3-12-944/49 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Einar Vene ja Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja

koht

29.08.2014, Tartu

Haldusasja number

3-12-944

Haldusasi

Viktor Šibanovi (Šibanov) kaebus Viru Vangla

22.11.2011. a käskkirja nr 6-3/2294-D ja

18.01.2012. a

käskkirja

nr

6-3/75-D

õigusvastaseks tunnistamiseks ja tekitatud kahju

hüvitamiseks summas 5000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 05.02.2014. a otsus

Menetluse alus

ringkonnakohtus

Viktor

Šibanovi

ja

Viru

Vangla

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Viktor Šibanov

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Viktor Šibanovi ja Viru Vangla apellatsioonkaebused osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 05.02.2014. a otsus ning saata haldusasi uueks

lahendamiseks tagasi samale halduskohtule.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so 29.08.2014, arvates (HKMS § 212

lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus

menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja

§ 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla direktori asetäitja taasühiskonnastamise alal määras 18.10.2011. a

käskkirjaga nr 6.-2/312-T (I kd tl 100) kaebaja tööle finants- ja majandusosakonda

majandustööde abitööliseks, E7 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana

ajavahemikuks 21.10.2011 kuni 20.01.2012.

2.

21.10.2011 kella 10.59 paiku andis Viru Vangla vanglateenistuse ametnik

kaebajale korralduse asuda E7 osakonnas tööle, kuid kaebaja ei allunud korraldusele

ega asunud tööle. Vastustaja viis rikkumise suhtes läbi distsiplinaarmenetluse

(menetluse algatamise teatis I kd tl 109, protokoll I kd tl 105−105p, valvuri ettekanne I

kd tl 106, kaebaja seletuskiri I kd tl 107). Viru Vangla 16.11.2011. a käskkirjaga nr 6-

3/2087-D ( I kd tl 103−104) tuvastati kaebaja poolt 21.10.2011 toime pandud

vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 nõuete rikkumine ning karistati kaebajat

25 ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning kartseri karistuse kandmise ajal

täielikult VangS §-de 22, 30−31, 32, 41 ja 46 ning osaliselt VangS § 48 kohaldamise

piiramisega.

3.

11.11.2011 toimus Viru Vanglas intsident, mille käigus lõi kinnipeetav A. Antonov

E7 osakonna kambritevahelises koridoris kaks korda kaebajale rusikaga vastu nägu,

mille tagajärjel kaebaja kukkus. Eeltooduga põhjustas A. Antonov kaebajale

alalõualuu vasaku nurga täieliku ristimurru (I kd tl 126). 11.11.2011 kanti kaebaja

tervisekaarti (I kd tl 118−167) andmed selle kohta, et kell 13.20 toimunud väljakutsel

tuvastati kaebajal pindmise marrastusega turse vasaku silma all ning

röntgenülesvõttelt nähtub alalõualuu vasaku nurga täielik ristmurd fragmentide

nihkumisega (I kd tl 126). Samal päeval vormistati SA Ida-Viru Keskhaigla

erakorralise meditsiini osakonnas Kohtla-Järvel patsiendikaart nr R370095 (I kd

tl 115−116) selle kohta, et kaebaja saabus erakorralise meditsiini osakonda kell

15.23, kus tal diagnoositi kolju- ja näoluude murd.

4.

30.11.2011 kell 11.05 pöörati kaebaja suhtes täitmisele Viru Vangla 16.11.2011. a

käskkirjaga nr 6-3/2087-D määratud kartserikaristus ning karistuse täitmine lõpetati

25.12.2011 kell 11.05 (I kd tl 110). Kaebaja kandis karistust kambris nr 3412.

5.

13.12.2011 kell 09.55 paiku andis Viru Vangla vanglateenistuse ametnik

kaebajale korralduse asuda E7 osakonnas tööle. Kaebaja ei allunud saadud

korraldusele. Vastustaja viis rikkumise suhtes läbi distsiplinaarmenetluse (menetluse

algatamise teatis I kd tl 101, protokoll I kd tl 98−98p, valvuri ettekanne I kd tl 99). Viru

Vangla 22.12.2011. a käskkirjaga nr 63/2294-D (I kd tl 95−96) tuvastati kaebaja

poolt 13.12.2011 toime pandud VangS § 67 p 1 nõuete rikkumine ning karistati

kaebajat 30 ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning kartseri karistuse

kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 31, 32, 41 ja 46 ning osaliselt VangS § 48

kohaldamise piiramisega.

6.

25.12.2011 kell 11.05 pöörati kaebaja suhtes täitmisele Viru Vangla 13.12.2011. a

käskkirjaga nr 6-3/2294-D määratud kartserikaristus ning karistuse täitmine lõpetati

24.01.2012 kell 11.05 (tl 102). Kaebaja kandis karistust kambris nr 3412.

7.

11.01.2012 kella 09.45 paiku andis Viru Vangla vanglateenistuse ametnik

kaebajale järjekordse korralduse asuda E7 osakonnas tööle. Kaebaja ei allunud

korraldusele. Vastustaja viis rikkumise suhtes läbi distsiplinaarmenetluse (menetluse

algatamise teatis tl 93, protokoll tl 91, valvuri ettekanne tl 92, kaebaja seletuskiri tl

92p). Viru Vangla 18.01.2012. a käskkirjaga nr 6-3/75-D (tl 89−90) tuvastati kaebaja

poolt 11.01.2012 toime pandud VangS § 67 p 1 nõuete rikkumine ning karistati

kaebajat 40 ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning kartseri karistuse

kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 31, 32, 41 ja 46 ning osaliselt VangS § 48

kohaldamise piiramisega.

8.

24.01.2012 (õiendis ekslikult 24.01.2011) kell 11.05 pöörati kaebaja suhtes

täitmisele Viru Vangla 18.01.2012. a käskkirjaga nr 6-3/75-D määratud

kartserikaristus ning karistuse täitmine lõpetati 04.03.2012 kell 11.05 (I kd tl 94p).

Kaebaja kandis karistust kambris nr 3412. Kokku kandis kaebaja käskkirjade nr 6-

3/2087-D, nr 6-3/2294-D ja nr 6-3/75-D alusel talle määratud kartserikaristusi seega

perioodil 30.11.2011 kuni 04.03.2012.

9.

18.01.2012 esitas kaebaja Viru Vanglale vaide, milles taotles Viru Vangla

16.11.2011. a käskkirja nr 6-3/2087-D, 22.12.2011. a käskkirja nr 6-3/2294-D ja

18.01.2012. a käskkirja nr 63/75-D õigusvastaseks tunnistamist ja taotluse

käskkirjade nr 6-3/2087-D ja nr 6-3/2294D alusel 55 ööpäevaks kartserisse

paigutamisega tekitatud kahju 5000 euro hüvitamist (I kd tl 22−23).

10. 23.02.2012. a kirjaga (I kd tl 11−11p) selgitas vastustaja, et kaebaja esitatud

õigusvastaseks tunnistamise taotlusi tuleb tõlgendada haldusaktide kehtetuks

tunnistamise taotlustena, andis kaebajale tähtaja vaides esinevate puuduste

kõrvaldamiseks ning Viru Vangla 16.11.2011. a käskkirja nr 6-3/2087-D kehtetuks

tunnistamise nõude osas vaide esitamise tähtaja ennistamise põhjendatud taotluse

esitamiseks.

11. 05.04.2012 .a otsusega nr 6-16/28-5 (I kd tl 6−9) tagastas Viru Vangla kaebaja

vaide osaliselt, s.o Viru Vangla 16.11.2011. a käskkirja nr 6-3/2087-D kehtetuks

tunnistamise nõudes, jättis vaide Viru Vangla 22.12.2011. a käskkirja nr 6-3/2294-D

kehtetuks tunnistamise nõudes rahuldamata ja kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata. Otsuse põhjendavas osas on vastustaja esitanud põhjendused ka selle

kohta, miks ta leiab, et ka Viru Vangla 18.01.2012. a käskkirja nr 6-3/75-D näol on

tegemist õiguspärase käskkirjaga ning ka selle kehtetuks tunnistamiseks puudub

alus, kuid on otsuse resolutsioonis jätnud taotluse Viru Vangla 18.01.2012. a

käskkirja nr 6-3/75-D puudutavas osas lahendamata.

12. 06.05.2012 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (I kd tl 1−2, tõlge I kd tl

12−12p) Viru Vangla 16.11.2011. a käskkirja nr 6-3/2087-D, 22.11.2011. a käskkirja nr

6-3/2294-D ja 18.01.2012. a käskkirja nr 6-3/75-D õigusvastaseks tunnistamiseks

ning tekitatud kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot.

- Kaebuse kohaselt algatati kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlus, kuid tema õigusi ja

kohustusi talle arusaadavas keeles ei selgitatud. Mittevaraline kahju tekitati kaebaja

sõnul talle sellega, et vanglaametnikud paigutasid ta peaaju põrutuse ja lõualuu

murruga kartserisse ning sundisid teda füüsilist valu ja hingelisi kannatusi taludes

töötama.

- 18.06.2013 kohtule edastatud kaebuse täienduses (I kd tl 67−69p, tõlge I kd tl

71−72) selgitab kaebaja, et 11.11.2011 sai ta Viru Vanglas trauma, alumise lõualuu

mõlemapoolse murru ja peaajupõrutuse. Kaebaja sõnul ei saanud ta sel põhjusel

rääkida, talle ei osutatud meditsiinilist abi ning talle ei määratud toitu, mistõttu oli ta

10 päeva ilma söögita ning kaotas kehakaalust 8 kilogrammi. Kaebajat sunniti

vaatamata tema tervislikule seisundile töötama ning teda karistati Viru Vangla

16.11.2011. a käskkirjaga nr 6-3/2087-D, 22.11.2011. a käskkirjaga nr 63/2294-D ja

18.01.2012. a käskkirjaga nr 6-3/75-D õigusvastaselt kartserikaristusega.

13. 02.12.2013 Tartu Halduskohtus toimunud kohtuistungil (protokoll I kd tl

173−175) täpsustas kaebaja, et ta ei vaidle vastu sellele, et ka enne lõualuumurdu

21.10.2011 ei tahtnud ta töötada, mille eest Viru Vangla 16.11.2011. a käskkirjaga nr

6-3/2087-D karistati teda 25 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Kaebaja sõnul

selle käskkirja üle vaidlust ei ole, kuna ta on sellega nõus (I kd tl 175). Kaebaja

märgib istungil, et vastustaja oleks pidanud ta paigutama statsionaarsele ravile, mitte

sundima teda sellise füüsilise traumaga ja sellises psüühilises seisundis tööle, mis

iseenesest on julm. Kui vastustaja oleks ta paigutanud statsionaari, siis ei oleks

õigusvastaseid toiminguid olnud. Kaebaja sõnul nõuab ta 5000 euro hüvitamist tema

inimväärikuse alandamise ja julma kohtlemise eest sellega, et teda sunniti alumise

lõualuu mõlemapoolse murru ja peaajupõrutusega tööle ja teda karistati

kartserikaristusega, selle asemel, et paigutada teda haigla statsionaari.

14. Tartu Halduskohus rahuldas 05.02.2014. a otsusega kaebuse osaliselt ning

mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitise summas 1275 eurot.

-

Halduskohus selgitas otsuses, et lahendab kaebaja nõuet ulatuses, milles kaebaja

taotles Viru Vangla 22.11.2011. a käskkirja nr 6-3/2294-D ja 18.01.2012. a käskkirja

nr 6-3/75-D õigusvastasuse kindlakstegemist, millega ta paigutati 35 ja 40 ööpäevaks

kartserisse, kuna ta ei allunud vanglaametnike korraldustele asuda tööle olukorras,

kus tal oli 11.11.2011 diagnoositud koljuvõlvimurd ning sellega kaebajale väidetavalt

tekitatud kahju hüvitamist summas 5000 eurot.

-

Viru Vangla 22.11.2011.a käskkirjast nr 63/2294D ja 18.01.2012. a käskkirjast nr 6-

3/75D ei nähtu kaalutlusi kaebajale 11.11.2011 tekitatud ja diagnoositud

koljuvõlvimurru ehk alalõualuu murru kohta, st kaebaja tervisliku seisundi kohta

13.12.2011 ja 11.01.2012, mil kaebajale anti kambris nr 3412 vanglateenistuse

ametniku poolt korraldus asuda tööle E7 osakonnas koristajana. Vastustaja

seisukoht, et tervisekaardi väljavõtte alusel ei ole kaebajat selle trauma tõttu

töökohustusest vabastatud, ei ole asjakohane, kuna visuaalselt oli kaebaja

võimelisus töötada sellise vigastusega küsitav. Tavaolukorras, st vabaduses viibides

oleks kaebaja sellise vigastusega viibinud haiguslehel ja end ravinud, mitte töötanud.

Kaebaja tervislik seisund oli vastustajale teada, kuna 11.11.2011 oli teda vanglas

kaaskinnipeetava poolt rünnatud ja tekitatud alalõualuu parempoolne killunenud

murd, marrastus ja pehmete kudede turse vasaku silma all. Seega oli vangla kaebaja

tervislikust seisundist teadlik, kuid ei arvestanud sellega kaebaja suhtes

distsiplinaarkaristuse kohaldamisel ja tema kartserisse paigutamisel. Halduskohtu

hinnangul võis järeldada, et vastustaja pole võtnud endale vastutust ja taganud

piisaval määral kaebaja tervise kaitset, rääkimata kaebajale turvalisuse tagamisest,

mis omakorda on põhjustanud olulise ohu tema tervisele. Eeltoodud põhjustel leidis

halduskohus, et Viru Vangla 22.11.2011. a käskkiri nr 63/2294-D ja 18.01.2012. a

käskkiri nr 6-3/75-D on kaalutlusvigadega ja õigusvastased (I kd tl 89-102).

Vastustaja ei ole käesolevas haldusasjas ka tõendanud, et olenemata sellest, et

vangla tegevus oli õigusvastane, põhjustasid kaebaja tervise kahjustumise muud

tegurid. Kirjeldatud põhjendustel tuvastas halduskohus Viru Vangla tegevuse

õigusvastasuse seoses kaebaja paigutamisega 75 ööpäevaks Viru Vangla kambrisse

nr 3412 olukorras, kui tal oli 11.11.2011 diagnoositud koljuvõlvimurd ehk alalõualuu

murd, mis põhjustas olulise ohu tema tervisele.

-

Halduskohus leidis, et kaebaja tööle sundimine alalõualuu murruga on

inimväärikusele mittevastav kohtlemine, mistõttu on kaebajale sellega põhjustatud

mittevaralist kahju, mille eest on kohane määrata rahaline hüvitis. Kaebaja olukorras

oli hingeliste kannatuste olemasolu usutav. Samuti on olemas põhjuslik seos

vastustaja õigusvastase tegevuse ning kaebaja viidatud hingelise valu ja kannatuste

vahel. Halduskohtu hinnangul oli antud juhul põhjendatud mõista vastustajalt kaebaja

kasuks välja talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena 1275 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

15. 06.03.2014 esitas vastustaja Tartu Halduskohtu 05.02.2014. a otsusele

apellatsioonkaebuse (II kd tl 5−10), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja

teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata.

-

Apellant leiab, et kohus ei ole teostanud uurimisprintsiipi, jättes välja selgitamata

asjas tähtsust omavad asjaolud ja hindamata tähtsust omavad tõendid.

-

Kuna kaebaja keeldus 13.12.2011 ning 11.01.2012 allumast korraldustele teha

tööd, siis rikkus ta temale seadusega määratud allumiskohustust. Seega on

kaebajale 22.12.2011. a käskkirjaga nr 6-3/2294-D ja 18.01.2012. a käskkirjaga nr 6-

3/75-D määratud distsiplinaarkaristused õiguspärased. Samuti on distsiplinaarkorras

karistamisel järgitud kõiki VangS § 64 lõigetes 1, 2, 3, 4 ja 41 kehtestatud nõudeid.

-

Vastustaja ei nõustu halduskohtu etteheitega, et käskkirjades nr 6-3/2294-D ja nr

6-3/75-D ei sisaldu kaalutlusi kaebaja tervise kohta, kuna sellist kaalutlust ei

pidanudki nimetatud käskkirjades esitama. Vastustaja arvates oli vigastuse saamise

ja tööle asumise korralduse andmise vahel piisavalt pikk ajaline periood ning kaebaja

tervislik seisund oli selline, mis võimaldas tal asuda tööle. Samuti oli kaebajal juhul,

kui ta leidis, et ei ole suuteline töötama ja vanglaametnike korraldusi täitma, vastavalt

VangS § 64 lg 2 sätestatule võimalik korralduste saamisel ja ka

distsiplinaarmenetluse käigus esitada omapoolsed seletused, sh viidata enda

tervislikule seisundile, kuid seda ta ei teinud, esitades alles 18.01.2012 vanglale

vaide ja kahju hüvitamise taotluse.

-

Halduskohus on jätnud tähelepanuta ja analüüsimata kaebaja tervisliku seisundi

kohta toimiku materjalide juurde esitatud tõendid. Haldusasja materjalide seas

puuduvad tõendid, mis kinnitaksid vangla tegevusest tingitud ohtu kaebaja tervisele.

Samuti ei ole kinnitamist leidnud kaebaja väited tervisekahju tekitamisest. Käskkirja

nr 6-3/2294-D alusel paigutati kaebaja kartserisse 25.12.2011, mil vigastuse

saamisest oli möödas juba 1 kuu 14 päeva ja käskkirja nr 6-3/75-D alusel paigutati

kaebaja kartserisse 24.01.2012, mil vigastuse saamisest oli möödas juba 2 kuud ja

13 päeva. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja poolt kartserikaristuse kandmine ei

seadnud ohtu tema tervist ning halduskohtu sellesisuline järeldus on vastuolus

tegelikult tuvastatud asjaoludega. Halduskohus pole pööranud tähelepanu sellele, et

ka 30.11.2011 paigutati kaebaja kartserisse. Lisaks on halduskohus jätnud

tähelepanuta, et kaebaja kandis kartserikaristust E7 osakonnas kambris nr 3412, mis

ei ole kartserikamber, vaid elukamber. Seega oli kaebaja küll kartserirežiimil, kuid

kandis karistust enda elukambris, so teda ei paigutatud kartserikaristuse kandmise

ajaks teise kambrisse. Halduskohus on alusetult viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-3-

1-57-12. Antud juhul tekkis kaebajale tervisekahju 11.11.2011 kaaskinnipeetava poolt

tema suhtes toime pandud ründe tõttu. Vangla ei ole kaebaja tervist kahjustanud. Ka

ei tulene kaebaja tervisekaardi väljavõttest, et kaebaja tervis oleks halvenenud

vangla tegevuse tõttu.

-

Alusetu on halduskohtu järeldus, et Viru Vangla pole võtnud endale vastutust ja

taganud piisaval määral kaebaja tervise kaitset, rääkimata kaebajale turvalisuse

tagamisest, mis omakorda on põhjustanud olulise ohu kinnipeetava tervisele.

Vastustaja on seisukohal, et selliseid asjaolusid ei ole käesoleva haldusasja raames

uuritud. Vastustaja sõnul puudus tal teave selle kohta, et kaebajal olid mõne

kaaskinnipeetavaga halvad suhted ning et kaebajat võidakse rünnata, mistõttu

polnud vanglal võimalik võtta tarvitusele vajalikke abinõusid järelevalve

korraldamiseks viisil, mis taganuks julgeoleku ja täieliku järelevalve kinnipeetavate

üle vanglas.

16. 07.03.2014 esitas Tartu Halduskohtu 05.02.2014. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse (II kd tl 12−13) ka kaebaja. Apellatsioonkaebuse kohaselt

vaidlustab kaebaja halduskohtu 05.02.2014. a otsust osas, millega kohus jättis talle

hüvitise välja mõistmata summas 3725 eurot, ning palub ringkonnakohtul teha uus

otsus, millega rahuldada tema kahju hüvitamise nõue summas 5000 eurot.

-

Kaebaja leiab, et kahjuhüvitis summas 1275 eurot ei vasta EIK poolt Euroopa

Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumise

tuvastamisel välja mõistetud hüvitiste suurusele, olles liiga väike. Halduskohus on

ebaõigesti kohaldanud põhiseaduse §i 25, riigivastutuse seaduse § 9 lg-t 2, EIÕK art-

d 13 ja 41 ning EIK praktikat analoogilistes asjades määratavate hüvitiste kohta (nt

asjades Julin vs Eesti ja Tunis vs Eesti mõistis EIK välja hüvitised 10 000 eurot).

17. Kaebaja palub vastustaja apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (II kd tl

26−33) jätta see rahuldamata.

-

Kaebaja märgib, et 11.11.2011 põhjustati talle trauma, mis tekitas talle ränkasid

piinu ja valu. Kaebaja ei saanud rääkida, süüa ega öösiti magada. Sellises olukorras,

kus kaebaja lõualuu oli purustatud, nägu oli paistes ning tal olid pidevad valud, ei

oleks tohtinud teda paigutada kartserisse ja veel vähem sundida tööle. Kaebaja

kannatas saadud trauma tõttu 3-4 kuud järjest ega olnud võimeline töötama. Kaebaja

nõustub halduskohtuga, et sellises olukorras oleks vabaduses viibiv isik olnud

haiguslehel ja statsionaarsel ravil. Kuna kaebaja oli kartserirežiimil, mitte haiglas, ei

antud talle ka eritoitu ning tavalist toitu ta süüa ei saanud. Kaebaja kaotas oluliselt

kehakaalu, tundis nälga ja nõrkust ning kannatas tugevaid pea- ja

lõualuu/näovalusid. Olukord tekitas kaebajale piinu.

-

Kaebajale on arusaamatud vastustaja väited selle kohta, et ta oleks pidanud

vanglat teavitama tema suhtes toime pandud ründest kaaskinnipeetava poolt.

Kaebaja on seisukohal, et kui vangla oleks järginud julgeolekueeskirju, ei oleks

kaebaja ründajaga kohtunud ega vigastusi saanud. Kaebajal ei olnud kellegagi halbu

suhteid, millest ta oleks saanud vanglat teavitada, vaid vanglale endale pidi olema

teada kaebajat rünnanud kinnipeetava eelneva käitumise pinnalt tema ohtlikkus.

18. Vastustaja leiab kaebaja apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (II kd tl 36)

jätkuvalt, et kaebaja esitatud kaebus ei kuulu rahuldamisele, ning palub jätta kaebaja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

19. Ringkonnakohus leiab, et poolte apellatsioonkaebused tuleb osaliselt rahuldada,

Tartu Halduskohtu 05.02.2014. a otsus tuleb tühistada ning haldusasi saata uueks

lahendamiseks tagasi Tartu Halduskohtule. Esmalt esitab ringkonnakohus oma

seisukohad halduskohtu poolt menetlusnormide järgimise osas (I) ning lahendab

seejärel vastustaja ja kaebaja apellatsioonkaebused (II).

I

20. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 1 kohaselt määravad vaidluse

eseme halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 ja

kaebuse alus. Sama sätte teise lause kohaselt ei või kohus teha otsust nõude ega

aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. HKMS § 165 lg

1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse

nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Järgnevalt kontrollib

ringkonnakohus, kas halduskohus on õigesti määratlenud kaebaja poolt käesolevas

haldusasjas esitatud nõuded ning kas kaebus on lahendatud selles esitatud nõuete

piires.

21. Otsusest nähtuvalt on halduskohus tõlgendanud käesolevas asjas esitatud

kaebust selliselt, et kaebaja soovib selles Viru Vangla 22.11.2011. a käskkirja nr 6-

3/2294-D ja 18.01.2012. a käskkirja nr 63/75D õigusvastasuse kindlakstegemist,

millega ta paigutati 30 (halduskohtu otsuses läbivalt ekslikult 35 ööpäeva) ja 40

ööpäevaks kartserisse, kuna ta ei allunud vanglaametnike korraldustele asuda tööle

olukorras, kus tal oli 11.11.2011 diagnoositud koljuvõlvimurd ehk alalõualuu murd.

Kahju hüvitamist summas 5000 eurot nõuab kaebaja halduskohtu hinnangul selle

eest, et Viru Vangla 22.11.2011. a käskkirja nr 6-3/2294-D ja 18.01.2012. a käskkirja

nr 6-3/75-D alusel kartserisse paigutamisega alandati tema inimväärikust. Kuigi

kaebaja palus algselt kohtule esitatud kaebuses ka Viru Vangla 16.11.2011. a

käskkirja nr 6-3/2087-D õigusvastasuse tuvastamist, jättis halduskohus kaebuse selle

nõude osas otsusega lahendamata, asudes seisukohale, et kaebaja poolt

halduskohtu istungil avaldatust tulenevalt ei soovi ta seda käskkirja vaidlustada.

Otsusest nähtuvalt on halduskohus ühtlasi loobunud ka Viru Vangla 16.11.2011. a

käskkirja nr 6-3/2087-D alusel kartserisse paigutamisega tekitatud kahju hüvitamise

nõude lahendamisest. Nimelt on halduskohus kahju hüvitamise aluseks oleva vangla

õigusvastase tegevusena käsitlenud kaebaja paigutamist 75 ööpäevaks (arvutus vale

kohtu eksimuse tõttu Viru Vangla 22.11.2011. a käskkirjaga nr 6-3/2294-D määratud

kartserikaristuse kestuse kohta) Viru Vangla kambrisse nr 3412 olukorras, kus tal oli

11.11.2011 diagnoositud koljuvõlvimurd ehk alalõualuu murd, mis põhjustas olulise

ohu kinnipeetava tervisele. Kohtu poolt arvestatud kaebaja õigusvastaselt

kartserikaristuse kandmise ajast nähtuvalt on halduskohus seega pidanud silmas

Viru Vangla 22.11.2011. a käskkirja nr 6-3/2294-D ja 18.01.2012. a käskkirja

nr 63/75D, millega kaebajale määrati vastavalt 30 ööpäeva ja 40 ööpäeva

kartserikaristust.

22. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus ebaõigesti jätnud lahendamata

kaebaja kahju hüvitamise nõude seoses sellega, et ta kandis Viru Vangla 16.11.2011.

a käskkirja nr 63/2087D alusel kartserikaristust ajavahemikul 30.11.2011−25.12.2011.

Kaebaja on selles osas läbinud kohtueelse menetluse ega ole sellest nõudest

loobunud ka kohtumenetluses. Viru Vangla 05.04.2012. a otsusest vaide osalise

tagastamise, osalise rahuldamata jätmise ning kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata jätmise kohta nähtub, et vangla on menetlenud kaebaja kahju

hüvitamise taotlust ulatuses, milles kaebaja nõudis talle kahju hüvitamist selle eest,

et ta paigutati käskkirjade nr 6-3/2087-D ja nr 6-3/2294-D alusel 55 ööpäevaks

kartserisse, mille jooksul pidi ta olema üksikvangistuses raskekujulise lõualuu

vigastusega ja üle elama füüsilisi ja hingelisi kannatusi (I kd tl 8p). Kuigi kaebaja on

tõepoolest halduskohtus toimunud istungil märkinud, et ta ei kaeba 16.11.2011. a

käskkirja peale ning on selle karistusega nõus, ei tähenda see ringkonnakohtu

hinnangul siiski seda, et ta oleks loobunud selle käskkirja alusel kartseris viibimisega

tekitatud kahju hüvitamise nõudmisest. Kaebaja poolt väljendatust saab üksnes

järeldada, et ta loobub 16.11.2011. a käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõudest,

nentides, et tal puudus põhjus 21.10.2011 talle antud tööle asumise korralduse

täitmisest keelduda. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebaja on kohtuistungil

loobunud Viru Vangla 16.11.2011. a käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõudest,

ei välista selle käskkirja õigusvastasuse tuvastamata jätmine selle käskkirja alusel

ajavahemikul 30.11.2011−25.12.2011, so pärast kaebajale lõualuuvigastuse tekkimist

11.11.2011, kartserirežiimil viibimisega põhjustatud kahju eest hüvitise nõudmise

võimalikkust. Kaebaja on selles osas läbinud kohtueelse menetluse, taotledes Viru

Vanglalt kahju hüvitamist 16.11.2011. a käskkirja ja 22.12.2011. a käskkirja alusel

kartseris viibimise eest põhjusel, et ta pidi olema üksikvangistuses raskekujulise

lõualuu vigastusega ja üle elama füüsilisi ja hingelisi kannatusi. Seega seonduvad

kaebaja väited talle tekitatud kahju kohta Viru Vangla 16.11.2011. a käskkirja nr 6-

3/2087D alusel kartserikaristuse kandmise ajal mitte nimetatud käskkirja

õigusvastasusega, vaid sellega, et ta paigutati kartserisse ajal, mil tal oli

raskekujuline lõualuu vigastus. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus jätnud

õigusvastaselt lahendamata kaebaja kahju hüvitamise nõude seoses tema

kartserikaristuse kandmisega ajavahemikul 30.11.2011−25.12.2011 (25 päeva).

23. Halduskohtu poolt lahendatud kahju hüvitamise taotluse osas seoses Viru Vangla

18.01.2012. a käskkirja nr 6-3/75-D alusel kartserikaristuse kandmisega (40 päeva)

ei ole aga kaebaja ringkonnakohtu hinnangul läbinud kohtueelset menetlust. Kaebaja

on esitanud Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse Viru Vangla 18.01.2012. a

käskkirja nr 6-3/75-D tegemisega samal päeval ning nimetatud käskkirjaga määratud

kartserikaristust hakkas kaebaja kandma alles 24.01.2012. Seega ei saanud Viru

Vangla lahendada ka vastavat kahju hüvitamise nõuet. Eeltoodud asjaoludel on

kaebajal 18.01.2012. a käskkirja nr 6-3/75-D alusel kartserikaristuse kandmisega

(perioodil 24.01.2012−04.03.2012) tekitatud kahju hüvitamise nõude osas läbimata

VangS § 11 lg-s 8 sätestatud kohtueelne kohustuslik menetlus ning isegi kui asuda

seisukohale, et halduskohtule esitatud kaebusest jääb ebaselgeks, millise konkreetse

kartseris viibimise perioodi eest kaebaja kahju hüvitamist nõuab, ei ole 18.01.2012. a

käskkirja nr 6-3/75-D alusel kartseris viibimisega seonduv kahju hüvitamise nõue

HKMS § 47 lg 1 kohaselt halduskohtus menetlemiseks lubatav. Ka Riigikohus on

oma 11.11.2008. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-68-08 selgitanud, et: „Kohus saab

kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, mille osas on

kaebuse esitaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb

halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud

kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust. Halduskohus

saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku

kohtueelse menetluse.“ Siiski on halduskohus ka Viru Vangla 18.01.2012. a käskkirja

alusel kartserirežiimil viibimist otsuses käsitlenud osaliselt rahuldatud kahju

hüvitamise nõude alusena. Seega on halduskohus kaebust lahendades rikkunud

oluliselt menetlusnorme, lahendades nõude, mille esitamine ei olnud HKMS § 47 lg 1

kohaselt lubatav.

24. Kahju hüvitamise aluseks olevate asjaolude hindamise osas märgib

ringkonnakohus täiendavalt järgmist. Kuigi halduskohus on pidanud põhjendatuks

mõista kaebajale välja kahjuhüvitis, ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul otsusest

selgelt, milles halduskohtu hinnangul kaebajale hüvitatav kahju seisneb.

Halduskohus ei ole otsuses võtnud lõplikku seisukohta selles, kas kaebajale on

vangla tegevuse (raske lõualuuvigastusega kartserirežiimile allutamine) tagajärjel

tekkinud tervisekahju, vaid on Riigikohtu seisukohtadele viidates asunud

seisukohale, et vangla tegevus oli õigusvastane juba sellepärast, et see põhjustas

olulise ohu kinnipeetava tervisele. Samas heidab aga halduskohus vastustajale ette,

et viimane ei ole tõendanud kaebajale tervisekahjustuste tekkimist mõne muu teguri

tagajärjel, mistõttu ei vabane vastustaja vastutusest. Siinkohal jääb ringkonnakohtu

hinnangul arusaamatuks, millist kaebajale tekkinud tervisekahju kohus otsuses

silmas peab. Halduskohtu otsusest puudub hinnang sellele, kas kaebajale on vangla

tegevuse tagajärjel tekkinud sellist kahju, mis seisneks kaebaja terviseseisundi

täiendavas halvenemises, sh võimalikes täiendavates terviseprobleemide ilmnemises

lisaks lõualuumurruga seonduvatele vaevustele. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale

tekitas tervisekahju (raske lõualuuvigastuse) kaaskinnipeetav tema ründamisega

11.11.2011. Vangla tegevust seoses kaebajale kallaletungi mittetakistamise või muu

võimaliku tegevuse/tegevusetusega, mis oleks väidetavalt aidanud kaasa kaebajale

11.11.2011 tekkinud tervisekahju põhjustamisele, kaebaja aga vaidlustanud ei ole.

25. Seega saab halduskohtu otsusest pigem järeldada, et kohus on kaebajale

kahjuhüvitise välja mõistnud mitte seoses kaebajale tervisekahju tekitamisega, vaid

lähtuvalt sellest, et vastustaja on põhjustanud kaebaja tervisele olulise ohu, allutades

ta käskkirjade nr 6-3/2294-D ja nr 63/75-D alusel 25.12.2011 ja 24.01.2012

kartserirežiimile olukorras, kus tal oli 11.11.2011 diagnoositud alalõualuumurd.

Samas on halduskohus jätnud välja selgitamata selle, milles vastav oht

konkreetsemalt seisnes. Siinkohal on relevantne vastustaja poolt viidatud asjaolu, et

kaebaja jäeti vaidlustatud käskkirjade alusel määratud kartserikaristust kandma enda

elukambrisse. Seega sai kaebaja karistuse kandmise ajal viibida enda tavapärases

elukambris selle erisusega, et tema suhtes kohaldati kartserirežiimi. VangS § 651 lg 3

kohaselt ei ole kartserisse paigutatud kinnipeetaval õigust liikuda vangla territooriumil

VangS §-des 8 ja 10 sätestatud korras. Kinnipeetava soovil võimaldatakse tal

vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Et kaebaja viibis kinnise vangla

osakonnas, ei olnud tal kartserikaristuse kandmise ajal õigust liikuda kinnise vangla

territooriumil VangS § 8 lg-s 1 ning kodukorras sätestatud kohtades ning ajal.

Eeltoodud asjaolud võivad omada olulist tähtsust kaebaja tervisele põhjustatud

olulise ohu olemasolu hindamisel, halduskohtu vaidlustatud otsusest vastavad

kaalutlused aga puuduvad.

26. Riigikohus on haldusasjas nr 331-57-12 tehtud lahendis selgitanud, et

kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb arvesse võtta konkreetse

kinnipeetava terviseseisundit. Oluliste terviseprobleemide käes kannatav kinnipeetav

tuleb paigutada karistust kandma tingimustesse, mis ei põhjusta tema

terviseprobleemide õigusvastast süvenemist. Samuti on Riigikohus samas lahendis

märkinud, et terviseprobleemidega kinnipeetava puhul on üheks oluliseks

kaalutluseks, millest tema paigutamisel lähtuda tuleb, tema tervise kaitsmise vajadus.

Lisaks selgitab Riigikohus, et kinnipeetava tervist kahjustavatesse

elamistingimustesse paigutamise õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole alati vajalik

selle tuvastamine, kas isikule on vangla selle toimingu tagajärjel juba

tervisekahjustus tekkinud. Õigusvastane võib olla ka vangla selline tegevus, mis

põhjustab olulise ohu kinnipeetava tervisele (vt. RKHKo 05.12.2012 nr 3-3-1-5712, p-

d 11, 12). Ringkonnakohtu hinnangul on Riigikohtu eeltoodud seisukohtade alusel

võimalik tuvastada vangla tegevuse õigusvastasus kinnipeetava tervise ohtu

seadmisel üksnes juhul, kui on tuvastatud ka kinnipeetava viibimine tervist

kahjustavates elamistingimustes. Nagu ringkonnakohus eelnevalt osundas, ei ole

halduskohus selgitanud, milles on seisnenud lõualuuvigastusega kaebaja tervisele

tekkinud oht olukorras, kus ta on viibinud kartserikaristuse kandmise ajal enda

elukambris sellise erisusega, et ta omas tavarežiimiga võrreldes vähem

liikumisvõimalusi. Siinkohal ei saa ringkonnakohtu hinnangul käesoleva asja raames

põhjendada kaebaja tervise ohtu seadmist sellega, et kambris viibimise ajal oleks

vangla pidanud kaebaja hospitaliseerima. Vangla tegevuse võimalikule

õigusvastasusele seoses kaebajal 11.11.2011 fikseeritud lõualuuvigastuse tõttu

kaebaja statsionaarsele ravile mittepaigutamisega ning kaebajale kohase

meditsiiniabi mittevõimaldamisega väidetavalt tekkinud kahju hüvitamise aluste

esinemisele antakse kohtulik hinnang paralleelselt toimuvas teises kohtumenetluses

haldusasjas nr 3-12-1219, mille menetlus on käesoleval ajal pooleli

Riigikohtus.

27. Täiendavalt juhib ringkonnakohus halduskohtu tähelepanu järgnevatele

asjaoludele. Käesoleva haldusasja materjalide seast puudub vastustaja poolt

korduvalt viidatud Viru Vangla 04.04.2012. a meditsiiniline õiend, millest nähtuvalt ei

antud kaebajale tööst vabastust ning mille kohaselt ei kahjustanud lõualuumurruga

kartseris viibimine kaebaja tervist. Et tegemist on asja lahendamisel olulist tähtsust

omava tõendiga, tuleb halduskohtul nimetatud tõend vastustajalt välja nõuda. Samuti

juhib ringkonnakohus halduskohtu tähelepanu asjaolule, et kaebaja on oma

18.06.2013. a avalduses esitanud korduva taotluse talle käesolevas haldusasjas

advokaadi võimaldamiseks (I kd tl 72). Selle taotluse osas on aga halduskohtul

jäänud seisukoht võtmata.

II

28. Vastutaja on apellatsioonkaebuses taotlenud Tartu Halduskohtu 05.02.2014. a

otsuse tühistamist HKMS § 200 p 3 alusel ja uue otsuse tegemist asja uueks

läbivaatamiseks saatmata. Kaebaja aga palub enda apellatsioonkaebuses tühistada

Tartu Halduskohtu otsus osaliselt, tehes uue otsuse, millega kohus mõistab

vastustajalt kaebaja kasuks välja täiendava kahjuhüvitise summas 3725 eurot. HKMS

§ 199 lg 2 p 2 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja selle

vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks

arutamiseks halduskohtule, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses

põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. HKMS § 199 lg 2

p-st 3 tulenevalt võib ringkonnakohus tühistada halduskohtu lahendi ja saata asja

uueks arutamiseks ka juhul, kui kohtumenetluse normide muid olulisi rikkumisi ei ole

võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

29. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohtu poolt käesoleva otsuse põhjendava

osa I alajaotuses selgitatud menetlusnormide ning põhjendamiskohustuse rikkumisi

võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Näiteks ei saa ringkonnakohus

apellatsioonikohtuna lahendada kaebust kahju hüvitamise nõudes selles osas, milles

halduskohus on jätnud kahju hüvitamise kaebuse lahendamata. Sellises olukorras ei

oleks ringkonnakohtul võimalik täita apellatsioonikohtu ülesannet - kontrollida

esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust. Seega tuleb Tartu Halduskohtu

05.02.2014. a otsus HKMS § 199 lg 2 p 2 ja p 3 alusel tühistada ning saata asi uueks

arutamiseks tagasi halduskohtule. Eeltoodust tulenevalt ei tee ringkonnakohus asjas

uut otsust, mistõttu rahuldab ringkonnakohus nii vastustaja kui kaebaja

apellatsioonkaebused osaliselt, tühistades Tartu Halduskohtu otsuse täielikult ning

saates asja tagasi arutamiseks samale halduskohtule. Halduskohtul tuleb asja uuel

läbivaatamisel võtta arvesse käesolevas otsuses esitatud ringkonnakohtu

seisukohad ja teha vajadusel täiendavaid menetlustoiminguid (HKMS § 202).

Agu Timmi

/allkirjastatud

digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/