3-12-1067/65 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask, Ruth Plaks ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 27.08.2014, Tallinn Haldusasja number 3-12-1067 Haldusasi IW kaebus Harju Maavalitsuse 23.05.2012 kirja tühistamiseks ja Harju Maavalitsuse kohustamiseks vaadata läbi taotlus rahvastikuregistri andmete muutmiseks Menetlusosalised Kaebaja: IW Vastustaja: Harju Maavalitsus Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 20.12.2013 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus IW apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta IW apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20. detsembri 2013. a otsus kohtuasjas nr 3-12-2067 muutmata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 26.09.2014 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-12-1067 2(7)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. IW esitas 18.05.2012 ja 22.05.2012 Harju Maavalitsusele avaldused rahvastikuregistri andmete parandamiseks ja muutmiseks. Ta palus oma alaealiste laste MHW-i, KMW-i ja HW- i osas rahvastikuregistrisse kanda oma hooldusõigust tõendavad andmed. Avaldaja märkis, et tal oli laste hooldusõigus kuni 01.07.2010, mil jõustus uus perekonnaseadus (PKS). Avaldaja ning laste ema vahel on Harju Maakohtu 26.10.2007 määrusega tsiviilasjas nr 2-06-14162 kinnitatud kompromiss, millega lepiti kokku vanemate lastega suhtlemise kord ning mille kohaselt määrati laste elukohaks ema elukoht. Avaldaja hinnangul kaotas ta hooldusõiguse tulenevalt PKS § 214 lg-st 3.

2. Harju Maavalitsus teatas 23.05.2012 vastuseks avaldustele IW-le järgmist: „Teie poolt esitatud kohtumäärus 2007 on rahvastikuregistrisse kantud. Kahjuks ei saa perekonnaseisuasutus, Harju MV, muuta hooldusõiguse andmeid Teie poolt esitatud avalduse „Andmete parandamise ja muutmise avaldus“ alusel. Avaldaja A saaks esitada hooldusõiguse andmete muutmiseks avalduse PKS § 214 lg 4 alusel. Niisugust avaldust esindaja kaudu esitada ei saa, kuna tuleb esitada isiklikult. Mõlemad vanemad peavad esitama avalduse koos ja kokkuleppel. Kui kokkulepe puudub, saab hooldusõigust muuta ainult kohtu kaudu.“

3. IW esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles 23.05.2012 vastuse tühistamist ja Harju Maavalitsuse kohustamist avaldused uuesti läbi vaadata. Kaebuse põhjendused olid järgmised: 1) 01.07.2010 jõustunud PKS § 214 lg 3 kohaselt juhul, kui enne seaduse jõustumist on kohus lapse elukohaks määranud ühe vanema elukoha, siis loetakse alates seaduse jõustumisest vanema hooldusõigus kuuluvaks vaid vanemale, kelle elukoha on kohus lapse elukohaks määranud. Seega kaotas kaebaja alates 01.07.2010 oma vanema hooldusõigused laste üle. 26.10.2007 lapse emaga kompromissi sõlmides ei olnud kaebaja teadlik asjaolust, et paari aasta pärast jõustub uus PKS, mis kaotab kaebaja hooldusõigused; 2) uue PKS jõustumisega on kaebaja sattunud märgatavalt halvemasse olukorda. PKS § 214 lg

3 regulatsioon on vastuolus põhiseadusega, eelkõige õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega; 3) vastustaja on jätnud kaalumata kaebuse esitaja põhjendatud huvid, sh huvi võtta osa Stockholmi Halduskohtus 25.05.2012 toimuvast kohtuistungist, kus arutatakse lastele hoolduse määramist. Laste ema on laste füüsilise ja psüühilise väärkohtlemise tõttu vahistatud ning paigutatud kinnipidamisasutusse. Lapsed on 02.12.2011 võetud Rootsis sotsiaalhoolekande alla. Kaebaja esitas 18.04.2012 Harju Maakohtule avalduse oma vanema hooldusõiguse tuvastamiseks, kuid kohus jättis selle avalduse pädevuse puudumise tõttu menetlusse võtmata. Kaebajal on vajadus muuta rahvastikuregistri andmeid, et saada osa võtta 25.05.2012 toimuvast kohtuistungist. Laste huvide seisukohast ei ole õigustatud laste sotsiaalhoolekandeasutusse paigutamine, vastukaaluks kaebuse esitaja kui laste isale vanema hooldusõiguse andmisele. Vastustaja on diskretsiooni kasutamisel jätnud arvestamata ka asjaolu, mille kohaselt sattus kaebaja uue PKS jõustumisel põhjendamatult halvemasse olukorda üksnes seetõttu, et kompromissis määrati laste elukohaks laste ema elukoht.

4. Harju Maavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. Rahvastikuregistris kannete tegemise aluseks on rahvastikuregistri seadus (RRS). RRS § 21 lg 1 p 11 kohaselt kantakse rahvastikuregistrisse ka andmed vanema hooldusõiguse kohta. RRS § 26 lg 1 p 9 ja lg 2 p 25 alusel on rahvastikuregistrisse andmete kandmise alusdokumendiks jõustunud kohtulahend, millega määratakse lapse elukohaks ühe vanema elukoht. PKS § 214 lg 4 sätestab, et kui vanema hooldusõigus loetakse PKS § 214 lg 1 kohaselt kuuluvaks lapse vanematele ühiselt või

3-12-1067 3(7) § 214 lg 3 kohaselt ühele vanemale, siis võivad lapse vanemad kahe aasta jooksul PKS jõustumisest arvates esitada perekonnaseisuametnikele isiklikult ühise avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks või hooldusõiguse andmiseks vanematele ühiselt. Kaebaja ei ole esitanud oma hooldusõiguse kohta jõustunud kohtulahendit ega laste vanemate isiklikku ühist avaldust vanema hooldusõiguse andmiseks laste isale või vanematele ühiselt.

5. Tallinna Halduskohtu 13.08.2012 kohtuotsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis järgmist.

1) Vastustaja 23.05.2012 kirja puhul ei ole tegemist haldusaktiga, vaid see on haldustoiming, mille tühistamist ei saa taotleda.

2) Vastustaja on viidanud asjakohastele õigusnormidele. Rahvastikuregistrisse kannete tegemine või nende muutmine toimub seaduses sätestatud alusdokumentide andmete alusel, mistõttu ei ole rahvastikuregistri töötlejale antud õigust alusdokumentides toodud aluseid ise tuvastama hakata. Töötleja lähtub vaid talle esitatud dokumentidest, mistõttu võib seda nimetada formaliseeritud menetluseks. Samamoodi toimub ka rahvastikuregistri kannete muutmine ja parandamine.

3) Vastustaja on jätnud kaebaja avaldused rahuldamata kooskõlas seadusega. Tegemist ei olnud kaalutlusõiguse alusel teostatava toiminguga.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2012 otsusega jäeti IW-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. IW esitas kassatsioonkaebuse, paludes halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja uue otsusega kaebuse rahuldamist. Harju Maavalitsus vaidles kassatsioonkaebusele vastu.

7. Riigikohtu halduskolleegiumi 03.06.2013 otsusega kohtuasjas nr 3-3-1-13-13 rahuldati IW-i kassatsioonkaebus ning tühistati Tallinna Halduskohtu 13.08.2013 otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2012 otsus. Asi saadeti uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Riigikohtu halduskolleegium leidis järgmist:

1) RRS § 21 lg 1 p 11 annab aluse kanda rahvastikuregistrisse andmed vanema hooldusõiguse kohta (hooldusõiguse kuuluvus, hooldusõiguse osaline või täielik üleandmine ühele vanemale, hooldusõiguse peatumine ja taastamine, isikuhooldusõiguse täielik äravõtmine). Rahvastikuregistrisse on tehtud kanded kaebaja kolme lapse sünniakti alusel ning neid kandeid on muudetud vastavalt Tallinna Linnakohtu 20.02.2004 otsusele tsiviilasjas nr 2/32-1155/04 (lapsendamise kohta).

2) Tuginedes Harju Maakohtu 26.10.2007 määrusele, tegi Harju Maavalitsus 23.05.2012 rahvastikuregistri kande, millega määrati laste elukohaks ema elukoht. Samal ajal on tehtud ka andmete parandamise ja muutmise kanne, kus märgiti, et kaebaja hooldusõigus kolme lapse osas on tühistatud. Rahvastikuregistri andmetest nähtuvalt on registrisse kantud kolme lapse osas täieliku varahooldusõiguse ja täieliku isikuhooldusõiguse tühistamine 01.07.2010 seisuga (uue perekonnaseaduse jõustumise kuupäev). Rahvastikuregistri andmete ja Harju Maavalitsuse esitatud teabe kohaselt ei sisaldanud register muid kandeid kaebaja vanemaõiguste ega laste hooldusõiguse kohta.

3) Kaebaja väited kassatsioonimenetluses seonduvad peaasjalikult PKS § 214 lg 3 põhiseadusvastasusega ja selle normi asjassepuutuvusega praeguse vaidluse lahendamisel. Kaebuse rahuldamine ei sõltu üksnes PKS § 214 lg 3 põhiseaduspärasusest. Reeglina tehakse

3-12-1067 4(7) asjaolud halduskohtumenetluses kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 1). Eriti oluline on see kohustamisnõude puhul. Sõltumata sellest, kas maavalitsuse keeldumine oli õiguspärane, ei pruugi kohustamisnõude rahuldamine olla võimalik, kui kaebajal ei saa ka kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu enam olla laste suhtes hooldusõigust, mida rahvastikuregistrisse kanda. Enne praeguses asjas PKS § 214 lg 3 kohaldamise õiguspärasuse ja selle sätte põhiseaduspärasuse analüüsimist tuleb seetõttu välja selgitada, kas kohustamiskaebuse rahuldamine oleks PKS § 214 lg 3 kohaldamata jätmise korral võimalik hoolimata aastatel 2010 kuni 2013 muutunud asjaoludest. Sellest sõltub PKS § 214 lg 3 asjassepuutuvus praeguse vaidluse lahendamisel.

4) Kaebaja pidi esitama vastustajale dokumendi, mis tõendab tema hooldusõiguse kuuluvust, ulatust ja liiki. Dokumendi esitamise võimatuse korral oleks kaebaja pidanud esitama kohtulahendi, millega on tema hooldusõigus tuvastatud või kindlaks määratud. Käesolevas asjas esitatud dokumendid (eelkõige Tallinna Linnakohtu otsus lapsendamise kohta ning eelnevalt viidatud määrus tsiviilasjas) võivad tõendada, et kaebajal olid vanema õigused varasema, kuni 30.06.2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi. Vaidlus praeguses asjas ei puuduta aga kaebaja õigusi enne 01.07.2010 ning ainuüksi nende õiguste olemasolust ei järeldu vältimatult hooldusõiguse kuuluvus, ulatus ja liik praegusel ajal.

5) Toimiku materjalidest nähtuvalt asus laste ema koos lastega 2010. aastal, s.o rohkem kui aasta enne kaebaja poolt avalduse esitamist Harju Maavalitsusele, elama Rootsi. Harju Maakohtu 26.10.2007 kohtumääruse resolutsiooni p 1.4 näeb ette: „Kõik lapsi puudutavad vaidlused lahendatakse Eesti Vabariigi kohtutes Eesti Vabariigi seaduste järgi ja lähtutakse Eesti Vabariigi seadustest. Omavahelised lapsi puudutavate vaidluste lahendamisel lähtutakse Eesti Vabariigi seadustest.“ Kompromissi kinnitava kohtumääruse tsiteeritud punkt hõlmas võimalikke vanemate vahelisi vaidlusi kompromissi ulatuses kokku lepitud õiguste ja kohustuste üle ega puuduta vaidlusi, mis väljuvad kompromissi raamidest. Nende puhul tuleneb kohtualluvus rahvusvahelise eraõiguse või Euroopa Liidu normidest. Jõustunud on Tallinna Ringkonnakohtu 14.05.2012 määrus tsiviilasjas, mille kohaselt ei ole Eesti kohus pädev menetlema kaebaja avaldust hooldusõiguse tuvastamiseks, kuna laste alaline elukoht on Rootsis.

6) Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 65 järgi kohaldatakse vanema ja lapse vahelistele perekonnaõiguslikele suhetele lapse elukohariigi õigust. EL Nõukogu määruse (EÜ) 2201/2003 art 8 lg 1 kohaselt on vanemliku vastutuse asjus pädevus selle liikmesriigi kohtul, kus asub lapse alaline elukoht hagi esitamise ajal. Stockholmi Halduskohtu 12.03.2012 otsuse mitteametliku tõlke kohaselt on lastele määratud kohaliku omavalitsuse poolne hooldus. Kohtuotsusest (tl 19) nähtuvalt kehtib otsus hoolduse kohta koheselt. Alates detsembrist 2011 on ema olnud vahi all ja lapsed elavad hooldusperedes. Stockholmi Södermalmi linnaosavalitsus on 12.05.2012 keelanud lastega suhtlemise nii laste emal kui ka kaebajal (tl 16–17). Södermalmi linnaosavalitsuse 08.10.2012 kirjas märgitakse, et Rootsi kohus on asunud seisukohale, et kaebaja ei ole oma laste „seaduslik eestkostja“ (tl 98). Eelnevast tekib kahtlus, et Rootsi õigus välistab kaebaja hooldusõiguse praegusel ajal. Ka juhul, kui kaebaja hooldusõigus ei oleks välistatud, ei ole ilma Rootsi õigust kohaldamata võimalik halduskohtul võtta seisukohta, kas hooldusõigus kuulub üksnes kaebajale või ühiselt laste emaga, samuti tuvastada, kas hooldusõigus on täielik või piiratud. Sellises olukorras ei saa vastustaja ega halduskohus otsustada kaebaja soovitud registrikande tegemist.

7) HKMS § 59 lg 1 kohaselt lasub kaebajal reeglina kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Samuti võib kohtu nõudmisel kohustada teda tõendama asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs.

3-12-1067 5(7) Kahtluse korral peab kohus või haldusorgan uurimispõhimõttest tulenevalt koguma asjaolu kohta täiendavaid tõendeid või tegema tõendi esitamise ülesandeks menetlusosalisele (HKMS § 2 lg 4 ls 1). Praegusel juhul on asjakohane nõuda hooldusõiguse üksikasjade ja kuuluvuse kohta täiendavate tõendite esitamist kaebajalt. Just temal oli ja on võimalik näiteks pöörduda Rootsi kohtute või teiste asutuste poole, et alustada menetlust laste hooldusõiguse tuvastamiseks või endale üleandmiseks. Kuna kohtud ei ole praeguses haldusasjas kaebajale tema tõendamiskoormust selgitanud, tuleb kassatsioonkaebus rahuldada.

8. Tallinna Halduskohus andis kaebajale tähtaja tõendite esitamiseks hooldusõiguse kohta. Kaebaja palus 16.09.2013 taotluses kaebuse rahuldada.

1) PKS § 214 lg 3 on põhiseadusega vastuolus.

2) Kaebaja soovib käesoleva kaebusega saavutada seda, et teda registreeritakse Eestis laste suhtes hooldusõigust omavaks isikuks. Riigikohtu järelduste kohaselt on rahvastikuregistri kanne kaebaja hooldusõiguse kohta informatiivne ja statistilise tähendusega ega ole kaebaja hooldusõiguse tähenduses tema õiguste kaitseks oluline. Kui selle järeldusega nõustuda, siis võiks ju kaebajale selle informatiivse ja statistilise tähendusega hooldusõiguse registreerida ning vaadata, kas kaebajal õnnestub seejärel Eesti riigi poolt talle lapsendatud lapsi peale kahte aastat näha või mitte. Kui see ei õnnestu, saab kaebaja oma õigusi edasi kaitsta Rootsis.

3) Kaebaja ei ole pöördunud Rootsi kohtu poole laste hooldusõiguse tuvastamise ega üleandmise nõudes. Küll aga on pöördutud Rootsi ametiasutuste poole lastega suhtlemiseks. Kaebaja on Rootsi advokaati palunud end esindada, kuid viimane sai kaebajat esindada vaid lühikest aega, kuna hooldusõiguse puudumise tõttu ei olnud esindusõigus võimalik. Rootsi kohtujuristi MS-i sõnul on laste küsimuses tegelenud asjaga Södermalmi sotsiaalhoolekanne, kes on lapsed võtnud enda hooldada.

9. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata.

10. Tallinna Halduskohus jättis 20.12.2013 otsusega haldusasjas nr 3-12-1067 kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Kohus leidis järgmist.

1) Kaebaja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit hooldusõiguse kuuluvuse kohta ega kohaseid viiteid sellest, millise Rootsi õigusnormi alusel talle laste hooldusõigus kuuluks. Kaebaja on selgitanud, et ta pole pöördunud Rootsi kohtu poole hooldusõiguse tuvastamise ega üleandmise nõudes. 2) Stockholmi Halduskohtu 2012. aasta märtsikuu otsusega on määratud kaebaja lastele kohaliku omavalitsuse poolne hooldus. Södermalmi linnaosavalitsuse 2012. aasta oktoobri vastuskirjast nähtub samuti, et kaebaja lastele on määratud hooldus. Samast kirjast nähtub lisaks, et kohus algatas seoses Stockholmi Halduskohtus toimuva kohtumenetlusega, mis puudutas IW-i laste hooldusõiguse küsimust, juurdluse isa õigusliku positsiooni küsimuses ning kohus asus seisukohale, et isa ei ole laste seaduslik eestkostja. Södermalmi linnaosavalitsuse 2012. aasta detsembrikuu otsuses on leitud, et kaebaja lapsed tuleb anda koheselt hoolekande alla seoses laste väärkohtlemisega. Ka MS-i 13.09.2013 kirjast ja PT 13.09.2013 kirjast nähtub, et laste ametlik hooldusõigus ei kuulu kaebajale. Lisaks eelnevale kinnitab kaebaja ka ise hooldusõiguse puudumist Rootsis. 3) Vastustaja pole PKTS § 6 lg 1 teises lauses ette nähtud uurimispõhimõtet rikkunud, kuna kaebaja avaldustest (kd I tl 25-30) nähtub üheselt, et kaebajal kande aluseks olevat dokumenti

3-12-1067 6(7) esitada pole (kaebaja on avalduses selgitanud hooldusõiguse probleemi seoses uue PKS jõustumisega). Isegi kui asuda seisukohale, et vastustaja on uurimispõhimõtet rikkunud, ei annaks see alust toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks ja kohustamisnõude rahuldamiseks, kuna tõendatud on, et kaebajal ei ole laste suhtes hooldusõigust, mida rahvastikuregistrisse kanda. Kohus ei saa vastustajat kohustada sellise toimingu sooritamiseks, mida kehtiv õigus ei võimalda (Riigikohtu halduskolleegiumi 24.04.2012 otsus asjas nr 3-3-1-1-12, p 20). 4) PKS § 214 lg 3 ei ole asjassepuutuv.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. IW esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse tühistamiseks, taotledes uue otsusega kaebuse rahuldamist. Apellatsioonkaebust põhjendati järgmiselt. 1) Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks hinnanud apellandi esitatud tõendeid. 2) Põhiseadusega vastuolus on olukord, kus vanema hooldusõigused on üksnes tänu seadusemuudatusele ära võetud ning antud asjaolu takistab apellandil kaitsta oma õigusi ka Rootsi Kuningriigis. Södermalmi linnaosavalitsus on oma kirjas teavitanud apellanti asjaolust, et kuivõrd apellandil vanemlikud hooldusõigused puuduvad, ei ole tal seetõttu võimalik ka Rootsi Kuningriigis toimuvas lapsi puudutavas kohtumenetluses osaleda, mh saada antud menetluse kohta informatsiooni. Eeltoodust tulenevalt on selge, et apellandil puudub võimalus oma õigusi kaitsta Rootsi Kuningriigis enne, kui hooldusõiguse küsimus Eestis toimuvas kohtumenetluses ei ole lahendust leidnud. 3) PKS § 214 lg 3 on põhiseadusega vastuolus. Kaebaja ei oleks sõlminud tsiviilasjas kompromissi, kui ta oleks teadnud, et hilisema seadusemuudatusega võetakse temalt juhul, kui lapsed elavad ema juures, hooldusõigus ära.

12. Harju Maavalitsus palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) PKS § 214 lõige 3 ei ole käimasolevas vaidluses asjassepuutuvaks normiks ning kaebajal ei teki selle normi kohaldamata jätmisel laste suhtes hooldusõigust. 2) Hooldusõiguse olemasolu saab kontrollida Rootsi õiguse kohaselt. Apellant ei ole vaatamata kohtu palvele täitnud 03.06.2013 käesolevas asjas Riigikohtu halduskolleegiumi tehtud otsuses rõhutatud tõendamiskohustust. Apellant saab Eestis laste suhtes hooldusõigust omavaks isikuks üksnes Rootsi kohtu kaudu endale hooldusõiguse üleandmist taotledes. Kui Rootsi kohtu otsusega on kaebaja saanud Rootsis laste hooldusõiguslikuks isikuks, tehakse vastava hooldusõiguse kohta käiv kanne ka rahvastikuregistris.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Apellatsioonkaebuse väited halduskohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ringkonnakohus ei pea selle põhjendusi HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes vajalikuks korrata.

14. Halduskohus viitas õigesti Riigikohtu halduskolleegiumi käesolevas asjas väljendatud seisukohale, et pärast laste Rootsi elama asumist saab kaebajal oma laste hooldusõiguse olemasolu tuvastada Rootsi õiguse kohaselt. Halduskohus asus seisukohale, et nii kaebaja ise

3-12-1067 7(7) kui asjas esitatud tõendid kinnitavad, et kaebajal ei ole praegu Rootsis laste hooldusõigust. Seetõttu ei ole võimalik kaebuses soovitud rahvastikuregistri kande tegemine.

15. Asjaolu, et kaebaja ei saa praegu informatsiooni käimasolevate kohtumenetluste kohta Rootsis, mis puudutab tema lapsi, ei saa olla põhjustatud rahvastikuregistri kandest ega PKS §

214 lg 3 sisust. Kaebajal on võimalik endal Rootsis kohtusse pöörduda asjakohaste nõuetega. Seda selgitas Riigikohtu halduskolleegium ning halduskohus kordas neid selgitusi üle. Ringkonnakohus kordab üle viidatud kohtute seisukoha, et inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 lõikest 1 tulenevalt on kaebajal võimalik hooldusõiguse saamiseks Rootsis kohtu poole pöörduda isegi juhul, kui tal ei ole käesoleval hetkel Rootsis oma laste hooldusõigust.

16. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on asjas hinnanud kõiki apellandi poolt esitatud asjakohaseid tõendeid. Apellandi vande all ülekuulamise taotlust rahuldamata jättes ei ole halduskohus menetlusnorme rikkunud, sest selliste seletustega ei ole võimalik tõendada hooldusõiguse olemasolu Rootsis olukorras, kus dokumentaalsed tõendid kinnitavad üheselt vastupidist.

17. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist apellandilt taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman