3-14-50954/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 2. september 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-50954 Haldusasi V.J. ja I.J. kaebus Harju maavanema 28. aprilli 2014 korralduse nr 1-1/893-k tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: V.J. Kaebaja: I.J. Kaebajate esindaja: v.adv Üllar Aedna Vastustaja: Harju maavanem Esindaja: Ahto Pahk Kolmas isik: Tallinna linn Esindaja: Külli Siim RESOLUTSIOON 1. Jätta V.J. ja I.J. kaebus rahuldamata. 2. Jätta kõigi menetlusosaliste kulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 2. oktoobril 2014 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

VAIDLUSTATUD HALDUSAKT 1. 28. aprilli 2014 korraldusega nr 1-1/893-k andis Harju maavanem maareformi seaduse (MaaRS) § 28 lg 1 p 1 alusel Tallinna linna munitsipaalomandisse Tallinnas Õismäe tee 1d asuva 861 m2 suuruse maatüki. Maatüki kasutusotstarbena on korralduses märgitud jalakäijate läbipääsu ala rajatiste teenindusmaa. Kõnealune maatükk jääb osaliselt õigusvastaselt

2 võõrandatud Otti II talumaa (endine kinnistu nr 20) piiridesse. Otti II õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes on omandireformi õigustatud subjektideks V.J. ja I.J. KAEBAJATE NÕUE JA PÕHJENDUSED 2. V.J. ja I.J. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Harju maavanema 28. aprilli 2014 korralduse nr 1-1/ 893-k tühistamist. Esiteks heidavad kaebajad ette, et maavanem ei taganud neile enne vaidlusaluse korralduse andmist ärakuulamisõigust ega kaasanud neid menetlusse, kuigi korraldus puudutab nende õigust õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisele. Kaebajate hinnangul on tegemist sedavõrd ulatusliku rikkumisena, millisel puhul ei saa eeldada, et see ei võinud haldusmenetluse tulemust sisuliselt mõjutada. Kaebajad ei nõustu maavanema poolt kohtumenetluses esitatud seisukohaga nagu oleks ärakuulamisõigus tagatud läbi võimaluse esitada arvamus Tallinna Linnavaraameti 31. mai 2012 kirja kohta. Kaebajad rõhutavad, et ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab seda, et huvitatud isiku kuulab ära menetlust läbi viiv haldusorgan. Lisaks märgivad kaebajad, et linnavaraameti eelnimetatud kiri on koostatud enne Tallinna linna poolt vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamist, seega enne asjassepuutuva haldusmenetluse algust. Sellele, et sisuliselt pole ärakuulamist toimunud, viitab kaebajate hinnangul ka see, et vaidlusaluses korralduses pole kaebajate seisukohti üldse kajastatud, sealhulgas neid, mille kaebajad esitasid vastuseks Tallinna Linnavaraameti 29. mai 2012 kirjale. 3. Teiseks toovad kaebajad välja, et vaidlusalusest korraldusest ei nähtu, milliste tõendite alusel on asutud seisukohale, et munitsipaalomandisse antud maal asuvad MaaRS § 6 lõigetes 3 ja 3¹ sätestatud tunnustele vastavad ehitised. Siinkohal viitavad kaebajad Harju Maavalitsuse 9. mai 2013 kirjale, kus maavanem märkis, et talle esitatud dokumentidest ei nähtu, et sel maal selliseid ehitisi asuks. Kaebajad leiavad, et maavanem on niisiis asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata jätnud. 4. Kolmandaks on kaebajad seisukohal, et vaidlusalune korraldus on nõuetekohaselt põhjendamata, sest sealt ei nähtu tuvastatud faktilised asjaolud ja nende alusel tehtud järeldused. Mis puudutab maavanema poolt kohtumenetluses esitatud selgitust, et vaidlusalusel maal ehitiste olemasolu tõendavad linnavalitsuse 6. detsembri 2013 kirjaga nr 2.2.-1/6488 esitatud tõendid, märgivad kaebajad, et need ei lükka ümber seda, et vaidlusaluses korralduses asjakohased põhjendused puuduvad. VASTUSTAJA SEISUKOHT 5. Harju maavanem peab kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Seoses vaidlusalusel maal ehitiste paiknemisega selgitab maavanem, et pärast seda, kui ta 9. mail 2013 munitsipaalomandisse taotletava maa suuruse ja piirid kooskõlastamata jättis, esitas Tallinna Linnavalitsus 6. detsembri 2013 kirjaga nr 2.2-1/6468 uuesti kooskõlastamiseks krundi piiride ettepaneku ja koos sellega ka dokumendid, millest nähtub, et rajatis, mille juurde maad munitsipaalomandisse taotletakse, kuulub Tallinna linnale ning vastab MaarS mõistes ehitisele sätestatud nõuetele. Siinkohal märgib vastustaja, et Vabariigi Valitsuse 2. juuni 2006 määruse nr

3 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ (edaspidi VVm 2006/133) § 4 kohaselt ei pea seda ettepanekut maa tagastamise õigustatud subjektidele tutvustama. 6. Vastustaja möönab, et kaebajaid ei teavitatud maa munitsipaalomandisse andmise korralduse vastuvõtmise kavatsusest, küll aga leiab, et see polnud vajalik, kuna kaebajad on juba niigi teadlikud maa munitsipaalomandisse andmise menetlusest, ka munitsipaalomandisse antava maa suurusest ja piiridest. Vastustaja viitab sellele, et Tallinna Linnavaraamet teatas kaebajatele selle maa munitsipaalomandisse taotlemise kavatsusest juba 31. mail 2012 kirjaga nr 2.2-1/4909. Vastustaja toob välja, et kaebajatel oli võimalus eelnimetatud kirja kohta esitada ka oma seisukoht, mida nad ka oma 29. juuni 2012 vastuskirjas tegid. Vastustaja selgitab, et kaebajate seisukoht oli maavanemale seega teada ning täiendav ärakuulamine ei olnud vajalik. TALLINNA LINNA SEISUKOHT 7. Kohtumenetlusse kolmanda isikuna kaasatud Tallinna linn peab kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Ärakuulamisõiguse osas viitab kolmas isik VVm 2006/133 §-le 5, mille kohaselt ei pea kohalik omavalitsus maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamise kavatsusest õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjekte teavitama, kui maad taotletakse munitsipaalomandisse MRS § 28 lg 1 p 1 alusel, nagu see vaidlusalusel juhul oli. Siiski, selgitab kolmas isik, teavitas Tallinna Linnavaraamet kaebajaid maa munitsipaalomandisse taotlemise kavatsusest 31. mai 2012 kirjaga nr 2.2-1/4909 ning kaebajad said selle kohta esitada ka oma seisukoha. Samuti toob kolmas isik välja, et linnavaraamet teavitas 11. aprillil 2013 kaebajaid sellest, et on esitanud maavanemale kooskõlastamiseks Õismäe tee 1d krundipiiri ettepaneku maa munitsipaalomandisse taotlemise eesmärgil (Lisa 3). 8. Kolmas isik ei pea põhjendatuks ka kaebajate etteheiteid seoses korralduse põhjendamispuudustega. Vaidlusalusel maal paiknevate ehitiste kohta selgitab kolmas isik, et Õismäe tee 1d maa-alal paikneb jalakäijate liiklusala, mis on ette nähtud juurdepääsuteeks Ehitajate tee 109 kauplus-teenindushoonele ja Ehitajate tee 109a administratiivhoonele, seal paiknevad ka neli tänavavalgustit, paekivist müüritisega ümbritsetud madalhaljastus ja infotahvel. Kolmas isik selgitab, et Õismäe tee 1d paiknev jalakäijate ala on kantud riiklikusse ehitusregistrisse, kood 220688212 ja nimetatud rajatise omanikuks on riikliku ehitisregistri kohaselt Tallinna linn. Kolmas isik on ka seisukohal, et Õismäe tee 1d asuva rajatise omandikuuluvusest, samuti rajatise kandmisest riiklikusse ehitisregistrisse olid teadlikud ka kaebajad, kuna vastavad dokumendid on linnavaraamet väljastanud neile vastusena nende 26. veebruari 2014 ja 6. märtsi 2014 teabenõuetele. Kolmas isik leiab, et asjaolud, mille alusel vaidlustatud korraldus on antud, on kontrollitavad ning õigesti tuvastatud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 9. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leian et kaebus tuleb rahuldamata jätta. Maavanem on kokkuvõttes teinud asjas õige ja maa munitsipaalomandisse andmise toimikusse kogutud tõenditele tugineva ainuvõimaliku otsuse. Kaeabajate etteheide, et maavanema otsuses esitatud põhjendused on ebapiisavad, on iseenesest kohane, ent see ei saa antud juhul olla otsuse tühistamise aluseks, kuna asja uuel läbi

4 vaatamisel tuleks maavanemal teha samasisuline otsus, ilma et tal oleks võimalik lahendada küsimus materiaalses mõttes kuidagi teistmoodi. 10. MaaRS § 28 lg 1 p 1 kohaselt antakse munitsipaalomandisse munitsipaalomandis olevate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa. MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt sellist maad õigustatud subjektile ei tagastata. Märkimisväärset kaalutlusõigust maavanemal MaaRS § 28 lg 1 p 1 alusel maa munitsipaalomandisse taotlemise korral seejuures ei ole. Maavanem ei saa hinnata maa munitsipaalomandisse andmise otstarbekust, selle maa vajalikkust kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmisega ega muud sarnast. Hindamisruum piirneb üksnes küsimusega, kas taotletav maa, mis ei jää otseselt hoonete ja rajatiste alla, on käsitatav ehitisi teenindava maana. Muus osas peab maavanem tegema otsuse lähtudes faktist, et maal asub kohaliku omavalitsuse omandis olev hoone või rajatis. See, kas selliseid ehitisi vaidlusalusel maatükil asub, on ka käesoleva asja põhiküsimus. Maa munitsipaalomandisse andmise toimikus olevate dokumentide ning Tallinna linna poolt esitatud selgituste valguses tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. 11. Antud maa munitsipaalomandisse andmist õigustavate rajatistena tuleb igal juhul käsitada osaliselt asfaltkattega ning osaliselt betoonplaatidega kaetud väljakut, mis hõlmab kogu vaidlusaluse maatüki selle osa, mis jääb endise Otti II talumaa piiridesse ning sellele rajatud paekivimüüritisi. Selliste rajatiste asumist munitsipaalomandisse taotletud maatükil on Tallinna linn kinnitanud maavanemale 6. detsembril 2013 saadetud selgitavas kirjas nr 2.2-1/6468, mis sisaldub ka maa munitsipaalomandisse andmise toimikus. Kaebajad ei ole ka kohtumenetluses väitnud, et selliseid rajatisi sel maatükil ei asu. Kui võrrelda munitsipaalomandisse taotletava maa asendiplaanil näidatud maatüki asukohta avalikult kättesaadava kaardirakenduse Google Maps Street View fotomaterjaliga vastavast kohast, nähtub samuti, et tegu on olemasolevate hoonete vahele jääva maatükiga, mis on fotolt nähtuvalt kaetud valdavalt asfaldiga ning millele on püstitatud kivimüüritis. Tegemist on avalikult kasutatava territooriumiga ning igaühel on võimalik veenduda, et reaalne olukord kohapeal tõepoolest sellele kirjeldusele ja eelnimetatud fotomaterjalile vastab. Kahtluseta on asfaltkate ning kivimüüritised loodud inimtegevuse tulemusena ning maapinnaga püsivalt ühendatud, vastates seega ehitusseaduse § 2 lõikes 3 ja MaaRS § 6 lõikes 3 sätestatud rajatise tunnustele. 12. Leian, et kirjeldatud rajatise näol ei saa tegemist olla MaarS § 6 lõikes 31 nimetatud tee või tehnorajatisega, mis võimaldab tagastatava maa otstarbekohast kasutamist. See osa vaidlusaluse otsusega munitsipaalomandisse antud maast, mis kuulus Otti II õigusvastaselt võõrandatud maa koosseisu, on täielikult seal asuva rajatisega (asfalt- ja kivikattega väljak) kaetud. Sellise maatükil ei saa olla mistahes otstarbekohast kasutust, mis erineks seal asuva rajatise omast. Maapinnal paiknevate teede osas kuulub MaarS § 6 lg 31 esimene lause kohaldamisele näiteks siis, kui tagastatavat maad läbib tee ning tagastatava maa kui terviku otstarbekohane kasutus on võimalik vaatamata selle tee olemasolule. Samuti kuulub eeltoodud norm kohaldamisele tehnovõrkude- ja rajatiste puhul, mis paiknevad kas maa sees või maapinna kohal ning mis samuti võimaldavad maatüki kasutamist otstarbel, mis ei ole seotud kõnealuse rajatisega. Selle normi kohaldamine ei ole võimalik maatüki osas, mis on täies ulatuses kaetud maapinnal paikneva rajatisega. Samuti pole mistahes alust arvata, et tegu oleks lagunenud,

5 kasutusest väljalangenud või ümbrust tunduvalt kahjustava ehitisega MaarS § 6 lg 31 teise lause tähenduses. Sellele normile vastab rajatis siis, kui seda ei kasutata ega ole võimalik kasutada otstarbel, milleks see rajatud on. Vaidlusalune väljak on eeskätt rajatud juurdepääsuteena Ehitajate tee 109 ja 109a aadresse kandvate avaliku funktsiooniga hoonetele, sel eesmärgil tema kasutamine on võimalik. Seda väljakut mööda on jalakäijatel võimalik liikuda ning seal viibida. Seega on rajatis kasutatav eesmärgil, milleks see rajatud on. Sisuliselt on tegemist tänavarajatistega – teega ning kujunduselemendina rajatud kivimüüridega. Kuivõrd need ehitati välja osana terviklikust avalikuks kasutuseks mõeldud hoonete (kauplus, teenindushoone, haldushoone) kompleksist, ei ole neid rajatisi arusaadavalt formaalselt käsitatud tänavana, kuigi funktsionaalselt nad seda eesmärki täidavad ja on kogu aeg ka täitnud. See selgitab ka seda, miks kõnealust maad ei taotletud munitsipaalomandisse Õismäe tee 109 või Õismäe tee 107 teenindusmaana. Usutav ja loogiline on Tallinna linna seletus, et kuivõrd sellele maale rajatud väljaku kaudu toimub juurdepääs Ehitajate tee 109 asuvas hoones paiknevatele äripindadele ning Ehitajate tee 109a asuvale administratiivhoonele, käsitab linn seda samaväärselt tänavatega. 13. Maa munitsipaalomandisse andmise toimiku materjalid kinnitavad kõnealuse rajatise püstitamist õiguslikul alusel ja selle kuulumist Tallinna linnale. Kõnealusesse kohta kõvakattega väljaku seal ning käesoleval ajal olemas olevate kivimüüritustega põhimõtteliselt sarnaste objektide rajamine on ette nähtud 1986. aastal RPI Eesti Projekt koostatud projektilt nr TB- 1727-86. Tallinna linna väidet, et kõnealused rajatised on püstitatud osana terviklikust hoonetekompleksist, kinnitavad ka Tallinna linna RSN TK 23. jaanuari 1987 otsus nr 24, 5. mail 1988 koostatud maa looduses eraldamise akt ning Ehitajate tee 107, 107b, 109, 109a, 109b ehituskrundi plaan (töö nr R-52-88). Neilt dokumentidelt nähtub, et käesolevas asjas vaidluse all olev maatükk jääb Väike-Õismäe Elamuekspluatatsiooni Valitsusele keskuse laiendamiseks antud maaeralduse piiridesse ning praegune asfalt-kivikattega väljak ja seal asuvad kivimüüritised on rajatud osana sellele maale rajatud hoonestusest. 19. mail 1992 koostatud riigivara munitsipaalomandusse andmise akt nr 20/078 kinnitab, et Väike-Õismäe Elamuekspluatatsiooni Valitsuse vara anti üle Tallinna linna omandisse. Vastava vara hulka kuulunud majade nimekirjas on ka hooned aadressidega Ehitajate tee 107, Ehitajate tee 109 ning Ehitajate tee 109a. Tegemist on hoonetega, mille vahele jääb vaidlusalune väljak. Kõnealust väljakut ei ole eraldi rajatisena vara nimekirjas esitatud, sest tegemist on majade nimekirjaga, kuhu arusaadavalt kanti üksnes hooned. Juba eeltoodud asjaolust, et kõnealune väljak rajati osana terviklikust hoonetekompleksist ning et riigi vara munitsipaalomandusse andmise akti kohaselt on Tallinna linnale üle antud Õismäe EEV vara, sh eelnimetatud hoonetekompleks, on ainuvõimalik järeldada, et Tallinna linna omandis on ka kõnealused rajatised. 14. Seega asuvad vaidlusalusel maal Tallinna linna omandis olevad rajatised ning selle maa munitsipaalomandisse andmine on lõppkokkuvõttes ainuõige. Möönan, et maavanema otsuses välja toodud põhjendused on esitatud puudulikult. Kaebajad heidavad maavanemale õigesti ette, et otsusest ei selgu, millised ehitised kõnealusel maal paiknevad. See selgub küll maa munitsipaalomandisse andmise toimikust, millele otsuses viidatakse, ent vastav selgitus peaks sisalduma haldusaktis. Otsusest endast peaks olema näha, millised asjaolud ning milliste tõendite alusel on otsustaja tuvastanud. See põhjendamispuudus ei tingi siiski antud juhul

6 otsuse tühistamist. Otsuse õiguspärasus on otsuses nimetatud maa munitsipaalomandisse andmise toimiku materjalide põhjal kontrollitav. Maavanema otsuse tühistamise korral tuleks maavanemal samasisuline otsus uuesti teha. Võimalust, et kõnealust maad munitsipaalomandisse ei anta ning et sellele maale jääv Otti II õigusvastaselt võõrandatud maa osa kaebajatele tagastatakse, ei ole. Seega on põhjendamispuuduse näol antud juhul tegemist vormiveaga, mis HMS § 58 kohaselt ei too kaasa otsuse tühistamist. 15. Ka see, et maavanem ei andnud enne vaidlusaluse korralduse andmist kaebajatele võimalust esitada asja kohta oma seisukohti, ei saa antud juhul tingida otsuse tühistamist. Nagu juba eelpool märgitud, ei ole maavanemal MRS § 28 lg 1 p 1 alusel maa munitsipaalomandisse taotlemise korral kaalutlusõigust. Munitsipaalomandis oleva rajatise olemasolu tingib vääramatult maa munitsipaalomandisse andmise. Haldusmenetluse seaduse §-s 40 sätestatud ärakuulamisõiguse eesmärk on selgitada välja tehtava otsusega puudutatud isikute arvamused ja huvid. Eeskätt on see oluline kaalutlusõiguse alusel tehtavate otsuste puhul. Just kaalutlusõiguse alusel otsustamise menetluses ärakuulamisõiguse rikkumist on kohtupraktikas peetud sedavõrd oluliseks rikkumiseks, mis toob kaasa akti tühistamise. See on tingitud sellest, et kaalutlusõigust ei saa ka vaidlust lahendav kohus teostada pädeva haldusorgani eest ning haldusorgan ei saa kaalutlusi esitada tagantjärele. Seega, mida suurem on haldusorgani kaalutlusõigus, seda olulisem on otsusega puudutatud isikute ära kuulamine. Käesoleval juhul ei olnud maavanemal sellist kaalutlusõigust, mille teostamiseks oleks kaebajate arvamus olnud tingimata vaja ära kuulata. Kaebajate võimalus enne otsust maavanemale oma seisukoht esitada, ei oleks saanud lõppkokkuvõttes otsust muuta. Niisiis ei saanud ärakuulamisõiguse võimalik rikkumine tingida vale otsuse tegemist. 16. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebajate kahjuks. Kuivõrd vastustaja ja kolmas isik ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad kõigi menetlusosaliste kulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik