1-14-4809/37 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

2.september 2014.a. , Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-14-4809

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Meelika Aava, Urmas Reinola

Kriminaalasi

Lilia Krupenko süüdistusese KarS § 184 lg 2 p.2 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu otsus 21.juulist 2014.a.

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav Lilia Krupenko ja prokurör Mariana London

Süüdistatav

Lilia Krupenko (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses)

Kaitsja

Prokurör

Advokaat Karine Nersesjan

Mariana London

RESOLUTSIOON

1) Harju Maakohtu otsus 21.juulist 2014.a. Lilia

Krupenko suhtes tühistada osaliselt ja nimelt osas,

millega

jäeti

rahuldamata

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri taotlus konfiskeerida Lilia

Krupenko´lt kohtueelse uurimise käigus tema

valdusest leitud ja ära võetud ning Harju Maakohtu

30.04.2014.a

määrusega

arestitud

sularaha

kogusummas 690.- (kuusada üheksakümmend)

eurot, milline on kantud PPA tagatiskontole ja

otsustati

kohtuotsuse

jõustumisel

tagastada

märgitud rahasumma Lilia Krupenkole või tema

poolt volitatud isikule.

2) Teha nimetatud osas uus o t s u s, millega

konfiskeerida 83² lg 1 alusel Lilia Krupenko´le

kuuluv sularaha kogusummas 690,00 eurot, mis on

Harju Maakohtu 30.04.2014.a määrusega arestitud

ja kantud PPA tagatiskontole.

3) Muuta

kohtuotsuse

põhiosa

ja

asendada

põhjendused KarS § 58 p.1 osas käesoleva otsuse

põhjendustega selles osas.

4) Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Süüdistatava apellatsioon jätta rahuldamata, prokuröri

apellatsioon rahuldada.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist

tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest.

Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda.

Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale

võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 21.juuli 2014.a. otsusega süüdi tunnistada Lilia Krupenko

KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja karistada teda vangistusega 4 (neli) aastat ja 6 (kuus)

kuud. KarS § 65 lg 2 ja KarS § 74 lg 5 alusel mõistes liitkaristust mitme kohtuotsuse

järgi suurendada Lilia Krupenkole käesoleva otsusega mõistetud karistust temale

eelmise s.o Harju Maakohtu 08.03.2011.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata

osa s.o 2 aasta, 11 kuu ja 29 päeva vangistuse võrra ning mõista Lilia Krupenkole

lõplikuks liitkaristuseks 7 (seitse) aastat, 5 (viis) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa)

päeva vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvestada Lilia Krupenko karistuse kandmise aja algust tema

kahtlustatavana kinnipidamise päevast s.o alates 11. detsembrist 2013.a.

Lilia Krupenko suhtes valitud tõkend – vahistamine – jätta muutmata kuni kohtuotsuse

jõustumiseni, seejärel tühistada.

Jätta rahuldamata Põhja Ringkonnaprokuratuuri taotlus konfiskeerida Lilia Krupenko´lt

kohtueelse uurimise käigus tema valdusest leitud ja ära võetud ning Harju Maakohtu

30.04.2014.a

määrusega

arestitud

sularaha

kogusummas

690.-

(kuusada

üheksakümmend) eurot, milline on kantud PPA tagatiskontole. Kohtuotsuse

jõustumisel tagastada märgitud rahasumma Lilia Krupenkole või tema poolt volitatud

isikule.

KrMS § 173 lg 1 - 4 ja § 175 lg 1 p 3, 4 ja 9 ja § 179 lg 1 p 1 alusel Lilia Krupenkolt

välja mõista riigituludesse menetluskuluna:

•

sundraha summas 887,50.- eurot;

•

kaitsjatasu kohtueelsel ja kohtulikul uurimisel õigusabiteenuse osutamise eest

summas 936.- eurot;

•

ekspertiisitasu narkootilise aine ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 13E-AN1527)

teostamise eest summas 336.- eurot;

•

ekspertiisitasu DNA ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 13E-GE1475) eest summas

399.- eurot;

KrMS § 180 lg 3 alusel määrata, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates.

Lilia Krupenko mõisteti süüdi selles, et tema isikuna, kes mõisteti Harju Maakohtu

08.03.2011.a otsusega nr 1-11-2857 süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemises, ebaseaduslikult omandas uuesti eeluurimisel täpselt

tuvastamata isikult, kohas ja ajal, kuid enne 11.12.2013.a suures koguses narkootilist

ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit kokku massiga 0,269 grammi (puhtal kujul 16,7

milligrammi fentanüüli), s.o rohkem kui kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks

vajaliku mõjudoosi ulatuses.

Nimetatud narkootilisest ainest osa, narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit

kogumassiga 0,19 grammi (puhtal kujul 11 milligrammi fentanüüli) hoidis Lilia

Krupenko ebaseaduslikult enda valduses kuni 11.12.2013 a kellani 11.55, mil ta

Tallinnas xxxxxxxxx xxx xx maja ees kahtlustatavana kinni peeti ja osundatud

narkootiline aine politseitöötajate poolt tema valdusest leiti ja ära võeti.

Nimetatud narkootilisest ainest ülejäänud osa, narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat

pulbrit kogumassiga 0,079 grammi (puhtal kujul 5,7 milligrammi fentanüüli), hoidis Lilia

Krupenko ebaseaduslikult enda elukohas Tallinnas aadressil XXXXXXXX XXX XXX-

XXX kuni 11.12.2013 a kellani 19.55, mil osundatud narkootiline aine tema elukohas

teostatud läbiotsimise käigus politseitöötajate poolt leiti ja ära võeti.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Prokurör vaidlustab apellatsioonis maakohtuotsust karistust raskendava asjaolu

puudumise ja vara tagastamise osas ning taotleb selles osas uue otsuse tegemist,

kuivõrd on tuvastatud, et Lilia Krupenko karistust raskendava asjaoluna esines

omakasu motiiv, jättes karistuse muutmata. Samuti kohaldada KarS § 83² lg 1 alusel

Lilia Krupenko kahtlustatavana kinnipidamisel ja tema elukohas teostatud läbiotsimisel

leitud ja äravõetud sularaha kogusummas 690,00 konfiskeerimist.

Apellatsiooni põhjendused on järgmised:

Kohus leidis ebaõigesti, et Lilia Krupenko tegevuses ei esine karistust raskendava

asjaoluna omakasu motiivi KarS § 58 p 1 tähenduses. Prokuratuur leiab, et kuivõrd

KarS § 184 süüteokoosseisu tunnuseks ei ole omakasu motiiv, siis ei eelda KarS § 58

p 1 mõttes omakasu motiivi tuvastamine, et süüdistatavale oleks eelnevalt esitatud

süüdistus narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises edasiandmise eesmärgil.

Seejuures ei ole omakasu motiivi kui raskendava asjaolu tuvastamisel oluline, kas isik

ka tegelikult omakasu sai. Narkootilisi aineid võib omakasu eesmärgil ka omandada ja

vallata. Seetõttu on ebaõige kohtu seisukoht, mille kohaselt võimaldaks Lilia

Krupenko´le narkootiliste ainete vahendamise või veo etteheitmine teha kohtul ühese

järelduse sellest, et süüdistatav tegutses kuritegu toime pannes omakasu eesmärgil.

Nii näiteks võib narkootilist ainet ebaseaduslikult vedada isiklikuks tarbeks ja mitte

omakasu eesmärgil.

Prokuratuur nõustub, et pelgalt asjaolu, et süüdistatav ebaseaduslikult omandas ja

valdas suures koguses narkootilist ainet, ei anna veel alust asuda seisukohale, et teo

toimepanija eesmärk oli selle arvelt ka tulu või omakasu teenida. Kogutud tõenditest

nähtuvalt käitles süüdistatav aga kokku ca 128 üksikdoosi narkootilist ainet, tema

valdusest võeti ära narkootiliste ainete käitlemisvahendeid (18 valmislõigatud

fooliumtükki, 38 minigrip kilekotti), suur summa sularaha, kinnipidamise hetkel Lilia

Krupenko ei töötanud ega omanud Maksu-ja Tolliameti andmetel arvestatavaid

sissetulekuid.

Leitud ja äravõetud narkootilise aine kogus ja koostis, ent ka pakendamisviis ning suur

kogus sularaha, aga kaudselt ka teadmine, et Lilia Krupenko, kelle ülalpidamisel on

alaealine laps, ei töötanud ega omanud arvestatavaid sissetulekuid, kinnitavad

kogumis üheselt, et ta käitles narkootilist ainet edasimüümise eesmärgil. Seejuures

vähem kui miinimumpalga ulatuses sissetulekuid saav Lilia Krupenko kulutas

igapäevaselt üle 50 euro narkootilise aine fentanüüli omandamisele. Kogutud

tõenditest nähtuvalt on prokuratuuri hinnangul piisavalt tõendatud, et Lilia Krupenko

käitles narkootilist ainet edasimüümise eesmärgil. Seda toetab kaudselt ka fakt, et Lilia

Krupenko on eelnevalt sama narkootilise aine- fentanüüli isikute grupis ebaseadusliku

edasimüümise eest kriminaalkorras süüdi mõistetud.

Eelneva alusel on prokuratuur seisukohal, et Lilia Krupenko karistust raskendavaks

asjaoluks on omakasu motiiv KarS § 58 p 1 tähenduses.

Kohtuotsusega jäeti rahuldamata Põhja Ringkonnaprokuratuuri taotlus KarS § 83² lg 1

alusel konfiskeerida Lilia Krupenko´le kuuluv sularaha kogusummas 690,00 eurot

alljärgnevatel põhjustel.

Maakohus leidis, et Lilia Krupenko´le esitatud süüdistusest ei nähtu, et talle oleks

etteheidetud narkootiliste ainete müümist, edasiandmist, vahendamist, vedu, mille

kaudu oleks süüdistataval olnud võimalus teenida kuritegelikku tulu. KarS § 83² lg 1

alusel laiendatud konfiskeerimise eelduseks ei ole aga süüdistatavale sellise kuriteo

etteheitmine, mille kaudu on süüdistataval võimalus teenida kuritegelikku tulu.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on 15. märtsi 2011. a otsuses nr 3-1-1-4-11 selgitanud,

et kõnealuse sätte mõttes ei ole nõutav, et kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimine

saaks järgneda üksnes omakasulise kuriteo toimepanemisele.

Kohtu hinnangul ei leidnud tuvastamist, et süüdistatav, omandades ja vallates suures

koguses narkootilist ainet, oleks saanud kuritegelikku tulu s.t, et arestitud sularaha

summas 690,00 euro näol oleks tegemist KarS § 83² lg 1 mõttes varaga, mis on

saadud kuriteo toimepanemise tulemusel. Kohus küll tõdes, et süüdistatava legaalse

sissetuleku ja tema varandusliku olukorra vahel esineb põhjendamatu erinevus, kuid

kohtu hinnangul ei leidnud tõendamist fakt, et süüdistatava vara päritolu on

ebaseaduslik.

KarS § 83² lg 1 kohaldamisel ei ole aga vaja tõendada, et vara on saadud just selle

kuriteoga, milles isik süüdi mõistetakse ning kohustus tõendada vara päritolu

õiguspärasust lasub süüdistataval. Riigikohtu kriminaalkolleegium on eelviidatud

otsuses nr 3-1-1-4-11 selgitanud, et KarS § 83² lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude

kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo

toimepanemise tulemusena. Riigikohus on otsuses 3-1-1-38-11 selgitanud, et

kriminaaltulu

laiendatud

konfiskeerimise

korral

kehtib

ümberpööratud

tõendamiskoormis, sest KarS § 83² lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldata

konfiskeerimist varale, mille suhtes isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt

saadud vahendite arvel. Eeltooduga seonduvalt on ebaõige ja meelevaldne kohtu

seisukoht, millega kohus ei välistanud olukorda, et süüdistatavale andis arestitud vara

viimase ema igapäevaeluga toimetulekuks, kuivõrd tegemist oli Lilia Krupenko

paljasõnalise väitega, mille tõendamiseks ühtegi tõendit ei esitatud.

Lilia Krupenko´l ei olnud kuni kinnipidamiseni töökohta ega arvestatavat ametlikku

sissetulekut (ca 196 eurot kuus). Samuti mõisteti Lilia Krupenko süüdi sellise kuriteo

toimepanemise eest, mille olemuseks on vaieldamatult kriminaaltulu teenimine ja teda

karistati üle kolme aasta pikkuse vangistusega.

Süüdistatava legaalse sissetuleku ja tema varandusliku olukorra vahel esines

põhjendamatu erinevus, mida tõdes ka maakohus. Prokuratuur on seisukohal, et

kogutud tõendid kogumis ja Lilia Krupenko valdusest leitud ja ära võetud narkootilise

aine kogus osundavad üheselt sellele, et tegemist oli edasimüügi eesmärgil

omandatud ainega ja sularaha näol narkootikumide ebaseaduslikust müügist teenitud

kriminaaltuluga. Nimelt puudus Lilia Krupenko´l kogutud tõenditest nähtuvalt töökoht

ja arvestatav ametlik sissetulek, mille arvelt olmekulutuste, alaealise ülalpeetava ja

enda igapäevaseks vajaduseks narkootilise aine fentanüüli ostmise kõrvalt olulisi

sääste koguda.

Ometigi leiti ja võeti Lilia Krupenko valdusest ära kokku 10 fooliumvoldikusse

valmispakendatud narkootilist ainet fentanüüli, narkootiliste ainete käitlemisvahendid

ja sularaha summas 690,00 eurot, mis kokku moodustab pea poole tema terve eelmise

aasta sissetulekust, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et Lilia Krupenko valdusest leitud

sularaha näol oleks tegemist legaalsel teel saadud varaga. Süüdistatava

paljasõnalisest väitest, et kinnipidamisel äravõetud sularaha oli talle andnud ema ning

läbiotsimisel äravõetud raha oli aasta jooksul kogutud säästud, ei saa teha ühest ja

usaldusväärset järeldust selle kohta, et sularaha näol ei ole tegemist kuritegelikul teel

saadud varaga. Kuivõrd süüdistatav ei ole esitanud tõendeid, mille pinnalt saaks

üheselt järeldada, et tema valdusest leitud ja äravõetud sularaha oleks saadud

legaalsel teel, siis ei ole Lilia Krupenko ümber lükanud eeldust, et osundatud sularaha

näol on tegemist kriminaaltuluga.

Eelnevat kogumis arvestades on apellant seisukohal, et esimese astme kohus on

kohtuotsust tehes kohaldanud ebaõigelt materiaalõigust KrMS § 338 p.2 tähenduses.

Süüdistatav vaidlustab esitatud kaebuses temalt menetluskulude väljamõistmist ja

taotleb selles osas maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsusega menetluskulud,

kas osaliselt või täielikult jätta riigi kanda. Ta märgib, et vajadus DNA ekspertiisiks

puudus kuna sama ekspertiis tehti eelmises kriminaalasjas 2011.a. ning tema DNA oli

registris olemas. Tal ei ole võimalik maksta menetluskulusid ja seda ka temale

tagastatud 690 euro ulatuses, sest selle raha peab ta andma emale, kelle ülalpidamisel

on tema laps. Mingit vara tal samuti ei ole.

Tallinna Ringkonnakohtu 18.augusti 2014.a. määrusega määrati kriminaalasi

apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele

anti enda seisukohtade esitamiseks aega 26.augustini 2014.a.

Määratud tähtajaks esitas seisukohad kirjalikult prokurör.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

Puutuvalt kõnealuses kriminaalasjas määratud ja teostatud narkootilise aine ja DNA

ekspertiisidega märgib prokuratuur, et Riigikohus on osundanud, et prokuratuuril ja

uurimisasutustel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada,

kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Samas lahendis on

märgitud, et vaid teatud erandjuhtudel võib ekspertiisikulud jätta süüdistatavalt välja

mõistmata. Näiteks kui määratud ekspertiis ei saa ilmselgelt aidata kaasa

kriminaalasja lahendamisele, ei ole ekspertiis teostatud tõendamisvajadusest

lähtudes, nagu näeb ette KrMS § 105 lg 1, ja sellise ekspertiisi tegemise kulude

väljamõistmine süüdistatavalt ei ole põhjendatud. (Riigikohtu määrus nr 3-1-1-120-12).

Prokuratuur leiab, et nii DNA kui ka narkootilise aine ekspertiis teostati vahetult

tõendamisvajadusest lähtuvalt ning nõustub maakohtuga, et kuivõrd nii narkootilise

aine kui DNA ekspertiis olid seotud Lilia Krupenko süü tuvastamisega, kuuluvad

ekspertiisikulud Lilia Krupenko´lt väljamõistmisele. Seejuures on asjakohatu Lilia

Krupeko seisukoht, et kuivõrd tema bioloogiline materjal oli riiklikus DNA registris juba

olemas, siis ei olnud kõnealuses kriminaalasjas vajadust uuesti DNA ekspertiisi

määrata.

Mis puudutab Lilia Krupenko´lt väljamõistetud menetluskulude osaliselt või täielikult

riigi kanda jätmist, siis peab seadusest tulenevate menetluskulude suuruse

vähendamise ja riigi kanda jätmise otsustus tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele

ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Riigikohus on lahendis 3-1-

1-105-12 selgitanud, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude

tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid

tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist.

Lilia Krupenko ei esitanud kohtumenetluse käigus taotlust ega tõendeid enda

maksejõuetuse kohta ning prokuratuur nõustub maakohtuga, et kuigi leidis

tuvastamist, et Lilia Krupenko ei tööta ja tema ülalpidamisel on 4 aastane laps, ei ole

antud asjaolud piisavaks asumaks seisukohale, et Lilia Krupenko on sellises varalises

seisundis, mis ei võimalda tal KrMS § 180 lg-st 1 tulenevat kohutust täita. Kuivõrd

erandlikke asjaolusid, mille alusel Lilia Krupenko´t menetluskulude tasumisest

vabastada, ei esine, on maakohus prokuratuuri hinnangul põhjendatult Lilia

Krupenko´lt menetluskulud KrMS § 180 lg 1 alusel täies ulatuses välja mõistnud.

Lilia Krupenko võimaliku varatuse küsimuses ei saa mööda vaadata ka asjaolust, et ta

mõisteti süüdi suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus omandamises, milline

kuritegu eeldab rahaliste vahendite olemasolu ja see tegur annab alust järeldada, et

tema varaline seisund võimaldab tal ositi tasuda menetluskulusid. Seejuures asjaolu,

et Lilia Krupenko põhjustas ise enda kuritegeliku käitumisega menetluskulude

tekkimise ja peab kandma vanglakaristust, ei saa olla menetluskulude riigi kanda

jätmise aluseks. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-105-12 selgitanud, et kuigi tööhõive

vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa a priori välistada, et süüdistataval osutub

võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Seejuures on kohus pidanud

põhjendatuks

pikendada

Lilia

Krupenko´le

kohtuotsusega

menetluskulude

vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega seaduses sätestatud maksimaalseks

tähtajaks.

Tähelepanuta ei saa jätta Lilia Krupenko apellatsioonis esitatud väidet, mille kohaselt

kuulub kohtueelses menetluses arestitud raha summas 690 eurot tema emale.

Eeluurimisel, 11.12.2013 a kahtlustatavana ülekuulamisel väitis Lilia Krupenko, et

tema kinnipidamisel ära võetud sularaha 85 eurot andis talle jõulukingiks tema ema.

23.05.2014 a Tallinna Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses väitis Lilia

Krupenko, et tema kinnipidamisel ning elukoha läbiotsimisel leitud sularaha näol on

tegemist pensioni ja lastetoetustega. 21.07.2014 a maakohtus toimunud istungil

selgitas Lilia Krupenko, et kinnipidamisel äravõetud sularaha oli talle andnud ema ning

läbiotsimisel äravõetud raha oli aasta jooksul kogutud säästud, mitte aga üksnes tema

emale kuuluv raha. Seega on Lilia Krupenko selgitused arestitud sularaha osas

vastuolulised ning olnud ajas muutuvad.

Prokuratuur on seisukohal, et Lilia Krupenko valdusest äravõetud sularaha summas

690 eurot näol on tegemist kriminaaltuluga ning põhjendused ja taotlus nimetatud

sularaha konfiskeerimiseks KarS § 83² lg 1 alusel on esitatud 24.07.2014 a

apellatsioonis.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega

ja

apellatsioonimenetluses

esitatud

prokuröri

kirjalike

seisukohtadega,

tuli

alljärgnevatele järeldustele.

1) KarS §-s 58 p.1 ettenähtud omakasu motiivi esinemine L.Krupenko käitumises.

Maakohus ei nõustunud prokuröri poolt avaldatud seisukohaga selles, et Lilia

Krupenko karistust raskendava asjaoluna tuleks arvestada omakasu motiivi KarS § 58

p 1 tähenduses. Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei nähtu Lilia Krupenkole esitatud

süüdistusest, et isikule oleks etteheidetud seda, et tema suures koguses

ebaseaduslikult narkootilise aine – fentanüüli omandamise ja valdamisega oleks

saanud mingisugust omakasu. Süüdistatavale ei ole ette heidetud tema valdusest

leitud ja ära võetud narkootiliste ainete käitlemist edasiandmise eesmärgil, samuti ei

süüdistata teda narkootiliste ainete vahendamises või veos, millisel juhul oleks kohtul

võimalik teha ühest järeldust sellest, et süüdistatav tegutses kuritegu toime pannes

omakasu eesmärgil. Kohtule ei ole esitatud ühtegi sellekohast tõendit ning pelgalt

asjaolu, et süüdistatav omandas ja valdas ebaseaduslikult suures koguse narkootilist

ainet ei anna veel aluse asuda seisukohale, et teo toimepanija eesmärk oli suures

koguses narkootilise aine valdamise ja omandamisega teenida selle arvelt ka tulu või

omakasu.

Prokuratuur leiab, et kuivõrd KarS § 184 süüteokoosseisu tunnuseks ei ole omakasu

motiiv, siis ei eelda KarS § 58 p 1 mõttes omakasu motiivi tuvastamine, et

süüdistatavale oleks eelnevalt esitatud süüdistus narkootilise aine ebaseaduslikus

käitlemises edasiandmise eesmärgil. Seejuures ei ole omakasu motiivi kui raskendava

asjaolu tuvastamisel oluline, kas isik ka tegelikult omakasu sai. Narkootilisi aineid võib

omakasu eesmärgil ka omandada ja vallata.

Kohtukolleegium leiab, et maakohtu seisukoht vaidlustatud küsimuses ei ole õige.

Kuigi maakohtu arutlus on arusaadav ja ka loogiline, ei ole see kooskõlas Riigikohtu

poolt samas küsimuses väljendatud seisukohaga. Riigikohus on nimelt otsuses 3-1-1-

114-13, milles oli käsitletud sisuliselt sarnast süüdistust e. narkootikumide

ebaseaduslik omandamine, valdamine, pakendamine ning samuti ilma edasiandmise

eesmärgita , p.-s 13 selgitanud järgmist: kolleegium peab vajalikuks vastata RV kaitsja

seisukohale, mille kohaselt arvestas maakohus karistuse mõistmisel alusetult

raskendava asjaoluna omakasu motiivi, kuivõrd süüdistust narkootilise aine

edasiandmises RVle esitatud ei olnud. Riigikohus selgitab, et omakasu motiivi

arvestamine oleks KarS §-s 59 sätestatud karistust kergendava ja raskendava asjaolu

korduva arvestamise keelu kohaselt välistatud juhul, kui seda oleks seaduses

kirjeldatud süüteokoosseisu tunnusena. Käesoleval juhul kuriteo koosseis, milles

süüdistatavad on süüdi tunnistatud, omakasu motiivi ei hõlma ning seega puuduvad

takistused selle arvestamiseks karistuse mõistmisel. Omakasu motiivi arvestamine ei

oleks välistatud ka juhul, kui süüdistus oleks esitatud narkootilise aine edasiandmises.

Viimane ei ole samastatav tegutsemisega omakasu motiivil - narkootilise aine

edasiandmine võib toimuda ka tasuta ega pruugi seega olla seotud varalise kasu

saamisega. Omakasu motiiv iseloomustab toimepanija soovi saada mistahes ainelist

kasu. Seega tuli maakohtul omakasu motiivi kui karistust raskendava asjaolu

arvestamiseks tuvastada, et süüdistatavate tegevuse ajendiks (sõltumata sellest, kas

see tegelikkuses ka realiseerus) oli ainelise kasu saamine. Kohus luges selle

tõendatuks süüdistatavatelt leitud ja ära võetud narkootilise aine suure koguse

ning

legaalsete

sissetulekute

vähesusega.

Kolleegium

nõustub

selle

põhjendusega ja arvestab omakasu motiivi karistust raskendava asjaoluna ka

süüdistatavatele uue karistuse mõistmisel.

Seega arvestades just L.Krupenkolt äravõetud narkootilise aine suurt kogust ja

legaalsete sissetulekute puudumist samal ajal, nõustub kohtukolleegium prokuröriga,

et L.Krupenko käitles narkootilist ainet ebaseaduslikult omakasu motiivil ning see on

tema karistust raskendav asjaolu KarS prg. 58 p.1 tähenduses. Kuna apellatsioonis ei

taotleta karistuse raskendamist, siis muudab ringkonnakohus selles osas maakohtu

otsuse põhiosa ning asendab need käesoleva otsuse põhjendustega KrMS § 337 lg 1

p.3 alusel.

2) Konfiskeerimise osas.

Maakohus leidis, et Lilia Krupenko´le esitatud süüdistusest ei nähtu, et talle oleks

etteheidetud narkootiliste ainete müümist, edasiandmist, vahendamist, vedu, mille

kaudu oleks süüdistataval olnud võimalus teenida kuritegelikku tulu. Kohtu hinnangul

ei leidnud tuvastamist, et süüdistatav, omandades ja vallates suures koguses

narkootilist ainet, oleks saanud kuritegelikku tulu s.t, et arestitud sularaha summas

690,00 euro näol oleks tegemist KarS § 83² lg 1 mõttes varaga, mis on saadud kuriteo

toimepanemise tulemusel. Kohus küll tõdes, et süüdistatava legaalse sissetuleku ja

tema varandusliku olukorra vahel esineb põhjendamatu erinevus, kuid kohtu hinnangul

ei leidnud tõendamist fakt, et süüdistatava vara päritolu on ebaseaduslik. Kohtuliku

uurimise käigus on Lilia Krupenko selgitanud, et nii temalt kinnipidamisel kui ka

elukoha läbiotsimise käigus kriminaalasja menetlejate poolt leitud ja ära võetud

sularaha kogusumas 690 eurot kuulus temale endale, raha oli ta saanud ema käest,

osaliselt oli tegemist säästudega. Maakohus asus seisukohale, et käesoleval hetkel ei

ole välistatud ka olukord, et süüdistatavale andis arestitud vara tõepoolest viimase

ema igapäevaeluga toimetulekuks.

Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu sellise seisukohaga.

Prokurör taotles L.Krupenkolt äravõetud sularaha konfiskeerimist KarS § 83- 2 lg 1

alusel, mis võimaldab kohtul karistusseadustikus sätestatud juhtudel isiku

süüdimõistmisel ja karistamisel üle üheaastase või eluaegse vangistusega

konfiskeerida osa või kogu kuriteo toimepanija vara, kui see kuulub otsuse tegemise

ajal toimepanijale ja kui kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku

olukorra ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik

on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Kriminaaltulu laiendatud

konfiskeerimise korral kehtib ümberpööratud tõendamiskoormis, sest KarS § 83-2 lg 1

teise lause kohaselt ei kohaldata konfiskeerimist varale, mille suhtes isik tõendab, et

see on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel.

Põhjendatud on prokuröri väide, et konfiskeerimise küsimust lahendades on oluline

võrrelda süüdistatava legaalset sissetulekut tema tegeliku varandusliku olukorra ja

elatustasemega. Seda erinevust rõhutas ka maakohus oma otsuses. Maakohus ei

välistanud, et süüdistatav võis saada raha oma emalt. Kohtukolleegiumi arvates ei ole

süüdistatava sellekohased ütlused usaldusväärsed ning ei tõenda raha legaalset

päritolu. Süüdistatav ei ole taotlenud vaidlusaluses küsimuses oma ema ülekuulamist

ja süüdistatava ema ise ei ole ka ise ilmutanud huvi selle raha vastu, mis pigem

kinnitab seda, et ta ei tea süüdistataval sularaha olemasolust. Vastasel juhul

pretendeerinuks ta rahasumma tagastamisele juba seetõttu, et tema ülalpidamisel on

süüdistatava laps. Süüdistatav töökohta ei omanud ja tema sissetulek kuus on 196

eurot. Samas tarvitas ta narkootikume ning omandas neid korraga suures koguses.

Arvestades seda, et süüdistatavat on varem karistatud narkootikumide ebaseadusliku

käitlemise eest on alust väita, et L.Krupenko elustiil on selline, mis toob temale sisse

kriminaaltulu. Seega tuleb L.Krupenkolt arestitud sularaha summas 690 eurot

konfiskeerida KarS § 83² lg 1 alusel. Maakohtu otsus kuulub selles osas tühistamisele.

3) Menetluskulude väljamõistmise osas.

Põhjendatult on kohtueelses menetluses läbiviidud DNA ekspertiis. Asjaolu, et

süüdistatava suhtes on eelmises kriminaalasjas DNA ei välista käesolevas

kriminaalasjas tõendite kogumise eesmärgil ekspertiisi läbiviimist ning selleks, et

tõendada asjaolu, et ekspertiisiks esitatud esemetel on süüdistatava DNA, ei piisa

süüdistatavalt varasemalt võetud DNA-st, isegi kui see oli registrisse kantud.

Põhjendatud on ka menetluskulude väljamõistmine täies ulatuses süüdistatavalt.

Võimalust vabastada süüdimõistetut temalt välja mõistetud menetluskulude maksmise

kohustusest ja jätta menetluskulud täies ulatuses riigi kanda, kehtiv seadus ette ei näe.

Seetõttu ei ole võimalik ka niisugust taotlust rahuldada.

KrMS § 180 lg 3 võimaldab küll kohtul jätta menetluskulude hüvitamine osaliselt riigi

kanda, kuid aluseid menetluskulude hüvitamise osaliselt riigi kanda jätmiseks ei ole

maakohus tuvastanud ja neid aluseid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Maakohtu

otsustus jätta kõik tekkinud menetluskulud süüdistatava kanda on kooskõlas ka

Riigikohtu seisukohtadega ja valitseva kohtupraktikaga ning mingit alust maakohtu

otsustuse muutmiseks ega ka kohtupraktika muutmiseks selles osas kohtukolleegium

ei näe. Süüdistatav ei ole maakohtus enda maksevõimetuse tõendamiseks esitanud

ühtegi tõendit ega taotlenud ka kohtult nende väljanõudmist. Riigikohus on oma

määruse 3-1-1-105-12 p-s 7 selgelt väljendanud oma seisukoha arutatavas küsimuses

ja kuna tegemist on kriminaalmenetluse seaduse kohaldamisel tõusetunud

küsimusega, on Riigikohtu seisukoht selles osas ka kriminaalmenetlusõiguse allikaks.

Nimelt on Riigikohus selgitanud, et seadusandja on määranud, et süüdimõistva

kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu (KrMS § 180 lg 1).

Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui

ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni

2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-38-11, p 27). Isikule mõistetud karistuse liik ja

määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega - arvesse tuleb võtta süüdistatava

sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. Seetõttu saab ka sama karistuse saanud

süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Kuigi

tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et

süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Lisaks märgib

kolleegium, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist

vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või

vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist.

L.Krupenko ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis

annaksid alust veendumuseks, Et tema varaline seisund ei võimalda tal

kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda täies ulatuses. See on aga

eeltoodud Riigikohtu seisukohast tulenevalt taotleja enda tõendada.

Lisaks tuleb ka arvesse võtta, et süüdistatav pani toime omakasu motiivil rahvatervise

vastu suunatud kuriteo. Selle faktori arvestamist menetluskulude väljamõistmise

küsimuse otsustamisel on asjakohaseks lugenud ka Riigikohus oma otsuses 3-1-1-38-

11 p.-s 27.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p.-dest 3 ja 4; 338 p.-st 2; 340 lg 4 p-

st.5; 343; 344 lg.-st 1, 345 lg.test 1 ja 2, 185 lg-st 2, tühistab kohtukolleegium maakohtu

otsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse .Samuti muudab maakohtuotsuse

põhiosa ja asendab kohtuotsuse põhjendused KarS § 58 p.1 osas käesoleva otsuse

põhjendustega samas küsimuses. teeb selles osas uue otsuse.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Julia Katškovskaja Meelika Aava Urmas Reinola