1-14-5959/13 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. september 2014, Tallinn Kriminaalasja number 1-14-5959 (14230101730) Kohtukoosseis Kohtunikud Andres Parmas, Pavel Gontšarov, Ivi Kesküla Kriminaalasi Irina Skrundi süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 21. juuli 2014. a otsus kokkuleppemenetluses

Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Irina Skrund (isikukood: 48408250252, XXXXXXXXXXXX, alates 12. veebruarist 2014 kannab vanglakaristust Harju Maakohtu 23. jaanuari 2014. a otsuse 1-14-229 alusel; varem 9 korral kuriteo eest karistatud

RESOLUTSIOON

1. Jätta Irina Skrundi apellatsioon kriminaalasjas nr 1-14-5959 läbi vaatamata.

2. Jätta rahuldamata Irina Skrundi taotlus kriminaalmenetluse kulude osaliselt riigi kanda jätmiseks ja jätta vaidlustatud Harju Maakohtu 21. juuli 2014. a otsus selles osas muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib Tallinna Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK

1. Irina Skrund anti kokkuleppemenetluses kohtu alla süüdistatuna selles, et varem KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises karistatud isikuna omandas ta enne 12. veebruari 2014 suures koguses narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit kogumassiga 2 grammi (puhtal kujul 107 milligrammi fentanüüli), so kokku rohkem kui kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud mõjudoosi. Seda narkootilist ainet hoidis ta osaliselt enda otseses valduses ja osaliselt enda elukohas. Eeltooduga pani I. Skrund toime KarS § 184 lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteo.

2. Prokurör ja süüdistatav sõlmisid kaitsja juuresolekul kokkuleppe, mille kohaselt nõudis prokurör kohtus I. Skrundi süüdi tunnistamist KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning tema karistamist 3 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Kuna I. Skrund pani kuriteo toime temale Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 23. jaanuari 2014. a otsusega nr 1-14-229 määratud katseaja vältel, siis taotles prokurör kokkuleppe kohaselt talle liitkaristuse mõistmist vastavalt KarS § 74 lg-le 5 ning § 65 lg-le 2, s.o suurendades uue kuriteo eest mõistetavat karistust temale eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud ära kandmata karistuse võrra, milleks on kokkuleppe sõlmimise päeva 10. juuli 2014. a seisuga vangistus pikkusega 9 kuud 2 päeva. Prokurör taotles seega liitkaristuseks 4 aasta 3 kuu ja 2 päeva pikkuse vangistuse mõistmist. Kokkuleppe kohaselt kuulus KarS § 83² lg 1 alusel konfiskeerimisele süüteoga saadud järgmine 60,00 eurot, mis on Harju Maakohtu 30. aprilli 2014. a määrusega arestitud ja kantud Politseija Piirivalveameti tagatiskontole.

3. Maakohus, veendudes kohtuistungil, et süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, jääb selle juurde ja tunnistab end süüdi, luges kokkuleppe sõlmimise süüdistatava tõelise tahte avalduseks ning kinnitas selle. Maakohus tunnistas I. Skrundi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüdi ja mõistis talle karistuse vastavalt kokkuleppele. I. Skrundile kuuluva ja kriminaalmenetluse käigus arestitud sularaha summas 60 eurot maakohus konfiskeeris KarS § 832 lg 1 alusel. Kohus mõistis I. Skrundilt menetluskuludena välja sundraha esimese astme kuriteo eest 887,50 €, tasu riigi õigusabi eest 216.- € ja ekspertiisitasu 588.- €.

4. Kohus asus seisukohale, et kriminaalasja menetlemisel on järgitud kokkuleppemenetluse sätteid ja kannatanu on andnud nõusoleku kokkuleppemenetluse kohaldamiseks. Kohus tuvastas, et teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Samuti puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud.

APELLATSIOON

5.

8. augustil 2014 laekus Harju Maakohtusse I. Skrundi apellatsioon, milles ta taotles maakohtu otsuse tühistamist temalt KarS § 832 alusel 60 euro konfiskeerimises ja talle kuni kohtuotsuse jõustumiseni tõkendina vahistamise kohaldamises. Ühtlasi taotles I. Skrund, et seoses võimetusega menetluskulu kogu summas tasuda vähendaks kohus temalt menetluskuluna välja mõistetavat summat poole võrra, sest tema majanduslik olukord ei võimalda kogu väljamõistetud menetluskulu tasumist kohtuotsuses määratud tähtaja jooksul.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, leiab, et

I. Skrundi apellatsioon on lubamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata.

7.

I. Skrund tunnistati KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüdi kokkuleppemenetluses. KrMS § 318 lg 3 p 4 ja lg 4 alusel ei saa kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale üldjuhul apellatsiooni esitada. Erandina on kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsioon võimalik esitada üksnes KrMS 9. ptk 2. jao sätete või § 339 lg 1 rikkumise korral. Süüdistatav või kaitsja võivad apellatsiooni esitada ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe.

8. Esitatud apellatsioonist ei nähtu viidet ühelegi eelnimetatud rikkumisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seejuures seisukohale, et kui kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonis pole osutatud ühelegi KrMS 9. ptk 2. jao sätete rikkumisele, tuleb apellatsioon jätta läbi vaatamata (RKKKo 3-1-1-38-06, p 9).

9.

I. Skrund on koos apellatsiooniga esitanud taotluse vähendada poole võrra temalt menetluskuluna väljamõistetavat summat, sest tal puudub regulaarne igakuine sissetulek, mis võimaldaks tal kogu väljamõistetud summa määratud tähtaja jooksul tasuda. Sellega seoses märgib kohtukolleegium alljärgnevat.

10. Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 3 võib kohus menetluskulude hüvitamise otsustust tehes jätta osa neist riigi kanda, arvestades süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Samuti võib kohus määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmine või nende ositi tasumine on kohtu diskretsiooniotsustused – need pole käsitatavad süüdistatava subjektiivsete õigustena. Üldreeglina peab süüdimõistetud isik vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 menetluskulud täies mahus ja koheselt hüvitama ning kulude osaliselt riigi kanda jätmine või kulude ositi tasumine saavad olla üksnes erandlikel asjaoludel tehtavad soodustavad otsustused. I. Skrund on küll väitnud, et kulude täies mahus tasumine käib talle üle jõu, kuid pole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et tema varaline seisund ei võimaldaks menetluskulude hüvitamist. Seetõttu on I. Skrundi väited tema varatuse kohta paljasõnalised. Tuleb ka arvestada, et kohus ei ole nõudnud kulude hüvitamist koheselt peale kohtuotsuse jõustumist, vaid andnud süüdistatavale võimaluse tasuda väljamõistetud summa ositi kaheteist kuu jooksul.

11. Eelnevast lähtuvalt ja tuginedes KrMS § 318 lg 3 p-le 4, § 323 lg 2 p-le 2 ja § 326 lg 2 esimesele lausele jätab ringkonnakohus apellatsiooni läbi vaatamata. Tuginedes §-le 390 ja § 337 lg

1 p-le 1 jätab kohtukolleegium rahuldamata I. Skrundi taotluse vähendada temalt menetluskuluna väljamõistetavat summat poole võrra.

Andres Parmas

Pavel Gontšarov

Ivi Kesküla