1-14-5893/9 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

9. september 2014, Tallinn Kriminaalasja number 1-14-5893 (14230200530) Kohtukoosseis Urmas Reinola, Sten Lind, Andres Parmas Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 8. juuli 2014 otsus E.L-i süüdistuses KarS § 424 järgi lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil Resolutsioon

1. Jätta süüdistatava kaitsja apellatsioon Harju Maakohtu 8.

juuli 2014 otsusele kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

2. Välja mõista E.L-ilt Eesti Vabariigi kasuks 72

(seitsekümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 12

(kaksteist) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB

Pangas nr EE891010220034796011 või Swedbankis nr

EE932200221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „E.L“, 1-14-

5893, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 8. juuli 2014 otsusega lühimenetluses tunnistati E.L süüdi KarS § 424 järgi ja karistati vangistusega 3 kuud, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra ja mõisteti lõplikuks karistuseks 2 kuud vangistus, millest loeti ärakantuks eelvangituses viibitud 2 päeva ja ärakandmata

karistuseks 1 kuu 28 päeva vangistust. KarS § 74 lg 1 järgi jäeti mõistetud karistus 18-kuulise katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti E.L-ilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus 1 kuuks.

E.L tunnistati süüdi selles, et tema juhtis tahtlikult 07.07.2014 kella 01.20 ajal Harjumaal Tallinnas Marsi 10 juures mootorsõidukit Opel Astra Station Wagon registreerimismärgiga XXXXXX, olles joobeseisundis (alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus oli 0,79 mg/l).

Lisakaristuse mõistmist motiveeris kohus järgmiselt. Viitega Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-86-09,

märgib kohus, et viimasel ajal väljakujunenud liiklussituatsioon, kus liikluses hukkunute arv on märgatavalt suurenenud, sunnib liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevust oluliselt tõkestama ja seda

eesmärki teenib ka KarS §-s 50 lg 1 alusel määratav lisakaristus mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse süüdistatava kaitsja, vaidlustades kohtuotsuse

üksnes E.L-ile mõistetud lisakaristuse osas. Kaitsja arvates ei ole lisakaristuse mõistmine põhjendatud ega vajalik. E.L peeti kinni sellises joobes, mis on väga lähedane piirmäärale,

millest alates on tegemist kriminaalkorras karistatava mootorsõiduki joobes juhtimisega, samas ei

põhjustanud E.L oma käitumisega liikluses kuigivõrd ohtlikke olukordi. Lisakaristuse

mõistmisel tuleb arvestada võimalusega mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. E.L ei ole LS rikkumiste eest karistatud ja seega ei saa süüdistatavat üksnes ühe mootorsõiduki joobes juhtimise põhjal lugeda liikluses sedavõrd ohtlikuks, mis nõuaks tingimata

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamist. Süüdistatav töötab XXXXXXXXX XX-X XXXXXX ja ilma juhtimisõiguseta töökohustuste täitmine võimalik ei ole. Usutavad on süüdistatava ütlused liikumisraskusest, tulenevalt jalgade haigusest. Et kiirmenetluses ei ole koheselt võimalik esitada arstitõendeid ega muid asjakohaseid dokumente, pidanuks kohus otsuse tegemisel arvestama ka süüdistatava selgitusi tervisliku seisundi kohta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb

käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist

eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).

4. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas puuduvad igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada - vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud lisakaristus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kohtukolleegium järgmist.

5. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus lisakaristuse mõistmisel järginud täielikus kooskõlas

väljakujunenud kohtupraktikat; samuti on lisakaristuse kohaldamist enam kui põhjalikult motiveeritud, millega ringkonnakohus täielikult nõustub.

Maakohtu seisukoht, et käesolevas asjas puuduvad kohtupraktikas arvestatavad erandlikud asjaolud, mis lubaksid jätta lisakaristuse kohaldamata, põhineb väljakujunenud kohtupraktikale. Siinkohal ei oma tähendust ka apellandi väide, et kohus ei arvestanud süüdistatava selgitusi enda tervisliku seisundi kohta, samuti seda, et E.L ei ole LS-i rikkumiste eest karistatud. Süüdistataval tuvastatud

joobeseisund (alkoholisisaldus väljahingatavas õhus oli 0,79 mg/l) on abstraktne ohudelikt,

joobeseisundis mootorsõiduki juhtimine kujutab endast üldist (abstraktset) ohtu teistele kaasliiklejatele. Kohtukolleegium rõhutab, et isik, kes seab enda ja oma perekonnaliikmete toimetuleku sõltuvusse

mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolust, peab liiklusnõudeid eriti hoolikalt järgima. Asjaolu, et töökohustuste täitmine ilma mootorsõiduki juhtimise õiguseta võib olla raskendatud või ebamugavam,

ei ole kohtu arvates sedavõrd erandlikuks asjaoluks, mis tingiks E.L-ile mootorsõiduki juhtimisõiguse säilitamise vaatamata toimepandud teole. Samas on süüdistatava isikut arvestades põhjendatud temale lisakaristuse määramine minimaalmääras. Mootorsõiduki juhtimisõiguse kui eriõiguse abil võib isikul küll olla võimalik oma põhiõigusi ja - kohustusi hõlpsamini realiseerida, kuid selle äravõtmine kõigest 1-ks kuuks ei takista käesoleval juhul süüdistataval oma kahte tütart abistada. Arvestades joobes juhtide kõrget ohtlikkust liikluses ning nende hoolimatut suhtumist kaasliiklejatesse

ning liikluskorda tervikuna ning vajadust kaitsta teiste liikluses osalejate õigusi ja vabadusi, on lisakaristuse mõistmine liikumisvabaduse piiranguna põhjendatud ja vajalik, arvestades ka karistuse üldpreventiivset eesmärki.

6. KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel on lisakaristuse mõistmine KarS § 50 lg

1 p 1 alusel sisuliselt vältimatu, seda isegi juhul, kui see põhjustab isikule probleeme erialaselt. Silmas tuleb pidada seda, et E.L pani toime kuriteo. Lisakaristuse mõistmine on vältimatum olukorras,

kus isik ei ületa mitte kiirust (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-26-10), vaid juhib joobeseisundis sõiduautot, nagu käesolevas asjas. Täiendavalt selgitab kohtukolleegium, et KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võib kohus kuriteo toimepanemise korral võtta isikult ära juhtimisõiguse kuni kolmeks aastaks. Käesolevas asjas on seda kohaldatud aga ainult kestusega üks kuu. Kohtukolleegium leiab seetõttu, et maakohus on maksimaalselt võimalikus

määras võtnud arvesse kõiki asjaolusid, mida nimetatakse ka apellatsioonis juhtimisõiguse allesjätmise motiivina, millest peamiseks on XXXXXXXXXX töökohustuste jätkuv täitmine. Samas aga oleks süüdistatav pidanud selle asjaoluga arvestama juba enne joobes autorooli istumist, mis teda aga ometi ei takistanud.

7. Et kohtukolleegium jätab apellatsiooni läbi vaatamata, jäävad menetluskulud KrMS § 185 lg 2

kohaselt süüdistatava kanda. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi kulude hüvitamiseks

apellatsioonimenetluses summas 72 eurot, mis koosneb kohtuotsuse analüüsile ja apellatsiooni

koostamisele kulunud ajast (1.00 h), millele lisandub käibemaks 12 eurot. Kohtukolleegium peab esitatud tasu suurust mõistlikuks ja see kuulub E.L-ilt väljamõistmisele riigituludesse.

8. Eeltoodud argumentidel leiab kohtukolleegium, et E.L-ile KarS § 50 lg 1 p 1 alusel mõistetud

lisakaristuse pikkus vastab süüteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kaitsja apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 jätta läbi vaatamata.

Urmas Reinola Sten Lind Andres Parmas