3-14-303/16 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu Kohtumaja

KOHTUO T S U S

Kohtuasja number 3-14-303 Määruse kuupäev

29. august 2014 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Guido Danieli (Daniel) kaebus Eesti Haigekassa vastu ajutise töövõimetuse hüvitise nõudes Menetlusvorm Menetlusosalised

Resolutsioon Lihtmenetlus Kaebaja – Guido Daniel Vastustaja - Eesti Haigekassa, esindaja Reet Kodu Kaasatud isik, Sotsiaalministeerium, esindaja Helen Tralla

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 29.09.2014. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud, menetluse käik ja kaebaja nõue

1. Guido Daniel esitas 16.03.2014.a Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2) ning 05.05.2014.a ja 09.06.2014.a kaebuse täpsustused (tl 17, 42). Kohus täpsustas kaebust ka telefonitsi kaebaja ära kuulamise teel (tl 40).

2. Kaebajale oli väljastatud töövõimetusleht (haigusleht) 03.01.2014.a kuni 08.01.2014.a, kuid ta ei saanud Eesti Haigekassalt (edaspidi Haigekassa) hüvitist. Haigekassa selgitas kaebajale, et tema töövõimetusleht on 6 päeva pikk, Haigekassa maksab hüvitist alates 9. päevast ja seega ei kuulu kaebaja haigusleht hüvitamisele (tl 4).

3. Kaebaja poolt ära kuulamise käigus väljendatud seisukoha kohaselt (tl 40) on kaebus esitatud Haigekassa vastu. Kaebaja teab, et Haigekassa ei või kehtivate seaduste alusel talle haigustoetust maksta, kuid leiab, et teda diskrimineeritakse võrreldes muude haigestunud palgatöölistega. Diskrimineerimise lõpetamise soov hõlmab muuhulgas saamata jäänud haigustoetuse väljamaksmist. Samas väidab kaebaja, et kohustamiskaebust ta esitanud ei ole.

Kaebaja arvates on tema suhtes diskrimineeriv ja põhiseadusega vastuolus selline olukord, kus töölepingu alusel töötavatele isikutele maksab haigushüvitist 4. - 8. haiguspäeva eest tööandja, aga füüsilisest isikust ettevõtjale ei maksa nende päevade eest keegi mingit hüvitist. Samas sotsiaalmaksu maksab kaebaja võrdselt töölepingu alusel töötavate isikutega. Kaebaja on ise endale tööandja ja ei saa maksta hüvitist iseendale. Juhul, kui ta iseendale hüvitist maksaks, ei saaks ta seda kanda kuludesse. Kaebajal puuduvad õigusalased teadmised ja ta ei tea, kelle vastu peaks selline nõue olema suunatud või kellele see tuleks esitada. Selle peab kindlaks tegema kohus.

4. 2013. aastal maksis kaebaja sotsiaalmaksu 3 439,50 eurot (tl 42, 43).

Vastustaja vastuväited

5. Haigekassa ei maksnud kaebajale haigushüvitist, sest ravikindlustuse seaduse (edaspidi RaKS) § 56 lõike 1 kohaselt tekib õigus saada haigushüvitist töövõimetuslehel märgitud töövõi teenistuskohustuste täitmisest vabastuse üheksandast päevast alates.

6. Haigekassa Tartu osakond on 29.05.2014 andnud kohtule teada, et kaebaja on ravikindlustuse andmekogu andmetel kindlustatud füüsilisest isikust ettevõtjana (edaspidi FIE) alates 5. maist 2009. a. Seega ei ole vaidlust selles, et kaebaja on RaKS § 5 lõike 3 mõttes kindlustatud isik.

7. RaKS § 25 lõike 1 kohaselt on ajutise töövõimetuse hüvitis rahaline hüvitis, mida haigekassa on kohustatud maksma kindlustatud isikule RaKS-s sätestatud tingimustel. Ajutise töövõimetuse hüvitis on reguleeritud RaKS §-des 50–62. RaKS § 50 lõike 1 kohaselt on ajutise töövõimetuse hüvitis rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töövõi teenistuskohustustest või majandusvõi kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Töövõimetusleht on kindlustatud isiku ajutist töövõimetust ja töövõi teenistuskohustuse täitmisest vabastatust tõendav dokument, mille väljastab kindlustatud isikule teda raviv arst, hambaarst või teenust osutav ämmaemand (RaKS § 52 lg 1). Üks ajutise töövõimetuse hüvitise liik on haigushüvitis (RaKS § 50 lg 3) ja töövõimetuslehe liik haigusleht (RaKS § 52 lg 3). RaKS § 51 lõike 1 punkti 1 kohaselt on kindlustusjuhtum, mille puhul makstakse kindlustatud isikule haigushüvitist, kindlustatud isiku haigus või vigastus, mille puhul raviv arst või hambaarst on määranud, et kindlustatud isik ei ole haiguse või vigastuse tõttu ajutiselt võimeline töötama oma töövõi ametikohal või jätkama oma ülesannete täitmist või majandusvõi kutsetegevust. RaKS § 56 lõike 1 kohaselt tekib kindlustatud isikul õigus saada haigushüvitist töövõimetuslehel märgitud töövõi teenistuskohustuste täitmisest vabastuse üheksandast päevast alates.

8. Haigekassa on seisukohal, et haigekassa ei saa RaKS-i alusel kaebajale haigushüvitist maksta. Eesti Haigekassa seaduse (edaspidi HKS) § 3 punkti 4 kohaselt on haigekassal kohustus ravikindlustuse seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks maksta kindlustatutele ajutise töövõimetuse hüvitist, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Antud juhul on seaduses ette nähtud teisiti – haigekassa maksab RaKS § 56 lõikes 1 sätestatud juhul haigushüvitist alates üheksandast töövõimetuslehel märgitud töövabastuse päevast. Seega leiab vastustaja, et eeltoodust tulenevalt ei ole haigekassal ka kaebaja haiguslehe uuesti menetlemisel võimalik kaebajale haigushüvitist maksta.

9. TTOS § 122 eesmärgiks on hõlmata tööandja makstava haigushüvitisega isikud, kes kuuluvad TTOS reguleerimisalasse ehk töölepingu alusel töötavad isikud ja ametnikud. TTOSga hõlmatud isikute korral on tuvastatav tööandja, kes loob tervisele ohutu töökeskkonna ja kelle juhtimise ning järelevalve all töötajad ja ametnikud töötavad. Eelnõu seletuskirja kohaselt, millega viidi TTOS-i tööandja makstav haigushüvitis, on selle haigushüvitise eesmärk suunata tööandjat rohkem arvestama oma töötajate tervise edendamise vajadustega ja aitama seeläbi kaasa ka töötajate kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamisele.

10. FIE on füüsiline isik, kes tegeleb iseseisvalt ettevõtlusega ja on oma olemuselt tööalases tegutsemises vaba. Seevastu töötaja on füüsiline isik, kes teeb töölepingu alusel teisele isikule tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile (vt töölepingu seaduse § 1 lg 1). FIE-dele TTOS-i ei kohaldata, v.a TTOS § 12 lõiget 7 ja 8, mille kohaselt tagab FIE igas tööolukorras temale kuuluvate töövahendite, isikukaitsevahendite ja muude seadmete korrasoleku ja nõuetekohase kasutamise ning lisaks sisaldab regulatsiooni FIE töötamise puhuks samal ajal koos ühe või mitme tööandja töötajatega. Seega vastutab FIE ise enda tööohutuse eest. FIE ja töötaja seisund ning nende tegutsemisvabadus on nimetatud isikute olemusest tulenevalt erinevad ega ole võrreldavad.

11. RaKS-s reguleeritud ravikindlustussüsteem põhineb kindlustatud isikute solidaarsel panustamisel läbi sotsiaalmaksuseaduses (edaspidi SMS) sätestatud sotsiaalmaksukohustuse täitmise. RaKS-s sätestatud haigushüvitise kui kindlustushüvitise saamine eeldab eelnevat panustamist sotsiaalmaksu maksmise näol. Haigekassa maksab haigushüvitist RaKS-s sätestatud tingimuste täitmisel nii kindlustatud töötajatele kui kindlustatud FIE-dele ühtemoodi töövõi teenistuskohustuste täitmisest vabastuse üheksandast päevast alates, v.a RaKS § 56 lõigetes 11– 13 sätestatud antud juhul asjakohatud erandid. Seega koheldakse RaKS-ga nii kindlustatud töötajaid kui kindlustatud FIE-sid haigekassa poolt makstavale haigushüvitisele õiguse andmisel täpselt samamoodi.

12. RaKS-is sätestatud ravikindlustus on avalik-õiguslik solidaarsuspõhimõttel loodud sundkindlustus, mille üheks väljundiks on ajutise töövõimetuse hüvitise (k.a haigushüvitise) maksmine. TTOS-i alusel tööandja poolt makstav haigushüvitis on eraõiguslikust töölepingulisest suhtest (töötajad) või avalik-õiguslikust teenistusja usaldussuhtest (ametnikud) lähtuv tööandja individuaalne kohustus. Erinevalt haigekassa poolt RaKS-i alusel makstavast haigushüvitisest ei ole tööandja haigushüvitis osaks tervishoiukulude katmise süsteemist – nende ühisosa seisneb vaid selles, et mõlema puhul on rakendumise eelduseks arsti poolt tuvastatud töövõimetuse juhtum.

13. PS § 12 lõige 1 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed ning et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. PS § 12 lõike 1 riivega saab tegu olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid (vt nt Riigikohtu üldkogu 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-2-05, punkt 40). Haigekassa on seisukohal, et antud juhul koheldakse RaKS-i alusel kõiki sarnases olukorras – kindlustatud isikul on haigus või vigastus, mille puhul raviv arst on määranud, et isik ei ole haiguse või vigastuse tõttu ajutiselt võimeline töötama oma töövõi ametikohal või jätkama oma ülesannete täitmist või majandusvõi kutsetegevust – olevaid isikuid võrdselt. Neil kõigil on RaKS-s sätestatud tingimuste täitmisel õigus saada haigushüvitist töövõimetuslehel märgitud töökohustuste täitmisest vabastuse üheksandast päevast.

14. Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et ei ole seaduslikku alust haigekassa kohustamiseks maksta kaebajale ajutise töövõimetuse hüvitist haiguslehe eest, mille kestus oli lühem kui üheksa kalendripäeva. Samuti on otstarbetu kohustada vastustajat haigekassale esitatud üheksast kalendripäevast lühemat töövõimetuslehte uuesti läbi vaatama, sest haigekassal ei ole seaduslikku alust kaebajale haigushüvitist maksta. Samuti on haigekassa seisukohal, et RaKS § 56 lõige 1 on PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega ülaltoodud põhjustel kooskõlas. Ebavõrdsest kohtlemisest saaks haigekassa hinnangul rääkida hoopis olukorras, mille tekitamine on 16. juuni kohtumääruse kohaselt kaebuse esitaja eesmärk – regulatsioon, mille kohaselt isikutel, kes maksavad või kelle eest makstakse SMS kohaselt sama palju sotsiaalmaksu (33% töötasust või ettevõtlusest saadud tulult, millest on tehtud ettevõtlusega seotud maha arvamised (13% sotsiaalmaksust kantakse ravikindlustuse vahenditesse)), oleks haigekassa poolt makstavale haigushüvitisele õigus erinevast ajast alates.

Kaasatud isiku Sotsiaalministeeriumi arvamus

15. Ravikindlustuse seaduses ja töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatu näol on tegemist kahe erieesmärgilise haigushüvitise liigiga, mistõttu RaKS alusel haigushüvitist saavad isikute grupid ei ole tööandja poolt TTOS § 122 alusel makstava haigushüvitise aspektist vaadatuna võrdses olukorras ja seetõttu ei saa tõstatada ka küsimust nende võrdsest kohtlemisest. Sotsiaalministeerium on seiskohal, et tööandja makstav haigushüvitis TTOS-i alusel ja haigushüvitis ravikindlustuse seaduse alusel ei ole samastatavad.

16. Inimese haigestumisest tuleneva töötasu vähenemise risk on läbi rahastamise jaotatud kolmeks: isiku enda, tööandja ning riigi vastutus. Regulatsiooni eesmärk on motiveerida ning suunata nii inimest ennast kui ka tööandjat panustama tervislikuma tööja elamiskeskkonna loomisse. Isiku enda vastutuse osa ei ole käesolevas vaidluses küsimuse all ning seetõttu seda ei analüüsita. TTOS § 122 eesmärgiks on hõlmata tööandja makstava haigushüvitisega isikud, kes kuuluvad TTOS kohaldamisalasse ehk töölepingu alusel töötavad isikud ja ametnikud. TTOS-ga hõlmatud isikute korral on tuvastatav tööandja, kes loob tervisele ohutu töökeskkonna ja kelle juhtimise ning järelevalve all töötajad ja ametnikud töötavad.

17. TTOS § 122 alusel makstav haigushüvitis on eraõiguslikust töölepingulisest suhtest või avalik-õiguslikust teenistusja usaldussuhtest lähtuv tööandja individuaalne kohustus maksta temaga töösuhtes olevale töötajale 4.-8. haiguspäeva eest hüvitist. Tööandja makstava haigushüvitise eesmärk on motiveerida tööandjat majanduslikult panustama töökeskkonna parandamisse ning panna teda enam huvituma ettevõtte sotsiaalse vastutusega seonduvatest meetmetest, sealhulgas tervise edendamisest. Mida tervislikum on inimese töökeskkond, seda väiksem on tema haigestumise ning seeläbi ka tööandja haigushüvitise maksmise kohustuse tekkimise risk. Vastutuse osaline tööandja õlule panemine on põhjendatud, kuna töötaja täidab tööülesandeid olulise osa (ühe kolmandiku) ööpäevast tööandja heaks, enamasti tööandja valduses olevates ruumides ja alludes tema juhtimisele ja kontrollile. On selge, et kõik haigused ja vigastused ei ole seotud töökeskkonnaga, kuid töökeskkonna mõju töötaja tervisele ei saa alahinnata. Erinevalt RaKS alusel makstavast haigushüvitisest ei ole tööandja haigushüvitis osaks tervishoiukulude katmise süsteemist ega eelda eelnevat panustamist sotsiaalmaksu maksmise näol.

18. RaKS § 2 lõige 1 sätestab, et ravikindlustus on tervishoiukulude katmise süsteem kindlustatud isiku haiguste ennetamise ja ravi ning ravimite ja meditsiiniseadmete ostmise rahastamiseks ning ajutise töövõimetuse hüvitiste ja muude hüvitiste maksmiseks RaKS-s sätestatud tingimustel ja korras. RaKS-s reguleeritud ravikindlustussüsteem põhineb kindlustatud isikute solidaarsel panustamisel läbi sotsiaalmaksuseaduses (edaspidi SMS) sätestatud sotsiaalmaksukohustuse täitmise. Erinevalt TTOSi alusel makstavast haigushüvitisest on haigekassa makstav haigushüvitis osaks tervishoiukulude katmise süsteemist ning haigushüvitise, kui kindlustushüvitise saamine eeldab eelnevat panustamist sotsiaalmaksu maksmise näol.

19. Ühisosa nimetatud TTOS-is ja RaKSis sätestatud haigushüvitise instituutidel piirneb sellega, et mõlema rakendumise aluseks on arsti poolt tuvastatud ja töövõimetuslehena vormistatud töövõimetuse juhtum. Nii sisuliselt enda tööandjaks olev FIE kui ka iga teine tööandja panustavad ravikindlustusse võrdsetel tingimustel läbi sotsiaalmaksu tasumise. Samuti on võrdsed tingimused, millal tekkib kindlustatud isikul õigus hüvitisele nimetatud kindlustusest. Seega tekiks ebavõrdne kohtlemine juhul, kui võrdsetel tingimustel sotsiaalmaksu maksvatel isikutel (FIE ning töölepingu alusel töötav isik) tekiks Haigekassast saadavale hüvitisele õigus erineval ajal.

20. Eelnevast tulenevalt leiab kaasatud isik, et haiguhüvitise maksmisel FIEsid ei diskrimineerita ning neid koheldakse võrdselt kõigi teiste ravikindlustatutega. Seega on RaKS § 56 lg 1 Põhiseadusega kooskõlas. Rõhutame, et ka FIEl ei ole keelatud maksta endale TTOSis sätestatuga sarnast haigushüvitist.

Kohtu seisukoht

21. Kohus jääb eelmenetluses väljendatud seisukoha juurde, et kohtu menetluses on kohustamiskaebus (HKMS § 37 lg 2 p 2) ja vastustajaks Eesti Haigekassa. Kaebaja eesmärk on saavutada ajutise töövõimetuse hüvitise maksmine kaebajale, mida ilma vastustajale vajadusel kohtuliku ettekirjutuse tegemiseta ei ole kaebuse võimaliku rahuldamise korral võimalik (nt tuvastamiskaebuse alusel) kaebajal saavutada. RaKS § 50 lg 1 kohaselt maksab ajutise töövõimetuse hüvitist Haigekassa. Seega on kaebaja eesmärgi saavutamiseks vaja, et kohus kohustaks Haigekassat kaebajale ajutise töövõimetuse hüvitist maksma või kaebaja taotlust, mis seisneb töövõimetuslehe esitamises Haigekassale, uuesti läbi vaatama.

22. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 169 lõike 1 kohaselt võib kohus lihtmenetluses teha otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, kui kaebus jääb rahuldamata ning põhjendused kaebaja väidetega mittenõustumise ja tema viidatud tõendite arvestamata jätmise kohta sisalduvad ammendavalt ja selgelt haldusaktis, vaideotsuses või kaebuse kohta esitatud vastuses.

23. Kaebaja leiab, et Põhiseadusega on vastuolus RaKS § 56 lg 1, mille kohaselt õigus saada haigushüvitist tekib töövõimetuslehel märgitud töövõi teenistuskohustuste täitmisest vabastuse üheksandast päevast alates. Põhiseadusega on vastuolus eeltoodud sätte kohaldamine kaebaja kui füüsilisest isikust ettevõtja suhtes, kuna TTOS § 122 lg 1 kohaselt maksab tööandja töötajale hüvitist haigestumise neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest, kuid füüsilisest isikust ettevõtjale nende päevade eest hüvitist ette nähtud ei ole.

24. Kaebaja poolt kohtule antud andmetel tasus kaebaja 2013. aastal sotsiaalmaksu 3 439,50 eurot, seega oli kaebaja sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu 2013. aastal 10 422,73 eurot ja ja kalendripäeva keskmine tulu 28,56 eurot (sotsiaalmaksuseaduse § 7, RaKS § 55 lg 5). Kui kaebajale oleks makstud hüvitist tema poolt soovitud viisil, s.t sarnaselt töölepingu alusel töötava isikuga, siis oleks hüvitise suurus olnud 3 x 28,56 = 85,68 eurot.

25. Eesti Haigekassa 07.07.2014 vastuses kaebusele (tlk 56-58) on ammendavalt ja selgelt vastatud kõigile kaebaja poolt kaebuses esitatud väidetele. Vastustaja vastuse põhjendatust kinnitab ka Sotsiaalministeerium oma 08.07.2014 arvamuses (tl 60-61), kes ei tähelda kaebaja osas samuti vastuolu võrdse kohtlemise põhimõtte või põhiseadusega. Kohus nõustub toodud põhjendustega võtab arvesse otsuse tegemisel kaebaja ära kuulamisel avaldatut ning jätab kaebuse rahuldamata. Kohus järgib otsuse tegemisel Eesti Haigekassa 07.07.2014 vastuses toodud põhjendusi ning teeb otsuse HKMS § 169 lg 1 kohaselt põhjendava osata.

26. Kohus nõustub vastustaja poolel olevate menetlusosalistega, et haigushüvitise maksmisel kaebajat kui FIEt ei diskrimineeritud ning teda on koheldult võrdselt kõigi teiste ravikindlustatutega. Seega puudub RaKS § 56 lg 1 regulatsiooni puhul vastuolu põhiseadusega. Kaebajast FIEl ei ole keelatud maksta endale TTOSis sätestatuga sarnast haigushüvitist.

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ja kaasatud isik ei ole esitanud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja, siis vastavalt HKMS § 109 lg 1 neljandale lausele ei mõisteta menetluskulusid vastustaja ja kaasatud isiku kasuks välja ning menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Roby Koik kohtunik