutakse isikult tõendeid ja dokumente. Kaebaja väitel toimub temale teadaolevalt MS RP Büroo OÜ suhtes juba vähemalt üks väärteomenetlus, seega see toimub paralleelselt maksumenetlusega. Kaebuse väitel maksuhalduri tegevus, kus püütakse isikuid allutatada menetlustele, kus nad peavad sunni all esitama dokumente ja andma ütlusi, mida võidakse kasutada nende eneste või nende lähedaste vastu ning võimalike parelleelmenetluste kohta küsimuste esitamisel püüab maksuhaldur isikut eksitada, on kuritegelik.

7.KrMS § 31 alusel on MTA-le antud ka uurimisasutuse pädevus, seega suheldes maksuhaldusriga, suhtleb isik samas MTA uurimisosakonna töötajaga. Kaebuse esitaja soovib maksuhalduriga suheldes kasutada Põhiseaduse § 22 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 ning EIK vastavas kohtupraktikas sätestatud õigust enese mittesüüstamise privileegile, sest kaebuse väitel on kaebajal alust arvata, et maksuhaldur koondab informatsiooni võimaliku paralleelmenetluse alustamiseks või juba alustatud väärteomenetluse läbi viimiseks.

7.Maksuhalduri praktika kohaselt peab isik, kui ta soovib kasutada MKS § 64 sätestatud õigust informatsiooni mitte anda, selle õiguse kasutamise soovi põhjendama. Riigikohtu

3 praktikast ega maksuhalduri halduspraktikast põhjendamise ulatust ei tulene.Seetõttu peab kaebaja aktsepteeritavaks, et isik esitab põhjenduse ulatuses, millist ta peab asjaolusid arvestades piisavaks ja enda õigusi mitte kahjustavaks. Seetõttu vaidlustab kaebaja korralduse põhjusel, et tema kui kolmanda isiku suhtes toob informatsiooni esitamine MTA-le kaasa kriminaalmenetluse alustamise ohu. Samuti keeldub ta informatsiooni andmisest põhjusel, et puudub õiguslik selgus, kuidas seda informatsiooni edasi kasutatakse, näiteks millise menetluse raames seda võidakse tulevikus kasutada. Seega on kaebaja seisukohal, et EIÕK art 13 ja EIK kohtupraktikaga on vastuolus menetlus, millisega isikuid sunnitakse sanktsioonide ähvardusel esitama informatsiooni asutusele, mis samaaegselt teenib uurimisasutuse ülesandeid, tagamata sealjuures sellise informatsioni kasutamist isiku enda või tema lähikondsete vastu süüteomenetluses.

8.Kaebaja viitab 10.01.2011 R. P. suhtes tehtud süüdimõistvale kohtuotsusele ning märgib, et on loodud siseriiklik kohtupraktika, mille kohaselt isiku käest sunni all saadud maksuõiguslikke dokumente saab kasutada ja kasutatakse isiku või tema lähedaste vastu süüstavate tõenditena kriminaalmenetluses. Kaebaja märgib, et nimetatud asjas toimunud kriminaalmenetluse istungitel kinnitas MTA esindaja ja menetlust läbi viiv prokurör,et maksumenetlust võib ja peab kasutama kriminaalõigusliku informatsiooni saamiseks.

9.Kaebuse esitaja viitab kohtuasjale Shannon vs Ühendkuningriik p.38-41 ning rõhutab, et EIK on asunud seisukohale, et finantsinspektorilt küsimuste saamine ja nendele vastamine olukorras, kus isik ei saa välistada enda suhtes kriminaalmenetluse algatamist, on tegemist konventsiooni art 6 lg-te 1 ja 2 sätestatud põhiõiguste riivega. Kohtuasjas Serves vs Prantsusmaa on EIK p 47 võtnud selgelt seisukoha, et kui isiku suhtes ei ole veel kriminaalmenetlust algatatud, kuid tal on alust karta sellise menetluse alustamist tema vastu, siis on isikul õigus keelduda vastamast küsimustele. Kaebaja leiab, et kaebuse lahendamisel tuleb juhinduda viimatinimetatud kohtuasjast. Oluline teave, millele maksuhaldur viitab, ongi kaebaja arvates selline teave, mis võib olla kaebaja suhtes süüstava iseloomuga.

III VASTUSTAJA SEISUKOHT

10.Vastustaja esitatud kaebust õigeks ei pea ja palub jätta kaebus rahuldamata.

11.Kaebusest nähtuvalt ei vaidlusta kaebaja maksuhalduri pädevust maksukontrolli läbiviimisel ja seega ei saa olla vaidlust selles, et maksuhalduril oli õigus vaidlustatud korraldus välja anda. Samuti märgib vastustaja, et korralduse andmisel ei ole eksitud ka menetluslikult, sest kaebaja kui kolmanda isiku poole pöördumise eelduseks on MKS § 61 lg 1 tulenevalt eelnevalt maksukohustuslase poole pöördumine, millised tingimused olid antud juhul täidetud.

12.Puutuvalt kaebaja kartusega kriminaalmenetluslike sanktsioonidega märgib MTA, et kaebaja ei saa ainuüksi võimalikule kartusele tuginedes maksuhalduri teabekorraldusi täitmata jätta. Vastasel juhul muutuks MKS § 10 lg 1 sätestatud maksuhalduri õiguste ja kohustuste täitmine deklaratiivseks. Vastustaja jääb vaideotsuses toodud vastavate põhjenduste juurde.

13.Kaebaja ei ole märkinud ühtegi objektiivset asjaolu, mis takistanuks kaebajal korralduse täitmiseks maksuhalduri juurde ilmuda ja korraldust täita kasvõi osas, et sõnaselgelt põhjendada oma kartusi just konkreetse korteri soetusega seotult toimepandud väärtegude või kriminaalõiguslike rikkumistega. Vaikimisõigust ei saa kasutada kontrollimatult.

4

14.Kaebuses on viidatud Raivo Paala suhtes läbiviidud kriminaalmenetluse käigule ja EIK praktikale, kuid kaebust ei ole põhistatud vormis, mis annaks alust viidatud kohtupraktika tulemeid siduda kaebaja olukorraga.

15.Maksuhalduril peab olema võimalik kontrollida kas maksukohustuslase maksuarvestus on õige. Konkreetne teabe andmise korraldus nimetatud eesmärki täitis ja see nähtub ka korralduses toodud põhjendustest, mille kohaselt on maksuhaldurile teatavaks saanud, et kontrollitav äriühing ostis 2013 .a. jaanuarikuus korteri, kuid kinnistusregistri andmetel on juunis selle korteri omanikus saanud S.V.. Kaebaja hirm mingite paralleelmenetluste või kriminaalmenetluse ees on põhjendamatu ning isegi juhul, kui kaebaja nn enda mittesüüstamise privileegi kasutada soovib, on tal õigus ja võimalus vastustajat sellest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vomis teavitada, mida kaebaja senini teinud ei ole, sest tingilikud vaided ja arupärimised ei ole arvestatavad konkreetse ja sõnaselge tahteavaldusena. Kaebaja ei ei ole nimeanud ühtegi tõendit, mida vastustaja oleks korralduse väljaandmisel pidanud teisiti hindama.Nimetatud ei ole ka tõendeid, mis oleks vastustajal jäänud põhjendamatult just maksumaksjalt kogumata ja millest tulenevalt oleks kaebajale antud korraldus ebaproportsionaalne. Ainuüksi asjaolu, et kaebajale ei meeldi MTA antud korraldus ja kaebaja ei soovi seda täita, ei muuda korraldust õigusvastaseks.

IV KOHTU PÕHJENDUSED

16.Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et kaebus põhjendatud ei ole ja tuleb jätta rahuldamata.

17.Vaidlustatud korraldusega kohustati kaebuse esitajat MKS § 46 ja § 61 lg 1 ja lg 3 alusel kolmanda isikuna andma teavet MS RP Büroo OÜ juuni 2013 käibemaksu kontrollimenetluses tähendust omavate asjaolude kohta. Kaebuse esitajat hoiatati, et korralduses märgitud suulise teabeandmise kohustuse tähtajaks mittetäitmisel võib maksuhaldur kohaldada sunniraha. MKS § 10 lg 1 kohaselt kontrollib maksuhaldur MKS ja maksuseaduste täitmist, kasutades talle selleks seadusega antud pädevust. MKS § 11 lg 2 tulenevalt otsustab maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. MKS § 61 lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda kolmandatelt isikutelt teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks.Eelnimetatud isikud on kohustatud andmed esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. Vajadusel võib maksuhaldur kohustada kolmandat isikut teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse. MKS § 61 lg 2 sätestatu kohaselt tuleb maksumenetluses tähendust omavad asjaolud maksuhalduril välja selgitada ennekõike pöördudes maksukohustuslase poole. Poolte vahel ei ole käesolevas haldusasjas vaidlust selles, et enne teabe nõudmist kolmandalt isikult on maksuhaldur pöördunud teabe saamiseks maksukohustuslase poole. MKS § 61 lg 3 1.lause sätestab, et kolmandalt isikult teabe nõudmiseks annab maksuhaldur käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud nõuetele vastava korralduse, kuhu märgitakse ka selle maksukohustuslase nimi või muud identifitseerimist võimaldavad andmed, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, ning kolmanda isiku poole pöördumise põhjus. Vaidlustatud korraldusest nähtuvalt viib maksuhaldur läbi MS RP Büroo käibemaksu arvestamise ja

5 deklareerimise õigsuse kontrolli 2013.a. juunikuu maksustamisperioodil ning kaebuse esitajalt on nõutud teavet MS RP Büroo maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Kohus leiab, et vaidlustatud korralduses on täidetud haldusakti põhjendamise üldnõuded, sealhulgas on täidetud MKS § 46 lg 3 p 5 sisalduv nõue haldusakti andmise faktilise ja õigusliku aluse äratoomise kohta. Viidatud on haldusakti andmise õiguslikule alusele ning on piisavalt selgitatud korralduse andmise faktilist alust. Lisaks maksukohustuslase nimele, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse äramärkimisele on korralduses esitatud ka põhjendused, miks on pöördutud kaebuse esitaja poole ning korralduses esitatud põhjendustest järeldub ka käsitletava menetlustoimingu seos menetletava asjaga.

18.MKS § 64 lg 1 p 6 annab isikule võimaluse keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või MKS § 64 lg 1 p 5 nimetatud isiku õiguserikkumises süüditunnistamist. Viimatinimetatud sättest tulenevalt on teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda maksukohustuslase abikaasal, otsejoones sugulasel, õel või vennal, õe või venna alanejal sugulasel, abikaasa otsejoones sugulasel, abikaasa õel või vennal, välja arvatud juhul, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda maksukohustusega. Kaebuse esitaja vaidlustab korralduse põhjendusel, et tema kui kolmanda isiku suhtes toob informatsiooni esitamine maksuhaldurile kaasa kriminaalmenetluse alustamise ohu.

MKS § 61 alusel kaebuse esitajale antud korralduse õiguspärasus ei sõltu sellest, kas kaebuse esitajal on temalt nõutava teabe andmisest õigus keelduda. MKS § 64 sätestab teabe andmisest keeldumise alused, kuid MKS § 61 ei tulene, et maksuhaldur peaks enne teabe nõudmist MKS § 61 lg 3 nimetatud korraldusega välja selgitama, kas kolmanda isiku puhul ei esine seadulikku alust , millele tuginevalt on tal õigus keelduda teabe andmisest . Seega mittesüüstamise privileegile tuginemine, samuti kaebajal võimaliku vaikimisõiguse olemasolu ei tingi iseenesest vaidlustatud korralduse, millega kaebajalt küsiti teavet, õigusvastasust. Vaikimisõiguse põhjendatud kasutamine kujutab endast haldusakti õiguspärast täitmata jätmist.

19.Põhiseaduse § 22 kolmas lõige sätestab, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.Vaikimisõigus ja enese mittesüüstamise privileeg on EIK-i praktikas tuletatud ka EIÕK artikli 6 lõigetest 1 ja 2 . Ekslik on kaebaja seisukoht, et aktsepteeritavaks tuleb pidada põhjenduse esitamist ulatuses, mida isik ise peab piisavaks ja enda õigusi mitte kahjustavaks. Riigikohus on selgitanud, et isikul ei ole õigust keelduda teabe andmisest maksuhaldurile vaid üldise põhjendusega ning ning on leidnud, et ütluste andmisest keeldumine peab olema põhimõtteliselt kontrollitav. Maksuhaldur on käesolevas kohtuasjas vaidlustatud korraldusele esitatud vaide kohta tehtud otsuses viidanud lisaks siseriiklikule kohtupraktikale ka asjakohastele EIK lahenditele ning on õigesti järeldanud, et EIK praktikast EIÕK art 6 lg 1 kohaldamisel ei tulene, et ütluste andmisest oleks enese mittesüüstamise privileegile tulenevalt õigus keelduda üldsõnalise oletusega, et neid ütlusi võidakse kasutada tema vastu mingis tulevikus algatatavas kriminaal- või väärteomenetluses. Kohus nõustub vaideotsuse põhjendustega ning tulenevalt HKMS § 165 lg-st 2 ei pea vajalikuks nende põhjenduste siinkohal kordamist. Siiski peab kohus vajalikuks rõhutada, et vaikimisõiguse kasutamiseks peab isik andma maksuhaldurile teada, et ta keeldub teabe andmisest MKS § 64 lg 1 p 6 alusel ning ta peab ka põhistama väidetud ohtu,et teavet võidakse kasutada tema süüdistamiseks, käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja maksuhaldurit enese mittesüüstamise privileegi kasutamisest teavitanud, rääkimata ohu põhistamisest.

6

19.EIK praktikast EIÕK art 6 lg 1 kohaldamisel ei tulene, et isikul oleks õigus enese mittesüüstamise privileegile tuginevalt keelduda kolmanda isikuna teabe andmisest maksumenetluses paljasõnalisel oletuslikul põhjendusel, et mingis tulevikus algatatavas kriminaal- või väärteomenetluses võidakse seda teavet tema vastu kasutada. Kaebuse esitaja viidatud kohtuasjas Shannon vs Ühendkuningriik tuvastas Euroopa Inimõiguste Kohus, et selles asjas ei esinenud mitte üksnes oht, et teavet võidakse kasutada isiku vastu kriminaalmenetluses, vaid see oli reaalne ja eeldatav, sest isiku suhtes oli samade asjaolude pinnalt juba alustatud kriminaalmenetlust.Eeltoodud põhjusel pidas ka EIK sunnimeetme kasutamist teabe andmata jätmisel vastuolus olevaks konventsiooniga. Ka kohtuasjas Serves vs Prantsusmaa oli lahend tehtud teistsuguste faktiliste asjaolude kohta kui esinevad käesoleval juhul. Nimelt oli viidatud kohtuasjas tegemist olukorraga, kus aset leidnud kuriteoepisoodis algatati varasemalt kriminaalmenetlus isiku vastu ja lahendis käsitleti kriminaalmenetluses isiku tunnistajana ütluste andmisest keeldumise õigust . Viidatud asjas oli oli isikul alust karta sellise menetluse alustamist tema vastu. EIK arvates oli tegemist kriminaalsüüdistuse esitamisega EIÕK art 6 lg 1 tähenduses. Kaebuse esitaja abstraktne kartus ei saa olla teabe andmisest keeldumise aluseks maksumenetluses ning kaebaja viidatud EIK praktika , sh lahendis Serves vs Prantsusmaa toodud seisukohad ei kinnita kaebaja õigust teabe andmisest keeldumisele põhjendusel, et vastavat teavet võidakse kunagi kasutada tema suhtes algatatavate süüteomenetluste raames.Maksuhalduril peab olema võimalik kontrollida, kas maksukohustuslase maksuarvestus on õige , kaebuse esitaja käsitlusest lähtumise korral oleks isikul võimalus kontrollimatutel põhjustel keelduda teabe andmisest.

20. Kohtupraktika kohaselt esineb maksu- ja kriminaalmenetluses võimalus vastastikuseks tõendusteabe vahetuseks( vt Riigikohtu üldkogu 17.02.2003 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1- 120-03 p.17, Riigikohtu halduskolleegiumi 16.01.2003 määrus haldusasjas nr 3-3-1-2-03 p 10 ja 6.11.2001otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-01 p 1). Ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole 03.03.2011 määruses kohtuasjas 3-4-1-15-10 p 27 välistanud võimalust vastastikuseks tõendusteabe vahetuseks maksu- ja kriminaalmenetluses, samas on aga rõhutatud , et teabevahetuse käigus saadud informatsiooni ei saa kasutada kriminaalmenetluses isiku vastu, märkides osundatud lahendi p.27: “ ..tuleb maksumenetluses kogutud tõendeid kriminaalmenetluses uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides (vt RKÜK 17. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-1-120-03, punkt 17). Kui maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom viitab isiku poolt toime pandud kuriteole, on isikul õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile isegi siis, kui kriminaalmenetlust ei ole veel alustatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi (RKKK) 1. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-1-39-05, p-d 12–15). Maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes saadud süüstavad ütlused ei ole aga kriminaalmenetluses lubatavad ja seda ka siis, kui isik maksumenetluses MKS § 64 lg 1 punktide 5 ja 6 vaikimisõigusele ei tuginenud. Õigusega keelduda enda vastu tunnistamisest on vastuolus ka see, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi, mis on küll esmapilgul õigusrikkumist eitavad, kasutatakse kriminaalmenetluses selleks, et vaidlustada või seada kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või muid tema poolt esitatud tõendeid või õõnestada muul viisil süüdistatava usaldusväärsust (Vt RKKK 1. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-1-39-05, punktid 12–15 ja 22. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-1-57-07, punktid 14–17). Eeltooduga vastuolus olevaks peab kohus kaebaja üldistavaid järeldusi reaalse siseriikliku praktika kohta isiku käest maksumenetluslikku sundi kasutades saadud dokumentide kasutamiseks tema vastu süüstavate tõenditena .

7 V MENETLUSKULUD

21.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja menetluskulu väljamõistmist kaebuse esitajalt taotlenud ei ole. Eeltoodust tulenevalt menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu ja kummagi poole kanda jäävad tema enese menetluskulud .

/allkirjastatud digitaalselt/ Lea Kuuse kohtunik