3-13-2013/11 · Eesti Kohtud (Riigi Teataja)

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht

05. september 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-2013

Haldusasi J.M.i kaebus kaebaja Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja 27.08.2013 käskkirjaga nr 3-1/122 teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamiseks ja kaebajale hüvitise väljamõistmiseks

Asja läbivaatamise kuupäev kirjalik menetlus Menetlusosalised kaebuse esitaja J.M. esindaja Tiina Raja vastustaja Tallinna linn esindaja Arnold Vismann

RESOLUTSIOON

1. Jätta J.M.i kaebus täielikult rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 05.09.2014. a, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS

2 § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1. Tallinna Linnavalitsuse 21. augusti 2013 korralduse nr 1122-k (edaspidi TLV korraldus) p-ga 1 tehti Tallinna Linnavalitsuse 27. veebruari 2013 korralduse nr 237-k „Tallinna linna ametiasutuste koosseisunimestikud koos teenistuskohtade palgaastmetega“ lisas 9 „Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti koosseisunimestik koos teenistuskohtade palgaastmetega“ muudatused ja asendati alates 1. septembrist 2013 Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti (edaspidi ka MUPO või amet) koosseis korralduse lisas toodud koosseisunimestiku ja teenistuskohtade palgaastmetega /tl 8-9; seletuskiri tl 11 pöördel-14/.

2. 26. augusti 2013 etteteatamiskirjaga nr 3-8/4480 (edaspidi vabastamisteatis) teavitas MUPO patrulliosakonna vaneminspektor J.M.it (edaspidi ka kaebaja või kaebuse esitaja), et ta vabastatakse teenistusest avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 90 lg 1 p 2 alusel seoses patrulliosakonna vaneminspektori ametikoha kustutamisega ameti koosseisust koondamise tõttu 31. augustil 2013. Samas selgitati kaebajale, et ametil ei ole pakkuda tema haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastavat eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta, samuti koondamisel makstava hüvitise suurust ja õiguslikke aluseid /tl 16/.

3. MUPO juhataja 27. augusti 2013 käskkirjaga nr 3-1/122 (edaspidi Käskkiri) vabastati J.M. teenistusest ATS § 90 lg 1 p 2 alusel 31. augustil 2013 (viimane tööpäev) seoses ameti töö ümberkorraldamisega koondamise tõttu. Käskkirjaga otsustati kaebajale välja maksta seoses koondamisega hüvitis ühe kuu keskmise palga ulatuses, palk etteteatamistähtajast puudu jäänud tööpäevade eest (Etteteatamise aeg 90 kalendripäeva, kiri allkirja vastu üle antud 27.08.2013) ning kompensatsioon kasutamata puhkuse eest 16 kalendripäeva ulatuses /tl 16/.

4.

26. septembril 2012 esitas J.M. Tallinna halduskohtule kaebuse järgmiste nõuetega: 1) tunnistada MUPO 27. augusti 2013 käskkiri nr 3-1/122 õigusvastaseks; 2) suurendada ATS § 105 lg 1 alusel vastustajalt väljamõistetavat hüvitist selliselt, et see on võrdne otsuse tegemise ajaks teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstava töötasuga; 3) ennistada kaebaja teenistusse; 4) jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda /tl 1-7/.

5. Tallinna halduskohus 04. oktoobri 2013 määrusega võttis kaebus menetlusse kaebaja MUPO 27. augusti 2013 käskkirjaga nr 3-1/122 teenistusest vabastamise õigusvastaseks tunnistamise ja kaebajale hüvitise väljamõistmise nõudes /tl 30-31/ ning 06. veebruari 2014 määrusega määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 48/.

4. 12. novembril 2013 esitas vastustajaks tunnistatud Tallinna linn kohtule kaebuse kohta kirjaliku vastuse /tl 39-44/. Pooled esitasid oma täiendavad seisukohad järgmiselt: kaebaja 29.04.2014 /tl 55-57/ ja vastustaja 01.08.2014 /tl 77-81/.

3 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja J.M. on seisukohal, et Käskkirjas on küll välja toodud vabastamise põhjus (koondamine), kuid ei ole välja toodud vabastamise põhjendust (miks koondati), mis on vastuolus ATS § 103 lg 2 p-ga 4. Vabastamise põhjendus on lühidalt esitatud vabastamisteatises, kuid see ei asenda Käskkirjas puuduvat põhjendust, kuna kaebaja ei saa seda vabastamisteatist ja selle sisu vaidlustada. Lisaks on koondamise põhjenduseks toodud kontrollimatud ja otsitud väited, mis ei põhine faktidel ning vabastamisteatisest ei selgu ka kaalutlus ehk põhjenduse järgi ei ole võimalik aru saada, miks koondati just kaebaja.

Vastustaja on vabastamisteatises välja toonud, et koondamisel on arvesse võetud ametnike haridust, töökogemusi, teadmisi ja oskusi ning et vaatamata töökogemusele väärteomenetluste läbiviimisel ja võrreldes teiste ametnikega on kaebaja panus olnud töötulemuste osas tagasihoidlik. Kaebaja on vähe tähelepanu pööranud iseseisvale enesetäiendamisele ning menetletud on peamiselt ühetüübilisi rikkumisi vaatamata ametipoolsele täiendkoolitusele. Vastavaid tõendeid võrdlemise käigu ja tulemuse kohta lisatud ja kaebajale tutvustatud ei ole.

Kaebajal on antud ametikohale nõutav haridus ning võrreldes kaebaja haridust nende ametnike haridusega, keda ei koondatud ning kelle andmed ja haridused on www.tallinn.ee lehel avalikult kättesaadavad, selgus, et patrulliosakonna vaneminspektorite seas on mitmeid keskeri haridusega kaebajast madalama haridustasemega ametnikke (nt T. M., S. E., E. V., T. V.). Käskkirjas ja ka vabastamisteatises ei ole välja toodud, miks ning millistel kaalutlustel leidis vastustaja, et just kaebaja haridus on koondamise aluseks, samal ajal, kui teenistuses on mitmeid temast madalama haridustasemega inimesi.

Kaebajal on antud ametikohal töötamiseks piisavalt töökogemust. Võttes arvesse, et tema tööstaaž avalikus teenistuses oli koondamise päeva seisuga 25 aastat, 6 kuud ja 24 päeva, siis ilmselgelt ei saa mitmed teised sama taseme ametikohal töötavad ametnikud omada nii suurt töökogemust juba oma vanuse tõttu ning ei ole välja toodud, kuidas ja millistel kaalutluste põhjal jõudis tööandja otsuseni, et just kaebaja töökogemus ei ole piisav sellel ametikohal töötamiseks. Kaebajal on antud ametikohal töötamiseks olemas nii teadmised kui ka oskused, sest vastasel juhul ei oleks ta saanud olla nii pikka aega teenistuses.

Kaebaja on töötanud avalikus teenistuses niivõrd pikka aega, et kohatu on nüüd ilma faktidele tuginemata väita, et ametnikul ei ole teadmisi ja oskusi. Samas puudub võrdlus, kellega tema oskusi ja teadmisi võrreldi ja millised olid selle võrdluse kriteeriumid. Vastustaja väide, et kaebaja on vähe tähelepanu pööranud iseseisvale enesetäiendamisele, mis väljendub selles, et menetletud on peamiselt ühetüübilisi rikkumisi, on lihtsalt kohatu. Üheks olulisimaks ametnike kõrvutamise ja võrdlemise kriteeriumiks on kahtlemata töötulemused.

Sellisel ametikohal töötavate ametnike töötulemustest selget ülevaadet saada on üsna keeruline, kuna ametnike tööülesanneteks on ametijuhendi kohaselt /tl 17/ patrulliosakonnale pandud ülesannete täitmine, järelevalve teostamine, väärteomenetluse läbiviimine jm. Üheks võrreldavaks tulemuseks on väärteomenetluste arv, mis ei anna küll täpselt ülevaadet töö tegemisest, kuid see annab mingitki aimu tööaja sisustamisest. Kui võrrelda menetluste arvu, siis 2013. a jooksul seisuga 28.08.2013 on kaebaja alustanud 554 menetlust ning mitmed patrulliosakonna vaneminspektorid on alustanud oluliselt vähem menetlusi (P. B. 170, J.

G. 149, A. M. 1, S. E. 47, S. S. 33, R. T. 304, E. V. 3, T. V. 266) /tl 27- 29/. Seega ametisse jäänud 12-st patrulliosakonna vaneminspektorist 8-l oli vähem menetlusi, kui kaebajal). Menetluste mitmekülgsuse kohta andmed puuduvad. Siinjuures on kohatu heita ametnikule ette ühetüübiliste rikkumiste menetlemist, seda enam, et patrulliosakonna ametnikele on antud suuline korraldus panna põhirõhk just valesti parkimistele ja nende suhtes menetluste alustamisele. Seetõttu peaksid suure tõenäosusega ka teiste patrulliosakonna ametnike menetlused puudutama just samu rikkumisi.

Pealegi ei saa

4 ametnikku kuidagi kohustada menetlema erinevaid rikkumisi, kui nt mingeid rikkumisi on niivõrd palju, et teistega ei jõuagi enam tegeleda. Kui kaebaja on vähe pööranud tähelepanu iseseisvale enesetäiendusele nagu talle vabastamisteatises ette heideti, siis kuidas selgitab vastustaja eelpool nimetatud kaheksa ametniku kasinaid töötulemusi ning sellise hinnangu andmisel oleks pidanud võrdlusest selguma, mida teised ametnikud menetlevad ja mis liigilisi menetlusi nemad on menetlenud. Tegelikuks kaebaja koondamise põhjuseks oli kaebaja hinnangul see, et ta on 63-aastane ja seega pensioniealine. Kaebaja sellekohaseid kahtlustusi kinnitab ameti juhataja poolt 04.12.2012 osakonna juhatajatele saadetud e-kiri /tl 18/, milles on selgelt väljendatud tema seisukoht, et pensionäridest on vaja ametis lahti saada. Nimetatud e-kirjale on lisatud teenistuses olevate pensionäride nimekiri, kuid kaebajat selles nimekirjas ei ole, kuna tema vastav vanus täitus alles peale nimetatud e-kirja saatmist 10. mail 2013. Samas ilmneb sellest kirjast selgelt juhi eesmärk vabaneda pensionäridest ning käesolevaks ajaks on ka kaebaja pensionär. Sellise tegevusega on vastustaja käitunud kaebaja suhtes diskrimineerivalt, kuivõrd hariduse ja töötulemuste poolest on kaebaja keskmiste seas, st temast on mitmeid kehvemate näitajate ametnikke, kes jäeti aga teenistusse ja kaebaja vabastati seetõttu, et ta on pensioniealine. Patrulliosakonna vaneminspektori ametikoha koondamise aluseks olnud TLV korralduse seletuskirja /tl 11 pöördel-14/ kohaselt on vaja patrulliosakonna vaneminspektori ametikoht kustutada seetõttu, et kontrolliosakonna töökoormus langes ja seetõttu liideti kaks osakonda (patrulliosakond ja kontrolliosakond), kuid seletuskirjas puudub põhjendus, miks kustutati patrulliosakonna vaneminspektori koht, kuigi patrulliosakonna töökoormus ei muutunud. Vastustaja ei ole koondamisel hinnanud kaebaja haridust, töökogemusi, teadmisi ja oskusi ega võrrelnud neid teiste patrulliosakonna vaneminspektorite vastavate näitajatega, keda on vastustaja ametis kokku 12 ametnikku ja sellega rikuti ATS § 90 lg 5 sätteid. Riigikohus on oma 21.06.2010 lahendis nr 3-3-1-42-10 jõudnud järeldusele, et ATS § 116 lg-s

2 (mis on samaväärne hetkel kehtiva ATS § 90 lg 5-ga) on sätestatud kriteeriumid, mille alusel toimub ametnike võrdlemine teenistusse jäämise eelisõiguse otsustamisel. Ametiasutusel on kohustus enne teenistuja koondamist võrrelda teenistujate teenistusalaseid näitajaid ja teostada seejärel kaalutud valik. Alles pärast sellise valiku tegemist saab asutus teavitada teenistujat tema vabastamisest koondamise tõttu. Teenistuja peab teadma, millist kriteeriumit tema teenistusest vabastamisel kohaldatakse. Lisaks eeltoodule loodi kontrolliosakonna vaba inspektori ametikoha asemel uus ametikoht, s.o välijuhtimise peainspektori ametikoht, mida aga kaebajale ei pakutud. Välijuhtimise peainspektori kaks ametikohta on käesoleva kaebuse esitamiseni täitmata. Samuti on täitmata üks vaneminspektori ja üks inspektori ametikoht ja töökuulutuste portaalis oli sisestatud 17.09.2013 töökuulutus, millega otsitakse ametisse siseteenistuse inspektorit /tl 19/. Sellega on tuvastatav, et vastustajal oli pakkuda kaebajale teisi ametikohti, kuid seda ei tehtud, millega on rikutud ATS § 90 lg 7 nõudeid. Käskkirjas on motiveerimata, millisel põhjusel koondati kaebaja teenistusest 5 päeva peale koondamise teatise saamist ning miks ei järgitud ATS § 101 lg 1 p 4 sätestatud etteteatamise tähtaegu, vaid maksti ATS § 101 lg 6 alusel vähem etteteatatud jäänud päevade eest kaebajale töötasu iga etteteatamistähtajast puudu jäänud tööpäeva eest. Vastustajale pidi juba vähemalt 22.08.2013 teada olema TLV korraldus ning võttes arvesse, et seletuskirja on koostanud vastustaja ise ja ilmselt juba seletuskirja koostamisel pidas silmas teatud konkreetseid ametnikke (eelkõige oli eesmärgiks vabaneda pensionäridest), siis ei olnud mingit põhjust, miks ei saanud kaebajale kohe teatada eelolevast koondamisest. Selle asemel eelistati tegutseda võimalikult salaja ja asjaolusid varjates selleks, et ei peaks põhjendama ametnikele nende koondamist ja mingeid selgitusi dokumentidega tutvustamisel ka ei jagatud.

5 Käskkirjaga vabastati kaebaja teenistusest alates 31.08.2013 koondamise tõttu ja kaebaja tutvus Käskkirjaga samal kuupäeval.

Vastustaja Tallinna linn J.M.i põhjendustega ei nõustu ja palub jätta tema kaebus rahuldamata. Käskkiri anti kaebajale üle 30. augustil 2013 (mitte 31. augustil 2013, nagu väidetakse kaebuses) allkirja vastu ning töötasu, hüvitis ja kompensatsioonid kanti 28. augustil 2013 kaebaja pangakontole. Kuna kohus ei võtnud menetlusse kaebaja nõuet ennistada ta teenistusse ja maksta teenistusest sunnitult puudutud aja eest töötasuga võrdset hüvitist, ei anna vastustaja neid nõudeid puudutavaid selgitusi ja jätab neid puudutavad argumendid täielikult tähelepanuta.

Kaebajale on vabastamisteatises selgitatud, et tulenevalt lühemast koondamise etteteatamistähtajast (ATS 101 lg 6) makstakse talle etteteatamistähtajast puudujäävate päevade eest hüvitist. Samuti on teatises märgitud, et koondamisel makstakse kaebajale hüvitist ühe kuu palga ulatuses (ATS § 102 lg 1). Kaebaja ei ole neid asjaolusid vaidlustanud. Tulenevalt ATS § 105 lg-st 1 võib kohus kaebajale täiendava hüvitise välja mõista eeldusel, et ametnik on teenistusest vabastatud õigusvastaselt. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ei ole teenistusest õigusvastaselt vabastatud ning seetõttu ei ole ta õigustatud ATS § 105 lg 1 alusel täiendavat hüvitist nõudma.

Riigikohtu halduskolleegium (edaspidi RKHKo) on haldusasjas nr 3-3-1-14-00 tehtud lahendi p-s 5 asunud seisukohale, et: „[...] haldusakti motiveerimine on üldine nõue, mis peab tagama Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse. Haldusakti motiveerimine on vajalik selleks, et isik, kellele haldusakt on adresseeritud, mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud. Haldusakti motiveerimine on abinõu, et isik, kellele on haldusakt adresseeritud, saaks aru, kas tema õigusi on kitsendatud seaduslikult ja vajadusel oma õigusi kaitsta.

Samuti võimaldab haldusakti motiveerimine akti seaduslikkust kontrollival asutusel, sealhulgas kohtul, otsustada, kas haldusakt on seaduslik. Seega tagab haldusakti motiveerimine selle kontrollitavuse. Motiveerimata haldusakt on õigusevastane juba seepärast, et pole võimalik kontrollida, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud”. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 56 lg 1 sätestab muuhulgas, et kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud.

RKHKo on otsuses haldusasjas nr 3-3-1-54-03 p-s 36 selgitanud, et „HMS § 56 lg 1 teises lauses nimetatud viitamise võimalus on mõeldud kasutamiseks olukordades, kus haldusakti motivatsioonis tuleks korrata teistes kättesaadavates dokumentides juba esitatud detailset informatsiooni, mis paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks. Ülemäärane on motivatsioon, mis on ebaproportsionaalselt mahukas, võrreldes haldusaktis lahendatava küsimuse tähtsuse ja keerukusega. Kui haldusakti motivatsiooni esitamine tervikuna olekski ebaproportsionaalne, tuleb haldusaktis sellele vaatamata ära tuua vähemalt põhimotiivid”.

Käesoleval juhul on Käskkirjas viidatud TLV korraldusele ja ka vabastamisteatisele. Korralduses on kirjeldatud munitsipaalpolitsei ametis läbiviidavat struktuurimuudatust ja kirjeldatud muudatuse sisu ning põhjendatud ümberkorralduste vajadust. See korraldus oli kaebaja ametikoha (patrulliosakonna vaneminspektori ametikoht) kaotamise õiguslikuks aluseks. Vabastamisteatises on selgitatud kaebaja koondamise õiguslikke ja faktilisi asjaolusid. Kokkuvõtvalt - kaebaja koondati mõlemas dokumendis kirjeldatud põhjustel. Kuivõrd Käskkirja motivatsioonis oleks pidanud kordama korralduses ja vabastamisteates esitatud detailset informatsiooni, mis Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-54-03 kohaselt kordamist ei vaja, on Käskkirjas esile toodud põhimotiivid ja teistele kaebajale kättesaadavatele dokumentidele korrektselt viidatud.

Seega on alusetu kaebaja väide, et vabastamisteatise põhjendus ei saa asendada Käskkirjas puuduvat põhjendust.

6 TLV korralduse kohaselt moodustati alates 1. septembrist 2013 ameti koosseisus arenduseja haldusosakond ning kustutati eraldiseisev kontrolliosakond, mis liideti patrulliosakonnaga. Struktuurilised muudatused toimusid ka osakondade siseselt. Eesmärgiks oli muuta teenistuskohtade ülesanded, kustutada ebaotstarbekad ametija töökohad, üldistada teenistuskohtade funktsioone, konkretiseerida teenistujate vastutusalasid ja suurendada personaalset vastutust ametnike ning töötajate tegevuses. Muudatuse tulemusena kustutati munitsipaalpolitsei ameti koosseisust kokku 12 teenistuskohta, sh 11 ametija 1 töökoht, millistel töötanud ametnikud ja töötaja kuulusid koondamisele.

Kontrollija patrulliosakondade ühendamise tulemusel koondati 15-st vaneminspektori ametikohast 3, sh koondati kaebaja poolt täidetud vaneminspektori ametikoht. RKHKo on lahendi nr 3-3-1-50-11 p-s 12 selgitanud, et „nende ametikohtade kindlaksmääramine, mis kuuluvad koondamisele, on ametiasutuse pädevuses. Ametiasutuse otsustus koondada üks või teine ametikoht ei ole vaidlustatav. Küll on aga vaidlustatav käskkiri või korraldus, millega koondatav ametnik vabastati teenistusest“. Nagu eeltoodust selgelt nähtub, ei ole vaidlustatav ametiasutuse valik, milliseid ametikohti koondada.

TLV korralduse seletuskirjast nähtuvalt oli struktuurimuudatuse eesmärgiks ameti töö efektiivsemaks muutmine, osakondade vahel töökoormuse ühtlustamine ja töötulemuste eest personaalse vastutuse suurendamine koos sellele vastava töötasu tõusuga. Korralduse andmise aluseks olnud eesmärgi saavutamiseks kustutati ameti koosseisunimestikus esmalt mittevajalikud ametikohad (nagu eelnevalt märgitud, ei ole selles osas otsustus ka vaidlustatav) ja alles seejärel otsustati, kes täpsemalt teenistujatest ATS § 90 lg 5 alusel koondamisele kuuluvad.

Kaebajale kättetoimetatud vabastamisteatises märgiti, et kaebaja koondamisel on arvesse võetud ametnike haridust, töökogemusi, teadmisi ja oskusi. Lisaks selgitati, et vaatamata töökogemusele on kaebaja panus väärteomenetluste läbiviimisel, võrreldes teiste ametnikega töötulemuste osas tagasihoidlik. Teatises on ka märgitud, et kaebaja ei ole huvitunud enesetäiendamisest ja suudab tulemusena menetleda vaid ühetüübilisi rikkumisi. Seega ei saa nõustuda kaebajaga, et kaalutletud valikut, keda koondatavatest eelistada ei tehtud. Üksnes fakt, et selgitatud on seda, miks hoolimata kaebaja pikaaegsest töökogemusest, sh politseis, on muudest kriteeriumidest lähtuvalt otsustatud koondada just teda, näitab kaalutluskohustuse täitmist.

Lisaks ei nõustu vastustaja ka kaebuses toodud põhjendustega sellest, et kaebaja isikuomadused ja tööalane kogemus on teiste teenistujatega võrreldes parem. Kaebaja tööpanus ameti üldistesse töötulemustesse on olnud tagasihoidlik, st piirdunud ainult patrullimistel ühetüübiliste rikkumiste (parkimine keelatud kohas) fikseerimisega, kuigi omas pädevust teostada järelevalvet ja viia läbi menetlusi kuueteistkümne seaduse alusel, millistest tulenevate rikkumiste menetlemise õigus on MUPO-le antud. Nagu eeltoodust selgelt nähtub puudus kaebaja hariduse ja eeldatavate töökogemuste ning töötulemuste vahel seos eelkõige tema isikuomaduste, ehk suuremas mahus ametisuhtesse panustamise soovimatuse tõttu.

MUPO koosseisunimestikus tehtud muudatuste eesmärgiks oli vähendada eelkõige just üheliigilisi järelevalveülesandeid teostanud ja sellest tulenevalt ebaefektiivsete ametnike arvu, mis tähendab seda, et patrullimise käigus ei fikseerita ainult keelatud kohas parkimisi, vaid fikseeritakse ja menetletakse kõiki tuvastatud rikkumisi, mis munitsipaalpolitsei ameti pädevusse kuuluvad. Töötulemuste tõendamiseks on kaebaja kaebusele lisanud vastustajale teadmata viisil hangitud menetlejate aruande perioodil 1. jaanuar 2013 kuni 28. august 2013 (edaspidi aruanne).

MUPO endise töötajana pidi kaebaja olema teadlik, et ainuüksi selle aruande alusel ei ole võimalik välja tuua ametialast paremusjärjestust, hinnata tööpanust ja töökoormust. Aruandes figureerivad ka ametnikud, kes on ametist lahkunud (10 isikut), viibivad lapsehoolduspuhkusel, ametnikud, kes ei tegele rikkumiste tuvastamise ja väärteoasjade menetlemisega või tegelevad

7 sellega aeg-ajalt muude ametiülesannete kõrvalt, lisaks ametnikud, kellel puudub menetlusõigus, samuti korrapidamisteenistuse, ametija haridusasutuste valvega tegelevad ametnikud, jt. Eeltoodut arvestades on selge, et kaebaja poolt tõendina esitatud tabel ei oma koondamise õiguspärasuse hindamisel tõendusväärtust. Kaebaja on nimetanud mitut ametnikku, kelle töötulemused olevat temaga võrreldes, st menetluste alustamise arvult, nõrgemad. Võrdlemise juures on kaebaja jätnud tähelepanuta, et

P. B. tegeleb väärtegude menetlemisega esimestest menetlustoimingutest kuni väärteotsuste koostamiseni (J.M. ainult fikseeris rikkumised ja edastas koostatud materjali menetlemiseks),

J. G. on lisaks patrullimisele tegev korrapidamisega, A. M. tööülesandeks on üksnes korrapidamine, S. E. ja S. S. vahetusevanematena tegelevad rikkumisi toimepannud isikute tuvastamise ja andmete kontrollimisega (ise nad väärteoasju ei alusta ega menetle), R. T. ja E.

V. on tegevad objektivalvega ning T. V. tegeleb lisaks patrullimisele ka välijuhtimise peainspektorite asendamisega. Eeltoodust nähtub selgelt, et omavahel ei saa võrrelda võrreldamatuid ametiülesandeid, nende mahtusid ja kvaliteeti. Käskkirja õiguslikuks aluseks on muuhulgas korraldus, millega Tallinna Linnavalitsus määras kindlaks, millal ja millised struktuurimuudatused munitsipaalpolitsei ametis läbi viiakse. Tegemist on HMS kohaselt õiguspärase (§ 54) ja kehtiva (§ 60 lg 1) haldusaktiga, mis on kõigile, sh munitsipaalpolitsei ametile, täitmiseks kohustuslik. Vastustaja ei muutnud TLV korralduse kehtivust ja selle tähtaegu, vaid asus täitma talle pandud ülesannet struktuuri muutmiseks vastavalt korralduses kinnitatud teenistujate koosseisule. TLV korralduse kohaselt kaotati kaebaja ametikoht alates 1. septembrist 2013. Toodud asjaolu arvestades ei saanud amet enam järgida ATS § 101 lg 1 p 4 nõuet teatada ametnikule koondamise tõttu teenistusest vabastamisest ette vähemalt 90 kalendripäeva või jätta ametnik selleks tähtajaks veel ametikohale. Taolisteks juhtudeks on seadusandja ATS §-ga 101 lg 6 kehtestanud korra, et kui etteteatamistähtaegu ei järgita, makstakse ametnikule lisaks käesoleva seaduse §-s 102 sätestatud hüvitisele palka iga etteteatamistähtajast puudu jäänud tööpäeva eest. MUPO on viidatud korda järgides tasunud kaebajale keskmist palka 61 etteteatamistähtajast puudu jäänud tööpäeva eest. Kaebaja väidab, et ta vabastati teenistusest pensioniea tõttu. Esmalt selgitab vastustaja, et kaebusele lisatud MUPO 4. detsembri 2012 ametisisese e-kirja seostamine kaebaja teenistusest vabastamisega 31. augustil 2013 on meelevaldne. Kaebaja esitatud e-kirja näol on tegemist kõigis ametiasutustes tavapärase, sisemise kirjavahetusega, mille eesmärgiks on arvamuse avaldamine, nõu küsimine, ettepanekute tegemine jne. Vastustaja märgib, et riigija omavalitsusasutustes on suundumus optimeerida eelarvekulutusi ja üldjuhul tähendab nimetatu muudatusi koosseisunimestikus. Viidatud e-kirjast ei tulene käsku kellegi koondamiseks seoses vanusega, vaid uuriti osakondade juhatajate arvamust selles küsimuses ja suunati neid sel teemal teenistujatega rääkima. Lisaks juba märgitule oli kõnealuse e-kirjavahetuse algatajaks

M. R., kes arvates 15.03.2013 ei tööta enam MUPO-s. Siinkohal on kõnekas fakt, et tema lahkumisel sai määravaks just suutmatus sisekliima ja tööõhkkonna eest hoolt kanda. Alates 15.03.2013 on ameti juhatajaks R. S., kelle juhtimisstiil on eelnevast juhist erinev ja kes juhtimisotsuste tegemisel lähtub sisulistest, st tööalastest, mitte ealistest kaalutlustest. R. S. on ise pensioniealine ja mõistab hästi, et üksnes vanus ei ole määrav ametniku koondamise otsustamisel vaid eelkõige pädevus, teadmised ja suhtumine ametiülesannete täitmisse. Kaebaja on kaebuses väitnud, et MUPO 4. detsembri 2012 ametisisest e-kirjast ilmneb selgelt ametijuhi eesmärk vabaneda pensionäridest, ning kuna kaebaja oli koondamise ajal pensionieelik, siis lõpetati teenistussuhe temaga just ja ainult sellel põhjusel. Nimetatud väite ümberlükkamiseks esitab vastustaja kohtule kõigi ametist 1. septembril 2013 koondatud isikute nimekirja /tl 45/, millest nähtub kaebaja väite ilmne põhjendamatus. Eeldades, et pensioniiga algab 63 aastaselt, on kõigist koondatutest üksnes viis jõudnud pensioniikka, ehk sündinud hiljem kui 1950. aastal (2013. a täitus 63 aastat). Seejuures on neist viiest kolm

8 ligikaudu kaks korda kaebajast nooremad (vastavalt sünniaastad 1980, 1982 ja 1990) ning seega on alusetu kaebaja väide, et koondati üksnes pensioniealisi. Vastustaja märgib täiendavalt, et MUPO koosseisunimestikus olevast ametnike üldarvust moodustavad ametnikud vanuses 63 aastat või vanemad 8,1%, mis tõendab, et ameti tegevus ei ole mingil juhul käsitatav ealise diskrimineerimisena. Viitega ATS § 90 lg-s 7 sätestatule märgib vastustaja, et vabastamisteatises märgiti, et ametil ei ole pakkuda kaebajale tema haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastavat ametikohta.

Kaebusest võib järeldada, et Käskkirja andmise ajal oli MUPO-s vaba justkui kaks välijuhtimise peainspektori ametikohta, mis ei vasta tõele. Tegelikult oli üks välijuhtimise peainspektori ametikoht täidetud juba juunis 2013 toimunud sisekonkursi alusel, kus oleks võinud osaleda ka kaebaja, mida ta aga ei teinud. ATS § 90 lg 7 kohaselt tuleb üldjuhul ametnikule pakkuda vaba ametikoht, millele see ametnik sobib. Arvestades asjaolu, et J.M. täitis oma ametikohal ainult üheliigilisi järelevalveülesandeid ise väärtegusid menetlemata ning kaebajal puudus töökogemus juhina, ei pakutud talle nimetatud välijuhtimise peainspektori ametikohta.

Riigikohus lahendis 3-3-1-50-11 on väljendatud seisukoha, et „Juhina teenistuses mitteolnud ametnikule ei ole juhi ametikoha pakkumine nõutav.“ Sellel põhjusel pakuti patrulliosakonnas moodustatud välijuhtimise peainspektori uus ametikoht menetlusosakonna peainspektor A. T.le, kelle ametikoht koondati ja kes tehtud ettepanekuga uuele ametikohale asumiseks nõustus, kuna oli töötanud sellel ametikohal eelnevalt välijuhtimise peainspektori kohusetäitjana kuus kuud R. R. asendajana, kes viibis palgata puhkusel. MUPO ei saanud arusaadavalt prognoosida millal ja millisel ametikohal olevad ametnikud lahkuvad pärast 1. septembrit 2013 teenistusest omal soovil.

Arvates 1. septembrist 2013 on teenistusest omal soovil lahkunud patrulliosakonnast 1 vaneminspektor ja 4 inspektorit ning menetlusosakonnast 2 vaneminspektorit. Kuivõrd viidatud ametikohad on vabanenud koondamise järgselt, ei olnud neid asjaolusid võimalik ette näha ega objektiivsel põhjusel kaebajale pakkuda. Kokkuvõtvalt vastustaja rõhutab, et kaebajat ei vabastatud MUPO teenistusest pensioniea tõttu, vaid ametikoha koondamist ette näinud struktuurimuudatustest tulenevalt. Seejuures on Käskkirjas õiguspäraselt põhjendatud ja kaebajale ei olnud pakkuda teist ning tema võimetele vastavat ametikohta.

Kõik kaebuses märgitud ja konkursiväliselt täidetavad ametikohad vabanesid pärast Käskkirja andmist ning seetõttu ei saanudki neid kaebajale pakkuda. Kaebajale on välja makstud seaduses ettenähtud ajal ja ulatuses lõpparve ning täiendava hüvitise maksmiseks puudub ülaltoodud põhjendustel alus.

Kaebuse esitaja kokkuvõtlikud seisukohad Kaebaja jääb täies ulatuses oma kaebuses esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja koondati vastustaja juurest sisuliselt etteteatamata, kuna teatise sai kaebaja kätte 5 päeva enne viimast tööpäeva. Vastustaja ei põhjendanud kaebaja koondamist ega esitanud põhjendust ka kohtumenetluses. Samuti ei sisustanud vastustaja kaalutlust ehk millisel põhjusel koondati just kaebaja. Kuigi vastustaja väidab, et kaebaja koondamisele eelnes erinevate näitajate võrdlus teiste samadel ametikohal töötavate ametnikega, siis tõendeid sellise võrdluse tegemise kohta vastustaja esitanud ei ole. Samuti ei ole sellist võrdlust tutvustatud enne koondamist kaebajale, kes oleks saanud veenduda selles, et tema näitajad jäävad alla teiste ametnike vastavatele näitajatele ja koondada tuleb tõepoolest just kaebaja. Tegelik kaebaja koondamise põhjus oli kaebaja hinnangul selles, et ta on pensioniealine, mida kinnitab enne koondamist vastustaja poolt saadetud e-kiri, milles on sõnaselgelt kirjas, et pensioniealistest ametnikest tuleb vabaneda. E-kirjale oli lisatud pensioniealiste ametnike nimekiri ning ka kaebaja nimi oli selles nimekirjas. Vastustaja tunnistaja kinnitas analoogsetes kaebustes toimunud kohtumenetlustes nr 3-13-2019 (kohtuistungi protokoll, tl 58-61) ja 3-13- 2077 (kohtuistungi protokoll, tl 62-63) toimunud kohtuistungil, et noortele taheti anda

9 võimalus edasi töötamiseks, kuid pensioniealistele ja pika staažiga kogenud ametnikele ei olnud vaja anda vastustaja arvates võimalust. Sama tunnistaja andis veel ütlusi, mis kinnitavad, et pensionäride koondamiseks moodustati paralleelselt mittepensionäridega pingerida, keda koondada. Kahe pingerea tulemusi omavahel ei võrreldud. Järelikult, isegi kui kõik näitajad olid pensionäril paremad, siis koondati siiski pensionär, kuna nende jaoks oli eraldi pingerida. Seega koondas vastustaja ametnikke diskrimineerides neid vanuse tõttu. Kaebaja ei olnud ainus, keda vanuse tõttu diskrimineeriti, 12 koondatavast 7 olid pensioniealised. Kuna kaebaja koondamisel diskrimineeriti teda tema vanuse tõttu, mis on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega, siis on kaebaja hinnangul õiglane koondamise õigusvastasuse tuvastamisel väljamõistetava hüvitise suurendamine ja mõista vastustajalt kaebajale välja kuue kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Sellise olukorra tekitamine kaebajale, kus ta jääb etteteatamata ilma oma tööst ja sissetulekust, on pannud kaebaja nii emotsionaalses kui ka materiaalses mõttes raskesse olukorda. Kaebaja palub mõista vastustajalt välja menetluskulud summas 680 eurot. Menetluskulude aruanne ning kulude kandmist tõendavad dokumendid on kohtule esitatud eraldi.

Vastustaja kokkuvõtlikud seisukohad Vastustaja jääb kõigi oma varasemate avalduste, taotluste ja seisukohtade juurde. MUPO-s esines reaalne koondamissituatsioon, koondamise läbiviimine/mitteläbiviimine ei sõltunud vastustaja tahtest. Seisuga 31.08.2013 toimunud koondamise seostamine 04.12.2012 ametisisese e-kirjaga, eesmärgiga vabaneda pensionäridest, sh kaebajast, on meelevaldne ja tegelikkusele mittevastav. Alates 31.08.2013 kuni 01.07.2014 toimunud koondamiste tulemusena on vähenenud ameti teenistujate arv 35,8%. Samal perioodil on pensionäride osakaal suurenenud 8,1%-lt 9,3%-ni.

Kaebaja vabastamise Käskkiri on antud kooskõlas kehtiva õigusega, motiveeritud ja tema seaduslikkus on kontrollitav. Käskkirjas on viidatud TLV korraldusele ja ka vabastamisteatisele. Korralduses on kirjeldatud munitsipaalpolitsei ametis läbiviidavat struktuurimuudatust ja kirjeldatud muudatuse sisu ning põhjendatud ümberkorralduste vajadust. TLV korraldus oli kaebaja ametikoha (patrulliosakonna vaneminspektor) kaotamise õiguslikuks aluseks. Vabastamisteatises on selgitatud kaebajale koondamisega seonduvaid õiguslikke ja faktilisi asjaolusid.

Kaebaja koondati mõlemas dokumendis kirjeldatud põhjustel. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-54-03 kohaselt ei vaja käskkirja motivatsioonis kordamist korralduses ja vabastamisteatises esitatud informatsioon ning käskkirjas on esitatud põhimotiivid ja korrektselt on viidatud teistele, kaebajale kättesaadavatele dokumentidele. Koondamisele eelnes ametnike töötulemuste, tööülesannete täitmise kvaliteedi ja isikuomaduste ametikohtadele vastavuse võrdlemine. Kaebajale üleantud vabastamisteatises märgiti, et kaebaja koondamisel on arvesse võetud ametnike haridust, töökogemust, teadmisi ja oskusi.

Lisaks selgitati, et vaatamata töökogemusele on kaebaja panus väärteomenetluste läbiviimisel, võrreldes teiste ametnikega, tagasihoidlik. Vähe on pööratud tähelepanu iseseisvale enesetäiendamisele, mis väljendub peamiselt ühetüübiliste rikkumiste menetlemises, vaatamata ametipoolsele täiendkoolitustele. Kaebaja haridus, töökogemus, teadmised ja oskused ei võrdu kaebaja puhul tegeliku tööpanusega, mida temalt eeldati. Vastustaja prioriteediks on eelkõige töötajate pädevus, teadmised, suhtumine ametiülesannete täitmisse ja nendega kaasnevad töötulemused, millest juhinduti ka koondamisel.

Koondamissituatsioonis pidi vastustaja lähtuma ka ATS § 90 lg 5 nõuetest, mille tõttu oli teenistusse jäämise eelisõigus ametnikel, kellel olid paremad töönäitajad või kes kasvatasid alla seitsmeaastast last või kelle õigustatud ootus vajas suuremat kaitset, arvestades nende ülalpeetavate arvu. Kaebajal selline alus teenistusse jäämise eelistuseks puudus. Kaebaja tervislik seisund tööandjale esitatud tervisetõendite kohaselt vastas täielikult teenistuses ametikohustuste täitmise jaoks vajalikele nõuetele ning tööandjal ei ole õigust

10 nõuda andmeid töötaja tervisliku seisundi kohta enam, kui on tööandja jaoks avaldatud. Kaebaja ise ei ole ametit kui tööandjat teavitanud oma tervisliku seisundi muutustest/ halvenemisest. Vastustaja ei rikkunud koondamisele kuulunud ametnike puhul ATS §-s 90 sätestatud koondamise nõudeid kaebuses toodud määral ja ulatuses, millega kaasneks ATS §-s 105 lg 1 ja lg 2 ettenähtud maksimaalne või kõrgendatud hüvitise nõudeõigus. Viitega HKMS § 109 lg-le 6 märgib vastustaja, et koos kaebusega esitas kaebaja kohtule enda menetluskuluna esindajale makstud kaebuse koostamise ja esindamisega seonduva õigusabikulu arve summas 200 eurot.

Kohtule 29.04.2014 saadetud kirjast nähtub menetluskulude tegelik suurus summas 680 eurot. Vastustaja on seisukohal, et sellises suuruses õigusabikulud on ülepaisutatud ja esitatud kujul ebamõistlikud. Kohtumenetluse kestus antud haldusasjas on olnud lühiajaline, so vähem kui aasta, esindajaks on olnud ainult Tiina Raja, kes pidi olema ja on kursis kogu antud haldusasja materjalidega. Kohtule esitatud kaebuse täienduses ja kohtukõneteesides on esindaja edastanud valdavalt ühesuguseid seisukohti, millised olid juba ära toodud kaebuses. Loetletud dokumentidest ei nähtu, et esindaja oleks toonud välja uusi asjaolusid või õiguslikke argumente oma väidete ja taotluste tõendamiseks või oleks suurenenud muul moel esindamisega seonduv töömaht, mis kinnitaks õigusabikulude suurenemist summani 680 eurot.

Halduskohtule esitatud viie kaebuse, kus esindajaks on Tiina Raja (nr 3-13-2028- A. B.; nr 3- 13-2019- A. K.; nr 3-13-2013- J.M.; nr 3-13-2077- M.-K. T.; nr 3-13-2077- T. U.) sõnastused on peaaegu identsed, st koostatud copi-paste põhimõttel ja vahetatud on ainult käskkirja number ning tekstis olevad nimed, mis käesolevas haldusasjas (nr 3-13-2013) kinnitab kulude ebamõistlikku kunstlikku suurendamist. Vastuväidete esitamisel tugineb vastustaja Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-19-01 p-le 3 ning lahendi nr 3-3-1-49-05 p-dele 15 ja 18. Menetluskulude väljamõistmiseks on kaebaja esindaja esitanud kohtule 29.04.2014 koostatud menetluskulude aruande kokku summas 680 eurot ja selle lisana alljärgnevad kuludokumendid /tl 66-74/:

1) arve 02.09.2013 nr 130908 summas 160 eurot ja 02.09.2013 kassa sissetuleku order summale 160 eurot;

2) arve 20.09.2013 nr 130914 summas 200 eurot ja Nordea Panga konto väljavõte 200 euro ülekandmise kohta;

3) arve 13.11.2013 nr 131109 summas 240 eurot ja 13.11.2013 kassa sissetuleku order summale 240 eurot;

4) arve 29.04.2014 nr 140418 summas 160 eurot ja 29.04.2014 kassa sissetuleku order summale 160 eurot. Summeerides kuludokumentides kajastatud summad, moodustavad menetluskulud kokku aga 760 eurot, ehk 80 eurot suuremana. Nähtuvalt Nordea Panga 23.09.2013 J.M.i konto väljavõttest, on 20.09.2013 arve kaebaja poolt tasutud, seega tasumine reaalselt kontrollitav. Muude õigusabija esindamiskulude reaalne tasumine kaebaja poolt Õiguskoda OÜ-le ei ole vastustaja arvates tõendatud. Kassa sissetuleku orderitelt nähtub, et väidetavalt on T. Raja raha vastu võtnud, samas puudub allkiri ja orderi parempoolset osa ei ole antud maksjale.

Kusagilt ei nähtu ja ei ole kontrollitav, et loetletud dokumentide alusel on tasumine tegelikult ka toimunud ja koos sellega raha osaühingu majandustegevusse või pangakontole liikunud. Menetluskulude vastustajalt väljamõistmise aluseks saab olla ainult nende reaalne tasumine kaebaja poolt. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-28-03 p 12 kohaselt „[...] ei pea Riigikohtu halduskolleegium võimalikuks kohtukulude väljamõistmist haldusasjades, kui kohtukulusid pole reaalselt kantud, s.t nende eest pole tasutud. Kohtukulude väljamõistmiseks haldusasjades ei piisa, kui on tekkinud üksnes õigusabi eest tasumise kohustus“.

Tulenevalt eeltoodust palub vastustaja jätta kaebaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks esitatud kujul rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

11 1. Kaebusest ja kaebaja kokkuvõtlikest seisukohtadest nähtuvalt J.M. peab MUPO juhataja 27.08.2013 käskkirja nr 3-1/122, millega kaebaja vabastati teenistusest 31.08.2013 seoses ameti töö ümberkorraldamisega koondamise tõttu, õigusvastaseks eelkõige järgmistel põhjustel: Käskkiri on motiveerimata, kuna selles ei ole välja toodud vabastamise põhjendust (miks koondati), millisel põhjusel koondati kaebaja teenistusest 5 päeva pärast vabastamisteatise saamist ning miks ei järgitud ATS § 101 lg 1 p 4 sätestatud etteteatamise tähtaegu. Vabastamise põhjendus on lühidalt esitatud vabastamisteatises, kuid see ei asenda Käskkirjas puuduvat põhjendust, kuna kaebaja ei saa vabastamisteatist ja selle sisu vaidlustada. Koondamise põhjenduseks on toodud kontrollimatud ja otsitud väited, mis ei põhine faktidel ning vabastamisteatisest ei selgu ka kaalutlus ehk põhjenduse järgi ei ole võimalik aru saada, miks koondati just kaebaja. Tõendeid ametnike võrdlemise käigu ja tulemuse kohta ei ole lisatud ega kaebajale tutvustatud. Sellega on rikutud ATS § 90 lg 5 sätteid. Kaebaja on seisukohal, et tegelikult koondati ta vanuse tõttu, et ta on 63-aastane ja seega pensioniealine. Seega kaebaja hinnangul koondamisel diskrimineeriti teda tema vanuse tõttu. Lisaks on rikutud ka ATS § 90 lg 7 nõudeid, kuna vastustajal oli kaebajale pakkuda teisi ametikohti, kuid seda ei tehtud. Tallinna Linna vastusest kaebusele ja kokkuvõtlikest seisukohtadest nähtuvalt vastustaja ei nõustu kaebaja ühegi etteheitega ning on seisukohal, et Käskkiri on antud kooskõlas kehtiva õigusega, on motiveeritud ja tema seaduslikkus on kontrollitav. Vastustaja leiab, et kaebaja väited koondamisel tema diskrimineerimisest vanuse tõttu on põhjendamatud.

2. Kaevatav Käskkiri on antud ATS § 56, § 86, § 90 lg 1 p 2, § 101 lg 1 p 4 ja lg 6, § 102 lg 1, töölepingu seaduse § 71 ja Tallinna Linnavolikogu 14. detsembri 2006 määrusega nr 70 kinnitatud „Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti põhimäärus" § 8 lg 2 p-de 2 ja 4 alusel, kooskõlas Tallinna Linnavalitsuse 27. veebruari 2013 korralduse nr 237-k „Tallinna linna ametiasutuste koosseisunimestikud koos teenistuskohtade palgaastmetega" lisaga 9 „Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti koosseisunimestik koos teenistuskohtade palgaastmetega (muudetud alates 1. septembrist 2013 Tallinna Linnavalitsuse 21. augusti 2013 korraldusega nr 1122-k), ameti 12. aprilli 2007 käskkirjaga nr 1-1/25 kinnitatud „Tallinna Munitsipaalpolitsei ameti asjaajamise kord" p 12.1 ning tulenevalt 26. augusti 2013 etteteatamiskirjast nr 3-8/4480. Kohus on seisukohal, et Käskkirja on andnud selleks pädev isik ning selle andmisel on lähtutud õigetest ja asjakohastest õigusnormidest ja alustest.

3. ATS § 103 lg-s 2 on sätestatud vähemalt milliseid andmeid peab ametniku teenistusest vabastamise haldusakt sisaldama. Kohus leiab, et Käskkiri vastab nii neile kui ka HMS-s haldusakti motiveerimisele esitavatele nõuetele ja on kooskõlas ka sellekohase kohtupraktikaga. HMS § 56 lg 1 kohaselt kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Kuivõrd kaebajale oli eelnevalt saadetud vabastamisteatis, milles oli põhjendatud, miks just J.M. osutub koondatud isikuks, ja Käskkirjas on sõnaselgelt vabastamisteatisele (s.o etteteatamiskirjale) viidatud, siis on alusetu kaebaja väide, et Käskkiri on motiveerimata.

Kaebaja koondamist ei muuda õigusvastaseks kuidagi asjaolu, et Käskkirjas ei ole toodud selgitusi, millisel põhjusel kaebaja koondati teenistusest 5 päeva pärast vabastamisteatise saamist ning miks ei järgitud ATS § 101 lg 1 p 4 sätestatud etteteatamise tähtaegu (kaebaja puhul 90 kalendripäeva). Nimelt näeb ATS § 101 lg 6 ette, et kui selles paragrahvis sätestatud etteteatamistähtaegu ei järgita, makstakse ametnikule lisaks käesoleva seaduse §-s 102 sätestatud hüvitisele palka iga etteteatamistähtajast puudu jäänud tööpäeva eest.

Seega saaks kaebaja õigusi rikkuda olukord, kus vastustaja ei pea kinni seaduses sätestatud etteteatamistähtajast ja ei maksa ametnikule ka selle rikkumise korral vastavat hüvitist. Antud juhul ei ole vaieldav ja see nähtub ka Käskkirja

12 p-st 3, et kaebajale on otsustatud välja maksta palk etteteatamistähtajast puudu jäänud tööpäevade eest. Lisaks on oluline märkida, et etteteatamistähtaja mittejärgimise põhjus ilmneb tegelikult ju ka Käskkirjast: selle andmise üks alustest on TLV korraldus, mis anti teatavasti alles 21.08.2013 ja mis nägi ette MUPO koosseisus muudatused juba alates 01.09.2013. Neil asjaoludel on ütlematagi selge, et 90kalendripäevase etteteatamistähtaja järgimine ei olnud ametil kuidagi võimalik. Sama asja on sisuliselt selgitatud samuti vabastamisteatises. 4. Kohus, analüüsinud ülalviidatud jm asjassepuutuvaid õigusnorme, asjakohast kohtupraktikat, hinnanud poolte kirjalikke seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja teenistusest vabastamine koondamise tõttu oli nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane ning J.M.i kaebus ei ole põhjendatud. Sealjuures kohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja argumentatsiooniga, pidamata vajalikuks kõike üle korrata.

5. ATS § 90 lg 1 p 2 kohaselt ametiasutus võib ametniku teenistusest vabastada koondamise tõttu, kui põhjendatud juhul kaotatakse ametniku ametikoht ametiasutuse koosseisus. Puudub vaidlus, et ametis toimusid alates 01.09.2013 ulatuslikud töö ümberkorraldused ja kaebaja oli koondamissituatsioonis. Vastavalt ATS § 90 lg-le 5, kui koondamisel tuleb valida vähemalt kahe sarnaseid teenistusülesandeid täitva ametniku vahel, siis on koondamise korral teenistusse jäämise eelisõigus isikul, kelle haridus, töökogemus, teadmised ja oskused vastavad teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele enim. Kui nimetatud kriteeriumi alusel ei ole võimalik ametnikke eristada, on teenistusse jäämise eelisõigus kõigepealt ametnikul, kes kasvatab alla seitsmeaastast last, ja seejärel ametnike esindajal või ametnikul, kelle õigustatud ootus vajab suuremat kaitset, arvestades ka ametniku ülalpeetavate arvu. Vabastamisteatises on välja toodud, et koondamisel võeti arvesse ametnike haridust, töökogemusi, teadmisi ja oskusi ning et vaatamata töökogemusele väärteomenetluste läbiviimisel võrreldes teiste ametnikega on kaebaja panus olnud töötulemuste osas tagasihoidlik. Samuti on märgitud, et vähe on pööratud tähelepanu iseseisvale enesetäiendamisele, mis väljendub selles, et menetletud on peamiselt ühetüübilisi rikkumisi. Kaebaja kahtlustab, kas mingit kaalumist ja võrdlemist enne vabastamisteatise saatmist üldse tehti, kuna selle kohta pole esitatud tõendeid, ja on seisukohal, et tegelikult koondati ta vanuse tõttu, millega rikuti ATS § 90 lg 5 sätteid.

6. Kohus kaebaja väidetega ei nõustu. On tõsi, et vastustaja ei ole mingeid dokumentaalseid tõendeid eelmärgitud kaalumiste ja valikute osas esitanud. Samas on seda teinud kaebaja ise. Nimelt kinnitavad vastustaja väiteid J.M.i enda poolt esitatud 18.03.2014 kohtuistungi protokoll analoogses haldusasjas nr 3-13-2019, kus tunnistaja A. S. kirjeldab koosolekuid/nõupidamisi, kus toimusid tulised ja pikad vaidlused koondatavate üle. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt olid valikute langetamisel olulised töötulemused (jõudlus ja kvaliteet), haridus ja isikuomadused, sest „Otsisime väljundi, kuidas Munitsipaalpolitsei Ameti kuvandit muuta positiivsemaks“, samuti väikeste laste olemasolu. Samas tunnistaja kinnitas, et koondamist ei viidud läbi eesmärgiga saada konkreetsetest isikutest lahti. Koondatavate nimed otsustati tunnistaja sõnul kollektiivselt, kuid seda ei fikseeritud kirjalikult. Sisuliselt sama on tunnistaja A. S. kirjeldanud ka 18.03.2014 kohtuistungil haldusasjas nr 3-13-2077. Seal on tunnistaja ka märkinud, et on meie viga, et me ei teinud protokollilist otsust. Et kaebaja on need kohtuistungi protokollid omapoolsete tõenditena esitanud, siis seega ei sea ta tunnistaja ütlusi kahtluse alla.

29. novembri 2012 kohtuotsuse p-s 20 asjas nr 3-3-1-29-12 on RKHKo asunud järgmistele seisukohtadele: „Käesoleva vaidluse asjaolusid silmas pidades tuleb tõdeda, et erandina võib

13 siiski esineda olukordi, kus haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses esitatud põhjendusest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal. Riigikohtu hinnangul võib kohus haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluse käigus esitatud põhjendust, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus sellest põhjendusest haldusakti andmisel. Seejuures on tõendamiskoormus küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel tegelikult eksisteeris ja kas sellega arvestati, haldusorganil.

Näiteks võis põhjendus sisalduda haldusorgani poolt koostatud dokumendis, millele haldusaktis nõuetekohaselt ei viidatud, kuid mis eksisteeris haldusakti andmise ajal, või haldusmenetluse käigus mõne menetlusosalise või teise haldusorgani poolt akti andjale esitatud dokumendis. Samuti võib kohtumenetluse käigus esitatud põhjendust arvesse võtta juhul, kui mõistliku isiku jaoks pidi olema arusaadav, et haldusorgan juhindus vastavast põhjendusest haldusakti andmisel. Ka nendel tingimustel, lisaks punktis 19 viidatule, võib kohus HMS § 58 alusel jätta põhjendamata või puudulikult põhjendatud haldusakti tühistamata.

Kolleegium rõhutab, et tegemist on erandliku olukorraga, mis ei vabasta haldusorganit HMS §-s 56 sätestatud haldusakti põhjendamise kohustusest. On tõsi, et tagantjärele esitatud põhjenduse arvestamine kohtuliku kontrolli raames ei aita haldusakte puudutatud isikute silmis samaväärsel tasemel legitimeerida kui korrektselt esitatud põhjendus. See argument ei ole aga piisav, et sundida kohut ignoreerima võimalikke tõendeid, mis kinnitavad haldusorgani poolt haldusakti andmisel tegelikult aluseks võetud põhjendusi.“ Halduskohus leiab, et need kõrgema kohtu seisukohad on analoogia korras põhimõtteliselt kohaldatavad ka käesoleval juhul ja kohtul on võimalik tagant järele esitatud selgituste ja tõendite alusel hinnata koondamise seaduslikkust.

Kohus loeb eeltoodu alusel usaldusväärseks, et koondatavate isikute väljaselgitamiseks on toimunud nende töötulemuste jm isikut iseloomustavate asjaolude kaalumine nii, nagu ATS § 90 lg 5 ette näeb. Kaebaja on heitnud oma täiendavates seisukohtades MUPO-le ette ka seda, et viimane ei ole enne koondamist kaebajale tutvustatud ametnike võrdlust. Kohus märgib, et niisugust nõuet seadus ei sätesta. Samuti, kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et pärast vabastamisteatise saamist pöördus kaebaja ameti poole vastava palvega ja sai sellele vastuseks keeldumise.

Järelikult on tegemist asjakohatu väitega.

7. Mis puutub J.M.i väitesse, et ta koondati vaid seetõttu, et ta on 63-aastane ja seega pensioniealine, siis selles osas märgib kohus järgmist. Tõepoolest ilmneb tunnistaja A. S. ütlustest muudes analoogilistes haldusasjades, et üheks asjaoluks, mida koondatavate väljaselgitamisel arvestati, oli ka pensioniealisus. Kui valikus oli väikeste lastega töötaja ja pensionär, siis langes valik pensioniealisele (kuna nendel on juba sissetulek olemas, nendel tuleks koondamine veidi kergemalt; pensionieas inimesed saaksid olla kodus, nautida pensionipõlve ja tegeleda lastelastega). Kohus on seisukohal, et kui vanus ei olnud peamine põhjus (ja antud juhul seda ei nähtu), siis tulenevalt ATS § 90 lg-st 5 tuligi võrdsete teenistusalaste näitajate korral anda eelisõigus väikelastega ametnikule. Nimetatud täiendav kriteerium kuulub kohaldamisele vaid siis, kui esimesena nimetatud kriteeriumite alusel ei ole võimalik ametnikke eristada. Kaebaja osas on tehtud valik juba töötulemuste põhjal ja viimast ei iseloomusta üksnes alustatud menetluste arv ega teenistusstaaži pikkus. Kuna koondatute hulgas oli ligi pool neid, kes polnud pensioniealised, siis ei ole alust öelda, et J.M.i koondamise tegelik põhjus oli tema vanus ja et teda on vanuseliselt diskrimineeritud. Seda ei kinnita otseselt ei A. S. ütlused ega ka kaebaja viidatud e-kirjad. Tolleaegse ameti juhataja kirjast ilmneb ju samuti, et pelgalt pensioniiga ei saa olla koondamise aluseks, vaid ikka see, kas isik teeb tubli tööd või mitte ning seda oskavad eelkõige öelda otsesed ülemused (osakonnajuhatajad). Liiatigi täitus kaebajal vastav vanus alles pärast nimetatud e-kirja saatmist (10. mail 2013).

14

8. Lõpuks annab kohus hinnangu kaebaja väitele tema suhtes on rikutud ka ATS § 90 lg 7 nõudeid, kuna vastustajal oli kaebajale pakkuda teisi ametikohti, kuid seda ei tehtud. Nimetatud sätte kohaselt enne ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamist peab talle võimaluse korral pakkuma samas ametiasutuses tema haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastavat ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta, välja arvatud ametiasutuse likvideerimise korral. Kohus leiab, et J.M. ei ole tõendanud, et MUPO-s oli koondamise ajal teisi vabu ametikohti, mis oleksid vastanud ülalmärgitud kriteeriumitele, ega lükanud millegagi ümber vastustaja üksikasjalisi sellekohaseid selgitusi/vastuväiteid. Kaebaja esitatud 17.09.2013 sisestatud tööpakkumine (siseteenistuse inspektor) /tl 19/ ei saa kuidagi kaebaja eelnimetatud väite õigsust kinnitada. Kokkuvõtteks, kuna kohus ei ole tuvastanud, et J.M. oleks õigusvastaselt teenistusest vabastatud, siis puudub alus talle ka mingisuguse täiendava hüvitise (lisaks Käskkirjas märgitutele) vastustajalt väljamõistmiseks.

9. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. KMS § 109 lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul jääb J.M. kaebus rahuldamata. Tallinna linn on küll palunud jätta kaebaja menetluskulud kaebaja kanda ja mõista Tallinna linna menetluskulud välja kaebajalt, kuid samas ei ole vastustaja omapoolset menetluskulude nõuet esitanud. Seega kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et poolte võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda ning kohtul puudub vajadus hinnata kaebaja menetluskulude suuruse põhjendatust ja kandmise tõendatust.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo Kohtunik