3-13-2304/80 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 04.09.2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-2304 Haldusasi M.M.i kaebus Konkurentsiameti 15.07.2013 otsuse nr 7.3- 3/13-009 ja 30.09.2013 vaideotsuse nr 7.3-3/13-016 tühistamise nõuetes ning Konkurentsiameti kohustamise nõudes M.M.i 14.10.2010 kaebuse uueks läbi vaatamiseks. Menetlusosalised Kaebaja – M.M.; Vastustaja – Konkurentsiamet, seaduslik esindaja Märt Ots; Kolmas isik – Elektrilevi OÜ, volitatud esindaja Marelle Esko. Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus. Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 04.09.2014 arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Asjaolud

2

1. Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ katkestas 04.10.2010 aadressil Xxxxxxx, Tallinn võrguühenduse. Tarbimiskoha omanik M.M. sai Eesti Energia AS võrguühenduse katkestamise teatise nr 10-230620 kätte 04.10.2010 tarbimiskohas asuvast postkastist. 2. M.M. esitas 14.10.2010 Konkurentsiametile kaebuse, milles palus tunnistada Eesti Energia AS 04.10.2010 teatis nr 10-230620 kehtetuks, sest voolu väljalülitamisel ei järgitud elektrituruseaduse (ElTS) § 90 lg-tes 2-6 sätestatud korda, ning kohustada taastama teatisele eelnenud olukord – taaspingestama Xxxxxxx.

3. Konkurentsiamet jättis 25.11.2010 otsusega nr 7.3-3/10-029 M.M.i kaebuse rahuldamata, leides, et Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ oli võrguühenduse katkestamisel järginud ElTS § 90 lõikeid 2-4. M.M. esitas Konkurentsiameti 25.11.2010 otsuse peale 30.12.2010 vaide, mille Konkurentsiamet jättis 31.01.2011 vaideotsusega nr 7.3-3/11-001 rahuldamata.

4. M.M. esitas 07.03.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse Konkurentsiameti 25.11.2010 otsuse nr 7.3-3/10-029 ja 31.01.2011 vaideotsuse nr 7.3-3/11-001 tühistamiseks ning Konkurentsiameti kohustamiseks vaadata kaebaja 14.10.2010 kaebus uuesti läbi. Haldusasi registreeriti numbriga 3-11- 568.

5. Tallinna Halduskohtu 29.06.2011 otsusega haldusasjas nr 3-11-568 jäeti esitatud kaebus rahuldamata, mis Tallinna Ringkonnakohtu 23.04.2012 otsusega menetluskulude osas tühistati. Muus osas jäeti halduskohtu otsus muutmata. Riigikohtu halduskolleegiumi 16.05.2013 otsusega asjas nr 3- 3-1-74-12 tühistati halduskohtu 29.06.2011 otsus ning ringkonnakohtu 23.04.2012 otsus haldusasjas nr 3-11-568. Riigikohus tegi asjas uue otsuse, millega tühistas Konkurentsiameti 25.11.2010 otsuse ning tegi Konkurentsiametile ettekirjutuse M.M.i kaebuse Eesti Energia AS-i 04.10.2010 teatise peale uueks lahendamiseks.

6. Konkurentsiamet tegi M.M.i kaebuse osas 15.07.2013 uue otsuse nr 7.3-3/13-009, millega jättis kaebuse rahuldamata. M.M. esitas 15.07.2013 otsusele 21.08.2013 vaide, mis jäeti Konkurentsiameti 30.09.2013 otsusega nr 7.3-3/13-016 rahuldamata.

7. 31.10.2013 saabus Tallinna Halduskohtule M.M.i kaebus Konkurentsiameti 15.07.2013 otsuse nr 7.3-3/13-009 ja 30.09.2013 vaideotsuse nr 7.3-3/13-016 tühistamise nõuetes ning Konkurentsiameti kohustamise nõudes M.M.i 14.10.2010 kaebuse uueks läbi vaatamiseks.

Kaebuse sisu

8. Kaebaja leiab, et Konkurentsiameti põhjendused kaebuse mitte rahuldamiseks on vastuolus Riigikohtu 16.05.2013 haldusasja nr 3-3-1-74-12 otsuse põhjendustega. Tegemist ei ole diskretsioonil põhineva otsusega. Kaebaja ei ole kaebust esitades seotud õigusliku alusega, vaid haldusorgan, lähtudes kaasaaitamise kohustusest haldusmenetluses, kohaldab materiaalõiguse normi iseseisvalt. Rikkumise tuvastamisel peab haldusorgan aitama kaebajat eesmärgi saavutamisele võimalikult lähemale (haldusmenetluse seaduse, HMS, § 36 lg 2). Seega juhul, kui kaebuse oleks saanud lahendada kaebaja kasuks muul moel, kui see oli kaebuse resolutsiooni osas, siis tuleb kaebus õiget normi kohaldades Konkurentsiametil rahuldada (rahuldades siis selle heastamise kohustusena või muul moel, tehes vastava ettekirjutuse).

8.1. Heaks ei saa kiita sellist haldusorgani halduspraktikat, milles ettekirjutuse tegemise õigus ulatub ainult jätkuvalt toimuvale rikkumisele. See tähendab, et juhul, kui jaotusvõrguettevõtja ElTS § 8 lg 3

3 tähenduses rikkumise lõpetab haldusmenetluse ajal, kaotab turuosaline ehk tarbija õiguse lahendada asi kohtuväliselt. Samuti saab kehtiva ElTS kohaselt jaotusvõrguettevõtja, tuginedes sellisele halduspraktikale, muuta selle tulemil tarbija kaebuse perspektiivituks, ja jätkata selliseid toiminguid tulevikus.

8.2. Haldusorgan ei ole hinnanud, kas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 13.07.2009 direktiivi 2009/72/EÜ (Direktiiv 72) art-ga 3 on kooskõlas külmal ajal oktoobrikuus elektri välja lülitamine. Kaebaja viitab Direktiivi 72 art 36 p-le g ja art 37 lg 1 p-le j. Kohane ei ole vastustaja poolt tõlgendada Direktiivi 72, sedastades selles halduspädevuse selliselt, mis on sõltuvuses rikkumise kestusest haldusakti tegemise ajal, mitte rikkumise algusest ja lõppemisest. Näiteks juhul, kui vastustaja oleks tulnud otsusele 15.10.2010, siis haldusorgani loogika kohaselt oleks saanud kaebuse rahuldada ja teha ettekirjutuse rikkumise lõpetamiseks. Kaebaja 14.10.2010 kaebus muutus vastustaja loogikale tuginedes perspektiivituks alates 16.10.2010 peale Elektrilevi OÜ rikkumise lõpetamist. Seetõttu leiab kaebaja, et talle on jäänud Direktiivist 72 tulenev õigus tagamata, kuna Konkurentsiamet leiab, et käesolevas asjas puudub ettekirjutuse tegemise õigus, sest rikkumine oli kolmanda isiku poolt alustatud ja lõpule viidud haldusmenetluse ajal, millest tulenevalt puudub haldusorganil sanktsiooniõigus. Kaebaja viitab Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõttele siseriikliku õiguse ees.

8.3. Konkurentsiameti halduspraktika on vastuolus põhiseaduse (PS) §-s 10 sätestatud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiibiga. Kohaldades HMS § 64-70 sätteid, on vaidlustatud Konkurentsiameti otsus tühine.

8.4. Kaebaja saab 14.10.2010 kaebuse rahuldamisel kasu eelkõige sellega, et tulevikus puudub jaotusvõrguettevõtjal õigus käesoleva faktiliste asjaolude kohaselt elektrit välja lülitada eeldusel, et tarbijal puudub õigus asja lahendada kohtuväliselt või nõuda sellise rikkumise heastamist. Kaebuse rahuldamisel omab ta õigust kasutada riigivastutuse seaduses sätestatud alustel õigust saada hüvitatud kahju, mis tuleneb haldusorgani poolsest vale otsuse tegemisest. Isikul on võimalik taotleda kahju hüvitamist siseriiklikus menetluses ning endale ebasoodsa tulemuse korral pöörduda oma põhiõiguste kaitseks rahvusvahelisse kohtusse – Euroopa Inimõiguste Kohtusse.

8.5. Haldusorgan on rikkunud menetlusõiguse normi (HMS § 64 lg 1 ja § 81), jättes haldusmenetluse peatamata, kuni Euroopa Kohtu poolt asjas nr C-240/13 õiguskindluse saavutamiseni.

8.6. Tsiviilasjas nr 2-13-46452 lahendati asi tsiviilkohtumenetluses oleva eseme kohaselt, millel puudub puutumus antud haldusasja esemele. 8.7. Kaebaja palub pöörduda Euroopa Liidu Kohtu poole ning küsida, kas kaebaja poolt viidatud direktiividega on kooskõlas olukord, kus Konkurentsiametil puudub ettekirjutuse tegemise õigus juhul, kui rikkumine oli Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ poolt alustatud ja lõpule viidud haldusmenetluse ajal. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Vastustaja vastulause

4 9. Lähtudes Riigikohtu halduskolleegiumi 19.11.2012 kohtuotsuse nr 3-3-1-43-12 p-st 14 on seadusandja soovinud lisaks järelevalvefunktsioonile anda ElTS-ga vastustajale ka pädevuse elektrituru osaliste vaheliste vaidluste lahendamiseks. Nimetatud kohtuotsuse p-s 16 selgitab Riigikohus, et riikliku järelevalvemenetluse algatamise ajendiks võib olla ka ettevõtja peale esitatud kaebus. Kohtuotsuse p-s 20 lisab Riigikohus, et ElTS-st ei tulene vastustajale volitust ühe turuosalise kaebuse lahendamisel teise turuosalise tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks vastustaja otsuse resolutsioonis.

9.1. Uues otsuses on vastustaja analüüsinud ElTS § 90 lg-tes 2-4 sätestatud nõuete täitmist kolmanda isiku poolt kaebaja võrguühenduse katkestamisel 04.10.2010 ning on jõudnud järeldusele, et kuivõrd kaebaja ei saanud kätte ElTS § 90 lg-s 2 nõutud teadet võrguühenduse katkestamise kohta enne võrguühenduse katkestamist, rikkus kolmas isik kaebaja võrguühenduse katkestamisel 04.10.2010 ElTS § 90 lg-te 2-4 nõudeid. Seejärel on vastustaja uues otsuses tuvastanud, et kaebaja võrguühendus taaspingestati 16.10.2010, millest tulenevalt on kolmas isik 04.10.2010 ElTS § 90 lg-te 2-4 nõudeid rikkudes katkestatud kaebaja võrguühenduse taastanud ning seeläbi rikkumise lõpetanud. Kuivõrd vastustajal on võimalik kaebuse lahendamisel lähtuda vaid ElTS § 95 lg-s 1 sätestatud ettekirjutuse tegemise volitustest ning vastustajal puudub pädevus õigusrikkumist tuvastava haldusakti andmiseks, jättis vastustaja uue otsusega kaebuse rahuldamata, sest ettekirjutust rikkumise lõpetamiseks ei olnud enam võimalik teha.

9.2. ElTS § 95 alusel antava ettekirjutuse näol on tegemist haldusaktiga, mille eesmärgiks on tagada seaduses sätestatud nõuete täitmine. Ettekirjutuse eesmärgiks ei ole adressaadi karistamine. Vastustaja on uue otsuse ja uue vaideotsuse tegemisel lähtunud haldusaktide andmise ajal kehtivast seadusest, võttes seejuures arvesse Riigikohtu halduskolleegiumi 19.11.2012 kohtuotsuses nr 3-3-1- 43-12 toodud seisukohti. Kaevatud haldusaktid on kehtiva seadusega kooskõlas, proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ning vastavad vorminõuetele. Eeltoodust tulenevalt on alusetu kaebaja väide vastustaja halduspraktika vastuolust õiguskindluse ning õiguspärase ootuse põhimõttega.

9.3. Kaebaja etteheide seoses HMS §-dega 64-70 jääb vastustajale arusaamatuks, kuivõrd HMS §-d 64-70 sätestavad normid haldusakti muutmiseks ja kehtetuks tunnistamiseks haldusorgani poolt.

9.4. Vastustajale jääb arusaamatuks kaebaja väide, nagu oleks vastustaja jätnud ettekirjutuse tegemata tulenevalt pädevuse puudumisest tunnistada õigusvastaseks või tühiseks kaebajale esitatud Eesti Energia AS 04.10.2010 teatis nr 10-230620. Kuivõrd vastustajal oli võimalik kaebuse lahendamisel lähtuda vaid ELTS § 95 lg-s 1 sätestatud ettekirjutuse tegemise volitustest ning vastustajal puudub pädevus õigusrikkumist tuvastava haldusakti andmiseks, jättis vastustaja uue otsusega kaebuse rahuldamata, sest ettekirjutust rikkumise lõpetamiseks ei olnud enam võimalik teha.

9.5. Direktiivis kehtestatud eesmärkide kohaldatavuse tagamiseks eraõiguslikes suhetes tuleb seadusandjal võtta vastu ülevõtmisakt, millega kohandatakse siseriiklikku õigust vastavalt direktiivis kehtestatud eesmärkidele. Direktiivid kui õigusaktid ei ole horisontaalselt otsekohaldatavad, st eraõiguslikes suhetes ei saa üks osapool tugineda siseriiklikku õigusesse ülevõtmata direktiivi sätetele. Sellest tulenevalt oleks Direktiivi 72 art-st 3 lähtuva hinnangu andmine kolmanda isiku tegevusele võrguühenduse katkestamisel oktoobrikuu külmade ilmade ajal ebaotstarbekas ja perspektiivitu. Eeltoodust tulenevalt ei hinnanud vastustaja 14.10.2010 esitatud kaebuse lahendamise käigus kolmanda isiku poolt oktoobri külmade ilmade ajal võrguühenduse katkestamise kooskõla Direktiivi 72 art-ga 3.

9.6. Direktiivi 72 art 36 p g ja art 37 lg 1 p j kohaldamata jätmise osas märgib vastustaja järgmist. Direktiivi 72 art 36 p-s g sätestatud reguleeriva asutuse eesmärk tagada tarbijakaitse on vastustaja

5 poolt täidetud tulenevalt ElTS § 99 lg-st 1, mille alusel vastustaja menetles kaebaja 14.10.2010 esitatud kaebust, kontrollimaks kaebaja tarbimiskohas 04.10.2010 võrguühenduse katkestamise õiguspärasust ElTS §-st 90 lähtudes. Tarbijakaitse tagamise eesmärgi saavutamiseks on ennekõike vajalik kaebuse esitamise võimalus. Direktiivi 72 art 37 lg-s 11 on sätestatud, et mis tahes isikul, kellel on põhivõi jaotusvõrguettevõtja suhtes kaebusi seoses Direktiivist 72 kõnealusele võrguettevõtjale tulenevate kohustustega, on õigus esitada kaebus reguleerivale asutusele, kes tegutseb vaidlusi lahendava asutusena ja teeb otsuse kahe kuu jooksul alates kaebuse kättesaamisest. Reguleeriva asutuse otsus on siduv, välja arvatud edasikaebamise tõttu tühistamise korral või kuni selleni. See norm on seadusandja poolt üle võetud ElTS §-ga 99, mis sätestab turuosaliste kaebuste lahendamise korra ning vastava sätte ülevõtmist siseriiklikku õigusesse ei ole Euroopa Komisjon Euroopa Kohtu kohtuasjas nr C-240/13 vaidlustanud. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja taganud kaebajale tarbijakaitse õigused kooskõlas Direktiiviga 72 ja ElTS-ga ning kaebaja väide vastustaja poolt Direktiivi 72 art 36 p g kohaldamata jätmise osas on põhjendamatu.

9.7. Vastustajale jääb arusaamatuks seos Direktiivi 72 art 37 lg 1 p-st j tuleneva reguleeriva asutuse turu avamise ja konkurentsi taseme jälgimise kohustuse ning kaebaja 14.10.2010 esitatud kaebuse vahel. Vastavalt Välisministeeriumi 14.06.2013 kirjale nr 8.5-1/3416-2 on Euroopa Komisjon vaidlustanud Euroopa Kohtu kohtuasjas nr C-240/13 mh Direktiivi 72 art 36, art 37 lg 1 p-de e, f, i, k, p, art 37 lg 8 ning art 37 lg 10 teise lause, ülevõtmiseks vajalike õigusnormide vastuvõtmata jätmise. Kaebaja poolt viidatud Direktiivi 72 art 37 lg 1 p j ülevõtmata jätmist ei ole Euroopa Komisjon vaidlustanud ning nimetatud punkti Euroopa Kohtu asjas nr C-240/13 ei käsitleta. Vastustaja ei leia, et Direktiivi 72 art 37 lg 1 p j oleks omanud kaebuse lahendamisel ning uue otsuse ja uue vaideotsuse tegemisel tähtsust ning saaks mõjutada käesoleva kohtuvaidluse lahendamist.

9.8. Euroopa Kohtu kohtuasi nr C-240/13 ei oma kaebaja 14.10.2010 kaebuse lahendamisel tähtsust ning sellest tulenevalt ei pidanud vastustaja vajalikuks kaebuse lahendamise menetluse peatamist kuni kohtuotsuse avalikustamiseni. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Kolmanda isiku seisukoht

10. Kolmas isik on seisukohal, et kaebuses esitatud väited on põhjendamatud, kaebaja sisustab materiaalõigust valesti ning seetõttu ei ole alust vastustaja õiguspäraste haldusaktide tühistamiseks. Vastustaja antud haldusakt ei ole õigusvastane ega riku kuidagi kaebuse esitaja õigusi. Kolmas isik nõustub vastustajaga selles, et Riigikohtu otsusega kohustati vastustajat uuesti läbi vaatama kaebaja kaebust, kuid seejuures ei ole Riigikohus määranud, milliseid õiguslikke tagajärgi peab kaebuse lahendamisel uus otsus omama. Seega peab vastustaja asja uuesti otsustamisel rakendama kõiki HMS-ist ning muudest seadustest tulenevaid õigusi ja kohustusi.

10.1. Kaebaja on vastustajal palunud tunnistada kehtetuks teatis nr 10-11-568, sest võrguühenduse katkestamisel ei ole järgitud ElTS § 90 lg-tes 2-6 sätestatud korda ning kohustada kolmandat isikut taaspingestama tarbimiskohas võrguühendus. Kaebaja on oma kaebuses soovitud eesmärgi saavutanud. Vastustaja on otsuses (sh ka vaideotsuses) jõudnud järeldusele, et kuivõrd kaebaja ei saanud kätte ElTS § 90 lg-ga 2 nõutud teadet võrguühenduse katkestamise kohta enne võrguühenduse katkestamist, rikkus kolmas isik kaebaja võrguühenduse katkestamisel ElTS § 90 lg-te 2-4 nõudeid. Seetõttu ei ole teatise eraldi tühiseks tunnistamisel mingit õiguslikku tähendust. Kaebaja tarbimiskoha võrguühendus taastati kolmanda isiku poolt 16.10.2010, mistõttu on vastustaja õigesti leidnud, et kolmas isik on ElTS rikkumise lõpetanud ja kuna vastustajal on kaebuse lahendamisel võimalik lähtuda vaid ElTS § 95 lg-s 1 sätestatud volitustest ning vastustajal puudub pädevus

6 õigusrikkumist tuvastava haldusakti andmiseks, siis jättis vastustaja kaebuse rahuldamata, kuna ettekirjutust rikkumise lõpetamiseks ei ole enam võimalik teha.

10.2. Kolmas isik nõustub täielikult vastustaja seisukohaga, et Direktiivi 72 art 36 p-s g sätestatud reguleeriva asutuse eesmärk tagada tarbijakaitse on vastustaja poolt täidetud vastavalt ElTS § 99 lg-le 1. Samuti sätestavad ElTS § 94 lg 1 p-d 11, 13 ja 14, et vastustaja lahendab elektrituruseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud kohustuse rikkumisest tulenevaid turuosaliste vahelisi vaidlusi, kontrollib, kas turuosalised järgivad elektrituruseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ettenähtud nõudeid ja täidavad asjakohaseid kohustusi ning vajaduse korral teeb turuosalistele käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel täitmiseks kohustuslikke ettekirjutusi. Samuti nõustub kolmas isik vastustaja seisukohaga, et Direktiivi 72 art 37 lg 1 p j ning kohtumenetlus asjas C-240/13 ei mõjutanud kaebuse lahendamist vastustaja poolt.

10.3. Kaebaja taotlus eelotsuse küsimiseks tuleb jätta rahuldamata. Nimelt ei ole kaebaja põhjendanud, kuidas Euroopa Kohtu poole pöördumine Direktiivi 72 kaebaja viidatud punktide osas ja Nõukogu 05.04.1993 Direktiivi 93/13/EMÜ osas mõjutaks tema kaebuses toodud taotluste rahuldamist. Direktiivi 72 art 36 p g ja art 37 lg 1 p j ei omanud kaebuse lahendamisel tähtsust. Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Kohtu põhjendused

Kohus leiab, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

11. M.M. esitas Konkurentsiametile kaebuse Eesti Energia AS teatise nr 10-230620 õigusvastasuse tuvastamiseks ning Eesti Energia AS-i kohustamiseks taastama endine õigusolukord (taaspingestama Xxxxxxx Tallinn) 14.10.2010 (haldusasja nr 3-11-568 I kd tl 20-22). Sel ajal kehtinud ElTS 95 lg 1 sätestas, et Konkurentsiamet teeb turuosalistele ja teistele isikutele käesoleva seaduse, selle alusel kehtestatud õigusakti või tegevusloa tingimuste rikkumise korral, samuti muudel käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel kohustuslikke ettekirjutusi rikkumise lõpetamiseks, rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks või rikkumise heastamiseks või muude toimingute tegemiseks. See säte kehtis Konkurentsiametile antud volituste osas samas sõnastuses kuni 01.07.2014, seega ka ajal, mil Konkurentsiamet tegi käesolevas asjas vaidlustatud otsused. Nii saab järeldada, et kaebaja tahe oli ElTS § 95 lg 1 tähenduses 14.10.2010 kaebust esitades suunatud Konkurentsiameti poolt Eesti Energia AS-ile ettekirjutuse tegemiseks rikkumise lõpetamiseks (võrguühenduse katkestamine Xxxxxxx) ning rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks (taaspingestada Xxxxxxx). Kaebaja ei muutnud oma taotlust pärast seda, kui rikkumine oli kolmanda isiku poolt lõppenud ning võrguühendus taastatud. Kaebaja ei ole kunagi Konkurentsiametile esitanud kaebust või taotlust kolmandale isikule ettekirjutuse tegemiseks rikkumise heastamiseks või muude toimingute tegemiseks ElTS § 95 lg 1 tähenduses. Eeltoodud asjaolu ei ole kaebaja kohtule väitnud ning seda ei nähtu ka haldusasja materjalidest. Asjas vaidlustatud Konkurentsiameti 15.07.2013 otsusest (I kd tl 23-30) nähtuvalt jäi kaebaja oma 15.07.2013 kirjalikes seisukohtades 14.10.2010 kaebuse juurde ning taotles ettekirjutuse tegemist Elektrilevi OÜ-le, millega tunnistada õigusvastaseks OÜ Elektrilevi toiming, mis seisnes 04.10.2010 võrguühenduse katkestamises, rikkudes ElTS § 90 lg-tes 2-6 sätestatud korda. Nii on kaebaja taotlus jäänud läbivalt haldusmenetluses samaks selle algusest peale.

12. Käesolevaks hetkeks puudub vaidlus selles, et Elektrilevi OÜ rikkus 04.10.2010 võrguühenduse katkestamisel aadressil Xxxxxxx ElTS § 90 lg-te 2-4 nõudeid. See on tuvastatud nii Riigikohtu otsusega asjas nr 3-3-1-74-12 (p 21-23) kui ka Konkurentsiameti 15.07.2013 otsusega (otsuse lk 7).

7 Seejuures puudub vastuolu märgitud Riigikohtu otsuse ning Konkurentsiameti otsuse vahel, kuivõrd Konkurentsiameti poolt tuvastatu on kooskõlas Riigikohtu otsuses väljendatuga. Samuti puudub asjas vaidlus selles, et võrguühendus aadressil Xxxxxxx taastati 16.10.2010. Nii ei olnud Konkurentsiametil võimalik teha kolmandale isikule 15.07.2013 ei ettekirjutust rikkumise lõpetamiseks ega ka rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks, kuna rikkumine oli selleks ajaks juba lõppenud ning selle tagajärg kõrvaldatud – võrguühendus taastatud. 13. Riigikohus on oma otsuse nr 3-3-1-43-12 p-des 19-20 asunud järgmistele seisukohtadele: „Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et haldusorgan peab avaliku võimu teostamisel lähtuma seaduslikkuse põhimõttest ning kõik haldusorganite poolt antud õigusaktid peavad olema kooskõlas põhiseaduse, seaduste ja seaduse alusel antud aktidega. Avalik võim on õigustatud tegutsema üksnes siis, kui seadus annab selleks pädevuse ja volituse. Ka avaliku võimu sekkumine eraõiguslikku sfääri (elektrituru osaliste vahelistesse suhetesse) saab toimuda seadusega kindlaks määratud tingimustel ja ulatuses (vt järelevalveorgani pädevuse kohta ka nt 3-3-1-41-00, p 4). Kuigi ElTS § 99 lg-st 2 tulenevalt peab Konkurentsiamet kaebuse läbi vaatama ja selle kohta otsuse tegema, saab ta seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt lahendada kaebuse vaid seadusest tulenevaid volitusi kasutades. ElTS § 95 lg 1 näeb ette vaid Konkurentsiameti volitused ettekirjutuste tegemiseks järelevalvemenetluses. Kolleegium on seisukohal, et Konkurentsiametil ei ole õigust jätta talle esitatud kaebust menetlemata ja ta peab vastavalt ElTS § 99 lg-le 2 tegema kaebuse lahendamiseks otsuse. Seejuures on Konkurentsiametil võimalik lähtuda vaid ElTS § 95 lg-s 1 sätestatud ettekirjutuse tegemise volitustest. Kuna elektrituruseadusest ei tulene volitust ühe turuosalise esitatud kaebuse lahendamisel teise turuosalise tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks Konkurentsiameti otsuse resolutsioonis, siis on Konkurentsiamet vaidlustatud otsuse tegemisel väljunud talle seadusest tulenevate volituste piiridest.“ Eelnevast tulenevalt on õige ka Konkurentsiameti see seisukoht, mille kohaselt ei saanud Konkurentsiamet oma otsuse resolutsioonis tuvastada Elektrilevi OÜ õiguserikkumist, st tuvastada Elektrilevi OÜ toimingu õigusvastasust. Sellist volitust ei tulenenud Konkurentsiametile ElTS § 95 lg-st 1. 14. Väär on kaebaja seisukoht, mille kohaselt oleks Konkurentsiamet juhul, kui ettekirjutuse tegemine rikkumise lõpetamiseks või rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks osutus võimatuks, pidanud iseseisvalt otsima võimaluse ettekirjutuse tegemiseks kolmandale isikule, mitte jätma kaebust rahuldamata. Kohus on seisukohal, et kui taotletud haldusakti (ettekirjutust) ei saa anda, tuleb Konkurentsiametil jätta kaebus rahuldamata. Õiguslikult ei ole võimalik ega seaduse eesmärgiga kooskõlas esitada ElTS § 99 lg 1 alusel kaebust ilma konkreetse taotluseta ettekirjutuse tegemiseks. Nagu kohus otsuse p-s 11 tuvastas, ei ole kaebaja kunagi esitanud Konkurentsiametile taotlust ettekirjutuse tegemiseks rikkumise heastamiseks või muude toimingute tegemiseks ElTS § 95 lg 1 tähenduses. Kohus leiab, et Konkurentsiametil puudus pädevus väljuda kaebaja kaebuse piiridest ning hakata lahendama taotlusi, mida kaebaja esitanud ei olnud. Sellist volitust ei tulene Konkurentsiametile ei HMS sätetest ega ka ühestki teisest õigusaktist. Nagu Riigikohus asjas nr 3-3- 1-43-12 on öelnud: avalik võim on õigustatud tegutsema üksnes siis, kui seadus annab selleks pädevuse ja volituse. Kaebaja ei ole taotlenud haldusorganilt ka õiguste ja kohustuste selgitamist (HMS § 36) ega väitnud, et ta ei ole olnud teadlik oma õigustest või et Konkurentsiamet oleks teda kuidagi eksitanud. Kaebaja on ebamääraselt hakanud vihjama võimalikule heastamisettekirjutusele (ilmselt on kaebaja pidanud silmas kahju hüvitamist) alles käesolevas kohtumenetluses, kuid kuna haldusmenetluses sellist taotlust esitatud ei olnud, ei saanud Konkurentsiamet seda ka menetleda. 15. Asjassepuutumatud on kaebaja väited seonduvalt Direktiiviga 72 ning kohtuasjaga nr C-240/13. Ettekirjutuse tegemise võimalikkus Konkurentsiameti poolt olukorras, kus rikkumine on lõppenud, on põhimõtteliselt võimalik ElTS § 95 lg 1 kohaselt. Seda rikkumise tagajärgede kõrvaldamise, heastamise ja muude toimingute tegemise ettekirjutuste puhul, kuid seda üksnes olukorras, kui

8 selleks on esitatud vastavasisuline taotlus. Et rikkumise lõpetamise ettekirjutust ning tagajärgede kõrvaldamise ettekirjutust rikkumise lõppemise ja võrguühenduse taastamise tõttu enam teha polnud võimalik; toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks otsuse resolutsioonis puudub Konkurentsiametil pädevus; ning taotlust heastamisettekirjutuse või muude toimingute tegemise ettekirjutuse tegemiseks ei olnud kaebaja esitanud, tuli Konkurentsiametil jätta kaebaja kaebus rahuldamata sõltumata kohtuasja tulemist asjas nr C-240/13 või Direktiivi 72 art-s 3, art 36 p-s g või art 37 lg 1 p-s j sätestatust. Kuna Konkurentsiametil on põhimõtteliselt võimalik vastava taotluse olemasolul ja aluste esinemisel teha ettekirjutus ka peale rikkumise lõppemist, nagu kohus ülal märkis, ei ole asjakohane ka kaebaja taotlus eelotsuse küsimiseks Euroopa Kohtult. Samuti on asjakohatud kaebaja väited puutuvalt PS §-ga 10 – kaebaja pole kohtule arusaadavalt põhjendanud, kuidas rikub Konkurentsiameti otsus viidatud normi. 16. Kõike eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja menetluskulud jäävad vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kaebaja enda kanda. Et vastustaja ega kolmas isik pole kohtule esitanud taotlust menetluskulude hüvitamiseks, jäävad ka nende menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik