3-14-51616/53 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 04.09.2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-51616 Haldusasi AS MTG kaebus Riigihangete Vaidlustuskomisjoni 23.07.2014 otsuse nr 159-14/147256 tühistamise nõudes ning Rapla Maavalitsuse riigihankes „Avalik bussiliinivedu Rapla maakonnas“ (viitenumber 147256) tehtud hankija otsuste - kaebaja pakkumuse tagasilükkamise ning AS Hansa Bussiliinid pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise kohta – tühistamise nõudes. Menetlusosalised Kaebaja (vaidlustaja) – AS MTG, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristina Laarmaa; Vastustaja (hankija) – Rapla Maavalitsus, seaduslik esindaja Tiit Leier; Kolmas isik (pakkuja) – AS Hansa Bussiliinid, lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaana Nõgisto. Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus. Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Mõista AS-ilt MTG AS Hansa Bussiliinid kasuks välja viimase poolt kantud menetluskulud summas 2000 eurot.

3. Tühistada asjas kohaldatud esialgne õiguskaitse.

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 04.09.2014 arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 10 päeva jooksul (HKMS § 278 lg 1).

Asjaolud

1. Rapla Maavalitsus avaldas 15.04.2014 riigihangete registris avatud hankemenetlusena läbiviidava riigihanke „Avalik bussiliinivedu Rapla maakonnas“ (viitenumber 147256) hanketeate.

Pakkumused laekusid 05.06.2014 kl 12.00. Teiste hulgas esitasid oma pakkumused ka AS MTG ja AS Hansa Bussiliinid.

2. Rapla maavanem lükkas 27.06.2014 korraldusega nr 1-1/398 kaebaja pakkumuse tagasi. Hankija komisjon tunnistas 27.06.2014 otsusega AS Hansa Bussiliinid pakkumuse vastavaks ning Rapla maavanem tunnistas 30.06.2014 korraldusega nr 1-1/400 AS Hansa Bussiliinid pakkumuse edukaks.

3. Kaebaja esitas 03.07.2014 Riigihangete Vaidlustuskomisjonile (VAKO) vaidlustuse hankija otsuste, millega lükati kaebaja pakkumus tagasi ning tunnistati AS Hansa Bussiliinid pakkumus vastavaks ja edukaks, tühistamiseks.

4. VAKO jättis 23.07.2014 otsusega nr 159-14/147256 kaebaja vaidlustuse AS Hansa Bussiliinid pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise otsuste peale läbi vaatamata (p 1) ja kaebaja pakkumuse tagasilükkamise otsuse peale rahuldamata (p 2).

5. Kaebaja esitas 30.07.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse VAKO 23.07.2014 otsuse nr 159- 14/147256 ning vaidlusaluses riigihankes hankija otsuste - kaebaja pakkumuse tagasilükkamise ning AS Hansa Bussiliinid pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise kohta - tühistamiseks.

Kaebuse sisu

6. Hankija on riigihankes hankelepingu eeldatava maksumuse määratlenud olulisel määral ebaõigesti. Hankija on olnud riigihanke eeldatava maksumuse määratlemisel ebajärjepidev ning eeldatava maksumuse määramise aluseks olevad asjaolud ei ole läbipaistvad. Nähtuvalt kaebajale 12.06.2014 esitatud selgitustaotlusest on hankija märkinud riigihanke eeldatavaks maksumuseks 1,166 EUR/lkm, mis on 2014. a-l kehtivate avaliku teenindamise lepingute keskmine liinikilomeetri maksumus Eestis, millele on lisatud 2015. a prognoositav kulu kasvuindeks 1,0424.

Seevastu 28.05.2014 on hankija küsimusele riigihanke eeldatava maksumuse kohta märkinud hoopis järgmist: „Hanke eeldatava maksumuse arvestamisel on võetud aluseks 2013. a vedaja keskmine kulu maakonnaliinidel (1,066 EUR/lkm), mida on korrigeeritud 2013. a tegeliku ja 2014. a prognoositud ühistranspordiindeksiga.“ Kaebaja märgib, et liinikilomeetri maksumus ja vedaja keskmine kulu on küll omavahel seotud, ent mitte võrdsustatavad mõisted – iga vedaja kulutused sõltuvad paljuski nii teenindatavast piirkonnast kui ka vedaja enda töökorraldusest.

Samuti on hankija olnud ebajärjekindel selles, millise indeksi alusel on hankija riigihanke eeldatava maksumuse määratlenud. On ilmne, et hankija on riigihanke eeldatava maksumuse määratlemisel eksinud, mida kinnitab juba ainuüksi asjaolu, et kõik riigihankes esitatud pakkumuste maksumused jäid olulisel määral allapoole hankija deklareeritud eeldatavat maksumust. Kaebaja hinnangul ei ole hankija riigihanke eeldatava maksumuse määratlemisel arvestanud muutunud majandusliku ja turuolukorraga. Juba põhimõtteliselt on ebaõige võtta riigihanke eeldatava maksumuse määramise aluseks 2014. a kehtivate avaliku teenindamise lepingute alusel makstav hind.

Samal põhjusel on ebaõige otsusest nähtuvalt kaebaja pakkumuse maksumuse analüüs ATKO Grupp ühingute 2010-2013 perioodi majandustulemuste alusel. Muutunud turuolukorda kinnitab nii asjaolu, et riigihankes esitatud kõik pakkumused jäävad olulisel määral allapoole hankija määratud eeldatavat maksumust, kui ka muudes riigihangetes perioodiks alates 2014 või 2015 sõlmitud hankelepingute maksumused. Lisaks on hankija on ebaõigesti määratlenud turu, mille turuhinnast hankija riigihangete seaduse (RHS) § 20 lg-le 2 tuginevalt peab riigihankes hankelepingu eeldatava maksumuse määratlemisel lähtuma.

Riigihankes hankelepingu eeldatavat maksumust ei saa määratleda mitte kõikide avaliku teenindamise lepingute keskmisest maksumusest, vaid eeldatava maksumuse määratlemisel oleks tulnud eristada maakonnaliinide avaliku teenindamise lepinguid ja linnaliinilepinguid, kuivõrd linnaliinilepingute kulud on suuremate busside, sagedasemate peatuste, spetsiifilisema piletimüügisüsteemi ja suurema kütusekulu tõttu oluliselt kõrgemad.

6.1. Kuigi hankijal on kaalutlusõigus hankelepingu eeldatava maksumuse määramisel, ei saa hankija toimida omavoliliselt ning kaalutlusõiguse teostamine peab olema kontrollitav – käesoleval juhul on hankija ilmselgelt määranud riigihankes hankelepingu eeldatava maksumuse ebaõigesti, tehes seeläbi olulise kaalutlusvea.

6.2. Väär on hankija ja kolmanda isiku väide, et kaebaja on esmakordselt hankija eksimusele riigihanke eeldatava maksumuse määramisel juhtinud tähelepanu alles vaidlustuse esitamisel VAKO- le. Kaebaja juhtis hankija tähelepanu olulisele eksimusele juba oma 18.06.2014 vastuses hankija selgitustaotlusele. Seega pidi hiljemalt 18.06.2014 tekkima hankijal kahtlus, et ta on riigihanke eeldatava maksumuse määramisel oluliselt eksinud. Kaebaja hinnangul pidi vastav kahtlus hankijal tekkima siiski juba pakkumuste avamisel riigihankes, mil hankijale sai teatavaks, et mitte ühegi pakkumuse maksumus ei vasta ligilähedaseltki hankija poolt määratud eeldatavale maksumusele.

6.3. Hankija on ebaõigesti hinnanud kaebaja selgitusi tema pakkumuse maksumuse kohta ning kaebaja pakkumuse maksumuse realistlikkust. Võttes aluseks ATKO Grupp ettevõtete majandustulemusi perioodil 2010-2013 ei ole hankija arvestanud erinevate liinivedude eripärasid ja teenuste osutamisel kasutatavate busside suurusi. Vaidlustatud otsusele lisatud tabelis, mis on tehtud koostöös Maanteeametiga, on võrreldud nii ATKO Grupp ettevõtete linnaliinide ja maakonnaliinide lepinguid võrdsetel alustel ja saadud keskmiseks maksumuseks 2013. a-l 1,12 EUR/km-le. Seega on hankija teinud kaebaja pakkumuse maksumuse hindamisel analoogilise vea riigihanke hankelepingu eeldatava maksumuse määramisega.

6.4. Üks kõige olulisemaid hinna kujunemise komponente on kütusekulu, mis sõltub busside suurusest ja tühisõidust. Kaebaja lisab tabeli, millest nähtub, et linnaliinidel on keskmisest oluliselt suurem kütusekulu - 2013. a-l 0,42 EUR/lkm-le ja maakonnaliinidel 0,31 EUR/lkm-le. Raplamaa, nagu ka hankija ise otsuses möönab, on kõige väiksema kütusekuluga maakond, kuna seal on väiksemate busside poolt läbitav kilomeetrite hulk kõige suurem – vastavalt otsusest nähtuvale oli 2013. a kütusekulu 0,176 EUR/km-le. Kaebaja poolt riigihankes esitatud pakkumuses on arvestatud kütusekuluks 0,163 EUR/lkm-le ehk vahe on 0,01 EUR/lkm-le, mis näitab, et nii kaebaja kui hankija on hinnanud kütusekulu liinikilomeetrile sarnaselt. Samas asub hankija otsuse p-st 8.3 nähtuvalt sellele vaatamata seisukohale, et oluliselt väiksem kütusekulu Rapla liiniveol ei saa põhjendada liinikilomeetri madalamat kogumaksumust kaebaja pakkumuses tervikuna. Kaebaja hinnangul on kütusekulu väga suure mõjuga kulukomponent.

6.5. Hankija on lähtunud sellest, et väiksem kütusekulu on ainult väikebussidel ning jätnud arvestamata, et ka keskmiste busside kütusekulu on võrreldes suurte bussidega oluliselt väiksem. Riigihankes esitatud kaebaja pakkumuses oli kokku väikeste ja keskmiste busside osakaal 92%. Seega on hankija jätnud ebaõigesti arvestamata selle, et kaebaja pakkumuses on juba ainuüksi väikeste ja keskmiste busside suurema osakaalu tõttu kütusekulu madalam võrreldes Põlva hankes tehtud pakkumusega.

6.6. Hankija on jätnud täiesti arvestamata kaebaja selgituse, mille kohaselt on kaebajal võimalik Rapla liinide teenindamisel püsikulusid säästa tulenevalt sellest, et kaebaja tütarühing teostab õpilaste vedu Kohilas. Hankija on jätnud arvestamata, et õpilaste vedu ei toimu nädalavahetuseti, millisel ajal on võimalik kasutada samu busse riigihankes liiniveo teostamiseks. Samuti on võimalik jagada kaudseid püsikulusid nagu nt remondibaasi efektiivsema kasutuse ja dispetšeritega seotud kulud niivõrd, kuivõrd see pole vastuolus ühistranspordiseadusega (ÜTS). Kaebaja on selgelt viidanud üldistele kululiikidele, mille võrra on kokkuhoid võimalik ning esitanud VAKO-le 17.07.2014 ka sellekohase arvutuskäigu, millest nähtub, et kaebaja ei ole jäänud üldkulude kokkuhoiu osas üldsõnaliseks, vaid esitanud detailsed kuluarvestused kululiikide kaupa.

6.7. Eelnevast nähtuvalt on kaebaja suutnud võrreldes teiste riigihankes esitatud pakkumustega pakkuda soodsamat hinda, kuivõrd ühelt poolt on peaasjalikult kütusekulu tõttu riigihankes otsekulud oluliselt madalamad võrreldes teiste maakonnaliinidega ning teisalt on kaebajal võimalik võrreldes teiste pakkujatega hoida kaudsed püsikulud madalamatena, tulenevalt Kohilas õpilaste veo teostamisest. Kaebaja esitas vastavasisulised selgitused nii 18.06.2014 vastusena hankija selgitustaotlusele kui ka vaidlustusmenetluses, mistõttu on ebaõige VAKO otsuse p 8.4.2 lõigus 6 esitatud seisukoht, et kaebaja ei ole vaidlustusmenetluses põhjendanud seda, miks ta hankija poolt arvutatud jätkusuutliku pakkumuse maksumusega ei nõustu. Samavõrd väär on VAKO otsuse p 8.5 märgitu, kuna kaebaja vastas hankija selgitustaotlusele sellises täpsusastmes, mis kajastas hankija selgitustaotlust.

6.8. Pakkumuse kogumaksumus kujuneb erinevate kulukomponentide tulemusena ning vastupidiselt hankija seisukohale ei keela RHS § 48 mitte mingil moel hankijal pakkuja selgituste hindamisel arvestada ja kaaluda just konkreetsete kulukomponentide mõju pakkumuse maksumuse kujunemisele. RHS § 48 lg-s 2 loetletud asjaolud kohustavad hankijat arvestama konkreetsete kulukomponentide mõju. Hankija on suhtunud RHS § 48 regulatsiooni puutuvalt pakkuja selgituste hindamisse olulisel määral valesti ja jätnud seetõttu kaebaja selgitused oma pakkumuse maksumuse kulukomponentide kohta nõuetekohaselt arvestamata.

6.9. 04.08.2014 seisukohtades on hankija mh väitnud, et otsusele eelnenud analüüsi käigus tuvastas hankija koostöös Maanteeametiga, et „ükskõik, kus on AS MTG kõige soodsamat hinda pakkunud, on lepingu täitmine miinuses“. See väide on vale ja vaidlustatud otsusest sellekohast analüüsi ei nähtu. Hankija on analüüsi aluseks võtnud ATKO gruppi kuuluvad kõik äriühingud ja kõik nende poolt täidetavad avaliku liiniveolepingud. Hankija ei ole üldse analüüsinud kaebaja kui eraldiseisva juriidilise isiku võimekust, samuti ei ole hankija analüüsinud kaebaja poolt täidetavaid maakonnaliiniveolepinguid. Eelnevat arvestades on vaidlustatud otsuses sisalduv Hankija analüüs kaebaja pakkumuse maksumuse kohta põhimõtteliselt väär.

6.10. Kolmanda isiku spekulatsioonid Kohila ja riigihanke esemeks oleva Rapla liiniveo kohta on asjakohatud ja tõendamata. Arusaamatuks jääb, mis moel läheks kaebaja vastuollu ÜTS-st tuleneva ristsubsideerimise keeluga, kui soovib Kohilas liiniveoks kasutatavat bussiparki uuendada nii, et see vastaks ka riigihanke esemeks oleva liiniveo tingimustele.

6.11. Kui hankija oleks tõepoolest lähtunud sellest, et riigihanke eeldatav maksumus on 1,166 EUR/lkm, siis oleks hankija pidanud RHS § 48 alusel tagasi lükkama ka kõik teised riigihankes esitatud pakkumused, kuivõrd pakkumuste avamise protokollist nähtuvalt pakkusid kõik teised pakkujad peale kaebaja, sh kolmas isik, liinikilomeetri maksumuseks 0,95 EUR/lkm. Kaebajale ei ole teada, et hankija oleks teistelt pakkujatelt, sh kolmandalt isikult, nende pakkumuste maksumuse kohta isegi selgitusi küsinud, mis juba iseenesest on pakkujate ebavõrdne kohtlemine. Eelnevast lähtudes taotleb kaebaja kolmanda isiku pakkumuse vastavaks tunnistamise otsuse tühistamist, kuivõrd ka kolmanda isiku pakkumuse maksumus jääb olulisel määral allapoole hankija poolt määratletud eeldatavat maksumust ning hankija ei ole järginud RHS §-st 48 tulenevaid reegleid. Arvestades kaebuses esitatud põhjendusi ning lähtudes hankemenetluses tehtud otsuste loogilise järgnevuse põhimõttest vaidlustab kaebaja ka 30.06.2014 hankija otsuse AS Hansa Bussiliinid pakkumuse edukaks tunnistamiseks ja taotleb selle tühistamist. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Hankija vastulause

7. Kaebaja ei ole esitanud oma arvutusi, milline oleks hankelepingu õige eeldatav maksumus, arvestades RHS §-s 20 sätestatud eeldatava maksumuse määramise reegleid. Hankija tunnistab, et on kasutanud erinevat sõnastust hanke eeldatava maksumuse kirjeldamisel, kuid jääb tulemuse - 1,166 €/lkm - juurde. Aluseks on võetud 2013. a avaliku teenindamise lepingute keskmine maksumus, milleks on 1,066 €. Hankija on arvestanud, et jätkusuutlik on hankeleping, kus on arvestatud kasumimarginaaliga 5%. 2014. a prognoositav ühistranspordiindeks on 1,0419. Indeks on arvutatud hankedokumentidele lisatud avaliku teenindamise lepingu p-s 3.4 toodud valemi kohaselt. Nimetatud valem ei ole kaebajale võõras, kuna sisaldub enamikes täna kehtivates avaliku teenindamise lepingutes. Nii saab lõpptulemuseks (1,066*1,05)*1,0419=1,166 € liinikilomeetrile. Eeldatava liinikilomeetri maksumuse ja tagatiste arvutuse on Maanteeamet esitanud e-posti teel hankija esindajale juba 03.03.2014. 03.07.2014 VAKO-le esitatud vaidlustuse p-st 7 nähtub, et kaebaja oli hanke eeldatava maksumuse arvestamise alustest ja eeldatava maksumuse hinnast teadlik juba 28.05.2014, kuid ei ole varasemalt esitanud hankijale ühtegi vastavasisulist päringut ega pretensiooni. Esimest korda seab kaebaja eeldatava maksumuse määramise õigsuse kahtluse alla 03.07.2014 esitatud kaebuses VAKO-le.

7.1. RHS § 20 lg-st 2 tulenevalt ei saa hanke eeldatava maksumuse õigsuse aluseks olla esitatud pakkumuste maksumus, vaid avaliku teenindamise lepingute keskmine maksumus, millest hankija on ka lähtunud. Hanke eeldatava maksumuse määramisel on hankija arvestanud üksnes maakonnaliinide, mitte linnaliinide, teenindamiseks sõlmitud avaliku teenindamise lepingute maksumusega ja seega ei ole hankija arvutuste aluseks võtnud ebaadekvaatseid andmeid, mis ei kajasta riigihanke esemeks oleva töö iseloomu.

7.2. Hankija ei ole nõus väitega, et kaebaja pakkumuses toodud kütusekulu tähtsust on alahinnatud, ei ole arvestanud busside suurust ja osakaalu ning selle mõju kütusekulule ja kaudseid püsikulusid võrreldes teiste pakkujatega. RHS § 48 lg-test 1 ja 3 tuleneb üheselt, et hankija peab lähtuma pakkumuse põhjendamatult madala maksumuse tuvastamisel ja võimalikul tagasilükkamisel üksnes hankelepingu eeldatavast maksumusest, mitte aga nende üksikutest kulukomponentidest.

7.3. Hankija on nõus, et Rapla hanget ei saa üks-ühele võrrelda Põlva hankega, kuid võrdluse põhjuseks sai fakt, et kaebaja vaidlustas Põlva hankes teise pakkuja poolt pakutud lkm hinna 0,89 eurot (vaidlustatud lkm hind ei olnud nimetatud hankes madalaim pakkumine), seades kahtluse alla lepingu täitmise võimalikkuse, kuid tehes ise nimetatud pakkumusest madalama lkm hinnaga pakkumuse Rapla hankes. Täna ei oska hankija kommenteerida, kui edukalt suudetakse Põlvas 0,89 lkm hinnaga sõlmitud lepingut täita ja selleks puudub ka antud hetkel vajadus, kuid antud olukord tekitas hankijas kõrgendatud tähelepanu ja vajaduse kontrollida Rapla hankes väikseima pakkumusega hinda, milleks oli kaebaja pakkumus 0.84 €/lkm.

7.4. Hankija nõustub kaebajaga selles osas, et tulenevalt ärimudelist ja liinilogistikast on võimalik teha eeldatavast maksumusest odavam maksumus ilma, et tegemist oleks põhjendamatult madala pakkumusega. Hankija hinnangul on aga käesoleval juhul tegemist just põhjendamatult madala pakkumusega. Hankija huvi on, et avaliku teenindamise leping saaks tulevikus kohaselt täidetud majanduslikult soodsaima hinnaga, kusjuures oleks täidetud ÜTS § 13 lg-s 2 sätestatu. Antud juhul leidis hankija, et kaebaja poolt tehtud pakkumus hinnaga 0.84 EUR/lkm võib olla põhjendamatult madal. Lähtuda tuli ka mitte vähem tähtsast asjaolust, et ülejäänud pakkumused olid võrdsed, hankija pidas võrdseid pakkumusi adekvaatseteks ega leidnud, et tegemist võiks olla põhjendamatult madalate maksumustega. Kaebaja vastas hankijale oma kirjalikus selgituses peaasjalikult, et lähtub oma laiaulatuslikust varasemast kogemusest. Kaebaja selgitused jäid üldsõnaliseks ja mingeid täiendavaid arvutusi või tõendeid ta ei esitatud. Seetõttu hindaski hankija koostöös Maanteeametiga kaebaja võimekust tema enda poolt pakutud hindadega avaliku teenindamise lepinguid majanduslikult jätkusuutlikult täita. Hindamise käigus selguski, et kaebaja ja tema kontserni ettevõtete majandustulemused näitavad stabiilset kahjumit. Kui majandustulemused oleksid näidanud kasumit või vähemalt kulude katmist ilma kasumita, ei oleks hankija teinud otsust kaebaja pakkumuse tagasilükkamiseks. Teised hankijad on tõesti vastu võtnud samas suurusjärgus pakkumusi, kuid neil olid selleks omad põhjused. Hankija ei hakka teiste maavalitsuste otsuste õiguspärasust hindama. Isegi 2013. a lõpus, kus kaebaja väitel turusituatsioon muutus soodsamaks, on lepingute täitmine jätkuvalt miinuses.

7.5. Hankija selgitab, et Kohila õpilasvedudel kasutusel ei ole bussid, mis vastaksid Rapla hankes nõutud tingimustele, millest tulenevalt tuleb vajalikud kulutused teha Rapla liinide teenindamiseks, millega on võimalik Kohila liine vastavalt võimalustele täita, mitte aga vastupidi. Praegu kasutusel olevaid busse ei saaks kuidagi Rapla liinidel kasutada. Samu busse ei saa korraga kahte liini teenindama panna ning õpilasi vedavaid busse saaks Rapla liinidel kasutada vaid nädalavahetustel. Nimetatud leping Kohilaga ei kata ka kogu Rapla hanke tulemusena sõlmitava lepingu kehtivusaega, milleks on kaheksa aastat perioodil 01.01.2015 - 31.12.2022. Olukorra selgitamine, kuidas nimetatud süsteem kahe lepingu paralleelseks täitmiseks toimiks, peaks olema kaebaja kohustus. Kuna kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõeseltvõetavat selgitust antud olukorrale, ei saa nimetatud argumenti kuigi veenva põhjendusena käsitleda.

7.6. Hankijal on kaalutlusotsuse alusel õigus teha põhjendatud otsus kõigi pakkumuste tagasilükkamiseks, kui pakkumuste maksumused ületavad hanke eeldatavat maksumust. Hankijal ei ole kohustust seda teha, kui maksumused jäävad alla eeldatavat maksumust, nagu väidab kaebaja. Ka ei nõustu hankija kaebaja seisukohaga, et hankija on jätnud õigusvastaselt kontrollimata, kas teiste pakkujate, ka AS Hansa Bussiliinide pakkumus, on põhjendamatult madala maksumusega pakkumus RHS § 48 tähenduses või mitte. Antud küsimust on laiaulatuslikult ja ammendavalt käsitlenud VAKO oma 23.05.2014 otsuse p-s 9.1. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.

AS Hansa Bussiliinid seisukoht

8. Hankija on määratlenud riigihanke eeldatava maksumusena 1,166 eurot liinikilomeetri kohta. Riigihanke eeldatav maksumus koos vastava arvutusega on olnud kaebajale teada juba alates 03.03.2014, seejuures on kaebaja eeldatava maksumuse adekvaatsuse kahtluse alla seadnud esmakordselt VAKO-le esitatud vaidlustuses. Kaebaja ei ole eeldatava maksumuse suurust ega selle määramise metoodikat oma 18.06.2014 hankijale antud selgitustes vaidlustanud. Seda möönis kaebaja ka VAKO istungil. Õiguslikku vaidlust ei ole selles, et RHS § 48 kohaldamine allub hankija laiaulatuslikule kaalutlusõigusele.

Kuivõrd kaebaja pakkumine oli 28% madalam riigihanke eeldatavast maksumusest ning 12% madalam kõikidest teistest riigihankel esitatud pakkumustest, siis tekkis hankijal kaalutlusõigust rakendades põhjendatult kahtlus kaebaja pakkumuse jätkusuutlikkuses. Seega oli hankija RHS § 48 lg 1 kohaselt kohustatud küsima kaebajalt RHS § 48 lg-le 2 vastavaid selgitusi ja tõendeid pakkumuse põhjendatuse kohta, ning võimaldada kaebajal hankijat veenda, et tema pakkumus ei ole põhjendamatult madal. Hankija sai aga pakkumuse põhjendatust hinnata vastavalt RHS § 48 lg-le 3 lähtuvalt kaebaja täiendavatest selgitustest ja tõenditest.

Seega pole kaebaja poolt VAKO menetluses ning kohtumenetluses esitatud täiendavad põhjendused pakkumuse jätkusuutlikkuse kohta asjakohased ega mõjuta tagasilükkamise otsuse õiguspärasust. Kaebaja ei saa oma RHS § 48 lg 2 alusel antud selgitusi hilisemas vaidlustusmenetluses või kohtumenetluses täiendada. Seega tuleb kaebaja pakkumuse maksumuse põhjendatuse või põhjendamatuse hindamisel aluseks võtta kaebaja 18.06.2014 selgituste väited. Kaebaja pakkumus on põhjendamatult madal juba ainuüksi siis, kui kasvõi üks kaebaja 18.06.2014 selgitustest ei ole adekvaatne.

Kaebaja ei ole oma 18.06.2014 seisukohtades esitanud ligilähedaseltki adekvaatseid põhjendusi, veenmaks hankijat kaebaja pakkumuse jätkusuutlikkuses. Nii tugineb kaebaja 18.06.2014 selgitustes oma konkurentsieelise põhjendamisel väitele laiapõhjalise ja pikaaegse kogemuse kohta avaliku liiniveo korraldamisel. Esitatud selgitus on RHS § 48 lg 2 näidisloetelu silmas pidades niivõrd umbmäärane, et selle alusel pole mõistlikult võimalik veenduda kaebaja pakkumuse maksumuse põhjendatuses. Hankija on kaebaja väited oma laiaulatusliku kogemuse asjakohasuse kohta õigesti ümber lükanud, mille kohaselt seisneb kaebaja kogemus hoopis läbi aastate kahjumis tegutsemise praktikas.

8.1. Kaebaja väited sünergia kohta tulenevalt Kohila õpilasteveo lepingust on ilmselgelt ebaadekvaatsed ja ebaveenvad. Ainuüksi lepinguperioodid Kohila avaliku liiniveo lepingu ja vaidlusaluse hankelepingu puhul ei kattu olulises osas. Lepinguperioodide kattuvus on vaid 2,5 aastat. Lisaks soovib kaebaja niigi ajaliselt piiratud sünergiavõimalust kasutada üksnes nädalavahetustel, mil liinimaht on aga niigi väiksem ja täiendavate busside järele puudub. Samuti asub viidatud Kohila lepingu teeninduspiirkond ca 20 km eemal Raplast, mistõttu vastavate busside kasutamine tähendaks sedavõrd olulist ajakulu ja tühisõitu, et kaasnev lisakulu kütusele ning juhtide palgale muudaks selle majanduslikult täiesti mõeldamatuks. Ka ei ole Kohila lepingu täitmisel kasutatavad bussid kuidagi sobilikud kõnealuse riigihanke hankelepingu täitmiseks. Kohila õpilastevedu ei teosta mitte kaebaja, vaid tema tütaräriühing ning kolmanda isiku vahendite kasutamine eeldaks alltöövõttu. Vastavalt HD p-le 7.4. tulnuks alltöövõtt koos vastava veomahuga pakkumuses kajastada. Kaebaja soovib riigihanke alusel osutatavat teenust subsideerida kolmanda isiku poolt Kohila õpilasteveo teenuse osutamisel saavutatava kokkuhoiu arvelt. Selline tegevus oleks vastuolus ÜTS § 13 kohase ristsubsideerimise keeluga. Mis puudutab kaebaja väiteid sünergia kohta kaudsete kulude osas nagu dispetšerteenus, siis samasugust sünergiat saavad kasutada kõik Eesti vedajad, kuivõrd teenus toimib internetija telefoniühenduse kaudu.

8.2. Kaebaja osutab oma seisukohtades ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu kütusekulu komponendi võrdlusele Põlva hankel AS GoBus esitatud pakkumusega. Asjakohane ei ole kaebaja pakkumuse võrdlus teisel hankel teise pakkuja poolt esitatud pakkumuse maksumusega. Antud vaidluse lahendamise seisukohalt ei ole oluline niivõrd Põlva hankel esitatud pakkumusest väidetava kütusekulu säästu maha lahutamine, kuivõrd hinnangu andmine, kas kaebaja 18.06.2014 selgitused pidid hankijat mõistlikult veenma kaebaja pakkumuse põhjendatuses või mitte.

8.3. Rapla ja Põlva hangetel ei ole kõikidest pakkumuse maksumuse komponentidest ainsaks muutujaks üksnes kütusekulu. Kaebaja eeldab valesti, justkui kõik teised kulukomponendid peaksid kahes erinevas maakonnas olema identsed ning ainult kütuse komponent varieerub. Samuti eeldab kaebaja valesti, justkui Põlva hankel edukaks osutunud liinikilomeetri maksumuse erinevad komponendid peaksid olema oma suuruselt põhjendatud ka Rapla hankel. Kolmandale isikule ja kaebajale ei ole teada kõik asjaolud, mis viidatud konkurendi pakutud hinda Põlva hankel mõjutasid, mistõttu kaebaja-poolne enda pakkumuse maksumuse adekvaatsuse põhjendamine sellel hankel pakutud ühe hinnaga on kohatu. Analüüsima peab kaebaja konkreetse pakkumuse maksumust konkreetse hanke tingimustel ning selle põhjendatust. Hankija on adekvaatselt viidanud asjaolule, et vaatamata väiksemale kütusekulule Ralpas, olid 2013. a liinikilomeetrite kogukulud Raplas ja Põlvas vastavalt 1,04 ja 1,01 eurot kilomeetri kohta. Rapla hanke tingimused on Põlva hankest märksa rangemad, avaldades olulist mõju liinikilomeetri hinnale, samuti sõltub kütusekulu komponent jaama asukohast, tühisõidu osakaalust jms-st.

8.4. Riigihanke eeldatava maksumuse määramine on hankija kaalutlusotsus, mille eesmärgid ja piirid on reguleeritud RHS §-s 20. RHS ei reguleeri, millistest metoodikatest lähtuvalt peab hankija turuhinna määrama – vastupidi, erinevate metoodikate vahel valiku tegemine omab RHS § 20 lg-st 6 lähtuvalt tähendust üksnes hankemenetluse liigi valikul. Vaidlusaluse riigihanke teade avaldati registris 15.04.2014. Riigihanke eeldatava maksumuse arvestamisel 2013. a kehtinud maakondade avaliku liiniveo lepingute keskmise maksumuse ning 2014. a prognoositava ühistranspordiindeksi aluseks võtmine ei ole vastuolus RHS §-ga 20. Samuti on tegemist igati adekvaatse eelduslike kulutuste arvestusega. Kolmas isik nõustub täielikult ka hankija selgitustega lepingute valimi osas. Kaebaja väidab valesti, et valimisse on sattunud linnaliine teenindavad lepingud ning seetõttu pole ka hankija arvestus maakonnaliinile kohane. Hankija on veenvalt selgitanud, et kõik valimisse arvatud lepingud on maakonnaliini tunnustega.

8.5. Hankijal kolmanda isiku pakkumuse maksumuse adekvaatsuses kahtlust ei tekkinud, mistõttu RHS § 48 kohaldamine tema pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise otsuse tühistamisel pole asjakohane. Kaebaja pole esitanud ka mistahes põhjendusi selle kohta ega tõendanud, et kolmanda isiku pakkumus on põhjendamatult madal. Hankijal ei ole kohustust lükata tagasi kõik pakkumused, mis on hankija poolt määratud eeldatavast maksumusest madalamad. Avalike vahendite kasutamine lähtub aastapõhistest eelarvetest ning eeldusliku maksumuse sätestamine on hankijale vajalik ülempiiri seadmiseks, et püsida oma tegevuses eelarve piires – kui kõik pakkumused eelduslikku maksumust ületavad, võib hankija need lükata tagasi (RHS § 49).

8.6. Mis puudutab kolmanda isiku pakkumuse vastavaks tunnistamise otsuse tühistamise taotlust, siis valitseva kohtupraktika kohaselt saab kaebaja RHS §-le 48 tuginedes vaidlustada üksnes pakkumuse edukaks tunnistamise. Kolmanda isiku pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse tühistamise taotlus tuleb aga eeltoodud põhjendustel jätta rahuldamata. Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.

Kohtu põhjendused

Kohus on seisukohal, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

Hankelepingu eeldatav maksumus

9. RHS § 20 lg 2 kohaselt peab riigihanke eeldatava maksumuse arvestamisel lähtuma hankemenetluse või ideekonkursi alustamise või ehitustööde kontsessiooni teate registris avaldamise hetke keskmisele turuhinnale vastavast hinnatasemest. Vastavalt RHS § 21 lg-le 2 on asjade või teenuste hankelepingu, mis on oma olemuselt regulaarne või mida kavatsetakse kindla tähtaja jooksul uuendada, eeldatav maksumus: eelnenud 12 kuu või eelmise majandusvõi eelarveaasta vältel sõlmitud järjestikuste samalaadsete hankelepingute kogumaksumus, võttes võimaluse korral arvesse ka eeldatavaid muutusi ostetavates või tellitavates kogustes või hinnas järgmise perioodi vältel või esimese hankelepingu sõlmimisest arvates järgmise 12 kuu või majandusvõi eelarveaasta jooksul sõlmitavate järjestikuste samalaadsete hankelepingute eeldatav kogumaksumus. Sama põhimõte on sätestatud ka Direktiivi 2004/18/EÜ art 9 p-s 7.

9.1. RHS ei kohusta hankijat hanketeates ega hankedokumentides avaldama hankelepingu eeldatavat maksumust. Hankelepingu eeldatav maksumus tuleb hankijal määrata selleks, et otsustada, milliseid menetlusreegleid järgida või millist hankemenetlust hankelepingu sõlmimiseks kohaldada. Hankijal peab enne hanketingimuste koostamist olema selge, mida ta soovib osta ning sellest tulenevalt ka hanke eeldatav maksumus (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi lahendit nr 3-3-1-5-06). Tavapraktikas avaldatakse hankelepingu eeldatav maksumus hankija poolt hanke alusdokumentides ja nii muutub hankelepingu eeldatav maksumus hanketingimuseks, mida pakkujal on võimalik vaidlustada RHS § 121 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul - kolm tööpäeva enne hankemenetluses osalemise taotluste, pakkumuste, ideekavandite või kontsessioonitaotluste esitamise tähtpäeva. Ka kohtupraktikast nähtuvalt on hankelepingu eeldatav maksumus olnud vaidlustatav koos hanketingimustega (n Tallinna Ringkonnakohtu 26.10.2012 otsus asjas nr 3-12-1372).

9.2. Vaidlusaluses hankes avaldas hankija hankelepingu eeldatava maksumuse 28.05.2014, vastates pakkuja sellekohasele küsimusele (avalikult nähtav riigihangete registrist). Teistkordselt juhtis hankija sellele tähelepanu oma 12.06.2014 küsimuses kaebajale (I kd tl 26), milles viitas korduvalt liinikilomeetri eeldatavale maksumusele ning palus selgitusi põhjendamatult madala pakkumuse kohta vastavalt RHS § 48 lg-le 1. Kaebaja hankelepingu eeldatavat maksumust ei vaidlustanud. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-99-09 asunud seisukohale, et seni, kuni hanketingimust ei ole kehtetuks tunnistatud, on see kehtiv ja nii hankija kui ka pakkujad peavad sellest lähtuma. Järelikult pidi hankija lähtuma pakkumuste hindamisel hankija avaldatud hankelepingu eeldatavast maksumusest, sest see oli vaidlustamata ning seega hankija ja ka kõigi pakkujate jaoks kehtiv ja siduv. Kuivõrd hankija pidi pakkumuste hindamisel võtma aluseks vaidlustamata hankelepingu eeldatava maksumuse, ei oma käesolevas menetlusetapis enam sisulist tähendust, kas see maksumus oli määratud õigesti või mitte. Seepärast ei tule seda sisuliselt hinnata ka kohtul. Nagu Tallinna Ringkonnakohus on käesoleva vaidluse asjas oma 15.08.2014 määruses märkinud, ei saa RHS §-st

48 tulenevalt pakkumuse maksumuse põhjendamatult madalaks lugemise aluseks olla pelgalt selle erinevus hankija arvutatud hankelepingu eeldatavast maksumusest. Seetõttu tuleb kohtul järgnevalt välja selgitada, kas hankija on asjakohaselt ja põhjendatult hinnanud, kas kaebaja poolt pakutud liinikilomeetri hind on sisuliselt põhjendatud või mitte.

Rapla maavanema 27.06.2014 korralduse nr 1-1/398 õiguspärasus

10. RHS § 48 lg-te 1-3 kohaselt, kui hankija leiab, et pakkumuse maksumus on hankelepingu eeldatava maksumusega võrreldes põhjendamatult madal, peab hankija kirjalikus vormis nõudma pakkujalt asjakohast kirjalikku selgitust. Pakkuja on kohustatud esitama kirjaliku selgituse hankijale viie tööpäeva jooksul vastava nõude saamisest arvates. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud selgituses võib pakkumuse madal maksumus olla põhjendatud eelkõige: 1) ehitusmeetodi, tootmisprotsessi või osutatava teenuse säästlikkusega; 2) pakkuja valitud tehnilise lahendusega või erakordselt soodsate tingimustega, mis on pakkujale hankelepingu täitmiseks kättesaadavad; 3) ehitustööde, asjade või teenuste ainulaadsusega; 4) hankelepingu täitmise kohas kehtivate töötajate kaitset ja töötingimusi reguleerivate sätetega või 5) pakkuja võimalusega saada riigiabi. Hankija kontrollib esitatud selgitust ja hindab esitatud tõendeid, konsulteerides vajaduse korral pakkujaga. Kui hankija leiab endiselt, et pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal või kui pakkuja ei esita hankijale nõutud selgitust, võib hankija pakkumuse põhjendatud kirjaliku otsusega tagasi lükata. RHS § 48 regulatsiooni eesmärk on tagada hankija õigus hinnata hankelepingu sõlmimisega kaasnevaid riske ja mitte sõlmida hankelepingut tingimustel, mis objektiivselt seavad majandusliku ebamõistlikkuse tõttu kahtluse alla hankelepingu nõuetekohase täitmise edukaks tunnistatud pakkumuse esitanud pakkuja poolt. Teisalt on RHS § 48 eesmärgiks pakkuja kaitse hankija omavoli eest, nähes ette, et põhjendamatult madala maksumuse põhjendusel ei ole hankijal võimalik automaatselt pakkumust tagasi lükata. Enne tuleb läbi viia vastav kontroll, arvestades nõutud kirjalikke selgitusi ja esitatud tõendeid. Seetõttu on hankijal kohustus põhjendada põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse tagasilükkamist. Tegemist on hankija kaalutlusotsusega, mille kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei saa hinnata otsuse otstarbekust, vaid üksnes kaalutlusõiguse teostamist. Euroopa Kohus on oma otsuse T-121/08 p-s 73 andnud juhise, mida kohtud sellistel juhtudel hinnata saavad: kohtu kontroll peab piirduma menetlusnormide järgimise, põhjendamiskohustuse täitmise, asjaolude sisulise paikapidavuse ning selle kontrollimisega, et ei oleks tehtud ilmselget kaalutlusviga ega tegemist ei oleks võimu kuritarvitamisega.

10.1. Asjas puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja pakkumus hankes oli 0,84 eurot liinikilomeetrile, samas kui neli ülejäänud pakkujat tegid kõik võrdse pakkumuse 0,95 eurot liinikilomeetrile (pakkumuste avamise protokoll I kd tl 31). 12.06.2014 palus hankija vastavalt RHS § 48 lg-le 1 kaebajal selgitada oma pakkumuse hinda, viidates selgituse koostamisel RHS § 48 lg-st 2 juhindumise vajadusele (I kd tl 26). 18.06.2014 vastuses (I kd tl 27) selgitas kaebaja oma pakkumuse maksumust järgmiste asjaoludega:

- kokkuhoid kütusekuludes, kuna kasutatakse rohkem väikebusse võrreldes Põlvamaaga;

- Põlvamaa logistiline ülesehitus on keerulisem ja seega kallim;

- Raplamaa kütusekulud on väiksemad;

- õpilasliinide bussiliinivedu Kohilas võimaldab jagada busse ja bussijuhte. Ühtegi tõendit kaebaja hankijale selgitusele lisaks ei esitanud. Seega pidi hankija kaaluma pakkuja poolt selgituses esitatud argumente ja otsustama, kas neil põhjendustel on pakkuja poolt pakutud hind adekvaatne.

10.2. Hankija on oma 27.06.2014 korralduse (I kd tl 24-25) p-s 8 käsitlenud eraldi kõiki pakkuja poolt esitatud selgitusi ja lükanud need kohtu arvates veenvalt ümber. Hankija on otsuse p-s 5 selgitanud, et kaebaja 18.06.2014 seisukohtade hindamise tulemusel koostöös Maanteeametiga jõuti järeldusele, et kaebaja reaalsed majandusnäitajad näitavad selgelt, et kaebaja pakutud hinnaga 0,84 eurot liinikilomeetri eest pole hankelepingut võimalik majanduslikult jätkusuutlikult täita. Kohus nõustub hankija otsuse p-des 5 ja 8 toodud argumentidega ega hakka neid tulenevalt HKMS § 165 lgst 2 kohtuotsuses kordama. Täiendavalt märgib kohus, et nõustub kolmanda isiku seisukohaga, mille kohaselt saavad vaidlusaluse otsuse õiguspärasusele hinnangu andmisel olla aluseks üksnes põhjendused, mida kaebaja oma 18.06.2014 selgitustes esitas - see tuleneb RHS § 48 lg-st 3. Seetõttu tuleb kohtul hankija otsusele hinnangu andmisel jätta tähelepanuta kõik kaebaja poolt täiendavalt hiljem esitatud tõendid ja arvutused, kuivõrd neid hankijale tähtaegselt ei esitatud ning nendega ei saanud hankija otsust langetades arvestada.

10.3. RHS § 48 lg-st 2 nähtuvalt eeldab seadus madalama pakkumise tegemise põhjendusena väga selgeid ja erandlikke asjaolusid. Selliste asjaolude esinemist kaebaja oma 18.06.2014 selgitustes välja ei toonud. Põlvamaa logistiline ülesehitus ja Raplamaa kütusekulud on argumendid, mis kehtivad samamoodi kõigi pakkujate suhtes. Väikebusside kasutamise argumendi on hankija oma otsuse p-s

8.1 ümber lükanud ning muid argumente seoses väikevõi keskmiste busside kütusekuluga 18.06.2014 selgituses esitatud ei olnud. Kohus nõustub hankija ja kolmanda isikuga, et kaebaja osutab oma seisukohtades ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu kütusekulu komponendile hankes. Kohus nõustub ka VAKO otsuse p-s 8.2 tooduga selles, et iseenesest asjakohane ei olnud kaebaja pakkumuse võrdlus teisel hankel teise pakkuja poolt esitatud pakkumuse maksumusega. Samas oli hankija Põlva hankega seonduvale osundanud üksnes näitliku asjaolu tõttu, kuivõrd kaebaja ise oli Põlva hankel tehtud AS GoBus pakkumuse kui põhjendamatult madala vaidlustanud. Rapla ja Põlva hangetel ei ole kõikidest pakkumuse maksumuse komponentidest ainsaks muutujaks üksnes kütusekulu. Ei kohtule ega menetlusosalistele ei saa olla teada kõik asjaolud, mis pakkujate hindu mõnes teises hankes mõjutasid ja pakutud hinna võimalikuks tegid. Seetõttu ei saa erinevate hangete ja erinevate pakkujate pakkumuste võrdlus tuua kaasa mingeid tõsikindlaid järeldusi ei kütusekulu ega pakkumuse adekvaatsuse osas.

10.4. Hankija on põhjendatult lükanud tagasi kaebaja argumendi seoses väidetava sünergiaga Kohila õpilasvedudel. Sellise sünergia tekkimine, mis annaks hankes olulise eelise kaebajale, on väga kaheldav. Hankija sai kaebaja sellekohast väidet hinnata üksnes andmete ja tõendite alusel, mis olid talle avalikult kättesaadavad ning kaebaja 18.06.2014 esitatud argumendi alusel, mille kohaselt loob hinnavõidu võimalus jagada busse ja bussijuhte kahe lepingu vahel. Muid argumente ega tõendeid kaebaja hankijale ei esitanud. Kolmas isik ja hankija on õigesti märkinud, et veoteenuse periood Kohila avaliku liiniveo lepingus ja vaidlusaluses hankes kattub vaid 2,5 aasta jooksul, samas kui hankes ostetakse teenust 2022. a lõpuni. Kohila lepingu teeninduspiirkond asub ca 20 km eemal Raplast, mistõttu tähendaks vastavate busside kasutamine olulist ajakulu ja tühisõitu, nii et kaasnev lisakulu kütusele ning bussijuhtide palgale muudaks selle majanduslikult mõeldamatuks. Lisaks on väitnud hankija, et Kohila lepingu täitmisel kasutatavad bussid ei ole sobilikud käesoleva hanke esemeks oleva liiniveo lepingu täitmiseks. Kaebaja poolt alles VAKO istungil esitatud väited Kohila õpilasteveo bussipargi uuendamisest jätab kohus tähelepanuta, kuivõrd midagi sellist ei olnud kaebaja oma 18.06.2014 selgitustes märkinud. Lisaks ei ole kaebaja suutnud veenvalt selgitada, kuidas oleks tema soov kasutada Kohila õpilasteveo busse ja bussijuhte hankelepingu täitmisel ja eeldusel, et Kohila õpilastevedu teostab AS-i ATKO Grupp tütarettevõte, kooskõlas hankedokumentide p-ga 7.4, mille kohaselt pidanuks kaebaja kajastama oma pakkumuses alltöövõtu koos vastava veomahuga. Oma pakkumuses kaebaja alltöövõttu märkinud ei ole, mistõttu on tema argumendid seoses Kohila õpilasveoga veelgi väheveenvamad.

10.5. Kõike eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et Rapla maavanema 27.06.2014 korraldus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Hankija on pakkumuse tagasilükkamisel järginud menetlusnorme, täitnud põhjendamiskohustust, lähtunud kaebaja 18.06.2014 selgitustest ja neid adekvaatselt hinnanud, pole teinud ilmselgeid kaalutlusvigu ega kuritarvitanud võimu.

27.06.2014 pakkumuste vastavaks tunnistamise protokolli ja Rapla maavanema 30.06.2014 korralduse nr 1-1/400 õiguspärasus

11. Kuivõrd kohus jõudis järeldusele, et kaebuse esitaja pakkumus lükati tagasi õiguspäraselt ning selle tulemusel ei osale kaebaja enam edasises hankemenetluses, ei saa haldusaktid, millega tunnistati pakkumused vastavaks ning kinnitati pakkumuste hindamistulemused ja tunnistati edukaks AS Hansa Bussiliinid pakkumus, rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Et halduskohtus saab vaidlustada üksnes seda haldusakti, mis isiku subjektiivseid õigusi riivab (HKMS § 44 lg 1), ei pea kohus hindama kaebaja väiteid nende aktide, millega tunnistati AS Hansa Bussiliinid pakkumus vastavaks, kinnitati pakkumuste hindamistulemused ja tunnistati AS Hansa Bussiliinid pakkumus edukaks, õigusvastasusest.

Eelnevast tulenevalt puudub kohtul alus ka VAKO 23.07.2014 otsuse tühistamiseks. Kaebus jääb tervikuna rahuldamata.

Esialgse õiguskaitse tühistamine

12. 05.08.2014 määrusega kohaldas kohus asjas esialgset õiguskaitset ja peatas Rapla Maavalitsuse poolt läbiviidava hankemenetluse viitenumbriga 147256 „Avalik bussiliinivedu Rapla maakonnas” (sh hankelepingu sõlmimise) kuni käesolevas asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. HKMS § 253 lg 3 kohaselt tühistab kohus esialgse õiguskaitse kohtuotsusega, kui kaebus jääb rahuldamata ning HKMS § 249 lg 4 sätestab, et esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus, kohustus ja keeld kehtib kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Et kaebus jääb rahuldamata, tühistab kohus kohtuotsuse resolutsioonis kohaldatud esialgse õiguskaitse. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsuse jõustumisega.

Menetluskulud

13. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg

8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse kirjalikus menetluses menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Et esitatud kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 kohaselt kaebaja enda kanda. Vastustaja kohtule menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud pole, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

02.09.2014 esitas kolmas isik kohtule menetluskulude hüvitamise nõude (II kd tl 86-90). Kolmas isik taotleb kaebajalt menetluskulude väljamõistmist kokku summas 2942,50 eurot. Kolmas isik on esitanud kohtule seoses tekkinud menetluskuludega Advokaadibüroo FORT OÜ 02.09.2014 arve nr 140911 summas 5742 eurot (arvest moodustub 1842,50 eurot VAKO menetluses kantud menetluskuludest) koos kulude aruandega ning arvet tasumist tõendava maksekorraldusega.

13.1. Kaebaja on kohtule esitanud 02.09.2014 seisukoha, milles palub jätta kolmanda isiku menetluskulude taotluse tähelepanuta, kuna 02.09.2014 esitatud menetluskulude dokumendid ja väljamõistmise taotlus on esitatud hilinenult mõjuva põhjuseta.

Halduskohtu 08.08.2014 määruse kohaselt tuli asjas esitada menetluskulude hüvitamise taotlus hiljemalt 28.08.2014. Nii on kohus määruse resolutsiooni p-s 2 märkinud, et 28.08.2014 tuleb pooltel esitada ka menetluskulu dokumendid. Riigikohus on oma 08.03.2012 lahendi asjas nr 3-3-1-85-11 p-s

24 leidnud hilinenult esitatud menetluskulude taotluse lahendamise osas järgmist: „Seni halduskohtumenetluses kohaldunud TsMS § 331 lg-st 1 järgi menetles kohus pärast kohtu määratud tähtaja möödumist esitatud avaldusi üksnes juhul, kui see ei põhjustanud kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või kui menetlusosaline põhistas, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Nüüdseks on see põhimõte sätestatud ka HKMS § 51 lg-s 4. Seega võib kohus hilinenult esitatud avaldust menetleda vähemalt ühe nimetatud aluse esinemisel.“ Eelnevast nähtuvalt tuleb kohtul lahendada hilinetult esitatud menetluskulude taotlust kahel juhul: kui see ei tinginud asja lahendamise viibimist või kui taotluse hilinenult esitamiseks oli mõjuv põhjus. Kohus leiab, et käesoleval juhul pole kolmanda isiku poolt hilinenult esitatud menetluskulude taotlus tinginud asja lahendamise viibimist – hilinetult esitatud taotlus ei tinginud asjas tehtava kohtuotsuse aja edasi lükkamist. Eelöeldu tõttu tuleb kolmanda isiku menetluskulude taotlust lahendada sisuliselt.

13.2. Olles tutvunud kolmanda isiku poolt kohtule esitatud arvega ning õigusabiteenuse kulude aruandega, on kohus seisukohal, et käesoleva asja mahtu ja keerukust arvestades ei ole kolmanda isiku menetluskulud osaliselt põhjendatud ega kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga. Kohus leiab, et kulude aruandes toodud ajamahud ei ole täielikult põhjendatud, arvestades eelkõige kolmanda isiku seisukohtade korduvust ja kohtueelset menetlust VAKO-s. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul saab mõistlikuks ja põhjendatuks pidada kolmanda isiku menetluskulusid summas 2000 eurot, mis tuleb kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik