4-14-3587/35 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25.august 2014 Jõhvi kohtumajas Väärteoasja number 4-14-3587 (940013000276) Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi sekretär Merike Erisalu Väärteoasi kaebemenetluses Dmitry Sergeev Karistusseadustiku (KarS) § 279 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises, milles Dmitry Sergeev tunnistati süüdi KarS § 279 järgi ja karistati rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot Semjon Šutak Kalapüügiseaduse (KPS) § 23¹ lg 1 ja KarS § 279 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises, milles Semjon Šutak tunnistati süüdi KPS § 23¹ lg 1 järgi ja karistati rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot Dmitry Sergeev, isikukood 37910102222, Vene Föderatsiooni kodanik, elukoht xxx, töökoht xxx, e post xxx Menetlusalune isik Semjon Šutak, isikukood 38704160249, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht xxx, xxx, epost xxx Kaitsja Vandeadvokaadi vanemabi Allan Valk, JeweLex Advokaadibüroo, asukoht: Sompa 3, Jõhvi 41533, e-post: allan.valk@jewelex.ee Kohtuväline menetleja Keskkonnainspektsiooni esindaja Madis Piirla volituse alusel, e-post valve@kki.ee

2 RESOLUTSIOON VTMS § 132 p 3, § 133-135, kohus

OTSUSTAS:

Rahuldada Dmitry Sergeevi ja Semjon Šutaki kaitsja Allan Valk´i kaebus Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitse juhtivinspektor xx xx 17.04.2014 otsuse peale väärteoasjas nr 940013000276 ning nimetatud otsus tühistada täielikult.

Väärteomenetlus Dmitry Sergeevi süüdistuses KarS § 279 järgi lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 sätestatud alusel, väärteotunnuste koosseisu puudumise tõttu. Väärteomenetlus Semjon Šutaki süüdistuses KPS § 23¹ lg 1 ja KarS § 279 järgi lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 sätestatud alusel, väärteotunnuste koosseisu puudumise tõttu.

VTMS § 23 alusel hüvitada Dmitry Sergeevile valitud kaitsjale tasu summas 720 eurot riigieelarvest.

VTMS § 23 alusel hüvitada Semjon Šutakile valitud kaitsjale tasu summas 720 eurot riigieelarvest.

Edasikaebamise kord.

Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtu kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 01.09.2014 Kassatsiooni esitamise õigus on üksnes vandeadvokaadil.

Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 25.08.2014 Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel (ehk 25.09.2014) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud.

MENETLUSE KÄIK

3 21.03.2014 koostas vaneminspektor xx. xx väärteoprotokolli väärteoasjas 940013000276 D. Sergeevi ja S. Šutaki suhtes selle fakti kohta, et D. Sergejev pani toime KarS õ 279 järgi kvalifitseeritav väärteo, S. Šutak – KPS § 23-1 lg 1 järgi ning KarS § 279 järgi kvalifitseeritavad väärteod k 3 lk 78-80.

17.04.2014 tegi juhtivinspektor xx. xx otsuse väärteoasjas S. Šutaki ja D. Sergeevi suhtes, millega tunnistas isikud süüdi S. Šutaki KarS § 279 järgi ja KPS § 23-1 lg 1 järgi, D. Sergeevit- KarS § 279, ning karistas mõlemad rahatrahviga igaühele 225 trahvühikut summas 900 eurot k 3 lk 81-84.

02.mail 2014 esitas D. Sergeevi ja S. Šutaki kaitsja advokaat A. Valk kaebused k 1 lk 4-7 ja k 2 lk 4-7, milles palus tühistada tema kaitsealuste suhtes väärteoasjas tehtud otsused ja lõpetada väärteomenetlused.

KAEBUSTE SISU

K 2 lk 4-7 S. Šutakiga seoses leidis kaitsja kokkuvõtlikult, et isiku poolt talle süüksarvatud kahe väärteo toimepanemine ei ole tõendatud ja kohtuvälise menetleja otsus tugineb oletustele. KPS § 23-1 lg 1 esitatud süüdistuse kohta leidis kaitsja, et kala päritolu tõendavad dokumendid on esitatud - need on rannapüügipäevikud ja üleandmisedeklaratsioponid. Asjatundja xx. xx ja ühe tunnistaja ( xx. xx) arvamus võimalike kala koguste kohta on subjektiivne arvamus ja kaitsja soovib seda ümber lükata omapoolse tunnistaja arvamusega. Samuti leiab kaitsja, et ei ole esitatud usaldusväärseid tõendeid, et D. Sergeev ei ole süüdistuses märgitud kuupäevil kalapüügil käinud, seega, et ole millegagi ümber lükatud S. Šutaki väide, et ta oli kalapüügil koos D. Sergeeviga. K 1 lk 4-7 D. Sergeevit puudutavas kaebuses märgib kaitsja veel sedagi, et tunnistaja xx. xx ütlustega ei ole võimalik tõendada, et süüdistuses märgitud kuupäevil ei viibinuid D. Sergeev kalapüügil. Kaitse poolt on esitatud tunnistaja xx. xx, kes selgitab tööaega puudutavaid asjaolusid. Kaitsja kordab kaebustes oma seisukohta, et ei ole esitatud isikute vastu otseseid tõendeid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kohtuistungil jäi kaitsja kaebustes toodud seisukohtadele, lisades, et ka kohtuliku arutamise käigus ei ole tema kaitsealuste poolt väärtegude toimepanemine künnitust leidnud. Esitatud on kaitsekõne kirjalik variant k 1 lk 148-149.

Kohtuväline menetleja k 1 lk 150-154 leidis kõnes kokkuvõtlikult, et vaieldamatu on see, et kohtuvälise menetleja tugineb oma otsuses kaudsetele tõenditele. Isikute vastu esitatud süütõendiks on asjatundja xx. xx, samuti tunnistaja xx. xx ütlused, et sellised kala kogused, mis on näidatud menetlusaluste isikute rannapüügipäevikus,

4 ei ole reaalsed, seega, ei ole kala päritolu tõendatav, kuigi rannapüügipäevik on olemas ja kala üleandmisdeklaratsioonid ka. xx. xx ütlustest nähtub, et 10.02.2013 püüdis ta kontrollida isikute saabumist kalapüügilt, isikuid kalapüügilt saabumas tuvastatud ei olnud, mis osutab sellele, et tegelikult ei ole menetlusalused isikud kalapüügil käinud. Kohtuväline menetleja analüüsis samuti kellaaegu, mil D. Sergeev lahkus orienteeruvalt töökohalt, millal oli tehtud kalateate ning millal pidid kalurid saabuma sadamasse ja millal kala oli üle antud. Kohtuväline menetleja leiab, et arvestades kellaaegu, ei ole D. Sergeevi jõudmine kalapüügile reaalne, mis tähendab, et tegelikult ei ole D. Sergeev kalapüügil käinud. KarS § 279 esitatud süüdistuse kohta ei ole kohtuväline menetleja kohtule selgitanud, kuidas isikute teod takistasid järelevalvet.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD Maakohus peab alguseks vajalikuks osutada KrMS § 60 lg 1,2 ja § 61 lg 1 ja 2 sätestatule, mille kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks; tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad; ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu; kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Maakohus tuletab meelde kaudsetele tõenditele tugineva tõendamise reeglid, RKKKO 3-1-1-114-13, p 9: „…Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt. Nii on näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1- 1-8-10 p-des 9-10 tõdetud, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid üksnes selles osas, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-15-12, p-d 13- 14).“

Käeolevas väärteoasjas leiab maakohus, et kohtuväline menetleja ei ole kohtule esitanud ühtegi menetlusaluste isikute süüd tõendavat otsest tõendit või tõendeid.

5 Samas on maakohtule esitatud mitu kaudset tõendit, mille abil soovib kohtuväline menetleja tekitada kohtule veendumust, et süütegu on toime pandud ja toimepanijad on D. Sergeev ja S. Šutak. Kohus rõhutab, et kaudsete tõenditega süüteo tõendamise aste peab olema selline, et tõendite kogum annaks kohtule võimaluse teha tõsikindlaid järeldusi süüteo asjaolude esinemise kohta. Teisisõnu, kui kaudsete tõendite kogumi kvaliteet on selline, et kohtul on võimalust teha igasuguseid järeldusi süüteo asjaolude esinemise või mitteesinemise kohta ehk esineb järelduste sisuline mitmesus, ei ole isikute süüditunnistamine võimalik.

S. Šutakile on süüdistus esitatud kahes väärteos, mis on kvalifitseeritud kahe paragrahvi alusel KPS § 23-1 lg 1 järgi – kala käitlemise nõuete rikkumine ning KarS § 279 järgi – valeandmete esitamine kujul, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist. D. Sergeevile on süüdistus esitatud KarS § 279 järgi valeandmete esitamises, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist.

KPS § 23-1 lg 1 rikkumine

Kokkuvõtlikult seisneb S. Šutakile KPS § 23-1 lg 1 järgi esitatud süüdistus selles, et konkreetsetel kuupäevil, kokku 8 korral, andis ta kalatööstusettevõttele üle tooraine – kala, mille päritolu ei ole tõendatav. Nimetatud tegevusega rikkus ta süüdistuse kohaselt KPS § 20 lg 6 p 3 sätet, mille kohaselt on keelatud käidelda kala, mille päritolu ei ole tõendatav.

KPS § 23-1 lg 1 näeb ette vastutuse muuhulgas kala, mille päritolu ei ole tõendatav, käitlemise eest. KPS § 20 lg 6 p 3 kordab, et keelatud on müüa, osta või käidelda värsket kala, mille päritolu ei ole tõendatav.

Kuigi KPS ei sätesta, mis on kala käitlemine, on maakohus seisukohal, et kala käitlemise all on mõeldav kala kogu muu käitlemine, välja arvatud müük ja ost ( vt KPS § 20 lg 6 p 3, mis eristab kala müüki, ostu ja käitlemist), milleks on kahtlemata kala edasiandmine kalatööstusettevõttele.

Järelikult, S. Šutaki vastutusele võtmiseks KPS § 23-1 lg 1 järgi tuleb ära tõendada, et 1. teatud kuupäevil käitles ta ehk andis kala üle ja 2. kala päritolu ei ole tõendatav.

Maakohus märgib, et käesolevas kohtumenetluses ei tekkinud vaidlust fakti üle, et süüdistuses esitatud kuupäevil andis S. Šutak kalatööstusettevõttele üle konkreetsed kala kogused. Selle kohta on kohtule esitatud rannapüügipäevikutest väljavõtted ning kaluri kalapüügiloa koopiad, samuti kala üleandmisedeklaratsioonid.

6 K 3 lk 14 on kalapüügiloa koopia TA1300139, mille omanik on xxx, mis on välja antud kalur D. Sergeevile ajavahemikuks 24.01.2013-31.12.2013, püügivahend on mõrd arvuga 1. Rannapüügipäevikute väljavõtetest k 3 lk 15,17 nähtub, et jaanuaris 24.01., 27.01., 29.01., 31.01.2013 on püütud kala ahvenat 300, 320, 310 ja 295 kg vastavatel kuupäevil, veebruaris 03.02., 07.02., 10.02., 13.022013 on kala püütud ahvenat 320, 340, 340, 300 kg vastavatel kuupäevil. Kala oli kalatööstusettevõttele üle antud vastavatel kuupäevil vastavas koguses, mille kohta andis ( k 3 lk 27-34) xxx töötaja (nimelt xx xx, kes on ettevõtte osanik) deklaratsioonile oma allkirja. Asjaolu, et kala kogused olid ka tegelikkuses kalatööstusettevõttele üle antud, on tõendatud ka konto väljavõttega k 3 lk 46, millest nähtub, et konkreetsetel kuupäevil on ettevõte maksnud D. Sergeevi arvele rahasummad. Teisisõnu, kohtuväline menetleja arusaama kohaselt süüdistuses märgitud kala kogused olid kalatööstusettevõttele esitatud tegelikkuses, kuigi kala ei olnud püütud S. Šutaki ja D. Sergeevi poolt ( täielikult või osaliselt, ei ole ka kohtule selge) ja pärineb ( täielikult või osaliselt) mujalt, ühe versiooni kohaselt näiteks harrastuskaluritelt illegaalsest ostu-müügist.

Maakohtu arvamusel tuleb eelkõige vastata küsimusele, millist õiguslikku tähendust on omistatud definitsioonile „ kala, mille päritolu ei ole tõendatav“ KPS mõttes. Sellest sõltub see, mida tegelikult kohtuväline menetleja peaks ära tõendama, milliste faktiliste asjaolude esinemist. Kohtueelse uurimise käigus on kohtuväline menetleja keskendunud selliste asjaolude tõendamisele, mille kohaselt ei ole püügipäevikutes näidatud kala kogused reaalsed ja järelikult menetlusalused isikud ei ole nimetatud kala koguseid Peipsi järvest püüdnud. Kord, kuidas tõendatakse kala päritolu, on sätestatud KPS §-ga 19-1. KPS § 19-1 lg 1 sätestab, et kutselisel kalapüügil kala päritolu tõendavaks dokumendiks loetakse: esmakokkuostukviitungit, lossimise deklaratsiooni, kalalaeva kalapüügipäevakut koos kalalaeva kalapüügiloaga või rannapüügipäevikut koos kaluri kalapüügiloaga, kala üleandmise deklaratsiooni või kala transpordidokumenti. KPS § 19-1 lg 4 sätestab, et kala käitlemisel peab kala päritolu tõendav dokument olema käitlemisettevõttes ja kala vedamisel vedamiseks kasutatavas transpordivahendis ning kala käitleja ja vedaja on kohustatud selle esitama järelevalvet teostavale isikule viimase nõudmisel. Kalapüügieeskirjaga ei ole sätestatud ühtegi nõuet kala tõendamisele. Seega, kala päritolu puudutavaid asjaolusid tuleb tõendada seadusega ettenähtud dokumentidega, mille esitamise kord on sätestatud VV 31.03.2003 määrusega nr 104 „Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord“. S. Šutak tõendaski kala päritolu kahe KPS § 19-1 lg 1 loetletud dokumentiga – pannapüügipäeviku koos kaluri kalapüügiloaga. Järelikult käitles S. Šutak kala koguseid, mille kohta oli tal esitada järelevalve teostajale kala päritolu tõendav dokument. Sellest nähtub, et tegelikult soovib kohtuväline menetleja ära tõendada mitte seda, et kala üleandnud kaluril puudusid kala päritolu tõendavad dokumendid, vaid seda, et tegelikult on kala päritolu tõendavatena dokumentidena esitatud rannapüügipäevikud, täpsemini seal märgitud andmed ei vasta tõele, ehk märgitud

7 kala kogused ( kas täielikult või osaliselt) ei olnud kalurite poolt püütud. Sellest tuletatakse KPS § 20 lg 6 p 3 rikkumine, et kalur olles teadlik asjaolust, et kala ei ole tegelikult püütud ja kala tegelik päritolu ei ole teada, ikka käitles kala koguseid, andes kala kogused üle kalatööstusettevõttele. Maakohus on seisukohal, et KPS § 19-1 lg 1 ja 4 eesmärgipõhisele tõlgendamisele tuginedes, on võimalik väita, et loomulikult on kala päritolu tõendatud siis, kui käitlejal on esitada päritolu tõendavad dokumendid, mis on õiged vormilises mõttes ( vastavad määruse nr 104 nõuetele) kui ka oma sisu poolest ( dokumendile märgitud andmed vastavad tegelikkusele). Kalapüügipäeviku ega kala üleandmisedeklaratsiooni formaalse täitmisega seoses ei ole menetlusalustele isikutele süüdistust esitatud.

Hinnates kohtule esitatud tõendite kogumit, märgib kohus, et kohtuväline menetleja on menetlusaluste isikute poolt väidetavate väärtegude toimepanemist püüdnud tõendada sisuliselt kolme põhilise momentiga: mereinstituudi teaduri ütlused koostoimes tunnistaja xx. xx ütlustega, et nii palju kala koguseid ei ole võimalik püüda; tunnistaja xx. xx ütlustega, et kuna ta ei näinud kalureid järvelt saabumas 10.02.2013, järelikult kalapüüki ei toimunud; tunnistaja xx. xx ütlustega, et , kuna D. Sergeevi tööpäev kestab 10 tundi alates kellast 08.00, ja töökoht on Lohusuust vähemalt 110 km kaugusel, ei oleks D. Sergeevil võimalik jõuda kalapüügile, ehk vähemalt D. Sergeev kalapüügist osa ei võtnud.

Kohus märgib, et esitatud süüdistuse ja kohtuvälise menetleja kohtukõne pinnalt jäi kohtule siiski arusaamatuks, millisele seisukohale kohtuväline menetleja lõplikult jääb, kas kohtuvälise menetleja leiab, et S. Šutak püüdis siiski kala ja D. Sergeev ei võtnud selles osa; või S. Šutak püüdis rannapüügipäevikutes näidatud kala kogustest väiksemal määral; või S. Šutak üldse ei püüdnud süüdistuses märgitud kuupäevil kala, vaid sai kalatööstusettevõttele üleantud kala kogused illegaalselt müüjalt, mitte kalapüügist. Sel juhul lähtub kohus isikutele esitatud süüdistuse tekstist, keskendudes ainult sellistele faktilistele asjaoludele, mis on kohtule esitatud süüdistuse alusena.

Süütõendina, et kala konkreetsed kogused ei olnud tegelikult S. Šutaki ja D. Sergeevi poolt püütud, on esitatud asjatundjana kohtulikul arutamisel esinenud mereinstituudi teadur xx xx ütlused ( k 1 lk 136 pöördel-138). Asjatundja väitis kohtuistungil, et talle esitatud rannapüügipäeviku põhised kala kogused, nimelt talvisel kalapüügil umbes 300 kg ahvenat iga kahe-kolme päeva tagant ühe mõrraga püügil, ei ole reaalsed. Tema arvates, selliseid koguseid on võimalik püüda maikuus, kui kala aktiivsus on kõige suurem. Samuti on kalapüük edukam esimese kahe nädala kestel pärast seda kui järvele on tekkinud jää. Aastal 2013 tekkis jää Peipsi järvele detsembri lõpus 2012, seega aktiivne oli kala alates 01.01.2013 kuni 15.01.2013. Ta andis oma hinnangu, tuginedes kontrollkalapüügile,

8 mis oli läbi viidud teaduslikel eesmärkidel Peipsi järve lõunapoolse rannajooni piirkonnas, läänepoolses piirkonnas, suvel, noodapüügil. Talvist kontrollkalapüüki läbi viidud ei olnud. Samuti ei ole teaduslikel eesmärkidel kontrollitud kalapüügi võimalusi talvisel ajal Peipsi järve lääne, lääne-põhja ja põhjapoolse rannajooni piirkonnas. Samuti ei olnud uuritud talvist kalapüüki konkreetse püügivahendiga – mõrraga. Maakohus märgib, et kohtul ei ole ühtki kahtlust teadur xx. xx teaduslikus pädevuses, arvestades juba tema pikaajalist kogemust teadurina konkreetsel alalta on Peipsi kalanduse töögrupi juht Mereinstituudis. Tema töö ongi kalavarude uurimine. Seda aga (kalavarude uurimist), nagi ise tunnistas xx. xx, on tehtud Peipsi järve lõuna piirkonnas ja Lämmijärvel ( k 1 lk 136 pöördel). Ei ole võimalik jätta tähelepanuta asjaolu, et tegelikult ei ole kohtule huvipakkuval teemal, nimelt mõrraga väljapüütud kala kogused talvisel ajal Peipsi järvel lääne, lääne-põhja ja põhjapoolse rannajooni piirkonnas, kontrollkalapüüki või praktilisi uuringuid teostatud. Asjatundja andis oma arvamuse, tuginedes oma üldistele teadmistele sellel alal, millest peamine tuletatud väide on see, et kala on talvel väheaktiivne ja maikuus aktiivsem, samuti on tal kogemus uurimiskalapüügil Peipsi järve lääne piirkonnas suveajal noodapüügil. Tema isiklikult pole kordagi näinud, et mõrraga oleks püütud 300 kg ahvenat ( k 1 lk 137). Samas ta leiab, ( k 1 lk 137), et suvisel ajal see oleks võimalik, eriti kevadel, kui kala koeb. Tegelikult kohtule ei olnud esitatud veenvat arvamust koos põhjendustega, miks asjatundja arvates on ahvena talvine püük 100-200 kg koguses ühe nädala kestel ühe mõrraga on usutav, aga 300 kg 2-3 päeva tagant, ei ole usutav, millistele konkreetsetele andmetele, uuringutele ta tugineks. Maakohtu arvates, ei ole 100-200 kg ja 300 kg kalakogused nii hirmutavalt erinevad, et hakata kahtlema kala päritolu. Kohtu arvates tavainimese jaoks, et ole midagi üllatavat selles, et ühe nädalaga ühes kohas püütakse 100-200 kg kala mõrraga, aga teises kohas 300 kg 2-3 päeva tagant, sest kala kogused 100-200 kg või 300 kg ei ole niivõrd erinevad, arvestades seda, et ühe mõrra maht on 2000 kg ( 2 t ) kala. Maakohus on asjatundja ütlustest aru saanud, et Peipsi järve puhul ei olegi koostatud kaarte ega see küsimus olnudki süsteemselt uuritud - millised on kalapüügi võimalused Peipsi järvel, arvestades erinevaid püügikohti, püügivahendeid, püügiajavahemikke, muidu selliseid andmeid oleksid kohtule võrdlemiseks ja uurimiseks esitatud. Peale selle, on asjatundja avaldanud, et tegelikult teadurina ta ei usalda andmeid väljapüütud kala koguste kohta ( k 1 lk 136 pöördel), sest selle alla kirjutatakse sisse igasuguse päritoluga kala, mis võib olla harrastuskalapüügil saadud kala ( k 3, lk 136 pöördel, 137 pöördel), mujalt toodud kala. Kohus hindab positiivselt asjatundja ausust ja kriitilisust. Sellest väitest võib kohus teha järelduse, et tegelikult kalapüüki puudutavad andmed ei ole usaldusväärsed ja sellele ei saa tugineda analüüsimisel. Vastates kohtu küsimustele selgitas asjatundja täiendavalt ( k 3 lk 137 pöördel), et harrastuskalapüügil saadud kala müük on keelatud. Peipsi järvel on aga väga palju harrastuskalureid ka Lätist ja mujalt, kes kohapeal ikka müüvad kala ja sellel teemal käib võitlus viimast 20 aastat. Kohus möönab, et sellise väite alusel on tõesti võimalik järeldada, et kutselistel kaluritel võib olla küll motiiv osta mõõduka hinnaga kokku harrastuskalurite poolt

9 püütud talvised ahvenakogused eesmärgiga anda kalatööstusettevõttele üle, sest talvise ahvena hind on oluliselt kõrgem ( vt tunnistaja xx. xx ütlused k 3 lk 138). Samas kohus tuletab meelde, et kõik see jääb siiski käesoleval konkreetses asjas oletuste tasemele, sest kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, et menetlusalused isikud ostsid ahvena kogused kokku harrastuskaluritelt. Samuti kohus märgib, et selleks, et süüdistada menetlusalust isikut tõendamata päritolu kala käitlemises, ei olegi vaja ära näidata, kust kala kogused pärinevad, vaid tõendada tuleb seda, et menetlusalune isik ei ole kala koguseid püüdnud rannapüügipäevikus märgitud asjaoludel. Kohus tuletab kohtuvälisele menetlejale meelde, et KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Maakohus ei või omistada asjatundja antud ütlustele apriori suuremat kaalu kui teistele tõenditele. Ka asjatundja ütlusi hindab kohus oma siseveendumuse kohaselt ehk analüüsib, kuivõrd asjatundja poolt antud seisukohad loogilised ja arusaadavad ja tema mõttekäik on jälgitav ja veenev.

Asjatundja (kes ise ei ole kutseline kalur, kes ei osalenud praktilisel uurimisel Peipsi järvel ahvena uurimispüügil mõrraga, seda enam järve lääne, lääne-põhja ja põhjapoolses piirkonnas talvisel ajal ja mille kohta ei ole asjatundja sõnul uuringuid tehtud) ütlustele on kohtuliku uurimise käigus vastandatud menetlusaluse isiku S.Šutaki ütlused. Menetlusalune isik on noor, suhteliselt tagasihoidliku kutselise kogemusega, kuigi ta on kutselise kalapüügiga tegelenud alates 18-aastasest vanusest. Ta pärineb kalurite perekonnast. Maakohus soovib öelda, et ka menetlusaluse isiku ütlused kalapüügi võimaluste kohta väärivad tõsist tähelepanu ja oma kvaliteedi poolest ei ole sugugi vähemtähtsad võrreldes teiste tõenditega. Samas märgib kohus siiski seda, et kuna menetlusalusele isikule on esitatud süüdistus ja kohtuväline menetleja on talle karistuse määranud, võib menetlusalusel isikul esineda motiiv oma tegusid õigustada või vältida vastutust. Sellegi pärast suhtub kohus menetlusaluse isiku ütlustesse hoolikamalt, kontrollides ütluste loogilisust, nende ühtivust teiste tõenditega, ütluste elulist usutavust. Menetlusalune isik selgitas, et mis tahes hooajal väljapüütud kala kogused ei sõltu ainult ja üksnes hooajast, kuigi õige on see, et talvel on kala vähemaktiivsem ja kevadel aktiivsus tõuseb. Tähtsust omab kalurite kogemused kalapüügi koha valimisel ja olulisel määral ka see, kas paigaldatud mõrd sattub kalaparvele. Talle on kogenenud kaluritelt teada, et on näiteks kohti piirkonnas, kus on järve veealune maastik selline, et seal koguneb ahven. Maakohus märgib, et ka asjatundja xx. xx kinnitas ( k 1 lk 137), et kalapüügi võimaluse seisukohalt pole väga oluline see, kui kaugel kaldast kalapüük toimub, pigem see, kui sügav vesi on, kas kivivaresid, või on põhja langus, kus kalale meeldib hoida või liikuda. Selles osas asjatundja ja menetlusaluse isiku ütlused ühtivad ja maakohus leiab, et selgitused on mõistlikud ja loogilised.

Asjatundja xx. xx ja menetlusaluse isiku S. Šutaki vastuseisu lahendamiseks, kas rannapüügipäevikutes näidatud kala koguseid on reaalsed, kas neid on võimalik

10 püüda rannapüügipäevikus fikseeritud asjaoludel, on kohtuväline menetleja süütõendina esitanud tunnistaja xx. xx ütlused k 1 lk 138-139). Tunnistaja xx. xx selgitas, et ta tegeleb kutselise kalapüügiga 25 aastat, tema piirkond on Vasknarva, mis on Lohusuust 50 kilomeetril kaugusel. Tema ettevõttes oli keskmine saak ahvenat 100-200 kg ühes mõrras 4-5 päeva tagant. See oli alates aastast 2005, viimast 4 aastat ei ole tema ettevõte mõrraga püüdnud, kalurid ei soovi mõrraga püüda, see on raske töö. Suvel võiks olla nii, et juunis on ainult 100 kg 3-4 päeva tagant aga praeguses kuus ( august) võis olla 500 kg ühte mõrda. Temal sellist kogemust, et kahe päeva tagant on mõrraga püütud 300 kg ahvenat ja seda talvel, ei olnud, ja ta ei ole kuulnud, et selliseid saake kellelgi olnud. Samas ta täpsustas, et tegelikult viimastel aastatel ta ei tunne selle vastu ärilist huvi. Samas tunnistaja möönis, et ta ei välistaks kalapüügi võimalust sellistes kogustes, kui leitakse häid kohti k 1 lk 139. Kohus märgib, et sisuliselt taganesid tunnistaja ütlused sellele, et tema ettevõttes selliseid ( 300 kg talvel ühe mõrraga 2-3 päeva tagant) saake ei olnud ja ta ei kuulnud, et kuskil oleks, samas ei pea ta selliseid koguseid võimatuks.

Kohus märgib, et asjaolude tõendamine sellisel viisil ei vii selguseni, kas tõendamisele kuuluv asjaolu esineb või mitte.

Ilmekalt iseloomustab sellist sorti tõendamise ( üks püüdis nii palju kala, teine väidab nii palju, kolmas pakub kolmandat varianti) perspektiivitust fakt, et vastuseks on kaitse poolt esitatud tunnistaja xx. xx ütlused ( k 1 lk 112), millest omakorda nähtub, et viimati tegeles tunnistaja mõrraga kalapüügiga Peipsi järvel 2010. ja 2011 aa ja tema maksimaalsed kogused olidki 300-400 kg ühe mõrraga. Tema kalurina leiab, et 200-300 kg ahvena püük ühe mõrraga ei ole haruldane nähtus. Kalurina on tunnistajal staaž 10-12 aastat. Ta kontrollis püügivahendeid 2- 3 päeva tagant, võib ka tihedamini, kui soovitakse paremat saaki. Mida tihedamini käia, seda parem saak. Mõrdade tühjendamine soodustab saagikust. Tunnistaja väidab, et ta talvel püüdis isiklikult 300-400 kg, kevadel saagikus kasvad- 5-6 tonni kala. Kevadel näiteks tuleb 300-400 kg kala mõrda ühe ööpäevaga, võib käia kontrollimas kaks korda ööpäevas. Talvel siiski nii ei ole, saak on reaalsuses väiksem, igal päeval ei ole talvel võimalik kontrollimas käia, see on raske, selle pärast loobutakse tihti talvisest mõrraga püügist.

Tunnistajate xx. xx ja xx. xx ütlused ei ole kohtu arvates omavahel vastuolus, sest tegelikult tunnistajad väidavad ainult seda, et ühele kalurile ei juhtunud kunagi sellist saaki saada ega ta sellisest kuulnud, teine kalur väidab, et talle see õnnestus ja korduvalt ja ei ole sellistes kogustes midagi ebareaalset juhul, kui käia kontrollimisel sagedamini ja kui kalapüügi kohaga veab. Nii xx. xx ( k 1 lk 139). xx. xx ( k 1 lk 112 pöördel) ja menetlusalune isik S. Šutak ( k 1 lk 143 pöördel ) tunnistasid, olles kõik kolm kalurid, et olulise tähendusega on ka kalapüüdmise valitud koht.

11 Kohus jõuab seisukohale, et asjatundja xx. xx, menetlusaluse isiku S. Šutaki, tunnistajate xx. xx ja xx. xx ütluste analüüsimisel ei ole võimalik jõuda konkreetsele ühele tõsikindlale järeldusele, kummal on tegelikult õigus. Asjatundja on küll mereinstituudi teadur, kuid selgus, et tegelikult ei ole Peipsi järvel, seda enam Lohusuu piirkonnas, kunagi uuritud kalapüügi võimalused, konkreetsemalt talvise ahvena jääalune mõrraga püük. Asjatundja andis oma arvamuse kala koguste kohta, tuginedes teaduslikule kogemusele. See kogemus, märgib kohus, ei tugine antud juhul konkreetsetele uuringutele ja põhineb peamiselt isiklikele arvamustele. Menetlusaluse isiku puhul esitatud selgitused kala koguste puhul on tavainimese jaoks arusaadavad, kuid need väited ei ole kontrollitavad kohtuliku arutamise käigus, samas ei ole menetlusaluste isikute väited millegagi ümber lükatud. Tunnistajad väidavad, et ühe jaoks on rannapüügipäevikus märgitud kala kogused reaalsed ja ta on selliseid koguseid ise püüdnud, teise jaoks – pigem ebareaalsed, tal ei õnnestunud selliseid koguseid välja püüda ega ta kuulnud sellest.

Maakohus on arvamusel, et menetlusaluste isikute väide, et kala kogused, mis oli S. Šutaki poolt rannakalapüügipäevikutes märgutud, on reaalsed, ei ole millegagi veenvalt ümber lükatud. Seega iseenesest ei ole välistatud, et menetlusalused isikud on nimetatud kala kogused välja püüdnud. Kohus tuletab meelde, et KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendab kohus kõrvaldamata kahlust süüdistatava kasuks.

Menetlusaluste isikute väide, et nad tegelikult käinud süüdistuses märgitud kuupäevil kalapüügil ja püüdsid reaalseid rannapüügipäevikusse sisse kantud kala kogused, leiab kinnitamist ka teiste kohtulikul arutamisel uuritud tõenditega.

Tunnistaja xx. xx ütlustega k 1 lk 11-112 on tõendatud, et 24.01.2013 ( ta mäletab kuupäeva, sest järgmine 25.01. kuupäev on tema ema sünnipäev ) pöördus tema poole S. Šutak, keda ta tunneb piisavalt ammu, ja palus abi mõrra kontrollimisel Peipsi järvel. Ta ei küsinud, miks on vaja tema abi, nõustus aitama. S. Šutak ütles, et teine inimene hilineb. See oli ühel korral, päeva teisel poolel. Algul sõitsid S. Šutaki maja juurde, võtsid kaasa vajalikud esemed. Sõitsid järvele, seal puurisid auke ja kontrollisid mõrda. Töö oli pooleli juba tehtud kui järvele jõudis D. Sergeev. Oli juba pime, täpselt kellaaega ta ei oska öelda. Siis jätkasid tööd D. Sergeev ja S. Šutak, tema aga sõitis D. Sergeevi mootorsaaniga koju. Kohus juhtis tähelepanu asjaolule, et kohtuvälise menetluse käigus k 3 lk 72 avaldas tunnistaja xx. xx, et ta ei mäleta, kus ta viibis 24.01.2013 ega teatanud menetlejale sellest, et tegelikult 24.01.2013 aitas ta S. Šutakit mõrra kontrollimisel. Kohtuistungil selgitas tunnistaja ütluste erinevust sellega, et tal ei tekkinud menetlejaga kontakti seoses viimase ülbe suhtumisega tunnistajasse. Kohus võtab selgituse vastu ja leiab, et selgitus on mõistlik. Maakohus on tutvunud kohtuvälise menetluse materjalidega ja peab tunnistama, et mõni tunnistaja läbiviidud ülekuulamiste tulemusena on saadud kas väheolulised või väheinformatiivsed ütlused ( k 3 lk 50 tunnistaja xx. xx ütlused), kuigi kohtuistungil õnnestus

12 menetlusosalistel ja kohtul saada rohkem informatsiooni tõendamisele kuuluvate esemete kohta. Näiteks D. Sergeevi ülekuulamine kohtuvälise menetleja poolt 11.10.2013 k 3 lk 5-6 viis selleni, et menetlusalune isik asus igale küsimusele vastama, et ta ei vasta küsimusele. Maakohus möönab, et tunnistaja xx. xx ja kohtuvälise menetleja vahel ei tekkinud töist õhkkonda, mille tulemusena jäi tähtsustomav ütlus saamata. Kohtuistungil selgitas tunnistaja, et ta siiski mäletab seda juhtumit sellepärast, et see oligi ühel korral, kui S. Šutak palus talvel tema abi mõrra kontrollimisel ja teiseks, 25.01. on ema sünnipäev. Kohtu arvates on selgitus loogiline. Maakohus leiab, et tunnistaja xx. xx ütlused on usaldusväärsed. Mõningane usaldusväärsust kahjustav asjaolu, nimelt see, et kohtuvälise menetluse käigus ta avaldas, et ei mäleta asjaolusid, ei ole niivõrd oluline, et seada tunnistaja xx. xx ütlused kahtluse alla. Kohus märgib, et tunnistaja xx. xx ütlustega koostoimes S. Šutaki ütluste ning rannapüügipäeviku andmete k 3 lk 15 ja ülelandmisedeklaratsiooniga k 1 lk 27 on veenvalt ja usaldusväärselt tõendatud, et 24.01.2013 oli teostatud kalapüük menetlusaluste isikute ja tunnistaja ühise tegevuse tulemusena. Kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud, puutuvalt 24.01.2013, ei ole kohtuliku uurimise käigus millegagi ümber lükatud, samuti andmed 24.01.2013 püütud kala koguse kohta – 300 kg, mis oli fikseeritud rannapüügipäevikusse. Kohus analüüsib, kuidas tunnistaja xx. xx, menetlusaluse isiku S. Šutaki ütlused suhestuvad teiste andmete ja tõenditega. Kalateatest k 3 lk 19 nähtub, et teade kalapüügilt tuleku kohta oli tehtud kl 17.48, saabumise ajaks teatati kl 18.50. xx. xx selgitas, et D. Sergejev saabus juba pimeduses, töö oli pooleli. S. Šutak selgitas kohtuistungil, et tavaliselt planeerivad kalurid tagasituleku ette ja teatavad sellest umbes tund enne randumist. Kala kogust hindab kalur visuaalselt. Samuti selgitas S. Šutak, et kui tagasitulek on otsustatud, helistatakse xx xx, kelle maja hoovi tuleb xx auto, millele nad ladustavad kastid kalaga. Maja hoovis kaalumist ei toimu, kõik käib usaldusel, on teada, palju kaalub kalatäis kast. Üleandmisdeklaratsioonist k 3 lk 27 nähtub, et üleandmine toimus kl 21.00, ehk rannale tulekuks ja tunnistaja xx. xx maja juurde jõudmiseks on piisavalt aega. Kohus leiab, et nimetatud tõendid on omavahel kooskõlas, on loogilised ja arusaadavad. Need andmed kinnitatakse üldjoontes ka tunnistaja xx. xx ütlustega.

Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja xx. xx kinnitas kohtuistungil k 1 lk 110, et tõepoolest oli korraldatud nii, et pärast kalapüüki tulid D. Sergeev ja S. Šutak tema maja hoovi, karakatiga, millel oli kalasaak, kala ladustati ümber xxx bussi peale, kala kaalumist ei toimunud. Tema kala koguste kohta ei oska konkreetsemalt öelda. Tema kohalolek oli vajalik, sest ümberladustamine toimus tema maja hoovis. Maakohus märgib, et tunnistaja xx. xx ütlused ei vasta küsimusele, kas kalakogused olid saadud D. Sergeevi ja S. Šutaki kalapüügil. Kohus märgib, et tunnistaja xx. xx ütlused ühtivad S.Šutaki ja xx. xx ütlustega. Tähelepanu väärt on see, et ütlustes langevad mõned detailid kokku, mille kohta on ebatõenäoline kokku leppida. Nimelt xx. xx selgitas, et 24.01.2013 D. Sergejev tuli

13 järvele mootorsaaniga, millega xx. xx sõitis tagasi koju. Seega, S.Šutaki ja D. Sergejevi käsitusse jäi S.Šutaki kasutuses olev karakat ( Peipsi järvel kalurite isevalmistatud sõiduvahendkohtu märkus). xx. xx selgitaski, et kala toodi tema maja hoovi karakatiga. Seega, jääb kohtule täiesti arusaamatuks, kuidas jõudis kohtuväline menetleja seisukohale, et 24.01.2013 ei ole menetlusalused isikud kala püüdnud, kuigi kõik esitatud tõendid osutavad vastupidisele faktile. Kohtuväline menetleja ei esitanud kohtule ühtegi veenvat argumenti, millel tekkiks kohtul alus kahelda tunnistajate xx xx ja xx. xx ütluste usaldusväärsuses.

Ainuke kahtlane moment, mis on kohtu poolt täheldatud seoses xx. xx ütlustega, seisneb selles, et kohtu küsimustele vastates k 1 lk 110 pöördel püüdis ta millegipärast hiilida kõrvale otsesest vastusest, miks kala ümberladustamine pidi toimuma tema maja juures, tema juuresolekul, seda enam, et maja ei asu ranniku esimesel real. xxx asub kohas, kuhu jõudmiseks peavad kalurid ületama Tartu mnt-d ja seda karakatil. Vastus on tegelikult lihtne ja tunnistaja käitumine on kohtule inimlikus mõttes arusaadav. xx. xx selgitas, et ta töötab xxx. Tegelikult k 3 lk 64 on xx. xx xxx ( sama kalatööstusettevõte, mis võttis kala vastu) osanik ja juhatuse liige. Teisisõnu, tunnistajal on otsene äriline huvi korraldada kala vastuvõtmist ja hoida protsessi kontrolli all. Miks seda varjati kohtuistungil - sellele on kohtu arvates lihtne vastus anda. K 3 lk 66-67 olevast väljavõttest nähtub, et alates 24.10.2012 on xx pankrotis ning pankrotihaldur volitas tegutsema xxx nimel, muuhulgas kala ostmisel, üksnes xx xx ( üks osanikest). Seega, xx. xx puudub alus sekkuda kala ostmise protsessi. Sellest tulenevalt on tunnistaja käitumine kohtus, mil tal püüdis jätta kohtule mulje, et ta lihtsalt aitas kalureid heameelest, on seletatav xxx asjade seisuga.

Veel soovib kohtuväline menetleja tõendada fakti, et menetlusalused isiku ei ole süüdistuses kirjeldatud asjaoludel kala püüdnud ja kala päritolu sellepärast ei ole tõendatav, tunnistaja xx. xx ( xx) ütlustega k 1 lk 139-141). Kohus märgib, et tunnistaja xx. xx ütlused puudutavad 10.02.2013 asjaolusid ehk kohtuväline menetleja soovib ära tõendada, et 10.02.2013 ei püüdnud menetlusalused isikud kala, kuna tunnistaja läks järvele kalateates näidatud ajal järelevalve teostamise eesmärgil, jälgis olukorda ja ei näinud ega kuulnud kalureid ega nende sõidukit. Tunnistaja xx. xx avaldas kohtuistungil, et 10.02.2013 pärast seda kui kl 19.11 saabus kalateate, et D. Sergeev ja S. Šutak randuvad kl 20.15 kala kogusega 340 kg, otsustas ta teostada järelevalvet just kala päritoluga seoses. Selleks sõitis ta järvele ja peatus kohas, kust on hästi nähtav järve rannaala vasakule ja paremale, et kui kalurid hakkavad saabuma, siis ta näeks tulesid või sõiduvahendi mootorit oleks kuulda. See koht on järvel rannajoonilt 300 m kaugusel. See koht asub kalurite poolt sissesõidetud teel, mida kalurid kasutavadki järvelt saabumiseks. Ta viibis selles kohas alates kl 19.45. Kl 19.51 ja kl 20.15 helistas ta telefoninumbrile, millest oli tehtud kl 19.11 kalateate. Telefon on välja lülitatud. Kl 20.30 lahkus ta

14 kohalt. Keegi ei ole selle aja jooksul järvelt saabunud ega oli näha või kuulda, et keegi oleks muus kohas rannale saabunud. Tunnistaja on oma asukoha järvel selgitanud kohtuistungil kaardi abil ja näitas selle ära kaardile k 1 lk 123. Samas asjaolud on tunnistaja poolt kirjeldatud objekti kontrollimise protokollis nr 1030823 k 3 lk 56. Protokollis on kirjeldatud teod, mis olid ette võetud kontrolli läbiviimiseks ning protokolli lõpus on märgitud, et „kontrollida eelteates märgitud kalakogused ning kas on tegelikult ka kalapüügiloa nr TA130139 alusel püügil käidi ei ole võimalik. Samuti ei olnud D. Sergejevi telefoni väljalülitamise tõttu võimalik täpsustada kutselise kalapüügiloa nr TA130139 alusel toimunud kalapüügi asjaolusid.“ Maakohus märgib, et nendes kahes lauses on väljendatud tegelik kontrolli teostamise katse tulemus: tegelikult 10.02.2013 ei suutnud tunnistaja xx. xx midagi kontrollida ja seda enam kontrolli käigus asjaolusid tuvastada. Maakohus selgitab kohtuvälise menetlejale tunnistaja xx xx ütluste tähendust käesolevas väärteoasjas. Tunnistaja xx. xx ütlused koostoimes objekti kontrollimise protokolliga ei kinnita kuidagi menetlusaluste isiku süüd üheski väärteos. Seda isegi koostoimes teiste kohtuliku arutamise käigus uuritud tõenditega. Tunnistaja ütlustest nähtub ainult see, et teatud ajal teatud kohas ootas ta kalurite saabumist, kuid kohtumine ei toimunud ja kalurite telefon oli välja lülitatud. Ehk tunnistajale ei ole teada 10.02.2013 kas toimunud või mittetoimunud kalapüügi asjaoludest. Tunnistaja enda poolt objekti kontrollimise protokollis fikseeritu kohaselt: „kontrollida eelteates märgitud kalakogused ning kas on tegelikult ka kalapüügiloa nr TA130139 alusel püügil käidi ei ole võimalik. Samuti ei olnud D. Sergejevi telefoni väljalülitamise tõttu võimalik täpsustada kutselise kalapüügiloa nr TA130139 alusel toimunud kalapüügi asjaolusid.“ Tunnistaja ootas kalurite saabumist konkreetses kohas ajavahemikus 19.45 kuni 20.30, kalurid ei saabunud. Maakohus märgib, et selgitusi faktile, miks tunnistaja ei näinud ega kuulnud kalureid võib olla palju, seda enam, et menetlusalustelt isikutelt ei ole võimalik sel teemal selgitusi saada, sest nad ei teadnud, et neid tegelikult jälgitakse, seega ei juhtinud kalurid sellele konkreetsele kuupäevale erilist tähelepanu. Kui telefon on välja lülitatud, et tähenda see, et kalurid ei viibinud kalapüügil; selgituseks võib olla halb side järvel külmal hooajal, see juhtub ja seda ei ole võimalik ümber lükata ( menetlusalune isik S. Šutak on sellele osutanud kohtuistungil antud ütlustes k 1 lk 144 pöördel). Kui tunnistaja ei näinud ega kuulnud kalureid, ei tähenda see suure tõenäosusega seda, et kalurid ei käinud kalapüügil; selgituseks võib olla see, et nad saabusid rannale muus kohas ja muul ajal. Menetlusalune isik S. Šutak andis selle kohta kohut rahuldavaid selgitusi ( k 1 lk 144-145). Ta näitas ka kaardile, et tegelikult on neil neli kohta ( kolm põhilist ja üks, kuhu nad randuvad harva), kus nad võivad järvelt rannale tulla, kohad on kaardil näidatud ruudukujulise tähemärkega k 1 lk 123. Maakohus möönab, et kõik märgitud kohad ( kolm) jäävad arvestades kaardi mastaapi nö sissesõidetud teelt kuni 1 kilomeetri kaugusele. Seega, võiks arvata, et kui tunnistaja on järvel rannast 300 m kaugusel ja jälgib olukorda, peaks järvelt saabunud kalurid ja nende sõiduk jääma tema vaatenurka. Samas maakohus toonitab, et see on siiski oletuse

15 tasemel.Jälgimise võimalus, kas ja kust ja kuidas kalurid järvelt tulevad, võiks jällegi sõltuda asjaoludest - randumise kohast ja tegelikust ajast, samuti ilmastikust (külmakraadid, lumehanged), kas karakat oli korras ja tuled põlesid ( kui rike või sundpeatus, siis tuled kustutatakse, muidu aku saab tühjaks), kas kalurid jõudsid rannale mis kohas ja millal, kas nad hilinesid, kalurite füüsilisest seosundist (väsimuse korral võtaks saabumine rohkem aega). Menetlusalune isik osutas sellele, et kuigi ta ei saanud väita, mis asjaoludel toimus nende tagasitulek rannale 10.02.2013, väidab ta, et igal korral ei olnud see lihtne; karakat läheb vahepeal jääl katki, rikke kõrvaldamisega võib hätta jääda ( üks kord ta hilineski 2 tunni võrra), sel juhul võivad minna rannale kohas, kus on mugavam konkreetses olukorras, sõltub isegi tuule suunast. Ka maakohus on veendumusel, et kalapüügi kogu protsess ei ole täielikult ettenähtav ja planeeritav, sest tegemist on looduslike asjaoludega. Seega, heita kaluritele ette, et kalateates märgitud ajal ei randunud kalurid Lohusuu sadamas, ei ole põhjendatud, sest kalateates märgitud asjaoludest kõrvalekaldumine on kohtu arvates praktikas võimalik ja selleks võivad olla ka mõjuvad põhjused. Seda kinnitab järelevalvet teostanud ametnik xx. xx ise. Tunnistaja xx. xx avaldas, et kontrolli teostav ametnik arvestab asjaoludega ja randumise aja kohta võetakse arvesse 15 minutit võimalikku hilinemisaega. Menetlusalune isik S. Šutak selgitas, et talvel võtab kalakoormaga karakatil tagasitulek kuni pooltundi ( k 1 lk 144 pöördel), probleemi tekkimise puhul ei ole aega võimalik planeerida.

Ülaltoodust lähtudes jõuab maakohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt kohtule esitatud tõendite kogumiga, milleks on tunnistajate xx. xx, xx xx, xx. xx, xx xx, xx. xx ja xx. xx ütlused, samuti dokumentaalsed tõendidkalateated, rannapüügipäevikute väljavõtted, kala üleandmisdeklaratsioonid, kalapüügiload ei ole S. Šutaki poolt KPS 23-1 lg 1 järgi ettenähtud väärteo toimepanemine usaldusväärselt tõendatud. Tõendite kogumiga ei ole menetlusaluste isikute väited, et menetlusalused isikud käitlesid kala, mille päritolu on tõendatav, tõsikindlalt ümber lükatud. Maakohus märgib täiendavalt, et S. Šutaki poolt kohtule antud ütlused on selged, mõistlikud ja eluliselt usutavad. Maakohus leiab, et menetlusalune isik andis kohtule ütlusi siiralt ja püüdis selgitada kohtule mõistlikult asjaolusid, mis on spetsiifikat arvestades ei pruugi olla tavakodanikule arusaadavad. Nii, selgitas S. Šutak kohtule ilmselt ausalt, et jah, tõepoolest, mõrd oli paigaldatud juba 23.01.2013, mil tegelikult ei olnud kalapüügiluba TA130139 veel vormistatud, seda saadi kätte alles 24.01.2013. Temal oli aga kehtiv luba JÕ130060 k 3 lk 40 sama liiki püügivahendiga. Menetlusalune isik tunnistas, et 23.01.2013 paigaldati sama auku mõrd, arvestades kalaloa tulevast saamist, mille järgi kalurid on S. Šutak ja D. Sergeev, kuigi tegelikult see oli üks ja sama püügivahendmõrd, k 1 lk 144. Tegelikult menetlusalune isik tunnistas teatud manipulatsioonide püügivahendi ja kalapüügilubadega, ehk 23.01.2013 paigaldati üks ja sama mõrd JÕ130060 numbri all mõttega, et järgmisel päeval 24.01.2013 kontrollida mõrda juba TA130139 loa alusel. Kohtu küsimusele, miks oli üldse vaja selliseid manipulatsioone korraldada, võtta veel ühe loa D. Sergejevi nimele, kes tegelikult, nagu oli tuvastatud

16 kohtuistungil, ei tegelenud kutselise kalapüügiga juba piisavalt ammu, kes ei ole nii osav eestikeelses asjaajamises ( näiteks rannapüügipäevikute täitmisel), selgitas S. Šutak kohtule veenvalt, et JÕ130060 loa omanik on xx. xx ettevõte, tema annab loa, tema võtab ära, temal on võrgud ja mõrrad. Kui ta saab teada, et S. Šutak ise võttis veel ühe kalapüügiloa teise ettevõtte kaudu, vallandatakse teda kohe, need andmed on avalikud. xx. xx ettevõte aga ei maksa ahvena eest õiglast hinda. Selleks oligi vaja teise kaluri nimele vormistatud kalapüügiluba. Kohtu arvates on selgitus igati aus ja eluliselt usutav ( arvestades kohalikke asjaolusid ). Asjaolu, et xx. xx juhitavad ettevõtted on Ida-Virumaal kalandusega seotud turul aktiivsed ja mõjutavad kalurite tegevust, on Ida-Viru piires üldtuntud asjaolu.

Kohtuväline menetleja on osutanud tõendatud asjaolule, et k 3 lk 41 püüdsid S. Šutak ja xx. xx teise loa alusel 20.02.2013 ja 28.02.2013 vastavalt 100 ja 150 kg ahvenat ühe mõrraga, mõrra kontrollimise vaheline aeg on üks nädal. Kohtuvälise menetleja arvates on see tunnistus sellest, et ajavahemikus 24.01.2013 kuni 13.02.2013 ei olnud võimalik 300 kg ahvenat püüdmine iga 2-3 päeva tagant. Maakohus leiab, et fakti tõlgendamise sellisel viisil on maakohtu arvates meelevaldne. Isegi kui mõrd ( tegelikult kahe loal alusel) oli paigaldatud ühte ja sama auku, ei saa püütud kala varasemate koguste pinnalt teha ühekülgseid järeldusi, sest põhjusi, miks kala kogused on erinevaid, võib olla mitu - nii see, et ka varasemalt ei olnud tegelikult püütud nii palju nagu näidatud rannapüügipäevikus, kui ka see, et asjaolud on muutunud, kala liigub aktiivsemalt nüüd teises kohas. Maakohus jällegi juhib tähelepanu sellele, et kohtuväline menetleja opereerib faktiliste asjaoludega, mille puhul esineb küll tõendite paljusus ( ehk asjaolud on tuvastatavad mitme tõenditega) kui ka tõendite alusel tehtud järelduste mitmekesisus. Just see viimane, ei anna kohtule alust jõuda tõsikindlale järeldusele isikute süüdiolekus. Kohus tuletab meelde, et kaudsete tõendite puhul tuvastab menetleja mitte süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid vaid fakte, millest võib kohus tõsikindlalt järeldada süüteotoimepanekut menetlusaluse isiku poolt.

Analüüsides veel D. Sergeevi ja S. Šutaki kalateate esitamise aega k 3 lk 18 10.02.2013 kl 19.11, planeeritava saabumise aega 20.15 ja k 3 lk 33 kala üleandmisaega xx. xx maja hoovis kl 21.30, ei näe kohus ühtki loogikavastast asjaolu. Sellest on võimalik teha järeldust, et vähemalt umbes kl 21.00 (või isegi hiljem, sõltub sellest, palju aega võttis sõitmine xx. xx maja juurde, mis asub samas alevikus - xx) saabusid kalurid siiski rannale ja kl 21.30 jõudsid xx. xx maja juurde.

Analüüsides veel 29.01., 31.01., 07.02. ja 13.02.2013 kalateate tegemise ja kala üleandmise kellaaegu k 3 lk 18 ja lk 29, 30, 32, , 34 , märgib kohus, et neil päevil, mil D. Sergeev oli tema väitel tööl ja pidi kiirustama kalapüügi lõpuleviimisele olid kalateated tehtud kl 17.18, 19.57, 18.22 ja 17.51, saabumise ajaks oli planeeritud vastavalt 18.20., 20.55., 19.20 ja 18.50. Kala oli üle antud vastavalt 21.10, 21.15, 21.00 ja 21.30. Kellaaegade analüüsimisel kutsub esile kahtluse ainult 31.02.2013 kuupäev, mil saabumise aeg oli planeeritud kl 20.55 ja kala oli juba üle antud 21.15

17 ehk kala üleandmise kohta jõuti 20 minutiga, kuigi teistel päevil planeeritud rannale saabumise ja kala üleandmise kellaaja vahel on vahe suurem. Maakohus märgib, et igal juhul ei ole kellaaegade analüüsimisel ilmnenud asjaolusid, mida kohus saaks pidada eluliselt mitteusutavaiks või ebaloogiliseiks. Kohtuväline menetleja püüdis kellaaegu puudutavaid asjaolusid seostada D. Sergeevi võimatusega osaleda kalapüügil. Maakohus märgib, et menetlusalused isikud ei ole kordagi eitanud, et D. Sergeev saabus kalapüügile selle protsessi teisel poolel, ei ole välistatud, kui kala oli juba jääle pandud ( vt xx. xx ütlused, millele on kohus juba osutanud). Seega ei oma väärteoasja lahendamisel tähtsust asjaolu tuvastamine, mis hetkel saabus kalapüügile D. Sergeev. Isegi kui D. Sergeev hilineb ja ühineb S. Šutaki tegevusega selle lõpusirgel, ei muuda see kalapüüki endast olematuks.

KarS § 279 rikkumine S. Šutaki ja D. Sergeevi poolt

S. Šutakile ja D. Sergeevile KarS § 279 järgi esitatud süüdistused on faktiliste asjaolude poolest omavahel seotud. Kokkuvõtlikult süüdistatakse S. Šutakit selles, et ts esitas valeandmeid valvetelefonile D. Sergeevi kalapüügilt saabumise kohta teatud kuupäevil, kuigi D. Sergeev ei teostanud märgitud kuupäevil kalapüüki. D. Sergeevit süüdistatakse KarS § 279 järgi selles, et ta esitas valeandmeid põllumajandusministeeriumile toimunud kalapüügi kohta ( kandis teadvalt ebaõigeid andmeid rannapüügipäevikusse ), kuigi tegelikult ta märgitud kuupäevil kala ei püüdnud.

Enne seda, kui hakata tuvastama esitatud süüdistusega seonduvaid faktilise asjaolusid, tuletab kohus kohtuvälisele menetlejale meelde, millistel tingimustel on võimalik isikut karistada KarS § 279 järgi, seda vaatamata tema teo faktiliste asjaolude kogumile.

KarS § 279 väärteokoosseis on täidetud ainult juhul, kui isiku teoga takistatakse järelevalvet. KarS § 279 järgi ettenähtud normi eesmärk tagada järelevalve tõhusus.

Kõigepealt juhib maakohus tähelepanu sellele, et KarS § 279 järgi on väärteokorras karistatav üksnes selline valeandmete esitamine, mis takistab riikliku järelevalve teostamist. RKKO lahendis 3-1-1-46-06 p 8 on rõhutatud: „Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et KarS § 279 järgi vastutab isik ainult sellise teo eest, mis ohustab riikliku järelevalve tõhusust - vastasel juhul ei saa rääkida takistamisest.“ RKKO lahend 3-1-1-74-10 p 6.2 kohaselt „Kui kohus on tuvastanud, et menetlusaluselt isikult võis teo toimepanemise hetkel järelevalveametnike nõuete täitmist eeldada, siis tuleb maakohtul kohtuotsuses ka üheselt näidata, kuidas ühe või teise järelevalve käigus esitatud nõude täitmine järelevalve toimetamist objektiivselt takistas. Selleks ei piisa pelgalt seaduse teksti ümberkirjutamisest ega ka käitumise faktiliste asjaolude kirjeldamisest, vaid kohus peab näitama, miks mingi käitumine

18 konkreetsel juhul on sellise kvaliteediga, et see põhjendamatult raskendas järelevalve tegemist või muutis selle võimatuks.“ Igasugune ebaõigete andmete esitamine ei ole KarS § 279 järgi karistatav. Maakohus märgib, et kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud ühtki asjaolu, millele tuginedes saaks kohus jõuda järeldusele, et S. Šutaki tegu, mis seisnes selles, et teatud kuupäevil teatas S. Šutak valvetelefonil keskkonnainspektsioonile, et kalapüügilt tuleb kalakoormusega sõiduk, mille kapten on D. Sergeev, takistaks kuidagi järelevalve teostamist. Ka kohtuväline menetleja ei ole kohtule selgitanud, kuidas S. Šutaki tegu ähvardas järelevalve tohusust. Isegi kui võtta S. Šutaki esitatud andmeid kui valeandmetena nimelt D. Sergejevi isiku kalapüügil osalemise osas (maakohus tuletab meelde, et kohtuväline menetleja ei suutnud kohtus veenvalt ära tõendada, et märgitud kuupäevil kalapüüki üldse ei toimunud), ka siis jääb kohtule arusaamatuks, kuidas see takistas järelevalvet. Kui eeldada, et D. Sergeev ei osalenud kalapüügil märgitud kuupäevil, ehk S. Šutak tegi kogu tööd üksi ja teatas keskkonnainspektsioonile andmed, kus ebaõigeks oli see, et ta esitas neid D. Sergejevi nimelt, kes on koos temaga kalapüügiloasse kantud kalur ja kalalaeva kapten, ei näe kohus ühtki asjaolu, kuidas see tegu saaks takistada järelevalvet. Tegelikult soovi ja vajaduse korral oli järelevalve teostajal võimalus kontrollida kalapüügiloa sisu, kalurite isikuid, kalakoguseid, püügivahendi lubatavust. Kalakogust tõendavaid dokumendid on kättesaadavad, püügivahendit võib kontrollida kohapeal ( selleks võtta ühendust kaluritega, et nad näitaksid järelevalve teostajale püügivahendi asukohta järvel, selleks ei ole vaja, kohtu arvates, kalureid varjatult jälgida). Maakohus ei näe, kuidas asja sisulist külge mõjutab asjaolu, kas kalur ütleb valvetelefonile, et teate edastas S. Šutak või D. Sergeev, kas järvel kalapüügil on käinud S. Šutak üksi või koos D. Sergeeviga, kas D. Sergeev oli kalapüügi päeval kogu aeg koos S. Šutakiga või ühines temaga hiljem, kui mõrd oli juba sisuliselt kontrollitud, kala jääle tõstetud, mis vahet on sellel järelevalve teostamise takistamise seisukohalt? Maakohus on arvamusel, et kui kalur edastab keskkonnainspektsioonile andmed VV 31.03.2003 määruse nr 104 „Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord“ § 14-2 lg 1 p 1,2,3 kohaselt ja andmed on ebaõiges teate esitanud kaluri isiku kohta, kuigi nii teate tegelikult esitanud kalur kui teine kalur on samale kalapüügiloale kaluritena märgitud ja kalapüük toimus tegelikult lubatud kalapüügivahendiga, moonutab ebaõige info edastamine tegelikkust selles osas, kes oli tegelik andmete esitaja ja võib olla kes oli tegelikult järvel kalapüügil kalateate esitamise ajal. Kas järvel mõrra kontrollimisel ja kalasaagi toimetamisel oli 2 kalurit või üks, sellest ei sõltu kalakogused ega muud kalapüügi seisukohalt tähtsad asjaolud. Tegelikult tuleb sel juhul ühel kaluril teha kahe kaluri töö ära ja ei midagi rohkem. Maakohus peab märkima, et taunitav on S. Šutaki käitumine selles mõttes, et kui määruse nr 104 § 14 lg 1 p 1 näeb ette, et teatada tuleb teadet edastava kaluri nimi, siis miks oleks vaja moonutada tegelikkust ja teatada, et teadet edastas D. Sergeev. Selline käitumine küll annab alust arvata, et kalur võib ka muude asjaolude kohta edastada valeandmeid. See aga ei anna alust võtta S. Šutak vastutusele KarS § 279 alusel kohtu poolt ülaltoodud põhjustelisegi kui eeldada, et D. Sergeev ei viibinud

19 märgitud kuupäevil kalapüügil, et takistanud S. Šutaki tegu järelevalve teostamist, järelikult puudub tema teos KarS § 279 järgi ettenähtud väärteokoosseis.

Ühtlasi nii S.Šutakile kui ka D. Sergeevile KarS § 279 järgi esitatud süüdistuse puhul peab kohus märkima, et andmeid, mille kohta on isikud kohtuvälise menetleja arvates valeandmeid esitanud, saaks järelevalveteostaja saada informatsiooni muul viisil. Selleks võis järelevalvet teostav ametnik teha isikule ettekirjutuse Keskkonnajärelevalve seaduse § 21 lg 1 p 5 kohaselt, mille kohaselt peaks isik ilmuma järelevalve teostaja juurde isiku või objekti tegevust puudutavate andmete andmiseks ning dokumentide esitamiseks ( see on kuni 01.07.2014 seaduse redaktsioonis, alates 01.07.2014 on järelevalve toimingute regilatsioon sätestatud korrakaitseseadusega). Maakohus märgib, et väärteomenetluse alustamine ei ole alati kõige efektiivsem meede tegelikult järelevalvet puudutavate asjaolude väljaselgitamiseks, sest süüteomenetluses ei ole isik kohustatud menetlejaga koostööd tegema.

D. Sergeevile KarS § 279 järgi esitatud süüdistusse puutuvalt märgib kohus sarnaselt S. Šutakile KarS § 279 järgi esitatud süüdistusega, et sõltumata sellest, milline on D. Sergeevi teo maht ja asjaolud, on see KarS § 279 järgi karistatav ainult siis, kui kohus tuvastab riikliku järelevalve teostamist takistamist. Isikule esitatud süüdistusest ei nähtu, kuidas isiku tegu takistas järelevalvet. Riigikohtu praktika alusel, millele on maakohus juba viidanud, nõutav vähemalt see, et kohus näitaks kohtuotsuses, kuidas isiku tegu takistas järelevalvet. Maakohus märgib, et kohtuliku arutamise käigus, et ole kohus tuvastanud, ega kohtuväline menetleja pole kordagi sellele osutanud, et D. Sergeevi väidetav tegu oleks takistuseks järelevalve teostamisel. Jättes kõrvale asjaolud, mis puudutasid D. Sergeevi märgitud kuupäevil järvele jõudmist või mittejõudmist, mööndes isegi, et märgitud kuupäevil ei viibinud D. Sergeev koos oma paarimehega järvel või ühines temaga kalapüügi lõpuajal, kui kala oli juba jääle tõstetud, on maakohus arvamusel, et D. Sergeevi tegu, mis seisnes selles, et ta esitas Põllumajandusministeeriumile pannapüügipäevikutes andmeid, et toimus kalapüük, aga väidetavalt ta ise kalapüügil ei viibinud, ei takistanud kuidagi järelevalve teostamist. Kohtul ei ole isegi aimata, mida pidas kohtuväline silmas, esitades isikule sellise süüdistuse, millised võiksid olla asjaolud, mis tekkisid D. Sergeevi teo tulemusema ja mille tõttu muutus järelevalve rakendatuks või hoopis võimatuks. Kalapüügiloa andmed, kalurite isikud, kalakogused, püügivahendi lubatavus - kõik need tähtsamad asjaolud olid kontrollitavad vaatamata D. Sergeevi väidetavale teole. Ühtlasi peab kohus vajalikuks veekord osutada kohtuvälise menetlejale, et isasugune rikkumine kalurite poolt ei ole kohe riikliku järelevalve takistamine ( vt Riigikohtu praktika, millele maakohus on juba viidanud) ja KarS § 279 ei ole see universaalne paragrahv, mis tuleb automaatselt kohaldamisele igaühe rikkumise puhul.

20 Tegelikult, kui analüüsida D. Sergeevile esitatud süüdistuse sisu, tuleneb sellest, et talle on esitatud süüdistus sisuliselt „Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korra„ § 12 lg 5 sätte rikkumises, mis võib olla kvalifitseeritud KPS § 23-4 järgi. Süüdistuse tekstist lähtudes, väidetavalt jättis ta rannapüügipäevikusse märkimata, et märgitud kuupäevil kalapüügil ei käidud, kuigi nimetatud korra § 12 lg 5 kohaselt tuleb selle kohta rannapüügipäevikusse märget teha. Maakohus jätab siin kõrvale seda, et tegelikult segab kohtuväline menetleja süüdistuses tegevust ja tegevusetust kokku ( algus märgitakse, et isik pani toime tegevusega ehk esitas andmeid, süüdistuse teises osas märgitakse, et ta peaks märkima rannapüügipäevikusse, et kalapüügil ei käidud, ehk konstrueeritakse nõutav tegu, mis on kohane tegevusetusedelikti puhul, kuigi Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et üks ja sama tegu ei saa olla toime pandud tegevuse ja tegevusetusega vt RKKKo lahend 3-1-1-85-10), jätab kõrvale ka D. Sergeevi järvele jõudmist või mittejõudmist puudutavate faktiliste asjaolude tuvastamise ja suunab pooli kohtupraktikaga tutvumisele. RKKKO lahendis 3-1-1-19-14 selgitas Riigikohus, et ekslik on kohtuvälise menetleja arusaam, et kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korra rikkumise eest KPS § 23-4 järgi vastutavad kalapüügi loa alusel kala püüdvad isikud. Seega, märgib maakohus, et käesolevas juhtumis ei vastuta D. Sergeev andmete esitamise korra rikkumise eest ainult sel alusel, et ta on kalurina kantud kalapüügiloale. Nimetatud lahendi p 6 sedastab Riigikohus, et rannapüügipäeviku täitmise nõuete rikkumise eest saab vastutusele võtta kalapüügiloa omaniku ( käesolevas juhtumis on see xxx) või tema esindaja. Maakohus toob tsitaadi nimetatud lahendi p 7: „Menetlusaluse isiku vastutusele võtmine kalapüügiloa omaniku esindajana on põhjendatud juhul, kui on tuvastatud, et kalapüügiloa omanik andis talle õiguse enda nimel kalapüügiga seotud andmeid esitada. Kuna kõnealusele volitusele pole vorminõudeid kehtestatud, võib kalapüügiloa omanik anda sellise esindusõiguse ka suuliselt. Kuivõrd esindusõiguse olemasolu on väärteomenetluse subjekti määratlemises otsustava tähtsusega asjaolu, tuleb see obligatoorselt kajastada ka väärteoprotokollis. VTMS § 69 lg 2 kohaselt tuleb väärteoprotokolli märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda menetlusalusele isikule etteheidetava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused täidetuks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. aprilli 2013. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-32-13, p 7)… Seetõttu tuleb väärteomenetlus selles asjas VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada..“ Vähe sellest, et kohtuliku arutamise käigus ei olnud tuvastatud, et kalapüügi loa omanik xxx oleks volitatud D. Sergeevit esindama kalapüügiloa omanikku rannapäeviku täitmisel ja andmete edastamisel, ei ole esindusõiguse asjaolusid D. Sergeevi suhtes koostatud väärteoprotokollis kajastatud. Sellest tulenevalt ei ole võimalik D. Sergeevi vastutusele võtmine KPS § 23-4 alusel.

Kuna D. Sergeevi süüditunnistamine ei ole võimalik ülaltoodud põhjustel, jätab kohus analüüsimata tõendid, mis on seostud D Sergeevi tööl viibimisegatunnistajate xx. xx ja xx. xx ütlused.

21

KOHTU MEETMED

Väärteomenetlus S. Šutaki süüdistuses KPS § 23-1 lg 1 ja KarS § 279 järgi ja D. Sergeevi süüdistuses KarS § 279 järgi tuleb lõpetada väärteotunnuste puudumise tõttu VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

VÄÄRTEOMENETLUSE KULUD

VTMS § 2 alusel kui VTMS-s ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi.

VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu riigivõi kohaliku eelarve vahenditest.

Menetluskulude määramise ja väljamõistmise kohta ei ole VTMS-ga erisusi sätestatud ega menetluskulude määramise ja väljamõistmise kord reguleeritud. Järelikult, kohaldatakse KrMS sätteid.

Käeolevas väärteo asjas on väärteomenetluse kuluks KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu, mille kinnitamiseks on esitatud neli arvet k 1 lk 127,128,132,133, igaühe menetlusaluse isiku puhul on kaitsjatasu 720 eurot. Kohus leiab, et kaitsjatasu puhul on tegemist mõistliku tasuga, mille suurus on vastavuses väärteoasja keerukuse, selle arutamisele kulutatud aja ehk mahukusega. Arvestades õigusabi osutamise turuhinda ( keskmine 125 eurot tund), kulutas kaitsja kokku kahele süüdistatavale õigusabi osutamisele kokku 12 tundi. Arvestades, et ainult asja arutamine kohtuistungil võttis aega koos kohtuvaidlustega 3 tööpäeva kestel kokku 10 tundi, on 12 tundi kogu õigusabi osutamiseks väga mõistlik ja põhjendatud maht.

Kaitsjatasu summas 720 eurot D. Sergeevile ja 720 eurot S.Šutakile peab hüvitama riik riigi eelarvest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Inna Kirsipuu