3-13-1478/27 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Haldusasi 3-13-1478

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 04.09.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1478 Haldusasi M.P.i kaebus Maksuja Tolliameti 10.06.2013.a maamaksuteate nr 408627 tühistamiseks Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja M.P., esindaja Martin Huberg Vastustaja Maksuja Tolliamet, esindaja Marika Salmistu RESOLUTSIOON Jätta M.P.i kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M.P.ile kuulub ½ mõtteline osa kinnistust aadressil Tallinn, Nõmme linnaosa, xxxxxxxx (registriosa nr xxxxx, katastritunnus xxxxxxxx). Maksuja Tolliamet (MTA) esitas M.P.ile 10.06.2013.a maamaksuteate nr 408627, mille kohaselt peab kaebaja tasuma 2013. aasta eest maamaksu 106,98 eurot. Maksuteate lisa kohaselt on kaebajale kuuluva maatüki mõttelise osa suurus ½, sellele vastav maa suurus 1032,5 m2, maksustamishind 15 640 eurot, maksumäär 2,5% ja maksusumma 391,00 eurot. Maksuteate kohaselt on kaebajale arvutatud koduomaniku maksuvabastuse summa 284,02 eurot ning pärast selle summa mahaarvamist jääb kaebajale tasuda 106,98 eurot.

2. M.P. esitas 09.07.2013.a Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 10.06.2013.a maamaksuteate nr 408627 tühistamiseks.

3. Tallinna Halduskohtu 03.09.2013.a määrusega võeti M.P.i kaebus menetlusse ja tunnistati vastustajaks MTA. 15.11.2013.a määrusega peatas kohus käesoleva haldusasja menetluse kuni

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi menetluses olevas asjas nr 3-4-1-52-13 tehtava kohtulahendi jõustumiseni. 24.03.2014.a määrusega uuendas kohus haldusasja menetluse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja palub jätta vastuolu tõttu põhiseaduse (PS) §-dega 12 ja 32 kohaldamata maamaksuseaduse (MaaMS) § 11 lg 3 osas, mis piirab kaasomandis oleva maatüki maksuvabastuse suurust 1500 ruutmeetriga kõikide kaasomanike peale kokku ning algatada viidatud sätte osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kaebaja leiab, et tal on õigus maamaksuvabastusele 1500 m2 ulatuses samadel tingimustel, mida MaaMS § 11 lg 1 annab korteriomandi omanikule või iseseisvateks kinnistuteks jagatud maatüki ainuomanikule. Kuna kaebajale kuuluva maatüki mõttelise osa suurus on 1032,5 m2, on kaebajal õigus koduomaniku maksuvabastusele täies ulatuses ning vaidlustatud maksuteade tuleb tervikuna tühistada. MaaMS § 11 lg 3 on vastuolus PS §-dega 12 ja 32 ning tuleb jätta kohaldamata.

Kaebaja leiab, et MaaMS § 11 lg 3 on vastuolus PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega, sest kohtleb erinevalt maatüki kaasomanikke ja korteriomandite omanikke. Seadusandja ei tohi maksusoodustust piirata meelevaldselt, juhuslike asjaolude alusel, mis ei ole maksusoodustuse eesmärki silmas pidades asjasse puutuvad. Kaasomandi mõtteliste osade omanikud ja korteriomandite omanikud on võrreldavas olukorras ning neid tuleb maamaksuvabastuse andmise võrdselt kohelda. Kinnisasja ühistel omanikel peab olema õigus ise vabalt valida, millises juriidilises vormis nad soovivad ühist omandit hallata – kas mõtteliste osadena, korteriomanditena või kinnistu jagamise teel. Kaasomandi ja korteriomandi puhul on tegemist juriidiliste formaalsustega, mis ei tohi mõjutada isiku maamaksu kohustust. Kui kaasomandi puhul reguleeritakse kinnisasja kasutamist nii hoone kui maa osas kasutuskorra ja kaasomanike kokkulepetega, siis korteriomandi puhul on hoone jagatud reaalosadeks, kuid maa kuulub mõtteliste osadena kõikide korteriomanike ühiskasutusse. See erisus ei mõjuta kuidagi koduomaniku kasutuses oleva maa väärtust, eluasemega seotud kulude suurust, eluruumi kvaliteeti või eluruumi kasutamise tingimusi. Pigem võib kaasomandis oleva kinnisasja omaniku seisund olla isegi halvem, sest juriidiliste riskide tõttu ei aktsepteeri pangad mõttelist osa laenu tagatisena ning mõtteliste osade väärtust hinnatakse tavaliselt korteriomandiga võrreldes madalamaks.

Kaebaja märgib täiendavalt, et temale kuuluv kinnistu asub Nõmme linnaosa II ehituspiirkonnas. Vastavalt Tallinna Linnavolikogu 28.10.2004 määrusega nr 36 kinnitatud „Nõmme linnaosa ehitusmääruse“ § 4 lg 13 p-le 2 ei ole II ehituspiirkonnas lubatud krunte tükeldata iseseisvateks üksusteks, mille pind on väiksem kui 1200 m². Arvestades ehitise paiknemist praegusel krundil, ei ole kaebajal kuidagi võimalik eraldada ja iseseisva kinnistuna võõrandada oma kinnistust vähemalt 1200 m2 suurust osa.

5. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud maksuteade on seaduslik ja põhjendatud. Võrdsuspõhiõigus tähendab ennekõike isiku õigust sellele, et avalik võim kohtleks teda võrdselt temaga samas olukorras olevate isikutega ning ei kohtleks temaga võrdselt neid isikuid, kelle olukord tema omaga võrreldav ei ole. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaasomandi mõtteliste osade omanikud ja korteriomandite omanikud on võrreldavas olukorras ning neid tuleb maamaksuvabastuse andmisel võrdselt kohelda ning, et kaasomandi ja korteriomandi puhul on tegemist juriidiliste formaalsustega, mis ei tohi mõjutada isiku maamaksukohustust. Kaasomanikke saab võrrelda kaasomanikega või siis ühisomanikega. Koduomanike maamaksust vabastamise seaduse lõpptekstis oli § 11 lg-s 3 sätestatud üksnes kaasomandit puudutav maamaksusoodustuse arvestamise kord. Koduomanikke maamaksust vabastava maamaksuseaduse muutmise seaduse,

MaaMS-e ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse seletuskirja kohaselt tuleb maaüksuse ühisja kaasomanikke kohelda maamaksusoodustuse rakendamisel ühesuguselt. MaaMS-sse viidi vastav parandus ka sisse. Kaasomanikke ei saa võrrelda korteriomanikega ning kaasomanikud ja korteriomandi omanikud ei ole võrreldavad. Kuna võrrelda saab vaid võrreldavaid, siis ei ole antud juhul rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuna MaaMS § 11 lg 3 ei piira maksuvabastuse saamist asjaoluga, kuidas ja kui kaua on isikule kuulunud maksuvabastuse objektiks olev maaüksus, siis on kaebaja sellekohased väited antud vaidluse kontekstis asjakohatud.

Vastustaja leiab, et kaebajale tasumiseks arvutatud maksusumma on õige. Maamaksusumma määramine ei ole seatud sõltuvusse ei hoone energiakuludest ega eluruumi kvaliteedist. Tulenevalt MaaMS § 1 lähtub maamaks maa maksustamishinnast, mis arvutatakse kohalikust omavalitsusest saadud andmete põhjal. Antud juhul ongi maksuhaldur vastavalt käitunud. Maamaksusumma arvutamisel on maksuhaldur lähtunud kohaliku omavalitsuse poolt esitatud andmetest ja arvestanud ka MaaMS § 11 sätestatud maksusoodustustega.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel.

6.1 MaaMS § 11 lg 3 sätestab, et kui maa on ühisvõi kaasomandis, on ühisvõi kaasomanikud maamaksu tasumisest vabastatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustel elamumaa või maatulundusmaa õuemaa kõlviku osas linnas, vallasiseses linnas, alevis, alevikus ning üldplaneeringuga kohaliku omavalitsusüksuse või maakonnaplaneeringuga maavanema poolt tiheasustusega alaks määratud alal kokku 0,15 ha ning mujal kokku kuni 2,0 ha ulatuses. Käesolevas lõikes sätestatu ei kohaldu korteriomandite omanike suhtes.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus 29.01.2014.a otsuses asjas nr 3-4-1-52-13 seisukohale, et MaaMS § 11 lg 3 ei ole vastuolus PS-ga. Riigikohus selgitas, et mitte igasugune erinev kohtlemine ei ole PS § 12 lg-ga 1 vastuolus, vaid üksnes selline, millel puudub õigustus (otsuse p 46) ning luges riive legitiimseks eesmärgiks kohalikele omavalitsustele tulu laekumise ja riigi raha kokkuhoiu ning maamaksu administreerimise lihtsuse (otsuse p 46 ning p-d 55 - 58). Viidatud lahendi p 47 selgitas kolleegium, et erineva kohtlemise mõistlikkuse ja asjakohasuse väljaselgitamiseks tuleb kaaluda erineva kohtlemise eesmärki ja tekitatud erineva olukorra raskust ning leidis, et mida erinevamad on võrreldavad grupid sisuliselt, seda erinevamalt võib seadusandja neid kohelda. MaaMS § 11 lg-st 1 tuleneb, et kui maa kuulub ühele omanikule, saab ta kasutada maksusoodustust 1500 m2 (hajaasustuses 2 ha) ulatuses. Asjaõigusseaduse (AÕS) §-de 74 ja 75 kohaselt võib kaasomandis olevat asja võõrandada või koormata ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel ning kaasomandiga seotud õigused ja kohustused jagunevad kaasomanike vahel proportsionaalselt vastavalt nende omandi osa suurusele. Kolleegium leidis, et sellest regulatsioonist tulenevalt on õigustatud lähenemine, et maamaksuvabastus jagatakse kaasomanike vahel (otsuse p 48).

MaaMS § 11 lg-s 3 sätestatakse maksuvabastuse üldreeglist erand korteriomanike suhtes ning sisuliselt koheldakse korteriomanikke maamaksusoodustuse tegemisel sarnaselt maa ainuomanikega. Kaebaja leiab, et ka teda tuleks kohelda ühetaoliselt korteriomandi omanikega. Riigikohus leidis eelpool viidatud lahendis, et selline erinev kohtlemine on õigustatud tulenevalt asjaolust, et kinnisasja kaasomanike ja korteriomanike suhe maksuobjekti (maatükki) ei ole olemuslikult ühesugune, tuues välja, et erinevus seisneb ehitise reaalosade kasutamises ning maatüki mõtteliste osade seotuses reaalosaga (korteriomandi reaalosa on tsiviilkäibes eraldi objektina, kuid mõttelist osa eraldi asjana vaadata ei saa; maatüki mõttelisi osi on võimalik käsutada vabalt, kuid korteriomandi puhul sõltub maatüki mõttelise osa suurus ja käive ehitise reaalosa suurusest ja staatusest). Kolleegium leidis, et kinnisasja kaasomandi ja korteriomandi erisust ei saa pidada maakasutuse maksustamisel asjasse puutumatuks (otsuse p 50) ning selgitas, et: „Kuigi korrusmaja võib olla ka kaasomandis ning funktsionaalselt mitte erineda korteriomanditeks jaotatud elamust, on kaasomandi korral sageli tegemist kaasomanike ühise koduga ja lisaks ehitisele on oluline tähtsus ka seda ümbritseval maal. Neil juhtudel võib kaasomanikke pidada sarnaseks pigem ainuomanikega. Sellest tulenevalt ei pruugi korteriomandi ja kaasomandi puhul tihti olla tegemist sarnastes positsioonides olevate omanikega. Eelnevat ilmestab ka praegune kohtuasi, kus tegemist on kahe kaasomanikuga, kelle kodu asub ca 23 000 m2 suurusel kinnistul. Kinnistul asuv ehitis ei ole korterelamu, vaid individuaalelamu tüüpi maja, mis on kahe omaniku omandis. Kaebaja ja teise kaasomaniku võrdsustamine korteriomanikega annaks neile põhjendamatu eelise sama suurel maal paiknevate individuaalelamute ainuomanikega võrreldes, sest sellisel juhul oleks ainuomaniku maamaks suurem kui kaasomanike maamaks kokku“ (otsuse p 50.3). Sama lahendi p-s 51 leidis kolleegium, et kinnisasja kaasomanikke koheldakse sarnaselt nende korteriomanikega, kelle korteriomand on kaasomandis ning selgitas, et erinevalt kaasomandis oleva maatüki mõttelisest osast, võib korteriomand kui iseseisev asi omakorda olla mitme isiku kaasomandis. Sellises olukorras jaguneb maamaksusoodustus kõigi korteri kaasomanike vahel.

Käesoleva vaidluse kontekstis saab Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt kokkuvõtvalt järeldada, et:

- nii individuaalelamu kaasomanikel kui ka korteriomanikel peab maksusoodustuse saamiseks neile kuuluval maatükil asuma nende elukoht ning sellest tulenevalt on võimalik kaasomanikke võrrelda korteriomanikega, kuid erinev kohtlemine tuleneb sellest, kas maatükil oleva ehitise reaalosad on piiritletud või mitte;

- maamaksu objekt on maatükk ja erinevatesse gruppidesse kuuluvate maaomanike suhe maksuobjekti on olemuslikult erinev ning seda ei saa maakasutuse maksustamisel pidada asjasse puutumatuks;

- maamaksu soodustuse erinev kohtlemine seadusandja poolt on õigustatud, erinev kohtlemine ei ole meelevaldne, st võrreldavate maamaksu subjektide erinevaks kohtlemiseks on mõistlikud ja asjakohased põhjused;

- maksusoodustus tuleb jagada kaasomanike vahel, sh ka korteriomandi kuulumisel kaasomandisse, vastasel juhul tooks kaasomanike võrdsustamine korteriomanikega kaasa põhjendamatu eelise sama suurel maal paiknevate individuaalelamute ainuomanikega võrreldes;

- maa säästliku kasutamise tagamine õigustab korteriomandi puhul proportsionaalselt suuremat soodustust.

Lisaks on kolleegium tähelepanu juhtinud asjaolule, et korteriomandiseadus võimaldab jagada korteriomanditeks kaasomandis olevat kinnisasja, millel on elamu ning seega on kaasomanikel võimalus vältida enda ebasoodsamat kohtlemist sellega, et kinnisomand jagatakse korteriomanditeks. Riigikohus leidis, et selline võimalus vähendab riive intensiivsust ning selgitas täiendavalt, et kui kaasomandis olevat elamut ei ole võimalik või mõistlik jaotada korteriomanditeks, nt kuna tegemist on ühepereelamuga, siis ei ole selle võrdsustamine korteriomandiks jaotatud elamutega ikkagi põhjendatud (otsuse p 52).

Kohtul ei ole põhjust asuda Riigikohtust erinevale seisukohale. Käesolevas asjas ei esine selliseid asjaolusid, mis õigustaksid kohaldatava sätte põhiseaduspärasuse osas teistsugusele seisukohale asumist. Seega tuleb kaebaja taotlus, asjassepuutuva sätte kohaldamata jätmiseks ja sellega põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks, jätta rahuldamata.

6.2. Seega ei oma olulist tähtsust, kas Tallinna Linnavolikogu 28.10.2004.a määrus nr 36 „Nõmme linnaosa ehitusmäärus“ keelab Nõmme II ehituspiirkonnas krunte tükeldada. Kaebaja on üldsõnaliselt märkinud, et tema kinnistu puhul takistab kinnistu jagamist ehitise asukoht ning seetõttu ei ole kuidagi võimalik eraldada ja iseseisva kinnistuna võõrandada kaebaja kinnistust vähemalt 1200m2 suurust osa. Kohus leiab, et sellise täpsustamata väite hindamine kohtu poolt ei ole võimalik, kuid antav hinnang ei mõjutaks käesoleva asja lahendit.

7. Menetluskuludest. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude väljamõistmist taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Paukštys