3-14-51038/11 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

1

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-51038 Otsuse kuupäev

3. september 2014 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Danel Puuderi kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebapiisava elamispinnaga Tallinna Vangla kambris Asja läbivaatamine kirjalik menetlus Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Danel Puuder Vastustaja – Tallinna Vangla

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna Vanglalt Danel Puuderi kasuks välja hüvitis 1260 eurot.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 3. oktoober 2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik

1. Danel Puuder esitas 14.01.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta taotles mittevaralise kahju hüvitamist seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas perioodil 17.04.2012 – 31.10.2012. Tallinna Vangla andis 05.03.2014 kirjaga nr 5-18/14/1325-

2 D. Puuderile 10-päevase tähtaja kahju hüvitamise taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Täiendavad selgitused esitas D. Puuder Tallinna Vanglale 19.03.2014.

2. 04.06.2014 saabus D. Puuderi kaebus Tartu Maakohtusse, kust see edastati järgmisel päeval Tartu Halduskohtusse. Kaebuse kohaselt ei ole ta saanud pärast puuduste kõrvaldamist Tallinna Vanglalt enam mingeid kirju ega vastuseid, kuigi kaks kuud on juba ammu möödunud. Kaebaja nõuab 15 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud ööpäeva eest.

2

3. Tartu Halduskohus esitas 03.07.2014 halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 58 alusel Tartu Vanglale kohtunõude, milles palus väljastada D. Puuderi vanglasisese isikuarve väljavõtte. 04.04.2014 esitas Tartu Vangla Tartu Halduskohtule nõutud dokumendi.

4. 07.07.2014 määrusega vabastas Tartu Halduskohus kaebaja riigilõivu tasumisest ning võttis kaebuse menetlusse.

5. Tallinna Vangla esitas 11.07.2014 kaebusele kirjaliku vastuse, milles vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Ühtlasi teatab Tallinna Vangla, et kuna D. Puuderi kaebus võeti halduskohtu menetlusse, lõpetab Tallinna Vangla kaebaja kahju hüvitamise taotluse menetluse ilma sisulist otsust tegemata.

6. Tartu Halduskohus määras oma 14.07.2014 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andes täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks aega kuni 04.08.2014.

7. 21.07.2014 saabus Tartu Halduskohtusse D. Puuderi avaldus, milles ta selgitas enda seisukohta kinnipeetavale ettenähtud põrandapinna arvestamise osas.

8. 23.07.2014 saabus Tartu Halduskohtusse D. Puuderi avaldus, milles ta palub asjas jätta menetluskulud Tallinna Vangla kanda.

9. Tartu Halduskohus esitas 25.08.2014 halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 58 alusel Tallinna Vanglale kohtunõude, milles palus teatada, kas D. Puuder viibis Tallinna Vanglas vahistatu või süüdimõistetuna ning täpsustada WC ja mööbli mõõtmeid kambris.

10. Tallinna Vangla 28.08.2014 vastuse kohaselt viibis D. Puuder Tallinna Vanglas 17.04.2012

– 28.09.2012 vahistatuna ning 29.09.2012 – 31.10.2012. Süüdimõistetuna viibis D. Puuder Tallinna Vanglas vastuvõtuosakonnas. Samuti teatas Tallinna Vangla, et kambrites 312, 328 ja 361 on tualeti pindala 1,43 m2, kambrites 140 ja 415 aga 1,73 m2. Kambris 140 oli mööblialune pind 5 m2 ning kambrites 312, 328, 261 ja 415 6,5 m2.

Kaebuse põhjendused

11. 04.06.2014 kohtusse saabunud kaebuse kohaselt viibis kaebaja 17.04.2012 – 31.10.2012 Tallinna Vanglas ebainimlikes elutingimustes, mis väljendub selles, et talle ei tagatud isiklikku kambripinda, mis oleks vähemalt 3 m2. Tema hoidmine sellistes tingimustes oli Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumine ning Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma lahendites öelnud, et sellistes tingimustes viibinud isikule tuleb maksta rahaline hüvitis. D. Puuder on seisukohal, et teda on terve Tallinna Vanglas viibimise aja koheldud ebainimlikult ning ta taotleb 15 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud ööpäeva eest.

12. Tartu Halduskohtusse 21.07.2014 saabunud kirjalikus avalduses vaidleb D. Puuder vastu Tallinna Vangla seisukohale, mille kohaselt tuleb lähtuda kogu kambri pinnast ehk kinnipeetavatele ettenähtud põrandapinna arvutamisel ei tule kambri põrandapinnast välja arvata mööbli ja tualettruumi alla jäävat pinda. Isiklik ruum alla 3 m2 on EIÕK artikli 3 rikkumine. Seejuures viitab kaebaja EIK 07.04.2009 otsusele asjas Branduse vs Rumeenia (nr 6586/03), 26.11.2013 otsusele asjas Cojoaca vs Rumeenia (nr 19548/04), 11.02.2010 otsusele asjas Salakhutdinov vs Venemaa (nr 43589/02), 19.12.2013 otsusele asjas Tunis vs Eesti (nr 429/12) ning 10.01.2012 otsusele asjas Ananyev jt vs Venemaa (nr 42525/07).

3

13. D. Puuder märgib, et Tallinna Vangla ei ole kohtule esitanud kambri pindala ilma tualettruumi ja mööbli alla jääva pindalata, mis oluliselt vähendab kambris olevat isiklikku pindala. Samuti on igas kambris tugipost, mis võtab isiklikku ruumi väiksemaks ning mida Tallinna Vangla ei pea oluliseks. Seejuures viitab D. Puuder haldusasjale nr 3-13-1589.

Vastustaja seisukoht

14. Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja selgitab, et kuni 31.12.2013 kehtis justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg 6 redaktsioonis, mis sätestas, et kinnipeetavale on kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2. D. Puuder viibis Tallinna Vanglas kokku 198 päeva ning põrandapinda kinnipeetava kohta oli kambrites, kus ta viibis, 2,63 – 5,47 m2. Seega oli põrandapind kooskõlas VSkE § 6 lõikega 6. Riigikohtu 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 leiti, et VSkE § 6 lõike 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon ei riivanud kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning seetõttu ei olnud see põhiseadusega vastuolus. Kuigi EIK on üldjuhul leidnud, et põrandapind alla 3 m2 võib olla problemaatiline, leidub EIK praktikas ka vastupidiseid näiteid, mistõttu ei saa asuda tõsikindlalt seisukohale, et isiku paigutamine kambrisse, kus tema kohta oli alla 3 m2 põrandapinda, oli igal juhul isiku õiguste rikkumine. Tallinna Vangla on seisukohal, et kambripinna suuruse arvutamisel tuleb lähtuda kogu kambri pinnast ehk kinnipeetavatele ettenähtud põrandapinna arvutamisel ei tule kambri põrandapinnast välja arvata mööbli ja tualettruumi alla jäävat pinda. See oleks põhjendatud üksnes siis, kui tegemist oleks sellise ruumi või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa. EIK lahendites on enamasti WC pindala kambripinnast välja arvatud seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada.

15. Vastustaja rõhutab, et D. Puuder ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid ehk püüdnud väidetud kahju tekkimist ära hoida, mis on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike

1 kohaselt kahju hüvitamise eeltingimus. Kui kaebaja leidis, et vangla rikub tema õigusi, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. D. Puuder ei ole ka tõendanud, et ta oleks suuliselt mõne vanglaametniku poole pöördunud.

16. Tallinna Vangla märgib, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust ning kumulatiivset mõju. Kaebajale oli 122 päeval tagatud põrandapind vahemikus 2,63 – 2,87 m2 ning 76 päeval suurem põrandapind kui 3,28 m2. Kaebaja ei ole välja toonud, kuidas 0,13 – 0,37 m2 suurem põrandapind oleks talle taganud inimväärikamad tingimused. Tallinna Vangla leiab, et ka juhul, kui kaebuse esitajale oleks nende 122 päeva jooksul olnud tagatud 3 m2 suurune põrandapind, ei oleks tal kambris olnud võimalik teha midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Samuti ei saa väita, et 3 m2 suuruse miinimumi täitmisel oleks olnud privaatsust oluliselt rohkem kui seda oli kaebuse esitajal. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse esitaja inimväärikust riivanud.

17. Käesoleval juhul on vastustaja hinnangul täitmata ka RVastS § 9 lõikest 1 tulenev mittevaralise kahju hüvitamis eeldus ehk kahju põhjustamise süülisus. Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Tegemist on üldteada probleemiga, mille lahendamine ei ole väga operatiivsete vahenditega võimalik, ent milleks siiski on Eesti haldusvõimud asjakohaseid samme astunud, olles juba ehitanud ja ehitades veelgi uusi, tänapäevastele nõuetele vastavaid vanglaid.

4

18. Samuti on Tallinna Vangla seisukohal, et seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Tallinna Vangla leiab, et vahistatutele ning kinnipeetavatele tagatava põrandapinna suuruse osas tuleb arvestada riigi tegevust EIK praktika selginedes ja arvestada seejärel kasutusele võetud meetmeid, nagu VSkE § 6 lõike 6 muutmine ning uute vanglate ehitamine.

19. Tallinna Vangla leiab, et käesoleval juhul annaks rahalise hüvitise väljamõistmine kaebuse esitajale vahi all pidamisega seotud vabadusõiguste kitsenduste kontekstis suurema heaolu kui oleks andnud see, kui ta oleks saanud viibida sellistes kambrites, kus oleks olnud tagatud 3 m2 miinimumnõue.

Kohtu põhjendused

20. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis vahistatuna Tallinna Vanglas 17.04.2012 – 28.09.2012 ning 29.09.2012 – 31.10.2012 süüdimõistetuna ja nimetatud ajavahemikul ta viibis suletud osakonnas, tal ei olnud võimalik kasutada spordisaali ja ta sai jalutada iga päev jalutusboksis 1 tund.

Vangistusseaduse (VangS) § 4 kohaselt on vahistatu isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. Vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib (VangS § 90 lg 3 ls 1). Kaebajale oli tagatud värskes õhus jalutamiseks 1 tund päevas. Olles süüdimõistetu, viibis kaebaja Tallinna Vangla vastuvõtuosakonnas, mis oli suletud osakond.

21. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas kokku 198 päeva. Vastustaja andmetel, mida kaebaja ei ole vaidlustanud, oli kaebaja sel ajal paigutatud erinevatesse kambrisse: 312, 328, 361, 415 ja 140. Vastavalt vastustaja tabelile (tl 22) oli kaebaja kambris 312 ja 12 päeva vältel oli põrandapinda ühel isikul 2,77 m2; kambris 328 oli 59 päeva vältel põrandapinda ühel isikul 2,73 m2; kambris 361 oli 2 päeva vältel põrandapinda ühel isikul 2,75 m2; kambris 415 oli 24 päeva vältel põrandapinda ühel isikul 2,87 m2; kambris 140 oli 25 päeva vältel põrandapinda ühel isikul oli 2,63 m2. Seega viibis kaebaja Tallinna Vanglas kokku 122 päeva kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2.

22. Kambrites, kus kaebaja viibis, on tualeti pinda 1,43 m2 ja 1,73 m2. Kaebaja ja vastustaja on eri meel selles, kas kambrite pindala määramisel tuleks kambris asuva tualeti pindala põrandapinna hulgast välja arvata või mitte. Kohus on seisukohal, et ainult ühel perioodil tualeti pindala välja arvutamine annab ühe isiku kohta täiendavalt põrandapinda vähem kui 3 m2 ja see on 4 päeva kambris 140, kui kambris viibis 5 kinnipeetavat. Seega kokkuvõtlikult viibis kaebaja 126 päeva kambrites, kus põrandapindala ühe isiku kohta oli alla 3 m2. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda. Sellist seisukohta toetab EIK järjekindel praktika. Nii eelviidatud EIK otsuse asjas Tunis vs Eesti punktidest 9, 11 ja 46 kui ka 09.01.2014 otsuse asjas Jevšnik vs Sloveenia punktidest 7, 21 ja

25 nähtub selgelt, et EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Esemete olemasolule kambris viitab EIK reeglina siis, kui eelkirjeldatud jagamistehte tulemusel on tuvastatud, et isiklikku ruumi on alla 3 m2, ilmestamaks praktilist kitsikust.

5

23. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

24. Kohus nõustub vastustajaga, et siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK seisukohtadele, võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

25. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kaebaja kinnipidamisega Tallinna Vanglas riivatud kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt, et see oleks käsitatav kaebaja isikuõiguste rikkumisena RVastS § 9 lg 1 mõistes. Vastustaja ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud, kuna on järginud vaidlusalusel ajal kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna (2,5 m2) nõuet iga kinnipeetava kohta. Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu.

26. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 sätestab keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS § 123 lõikest 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

27. Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas, kaebaja sarnastes tingimustes. EIK leidis, et isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, tuleb pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni.

28. Kohus on seisukohal, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSkE § 6 lõikele 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis on see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka VangS § 41 lgga 1.

6

29. Kohus leiab, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Siiski pole tegemist ruumiga, mis oleks kasutatav väljaspool selle otstarvet, mistõttu oleks selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega. Kohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjas Tunis vs Eesti (p 11), kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast.

30. Vastustaja leiab, et ei ole süüliselt rikkunud kaebaja õigusi, sest kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Kohus möönab, et vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja ei oleks käitunud kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt.

31. Riigikohus on sedastanud: „Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.“ (RKHK

10. septembri 2009 otsus, p 9).

32. Ka käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. EIK on järjepidevalt (nt 11.02.2010 otsuse asjas Salakhutdinov vs Venemaa punktis 66 selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK artikli 3 rikkumine. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.

33. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal 17.04.2012 kuni 31.10.2012 isikliku ruumi vähesusest tekkinud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9 lõikele 1.

34. Kaebaja on taotlenud 15 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud ööpäeva eest. Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas 126 päeva olukorras, kus puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit, v.a arvatud üks tund päevas värskes õhus viibimise ajal; kaebaja oli vähemalt 126 päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m2; ülejäänud ajal oli kaebaja paigutatud kambrisse, mis kohtade arvu järgi ei täitnud isikliku ruumi miinimumnõuet, kuid milles ei olnud maksimaalset võimalikku arvu kinnipeetavaid; vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi puudumise leevendamiseks (täiendav värskes õhus viibimine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse). Samuti peab kohus hüvitise määramisel silmas siseriiklikku kohtupraktikat kinnipeetavate alusetult kartserisse paigutamisel ja arestikambris kinnipidamisega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise asjades. Kohus arvestab ka seda, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust.

7

35. Eeltoodu alusel ja asjaolusid kogumis hinnates peab kohus kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks 1 260 eurot.

36. Vastuseks kaebaja väidetele hüvitise suuruse kohta märgib kohus, et hüvitise suuruse määramisel saab kohus eelkõige lähtuda Eestis kujunenud siseriiklikust kohtupraktikast arvestades ühiskonna jõukust. EIK on samuti aktsepteerinud võimalust, et siseriiklikud meetmed kahju hüvitamiseks ei küüni EIK poolt määratavate hüvitiste tasemele. Oluline on, et mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitiseks määratud summa oleks kohane hüvitis siseriiklikke olusid arvestades. Seetõttu ei ole käesolevas asjas määratav hüvitis vahetult tuletatav EIK poolt asjas Tunis vs Eesti määratud hüvitisest.

37. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tamara Hristoforova kohtunik

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 03. november 2015.a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 03.11.2015.a otsus. RESOLUTSIOON

1. Rahuldada mõlemad apellatsioonkaebused osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 03.09.2014. a otsuse resolutsiooni p 2.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 237 eurot.

3. Jätta apellatsioonkaebused ülejäänud osas rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 03.09.2014. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

4. Kanda kaebajale välja mõistetud summa Marianna Tuulik-Puuderi (Tuulik- Puuder) arveldusarvele nr EE042200221053050831.

5. Mõista Tallinna Vanglalt Eesti Vabriigi kasuks riigituludesse välja kaebaja esimese astme ja apellatsiooniastme menetluskulud summas 12,68 eurot. Jätta kaebaja menetluskulud ülejäänud osas Eesti Vabariigi kanda.