3-13-1877/33 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask, Ruth Plaks ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 27.08.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1877 Haldusasi AE kaebus Tallinna Vangla 30.07.2013 käskkirja nr 1108-d ja Tallinna Vangla 16.08.2013 vaideotsuse nr 5- 15/13/25954-d tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja: AE Vastustaja: Tallinna Vangla Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 18.03.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus AE apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta AE apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18. märtsi 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-13-1877 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 26.09.2014 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-13-1877 2(7) menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 30.07.2013 käskkirjaga nr 1108-d karistati AE justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSKE) § 511 lg 2 rikkumise eest noomitusega. Käskkirja kohaselt ei esitanud AE 05.07.2013 vastavalt VSKE § 511 lg-le 2 andmeid isiku kohta, kellele ta helistas 04.07.2013 kella 09.50-10.00 ajal neljandas üksuses teisel korrusel asuva telefoniga. Helistamise tuvastas vangla AE väljastatud telefonikaardi kõnede väljavõtte alusel. Oma 15.07.2013 seletuskirjas märgib AE, et ta ei mäleta, kellele ta 04.07 helistas, kas oli ühenduses ja kas üldse helistas.

03.05.2013 keeldus AE teiste isikute telefoninumbreid nende nõusolekuta avaldamast. Kuna AE ei olnud eelnevalt vanglale esitanud VSKE § 511 lg 1 alusel andmeid isikute kohta, kellele ta vangistuse ajal helistada soovib, siis pidi ta vastavalt sisekorraeeskirja § 511 lg-le 2 esitama nende isikute andmed hiljemalt telefoni kasutamisele järgneval päeval. Muu hulgas viitab vangla käskkirjas vangistusseaduse (VangS) § 29 lg-le 21.

Käskkirjas märgib vangla, et kinnipeetava selline käitumine raskendab vanglal järelevalve teostamist. Arvestades kergendavate asjaolude puudumist ning raskendava asjaoluna kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu, pidas vangla proportsionaalseks karistuseks noomitust.

2. AE esitas 02.08.2013 käskkirja nr 1108-d kehtetuks tunnistamiseks vaide. Vaides märgib AE, et peab VangS § 29 lg 21 ja osaliselt VSKE § 511 põhiseadusevastaseks, kuna nende sätete alusel ei sekkuta mitte üksnes tema eraellu, vaid ka nende isikute eraellu, kelle andmeid kogutakse.

3. 16.08.2013 vaideotsusega nr 5-15/13/25954-2 jättis Tallinna Vangla vaide rahuldamata. Vaideotsuses märgib vangla, et VangS § 29 lg 21 võib anda vanglale lisaks numbrinäidu tuvastamisele ka volituse kõne vastuvõtja tegeliku isikusamasuse tuvastamiseks. Kontrolli eesmärk on välistada võimalust säilitada või luua kontakti kuritegeliku maailmaga. 4. AE esitas 09.09.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Tallinna Vangla 30.07.2013 käskkirja nr 1108-d ja 16.08.2013 vaideotsuse nr 5-15/13/25954-2 tühistamist. Kaebaja palub tunnistada VSKE § 511 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see kohustab kinnipeetavat esitama teiste isikute kohta käivaid andmeid nende nõusolekuta ning tunnistada VangS § 29 lg 21 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see väidetavalt annab vanglateenistusele õiguse teha kõneregistri päringuid vanglas telefoniteenust osutavale sideettevõtjale. Kaebust põhjendatakse järgmiselt. 1) Isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 10 lg 1 kohaselt on isikuandmete töötlemine lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kuid kaebajale ei ole ükski tuttav ega perekonnaliige andnud nõusolekut telefoninumbri edasiandmiseks või avaldamiseks vanglale, samuti ei ole talle antud nõusolekut avaldada muid andmeid, sh nimesid. Vangla on kaebajat karistanud selle eest, et tema täidab isikuandmete kaitse seadust. Kaebaja leiab, et vanglale on antud ebaseaduslik vaba juurdepääs sideettevõtja kõneregistrile. VSKE § 511 ei oma kõrgemat jõudu isikuandmete kaitse seaduse üle. PS §-st 26 tulenevalt on nii kaebajal kui ka telefoninumbreid omavatel isikutel õigus perekonnaja eraelu puutumatusele.

3-13-1877 3(7) 2) VangS § 29 lg 21 ei anna vanglateenistusele õigust teha päringuid sideettevõtjale, saamaks teada, millistele telefoninumbritele kinnipeetav on helistanud. Õigus kõnede registreerimisele ei tähenda õigust päringu tegemiseks sideettevõtjale, sh lõppkasutaja numbri teadasaamiseks. Päringu tegemise õiguslik alus on VangS § 331. Käesoleval juhul on vanglas telefoniteenust osutav ettevõte võimaldanud vanglale täiesti vaba juurdepääsu kaebaja kõneregistri andmebaasile, mis on kaebaja arvates õigusvastane.

3) Vaidlustatud käskkirjas on arvestatud üksnes rikkumise fakti ning raskendava asjaoluna kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu, kuid muid andmeid pole arvesse võetud. Kaebajale jääb arusaamatuks, millest tulenevalt on vangla leidnud, et noomitus on tema teo eest proportsionaalne karistus.

4) 08.07.2013 ettekande nr 2015 (kaebaja poolt 04.07.2013 helistamise kohta koostatud ettekanne) on koostanud Neljanda üksuse juht ja distsiplinaarmenetluse on läbi viinud ning karistuse määranud üksuse juhi alluv inspektor-kontaktisik, kes on osa võtnud ka vaidemenetlusest. Vaideotsuse on allkirjastanud ettekande koostanud üksuse juht. Kaebaja leiab, et ettekande koostanud üksuse juht ei võinud vaideotsust allkirjastada, kuna ta oli ise asjas menetlusosaline. Samuti ei olnud seadusega kooskõlas karistuse määraja menetlusest osavõtt, kuna ta oli isiklikult huvitatud vaideotsusest ning oli üksuse juhist teenistuslikus sõltuvuses. Selline olukord on vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 10 lg 1 p-dega 1, 3 ja 4. Vaideotsuses on toodud kellegi isiklik seisukoht kaebaja enesekriitilise analüüsioskuse puudulikkuse kohta, kuid HMS § 83 lg-st 1 tulenevalt ei ole vaideotsuse tegijal alust anda hinnanguid vaide esitaja puuduste kohta.

5. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata, selgitades, et asjassepuutuvate normide kooskõla põhiseadusega on hinnanud ka õiguskantsler. 6. Tallinna Halduskohus jättis 18.03.2014 otsusega haldusasjas nr 3-13-1877 kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte kanda. Kohus põhjendas otsust kokkuvõtlikult järgmiselt.

1) VangS § 29 lg 21 ja VSKE § 511 lg-d 1 ja 2 on põhiseadusega kooskõlas. Kuigi nimetatud normid piiravad kaebaja õigust eraelu puutumatusele, ei kuulata pealt telefonikõnede sisu ning ei piirata PS §-ga 43 tagatud õigust sõnumi saladusele. Piirangu eesmärk on tagada julgeolekut vanglas ja ära hoida kuritegusid, kontrollides, kellega kinnipeetav sotsiaalseid sidemeid hoiab. Üksnes kontrollides, kellele kinnipeetav helistab, on võimalik tagada VangS § 28 lg 3 täitmist, arvestades, et sõltuvalt telefonikõne adressaadist on vangla direktoril õigus piirata kinnipeetava poolt telefoni kasutamist. Sätete kooskõla põhiseadusega on hinnanud ka õiguskantsler oma 17.05.2010 märgukirjas nr 6-1/081346/1002706 ja 14.05.2013 seisukohas nr 6- 1/130617/1302147. Vangla õigust tuvastada, millisel telefoninumbril kinnipeetav helistab, on pidanud põhiseadusega kooskõlas olevaks ka Riigikohtu halduskolleegium kohtuasjas nr 3-3- 1-103-06. 2) Kaebaja peab küll vanglale esitama teiste isikute isikuandmeid, ent see ei ole vastuolus IKS-ga, mis võimaldab isikuandmete töötlemist ilma andmesubjekti nõusolekuta seaduse alusel. Kinnipeetaval on võimalik juhul, kui adressaadi huvi on vangla eest oma isikuandmeid varjata, jätta selle isikuga suhtlemata. Vangla poolt isikuandmete töötlemine ei piira telefonikõne adressaadi õigust eraelu puutumatusele ülemääraselt. 3) Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on õiguspärane, antud selleks pädeva ametniku poolt, põhjendatud ja kaalumisvigadeta. Kaebajale on antud võimalus oma seisukoha esitamiseks. Kaebaja on ise keeldunud distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumisest.

3-13-1877 4(7) Käskkirjas väidetud süüteo toimepanemine on tõendatud. Kaebaja oli teadlik nõuetest, mille rikkumise eest distsiplinaarkaristus määrati. 4) Vaideotsust ei ole allkirjastanud isik, kes koostas distsiplinaarmenetluse protokolli, viis läbi distsiplinaarmenetluse, tegi ettekande või määras distsiplinaarkaristuse. Ükski ametnik, kes menetluses osales, ei pidanud menetluses taanduma HMS § 10 lg 1 kohaselt. Vaideotsuse tegemisel ei ole menetlusnorme rikutud. 5) Kaebaja väide, et vaideotsuses on toodud isiklik seisukoht kaebaja enesekriitilise analüüsioskuse puudulikkuse kohta, mis on vastuolus HMS § 83 lõikega 1, on ekslik, sest vaideotsuses vaide esitaja puudusi ei ole hinnatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. AE esitas 24.03.2014 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub Tallinna Halduskohtu 18.03.2014 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellant leiab, et halduskohus on valesti kohaldanud VangS § 29 lõiget 21. See säte ei anna vanglateenistusele alust teha sideettevõtjale päringuid kõneeristuse saamiseks ning sõlmida sideettevõtjaga kokkulepet kinnipeetava kõneandmete üleslaadimiseks kinnipeeturegistrisse. See säte ei anna alust nõuda kinnipeetavalt teise isiku kohta käivaid andmeid viimase nõusolekuta. Sellist õigust ei saa anda ka VSKE § 511, mis ei ole kooskõlas IKS-ga. Kolmandate isikute andmeid vastustajal õigust töödelda ei ole.

Kui vanglal oleks kolmandate isikute isikuandmete töötlemise õigus nende loata, siis puuduks vajadus kohustada kinnipeetavat selliste andmete esitamiseks.

Apellant ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et distsiplinaarmenetlus ja vaidemenetlus viidi läbi erapooletult.

8. Tallinna Vangla palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) VangS § 29 lg 21 annab vanglateenistusele õiguse teha sideettevõtjale päringuid kinnipeetava kõneeristuse saamiseks, sest sellise kontrolli teostamine on vajalik uute õigusrikkumiste ennetamiseks ning hiljem vajadusel nende menetlemisele kaasa aitamiseks. Telefonikõnede registreerimine aitab nii vanglal endal kui ka kinnipeetaval kontrollida nimetatud toimingute õiguspärasust (vt Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, lk 78). Vanglal peab olema võimalus tuvastada, kas kinnipeetava isiku graafikuväline helistamine on ikka toimunud isikutele, kellele helistamist vangistust reguleerivate õigusaktide kohaselt vangla piirata ei tohi (Riigikohtu halduskolleegiumi 31.10.2007 otsus asjas nr 3-3-1-54-07, p 11). Vanglal ei oleks võimalik täita VangS § 28 lg-s 3 sätestatud ülesannet tagada telefoni kasutamist piirates vangla julgeolekut või sisekorda või kaitsta vangistuse täideviimise eesmärke, kui ta ei saaks kontrollida, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb (Riigikohtu halduskolleegiumi 01.03.2007 otsus asjas nr 3-3-1-103-06, p 12).

2) Apellant viibis vangla avatud osakonnas, kus telefonikõnede kontrollimine on keerulisem. Selleks, et mõni vanglaametnik ei peaks pidevalt viibima telefoniaparaadi juures, on mõistlikum kontrollida helistamist elektroonilise päringuga. Halduskohus leidis õigesti, et see ei piira kinnipeetu õigusi rohkem kui tabloo kontrollimine. Kaebaja sõnumi saladust päringuga ei rikutud. Õiguskantsler leidis oma 17.05.2010 märgukirjas nr 6-

3-13-1877 5(7) 1/081346/1002706 ning 14.05.2013 seisukohas nr 6-1/130617/1302147, et VangS § 29 lg 21 on põhiseaduspärane. 25.04.2014 seisukohas leidis õiguskantsler, et VSKE § 511 ei ole põhiseadusega vastuolus.

3) Apellant ei ole esitanud kohtule kaebust, milles vaidlustatakse kõneandmete üleslaadimine kinnipeeturegistrisse. Selles osas ei ole halduskohus kaebust ka menetlenud ning apellatsioonkaebuses sellist nõuet esitada ei saa.

4) Telefonikõne adressaadi nõusolekut ei ole IKS § 14 lg 1 kohaselt vaja, kui isikuandmeid töödeldakse seaduse alusel. Selliseks seaduslikuks aluseks on VangS § 29 lg 21. Ka õiguskantsler ei ole pidanud sellist piirangut ebaproportsionaalseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus lahendas apellandi taotluse riigi õigusabi saamiseks ja jättis kaebuse käiguta ning andis kaebajale apellatsioonkaebuse puuduste kõrvaldamiseks tähtaja 27.03.2014 määrusega. Kohus tegi selle kohtumääruse koosseisus Oliver Kask, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman. 20.06.2014 kohtumäärusega määras ringkonnakohus kohtuotsuse teatavakstegemise aja ja asja läbivaatamise kohtukoosseisus Oliver Kask, Ruth Plaks ja Silvia Truman. Ringkonnakohus märgib, et kohtukoosseis muutus kohtunik Kaire Pikamäe puhkusel viibimise tõttu kohtuotsuse tegemise ajal. Selle kohtuniku asendamine toimub vastavalt kehtivale ringkonnakohtu tööjaotusplaanile.

10. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebaja on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas märgitud teo – andmete esitamata jätmine 04.07.2013 telefonikõnede kohta vanglale – toime pannud. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses seda asjaolu vaidlustanud. Samuti on halduskohus põhjendatult ja õigesti leidnud, et distsiplinaarmenetlus viidi läbi nõuetekohaselt.

11. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga ka selles, et vaideotsus on vastuolus HMS § 83 lgga 1. Nimetatud säte näeb ette, et vaiet läbi vaadates kontrollitakse haldusakti andmise õiguspärasust ja otstarbekust. Vaideotsusega on seda tehtud ning jäetud vaie rahuldamata. Vaideotsuse põhjendustes muu hulgas sisalduv lause „Lisaks peab vangla vajalikuks märkida, et kui isik ei suuda teha distsiplinaarkaristusest järeldusi, siis see näitab ainult tema enesekriitilise analüüsioskuse puudulikkust“ ei anna alust pidada vaidemenetlust vastuolus olevaks erapooletuse nõudega. Miski ei anna alust arvata, et vaidemenetluse viisid läbi ametnikud, kes on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasuse ja otstarbekus hindamisel erapoolikud. Viidatud lausest saab ringkonnakohtu arvates küll järeldada, et selle lausega on silmas peetud just kaebaja poolt konkreetsest distsiplinaarkaristusest ning võimalikest varasematest distsiplinaarkaristustest järelduste tegemise võime puudujääke, ent selline hinnang on antud karistuse määramise otstarbekuse hindamiseks. Kui distsiplinaarkaristuse määramisel ei suuda karistatu oma tehtud veast õppida ja jätkab distsiplinaarsüütegude toimepanemist, ei ole alust pidada distsiplinaarkaristust ebaotstarbekaks.

12. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et telefonikõnede kohta andmete andmine VSKE § 511 lg 2 alusel ei too kaasa kinnipeetava õiguste ebaproportsionaalset piirangut. Kaebusega halduskohtusse saab isik pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1). Teiste isikute huvides kohtusse pöördumise võimalus kaebajal puudub. Siiski piirab ka kohustus esitada nende isikute, kellega kinnipeetav telefonis suhtleb, kohta vanglale andmeid kinnipeetava võimalust selliste isikutega vabalt suhelda. Halduskohus märkis aga

3-13-1877 6(7) õigesti, et Riigikohtu halduskolleegium on vangla õigust kinnipeetavate poolt peetavate telefonikõnede adressaatide kohta andmeid koguda pidanud proportsionaalseks ja põhiseaduspäraseks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 01.03.2007 otsus asjas nr 3-3-1-101-06, p-d 11 ja 12). Õiguskantsler on lisaks halduskohtu poolt viidatud seisukohtadele selgitanud ka 25.04.2014 seisukohas nr 6-3/131013/1401838 (kättesaadav veebilehel http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_vastuolu_ mittetuvastamise_kohta_kinni_peetava_isiku_telefonikonede_kohta_andmete_kogumine.pdf), et VSKE § 511 on põhiseadusega kooskõlas. Õiguskantsler märkis muu hulgas järgmist. VangS § 29 lõike 21 alusel ja vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras kogutav teave kinnipeetava vanglavälise suhtluse kohta ei kujuta endast delikaatseid isikuandmeid IKS § 4 lõike 2 mõttes ega ole ka eriliselt tundlik või isiku kohta just kuigi palju ütlev. IKS § 14 lg 1 p 1 võimaldab töödelda isikuandmeid andmesubjekti nõusolekuta muuhulgas ka siis, kui isikuandmeid töödeldakse seaduse alusel. Antud juhul on andmete kogumiseks seadusest tulenevaks aluseks VangS § 29 lg 21.

Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga.

13. VangS § 291 lg 2 sätestab, et vanglateenistus kontrollib, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb või kirjavahetust peab. Telefonikõnede puhul on vanglateenistusel õigus registreerida selle isiku eesja perekonnanimi või asutuse nimi, kuhu kinnipeetav helistab, telefoninumber, helistamise aeg ja kõne kestus. Kirjavahetuse puhul on vanglateenistusel õigus registreerida adressaadi eesja perekonnanimi või asutuse nimi, kuhu kinnipeetav kirjutab, aadress ja kirja saatmise aeg.

Distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole oluline, kas vanglal on õigus koguda andmeid kinnipeetava poolt peetavate telefonikõnede adressaatide kohta üksnes kinnipeetavalt selliseid andmeid nõudes või ka tehnilist lahendust kasutades telefonikõnede väljavõtte kaudu. Distsiplinaarsüüteoks peeti karistuse määramisel andmete esitamata jätmist kinnipeetava poolt. Ringkonnakohtu arvates ei ole sättest võimalik järeldada, et vanglateenistus peab kontrollima sättes viidatud asjaolusid ja koguma loetletud andmeid tingimata mujalt kui kinnipeetavalt. Kinnipeetavale sellise kohustuse panemist ei saa pidada ebaproportsionaalseks.

14. Distsiplinaarsüüteo tõendamisel tugines vastustaja andmetele, mis nähtuvad apellandile väljastatud telefonikaardi telefonikõnede väljavõttest. Nimetatud dokumendist (tl 61; halduskohtu 03.12.2013 määrusega piiratud apellandile sellele dokumendile juurdepääsu kohtumenetluses kui asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud dokumendile) nähtuvad telefonikõnede aeg, kestus ja valitud telefoninumber, osaliselt ka kõne adressaadi nimi ja isikukood. VangS § 29 lõikes 2 nimetatud olukorraga tegemist ei ole, sest telefonikõne sisu vanglateenistus ei kontrollinud. VangS § 331 lõikes 1 nimetatud andmetega ei ole käesoleval juhul samuti tegemist. Vanglas asuva telefoni kasutamisel toimunud kõneväljavõtte saamiseks ei ole vajalik teostada VangS § 331 lõikes 1 nimetatud päringuid. Kinnipeeturegistrist ei nähtu kõikide telefonikõne adressaatide nimesid, mistõttu saab usutavaks pidada vastustaja väidet, et registrisse kantakse üksnes nende isikute andmed, kelle kohta on kinnipeetavad varem vanglale VSKE §-s 511 sätestatud korras teavet andnud. Distsiplinaarkaristuse määramiseks piisab aga ka üksnes apellandi telefonikaardi kasutamise kohta andmete kogumisest selles ulatuses, millest nähtub telefonikõne aeg, adressaadi telefoninumber ja asjaolu, et kinnipeetav ei ole varem vanglale VSKE § 511 lõikes 1 nimetatud korras selle adressaadi kohta andmeid edastanud. Nimetatud andmete saamiseks ei ole VangS §-s 331 sätestatud korras päringu tegemine vajalik.

3-13-1877 7(7) 15. Eeltoodud põhjustel tuleb AE apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.03.2014 otsus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman