3-14-50905/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Einar Vene ja Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

29. august 2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-50905

Haldusasi

Pavel Minini kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna

Prefektuuri Põlva, Võru ja Valga arestimajade nõuetele

mittevastavate kinnipidamistingimustega tekitatud

kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 11.06.2014. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Pavel Minini määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Pavel Minin

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11.06.2014. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pavel Minin esitas 22.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA Lõuna Prefektuuri Põlva,

Võru ja Valga arestimajade kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 5000 eurot. Kaebuse kohaselt hoiti kaebajat tervist kahjustavates ning

inimväärikust alandavates tingimustes Põlva arestimajas perioodil 11.04.2009 – 12.05.2009,

13.05.2009 – 01.06.2009, Võru arestimajas 12.10.2009 – 21.10.2009, 18.11.2009 –

03.12.2009, 06.07.2010 – 28.07.2010, 29.07.2010 – 30.07.2010, 31.07.2010 – 10.08.2010

ning Valga arestimajas 21.05.2010 – 28.05.2010 ja 29.05.2010 – 01.07.2010. Kaebuse

kohaselt seisnes kaebaja õiguste rikkumine selles, et kambrites, kus tema viibis, oli ebapiisav

ventilatsioon ja kunstlik valgustus; puudusid ettenähtud aknad, laud, taburet, riidenagid ja

kraanikauss; puudus soe vesi ja privaatne tualettruum; oli ühele isikule ette nähtud vähem

põrandapinda kui 3 m2. Lisaks puudusid igapäevased jalutuskäigud ja võimalus kord nädalas

lähedastele helistada. Kaebaja taotles ka enda riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse

esitamisel.

2. Tartu Halduskohus jättis 02.06.2014. a määrusega P. Minini kaebuse käiguta, andes

kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks tähtaja kümme päeva määruse kättesaamisest

arvates. Määruses selgitati, et tulenevalt Riigikohtu 06.03.2014. a otsusest nr 3-3-1-93-13 on

kahjust teadasaamise hetkeks vastavatest arestimajadest lahkumise päevad, s. o Põlva

arestimaja puhul 01.06.2009, Võru arestimaja puhul 10.08.2010 ja Valga arestimaja puhul

28.05.2010. Seega lõppes riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3 ja

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg-st 4 tulenev kolmeaastane tähtaeg kaebuse

esitamiseks vastavalt 01.06.2012, 10.08.2013 ja 28.05.2013, kuid kaebus esitati 22.05.2014.

3. P. Minin esitas 04.06.2014 Tartu Halduskohtule taotluse kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja

põhjendas taotlust asjaoluga, et ta sai oma õiguste rikkumisest teada Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) 19.12.2013. a lahendist, kus leiti, et alla 3 m2 põrandapinda ühe kinnipeetava

kohta on tõsine rikkumine. Teiseks tutvus kaebaja Tartu Halduskohtu 10.04.2013. a lahendiga

haldusasjas nr 3-13-78, kus kohus tuvastas rikkumised arestimajades. Lisaks ei ole kaebaja

jurist ega teadnud selles olukorras, kuidas pidi olema.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 11.06.2014. a määrusega kaebaja menetlusabi taotluse (p 1),

võttis kaebuse menetlusse (p 2), jättis rahuldamata taotluse kaebetähtaja ennistamiseks (p 3)

ning lõpetas asja menetluse (p 4).

Määruse kohaselt võib hüvitamiskaebuse vastavalt HKMS § 46 lg-le 4 esitada kolme aasta

jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle

põhjustanud isikust või haldusakti või toimingu tagajärgedest, mille kõrvaldamist ta nõuab.

Kohus jäi enda 02.06.2014. a käiguta jätmise määruses väljendatud seisukohale, mille

kohaselt asjaolud, et Põlva, Võru ja Valga arestimaja kinnipidamistingimused väidetavalt

kahjustasid kaebaja tervist ja alandasid tema inimväärikust ning et väidetava kahju tekitajaks

oli Lõuna Prefektuur, pidid kaebajale teada olema hiljemalt siis, kui lõppes tema hoidmine

õigusvastastes tingimustes. Seetõttu pidi kaebajale väidetav kahju tekitamine ja selle

põhjustaja olema Põlva arestimaja puhul teada 01.06.2009, Võru arestimaja puhul 10.08.2010

ja Valga arestimaja puhul 28.05.2010 ning kahjunõude esitamise tähtaeg lõppes vastavalt

01.06.2012, 10.08.2013 ja 28.05.2013. Esitades hüvitamiskaebuse Tartu Halduskohtule alles

22.05.2014, on kaebus esitatud pärast kaebetähtaja lõppemist.

Vastavalt HKMS § 71 lg-tele 1 ja 2 ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel,

kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel, ning vastav taotlus tuleb

esitada mh mitte hiljem kui 14 päeva möödumisel päevast, kui nimetatud takistus ära langes.

Kaebetähtaegade ennistamise aluseks võivad olla nii objektiivset kui subjektiivset laadi

asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist (RKHKm 16.01.2009 nr 3-3-1-75-08).

Kaebaja märkis kaebetähtaja ennistamise taotluses, et ta sai oma õiguste rikkumisest teada

EIK-i 19.12.2013. a lahendist, kuid kohus leidis, et kaebetähtaja ennistamise objektiivseks

põhjuseks ei saa lugeda seda, millal kaebaja sai teada kinnipidamistingimuste

õigusvastasusest, kuna vastava teadmise puudumine ei takistanud kaebajal õigeaegselt

halduskohtusse pöörduda. Kaebaja õiguste rikkumist kinnitava kohtupraktika ootamine ei ole

selliseks objektiivseks asjaoluks, mis tingiks hilisemalt kaebetähtaja ennistamise. Isegi

õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras

ja määramatult pika aja jooksul (RKHKm 01.10.2002 nr 3-3-1-57-02, p 19). Isegi, kui EIK-i

19.12.2013. a lahendist teadasaamist saaks pidada kaebuse esitamist takistanud mõjuva

põhjuse äralangemiseks HKMS § 71 lg 2 tähenduses, tulnuks kahjunõue koos kaebetähtaja

ennistamise taotlusega esitada 14 päeva jooksul selle takistuse äralangemisest. Kaebaja

pöördus kohtusse aga ligi viis kuud pärast EIK-i otsuse avaldamist. Kaebaja on kaebetähtaega

ületanud peaaegu aasta ning selliseid mõjuvaid põhjuseid, mis tingiks kaebetähtaja

ennistamise, ei esine. Seetõttu lõpetas kohus HKMS § 152 lg 1 p 2 ja HKMS § 124 lg 2 alusel

käesoleva asja menetluse, kuna kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu

ennistamisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. P. Minin esitas 24.06.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 11.06.2014. a määruse

tühistamiseks. Kaebaja palus, et tema taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldataks ning

kaebus saadetaks halduskohtule tagasi selle menetlusse võtmiseks.

Määruskaebuse kohaselt on kaebajal vastavalt HKMS § 46 lg-le 4 võimalus 10 aasta jooksul

kaebuse tähtaega ennistada, kui ta sai teada, et tema õigusi on rikutud ja inimväärikust

riivatud. Kaebaja selgitab, et on noor inimene ega saanud teada, kuidas arestimajas oleks

pidanud olema ning et tema suhtes toimusid sellised rikkumised. Kaebaja kätte saabus EIK-i

19.12.2013. a otsus, millest ta sai teada, et viibis arestimajas, kus oli igale kinnipeetavale

ruumi alla 3 m2. Märtsikuus tutvus kaebaja haldusasjaga nr 3-13-78, kust ta sai veel teada

enda suhtes toime pandud rikkumistest ning koostas seejärel kohe PPA vastu kahjunõude.

Kaebaja ei nõustu kohtuga, et kaebaja õiguste rikkumist kinnitava kohtupraktika ootamine ei

ole selliseks objektiivseks asjaoluks, mis tingiks hilisemalt kaebetähtaja ennistamise. Kaebaja

poolt sellist ootamist ei olnud, vaid rikkumistest teada saades kirjutas ta kohe PPA vastu

kaebuse. Mis puudutab 3 m2, siis ükski kinnipeetav ei tea, et riik selles osas kinnipeetavate

õigusi on rikkunud ja et kinnipidamise kohtades on alla 3 m2. Justiitsminister kinnitas

14.11.2013. a pressikonverentsil, et ei ole väär järgida EIK-i otsust, et alla 3 m2 suurusel

pinnal isiku kinni pidamine on inimõiguste rikkumine. Kuna justiitsminister rääkis EIK-i

19.12.2013. a otsusest (avaldus nr 429/12), siis see tõestab, et kaebaja ei saanud enda õiguste

rikkumisest teada. Kui seaduse järgi vaadata, siis saab kolme aastat tõlgendada nii ja naa,

kuidas kohtule parem on. Kohus võtab aega sellest saadik, millal kinnipeetav pidi rikkumisest

teada saama, aga kaebaja sai rikkumisest teada sellel aastal ja kolme aastat tulekski sealtmaalt

arvestada.

6. PPA 15.08.2014. a vastuses palutakse määruskaebus rahuldamata jätta.

Vastuse kohaselt vastab vaidlustatud määrus seadusele ning on põhjalikult põhjendatud.

Puudub alus vaidlustatud määruse tühistamiseks ja kaebetähtaja ennistamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Määruskaebusele

vastates käsitleb kohus esmalt kaebetähtaja möödumise küsimust (I) ning seejärel ennistamist

(II).

I

8. Halduskohus asus õigele seisukohale, et kaebaja on hüvitamiskaebusega kohtusse pöördumise

tähtaega ületanud. Puudub vaidlus, et kaebetähtaja arvestamisel tuleb lähtuda RVastS § 17 lg-

st 3 ja HKMS § 46 lg-st 4. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme

aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai

või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või

selle põhjustanud sündmusest arvates. Analoogne on ka HKMS § 46 lg 4. Kaebaja on aga

määruskaebuses sisuliselt väitnud, et kohus tõlgendab norme vastavalt enda soovile ja lähtub

sellest, millal kaebaja pidi enda õiguste rikkumisest teada saama, kuigi tegelikkuses sai

kaebaja rikkumisest teada hiljem. Halduskohus põhjendas juba 02.06.2014. a kaebuse käiguta

jätmise määruse p-s 2, et Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-93-13 p-s 14 selgitanud, et jätkuva

haldustoiminguga tekitatud mittevaralise kahju puhul on kahjust teadasaamise hetkeks

üldjuhul hetk, mil lõppes kaebajale jätkuva toiminguga kahju tekitamine, kuid erandina võib

tähtaeg hakata kulgema ka enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi

saama kahju lõplikust ulatusest teada varem. Seega sõltumata sellest, kas kaebaja sai või pidi

saama talle väidetavalt tekkinud kahjust aru juba Põlva, Võru ja Valga arestimajades viibimise

kestel, pidi ta eeltoodust tulenevalt saama sellest teada hiljemalt arestimajadest lahkumise

päevadel ehk Põlva arestimaja puhul 01.06.2009, Võru arestimaja puhul 10.08.2010 ja Valga

arestimaja puhul 28.05.2010. Vaidlustatud määruses kinnitas halduskohus, et jääb 02.06.2014.

a määruses väljendatud seisukoha juurde. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et RVastS

§

lg-s

ja

HKMS

§ 46 lg-s 4 sätestatud kolmeaastase tähtaja arvutamisel on käesoleval juhul õige lähtuda

viidatud Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-93-13. Seega halduskohus ei ole enda suva järgi

määranud, millal kaebaja pidi rikkumisest teada saama, vaid Riigikohtu praktika kohaselt on

kahjust teadasaamise hetkeks hiljemalt päev, mil lõppes viibimine väidetavalt inimväärikust

alandavates tingimustes. Ringkonnakohus nõustub ka sellega, et kahjust teadasaamise päev oli

Põlva arestimaja puhul 01.06.2009 ja Võru arestimaja puhul 10.08.2010. Samas Valga

arestimaja osas esineb halduskohtu määruses ebatäpsus, kuna kaebuse kohaselt oli nimetatud

arestimajas viibimise viimaseks päevaks 01.07.2010, mitte 28.05.2010.

9. Kaebaja väide kaebetähtaja ennistamise kohta 10 aasta kestel lähtub HKMS § 46 lg 4

sõnastusest, mille kohaselt ei saa hüvitamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist

kahju või tagajärjed tekitanud haldusakti või õigustloova akti andmisest, toimingu tegemisest

või õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest. Kohus selgitab, et 10 aastat on

absoluutne tähtaeg hüvitamiskaebuse esitamiseks, mis tähendab, et selle tähtaja möödumisel

ei ole kohtusse lubatud pöörduda isegi juhul, kui isiku poolt kahjust teadasaamisest veel

kolme aastat möödunud ei ole. Seega näiteks, kui isik saab kahjust teada kaheksa aastat pärast

selle teket, jääb talle kohtusse pöördumiseks aega kaks aastat, kuna tuleb järgida 10-aastast

absoluutset tähtaega. Praegusel juhul ei ole 10-aastane tähtaeg alates kahju tekitamisest ühegi

arestimaja puhul küll möödunud, kuid kuna kaebaja pidi erinevate arestimajade puhul kahjust

teada saama vastavalt 01.06.2009, 10.08.2010 ja 01.07.2010, siis kehtib RVastS § 17 lg-s 3 ja

HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud kolmeaastane kaebetähtaeg alates kahjust teadasaamisest.

HKMS § 67 lg 3 kohaselt kohaldatakse tähtpäeva saabumise kohta tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 136 lg-tes 1 – 7 ja 9 sätestatut. TsÜS § 136 lg 2 järgi, kui tähtpäeva

saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval

kuul ja päeval. Seega on õige halduskohtu seisukoht, et Põlva arestimaja osas oli kaebuse

esitamise tähtpäev 01.06.2012 ja Võru arestimaja osas 10.08.2013. Valga arestimaja puhul oli

kaebuse esitamise tähtpäev 01.07.2013. Seega esitades kaebuse alles 22.04.2015, on kaebaja

kaebetähtaega ületanud.

10. Kaebaja on ennistamise taotluses väitnud, et ta ei ole jurist ega teadnud selles olukorras,

kuidas pidi olema. Arvestades, et määruskaebuses väitis kaebaja end olevat noor inimene, kes

ei teadnud, millised arestimaja tingimused pidid olema ning et tema õigusi on rikutud,

tähendas kaebaja ennistamise taotlusest välja toodud lause kohtu hinnangul samuti seda, et

kaebaja ei teadnud, millised arestimaja tingimused olema pidid, kuna tema ei ole jurist.

Ringkonnakohus on seisukohal, et alandustunnet pidi kaebaja tundma väidetavalt

õigusvastastes tingimustes viibimise ajal ning seda olenemata teadmisest, kas õigusaktide

kohaselt pidid arestimaja kambri ventilatsioon või valgustus olema paremad, põrandapind

suurem jne. Mittevaraline kahju, kui see tõesti on tekkinud, peaks isikule vahetult tajutav

olema kahju tekkimise ajal, mitte selguma tagantjärele alles siis, kui keegi teine analoogses

vaidluses EIK-is või siseriiklikus kohtus võidu saavutab. Ka pidi kaebajale teada olema kahju

tekitanud isik. Seega asjaolu, et kaebaja ei ole jurist ega teadnud arestimajale seatud

nõudmisi, ei tähenda, et ta ei saanud vastavalt Riigikohtu praktikale kahjust ja selle

põhjustanud isikust teada arestimajadest lahkumise päevadel.

II

11. Määruskaebuses ei nõustunud kaebaja ka sellega, et kaebetähtaega ei ennistatud.

Ringkonnakohtu hinnangul väitis kaebaja kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluses

sisuliselt, et ta ei olegi kaebetähtaega ületanud, sest tema sai vastavalt RVastS § 17 lg-le 3 ja

HKMS § 46 lg-le 4 endale tekkinud kahjust teada alles EIK-i 19.12.2013. a lahendist ja Tartu

Halduskohtu lahendist haldusasjas nr 3-13-78. Seda kinnitab ka määruskaebuses esitatud

vastuväide, et kaebaja ei olegi oodanud enda õiguste rikkumist kinnitavat kohtupraktikat, vaid

ta esitas kaebuse kohe, kui rikkumistest teada sai. Kui aga käsitada esiletoodud asjaolusid kui

väidetavalt mõjuvat põhjust, mis tooks kaasa kaebetähtaja ennistamise, siis tuleb nõustuda

halduskohtuga, et tegemist ei ole mõjuva põhjusega. Tulenevalt HKMS § 71 lg-st 1 peab

menetlusosalisel kaebetähtaja ennistamiseks olema mõjuva põhjusena käsitatav püsiv takistus

kaebuse esitamiseks (vt ka RKHKo 13.10.2009 nr 331-65-09). Üldjuhul peaksid tähtaja

ennistamist õigustama objektiivsed takistused, kuid erandlikel juhtudel võib arvestada ka

menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele

vastavalt juhtida (RKHKm 16.01.2009 nr 3-3-1-75-08, p 16). Objektiivsed takistused võivad

olla näiteks haigus või liiklustakistus (vt ka HKMS § 150 lg 1). Subjektiivsete takistustena on

arvesse võetud kogenematu inimese eksimust protsessitoimingutes (vt RKHKm 01.10.2002

nr 3-3-1-57-02). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kinnipidamistingimustega seotud

lahendite ootamine ei takistanud kaebajal kaebust tähtaegselt esitamast. Nagu eespool

põhjendatud, pidi kaebaja endale tekkinud kahjust teada saama arestimajadest lahkumise

päevadel. Kui kaebaja leidis, et väidetav alandustunne, mida ta arestimajades viibides tundis,

ei olnud piisav, et enda õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, ning ta sai alles hilisematest

lahenditest aimu, et ka tema võiks PPA kohtusse kaevata, siis ei ole tegemist asjaoludega, mis

õigustaks kaebetähtaja ennistamist. Kohtupraktika lugemine 2013. a lõpus ja 2014. a ei olnud

kindlasti takistuseks õigeaegsele kohtusse pöördumisele.

12. Nagu eespool käsitletud, väitis kaebaja kaebetähtaja ennistamise taotluses, et ta ei ole jurist

ega teadnud selles olukorras, kuidas pidi olema. Juhul, kui kaebaja mõtles juristiks

mitteolemisele viidates seda, et ta on kohtusse pöördumisel kogenematu, siis sellele väitele on

vaidlustatud määruses sisuliselt vastatud viitega Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-57-02, mille

kohaselt ei ole ka õiguslikult kogenematul isikul alust eeldada, et vaidlust saab lahendada

suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Seega puudus alus kaebetähtaja

ennistamiseks ka sel alusel.

13. Õige on halduskohtu viide, et kaebaja on igatahes ületanud HKMS § 71 lg-st 2 tulenevat 14-

päevast tähtaega kohtusse pöördumiseks pärast kaebuse esitamist takistanud mõjuva põhjuse

äralangemist.

14. Eelnevast tulenevalt jääb P. Minini määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

11.06.2014. a määrus muutmata.

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/