3-13-1808/24 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask, Ruth Plaks ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 27.08.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1808 Haldusasi AJ kaebus Tallinna Perekonnaseisuameti 02.08.2013 toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudes ja Tallinna Perekonnaseisuameti kohustamise nõudes AJ andmete rahvastikuregistrisse kandmiseks Menetlusosalised Kaebaja: AJ Vastustaja: Tallinna linn Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 10.12.2013 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus AJ apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AJ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.12.2013 otsus kohtuasjas nr 3-13-1808 muutmata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 26.09.2014 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-13-1808 2(7) Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AJ on Eesti rahvastiku arvestuse andmebaasis arvel olev isik, kelle andmed on kantud Eesti Rahvastikuregistri arhiivi. Isikuga on registri andmebaasi arhiivis seotud tema Eestis koostatud sünniakt ja Tallinna Perekonnaseisuametis 1986. a sõlmitud abieluakt ning kehtiv suhe abieluaktis märgitud abikaasaga. AJ elab alates 13.01.1997 Rootsis ning ta on Rootsi kodanik.

2. AJ esitas Tallinna Perekonnasisuametile 26.07.2013 avalduse tema isikuandmete kandmiseks rahvastikuregistrisse. Avalduses palutakse kanda AJ ja tema abikaasa andmed rahvastikuregistrisse, sest isikud soovivad elama asuda Eestisse. Avalduses näidati elukoha aadress Eestis ja eluruumi omaniku andmed. Samuti paluti kanda rahvastikuregistrisse andmed avalduse esitaja abielulahutuse kohta.

3. Rootsi Kuningriigi abielulahutuse dokument Tallinna Perekonnaseisuametis sõlmitud abielu lahutamise kohta kanti rahvastikuregistrisse. 02.08.2013 vastusega nr 1-1-2/1536 teatas Tallinna Perekonnaseisuamet, et AJ Rootsis sõlmitud abieludokumentide kandmiseks Eesti Rahvastikuregistrisse puudub alus. Vastavalt perekonnaseisutoimingute seaduse (PKTS) § 50 lõikele kantakse välisriigis muutunud või tekkinud perekonnaseisuandmed rahvastikuregistrisse juhul, kui muudatusi Eestis tunnustatakse. Eesti õigusaktid ei sätesta samasooliste abielu tunnustamist.

4. AJ esitas 29.08.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Tallinna Perekonnaseisuameti 02.08.2013 toimingu õigusvastasuse tuvastamist ja Tallinna Perekonnaseisuameti kohustamist AJ Rootsis sõlmitud abielu andmete rahvastikuregistrisse kandmiseks. 1) Kaebaja on abielus teise riigi seaduste kohaselt. Kaebaja perekonnastaatuse seisund Eesti Rahvastikuregistris on käesoleval hetkel lahutatud ning see on väär ega vasta tõele. Kaebaja eesmärk oli korrigeerida oma Eesti Rahvastikuregistri staatust ja viia see vastavusse tegelikkusega. Lubamatu on kaebaja andmete valikuline rahvastikuregistri arhiivi kandmine. 2) Kaebajale ei laiene PKTS §-s 50, vaid pigem §-s 51 ettenähtud regulatsioon, sest kaebaja ei ela Eestis ega ole Eesti kodanik. Vastustaja on keeldumisel kohaldanud väära õiguslikku alust. Kaebaja leiab PKTS § 1 lg 2 ja rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 981 alusel, et RRS ei sätesta, et samasoolised abikaasad peaksid olema mingitel teistel alustel rahvastikuregistrisse kantud kui erisoolised abikaasad. 3) Kaebajat ja tema abikaasat ei ole võrreldes teiste Eesti Vabariigi kodanikega võrdselt koheldud. Kaebajat ja tema abikaasat ei tohi eristada erisoolistest abikaasadest. See on vastuolus PS §-ga 12. Kaebaja leiab, et registri isikuandmete vastavus tegelikule olukorrale on oluline, kuna kaebaja ei ole mitte lahutatud, vaid reaalselt abielus, mida vastustaja ei suuda tunnistada tema abikaasa soo tõttu. Vastustaja kohtleb kaebajat ebavõrdselt võrreldes Rootsis abielu sõlminud heteroseksuaalsete paaridega. Taoline eristus isikute soost tulenevalt ei ole põhjendatud ja diskrimineerib kaebajat. 4) Praktikas tunnustatakse rahvusvahelise eraõiguse kollisiooninormide ja kehtestatud reeglite kohaselt probleemideta liikmesriigis sõlmitud heteroseksuaalsete paaride abielu.

3-13-1808 3(7) Samuti on perekonnaseisu muudatuse registreerimise protsess tehtud Eestis seadusandja poolt tavainimesele võimalikult lihtsaks. Perekonnaseisu kajastava õigusmuudatuse sissekandmiseks rahvastikuregistrisse, kus kajastuvad andmed omavad seadusega ettenähtud juhtudel õiguslikku tähendust, piisab üksnes välisriigi dokumendi vastavusest PKTS-s sätestatud nõuetele, mille kohaselt peab perekonnaseisukande aluseks olev välisriigi dokument olema legaliseeritud või kinnitatud välisriigi avaliku dokumendi legaliseerimise nõude tühistamise konventsiooni art 3 esimeses lõikes nimetatud tunnistusega, kui välisleping ei näe ette teisiti. Abielutunnistus on perekonnaseisuakt abielu sõlmimise kohta, mis eraldi tunnustamist ei vaja (tsiviilkohtumenetluse seadustiku 62. ptk). Kaebaja avaldus oleks tulnud rahuldada rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 55 lg 2 alusel.

5. Tallinna Perekonnaseisuamet palus jätta kaebuse rahuldamata. 1) Vastustaja keeldus toimingu tegemisest PKTS § 50 lg 1 alusel. Viidatud oli PKTS § 50 lgle 1 ja mitte RRS §-le 4 seetõttu, et RRS §-s 4 sätestatud takistuse kõrvaldamine, Euroopa Liidu kodaniku elukoha registreerimine Eestisse, ei oleks kõrvaldanud abielu registrisse kandmise takistust. Välisriigis sõlmitud abieludokumendi registrisse kandmise takistus tuleneb PKTS §

50 lg-st 1 - samasooliste abielu mittetunnustamisest Eestis. Vastustaja möönab, et lähtudes kaebaja elukoha registreerimise puudumisest Eestis oleks olnud asjakohasem viidata RRS §-le 4, kuid ka selle puuduse kõrvaldamine ei oleks andnud seaduslikku alust teistsuguse otsuse tegemiseks.

2) Vastustaja ei kahtle, et kaebaja Rootsi Kuningriigis sõlmitud abielu on sõlmitud abielu sõlmiva riigi õiguse abielu sõlmimise korra kohaselt ja vastab mõlema abikaasa elukohariigi õigusele. Samasooliste abielu tunnustamise või mittetunnustamise üle otsustamine Eesti Vabariigis ei ole perekonnaseisuasutuse pädevuses. Samasooliste abielu sõlmimise lubamise/keelamise küsimused on põhimõttelise tähendusega ning kuna Eestis on seadusandja teadlikult ja selgesõnaliselt sellise võimaluse välistanud, siis tuleb asuda seisukohale, et ka mujal sõlmitud selliste abielude tunnustamine on siinse avaliku korraga vastuolus. Perekonnaseisuamet ei saa tõlgendada seadust erinevalt seadusandjast või õiguskantsleri seisukohast.

6. Tallinna Halduskohus jättis 10.12.2013 otsusega haldusasjas nr 3-13-1808 AJ kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda.

1) RRS § 28 lg 3 kohaselt kannavad perekonnaseisuametnikud rahvastikuregistrisse perekonnaseisuandmeid PKTS-s sätestatud korras. PKTS § 50 lg 1 sätestab, et kui Eesti elaniku või Eesti kodaniku perekonnaseisu muudatused on kinnitatud või tuvastatud välisriigis, kantakse muutunud või tekkinud perekonnaseisuandmed rahvastikuregistrisse juhul, kui muudatusi Eestis tunnustatakse. Andmed kantakse rahvastikuregistrisse andmehõivekandega välisriigi perekonnaseisudokumendilt ulatuses, milles Eestis vastavaid perekonnaseisuandmeid registreeritakse. Seega nähtub eeltoodust, et vastustaja saab kanda muutunud või tekkinud perekonnaseisuandmed rahvastikuregistrisse üksnes siis, kui tegemist on Eesti elaniku või Eesti kodaniku perekonnaseisu andmete muudatustega. Kaebaja on Rootsi kodanik ning tema elukohaks on Rootsi. Kaebaja on oma avalduses märkinud, et ta soovib asuda Eestisse elama, kuid rahvastikuregistri väljavõttest (tl 36) nähtub, et seisuga 30.09.2013 on kaebaja elukohaks (alates 13.01.1997) Rootsi ning kaebajal on Rootsi kodakondsus. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja oleks esitanud vorminõuetele vastava avalduse kohalikule omavalitsusele elukoha andmete kandmiseks või muutmiseks rahvastikuregistris (RRS 8. ptk). Seega on vastustaja ebaõigesti tuginenud PKTS § 50 lg-le 1, kui ta keeldus kaebaja abielu kohta

3-13-1808 4(7) käivate andmete kandmisest rahvastikuregistrisse, sest kaebaja ei ole PKTS § 50 lg 1 regulatsiooni objektiks – kaebaja ei ole ei Eesti elanik ega Eesti kodanik.

2) PKTS § 1 lg 2 kohaselt kohaldatakse PKTS-ga reguleerimata küsimustes RRS-i. RRS §

4 kohaselt on rahvastikuregistri objektiks Eesti kodanik, Eestis elukoha registreerinud Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni kodanik ning Eestis elamisloa või elamisõiguse saanud välismaalane. Kaebaja ei ole rahvastikuregistri objektiks RRS § 4 mõttes.

3) Kaebajale ei kohaldu PKTS § 51 regulatsioon, kuna see reguleerib olukorda, kus rahvastikuregistri objektiks mitteolev isik taotleb perekonnaseisutoimingu läbiviimist Eesti perekonnaseisuasutuses, nt abielu lahutamist või sõlmimist Eestis vms (vt PKTS eelnõu 68 SE seletuskirja). Toodud olukorraga pole antud juhul tegemist.

4) Ülal märgitu ei too kaasa vaidlustatud toimingu õigusvastaseks tunnistamist, sest vastustajal tuleb igal juhul keelduda kaebaja abielu kohta käivate andmete kandmisest rahvastikuregistrisse nii kaua, kuni kaebaja ei ole rahvastikuregistri objektiks. Kui kohus rahuldaks kaebuse, tuleks vastustajal samasisuline toiming uuesti teha. Kuna kaebaja ei ole rahvastikuregistri objektiks, siis ei kanta ka tema abielu kohta käivaid andmeid Eesti rahvastikuregistrisse. Eelöeldu on kooskõlas rahvastikuregistri eesmärgiga, milleks on koguda rahvastikuregistri objekti peamisi isikuandmeid (RRS § 2). Seetõttu tuleks vastustajal kaebaja avalduse uuel lahendamisel uuesti keelduda kaebaja poolt taotletud kande tegemisest. Et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda enda andmete kandmist rahvastikuregistrisse, jääb kaebus rahuldamata ja kohus ei pea võtma seisukohta kaeba ülejäänud argumentide (eelkõige seoses samasooliste isikute abielu tunnustamisega Eestis) suhtes, kuna need ei saa vaidluse sisu seisukohalt omada olulist tähtsust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. AJ esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu 10.12.2013 otsuse tühistamiseks, taotledes uue otsusega kaebuse rahuldamist. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt. 1) Kaebaja palus vastustajale esitatud avalduses registreerida oma elukoht Eestis. Halduskohus ja vastustaja on jätnud selle tähelepanuta. Täna on apellandi elukoht endiselt Rootsi Kuningriik, kuna puudub selgus, kas avaldus rahuldatakse või mitte. Sellest sõltub kaebaja abikaasa õiguslik staatus Eestis. 2) Apellant ei nõustu kohtu põhjendustega, et kuna apellant ei ole rahvastikuregistri objektiks, siis ei saa tema kohta teha toiminguid. Antud seisukoht on vastuolus apellandi avalduse osaliselt rahuldamisega – abielu lahutuse kohta tehti vastav kanne rahvastikuregistrisse. Taoline tegevus on vastuoluline. 3) Kohtusse võib pöörduda ka oma tulevaste õiguste rikkumise kaitseks. Kui apellandi avalduses esinesid puudused, siis oleks vastustaja pidanud nendele osutama, mitte jätma avaldust läbi vaatamata. 4) Halduskohus on jätnud tuvastamata kaebaja nõude õiguslike aluste rikkumise ja pole lähtunud kaebuse nõudest tuvastada vastustaja toimingu õigusvastasus. 5) Apellant ei ole nõus halduskohtu otsuse põhjendusega, et kohus ei pea võtma seisukohta samasooliste isikute abielu tunnustamise kohta. Apellandi arvates on oluline, et kohus

3-13-1808 5(7) põhjendaks oma otsust ka selles küsimuses, sest kaebaja kui välisriigist Eestisse elama asuv kodanik tahab olla veendunud, et tema abikaasa õiguslik staatus ei kahjustuks.

8. Tallinna Perekonnaseisuamet palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb oma varasemate vastuväidete juurde ja märgib täiendavalt järgmist. Apellant ei ole esitanud seaduses sätestatud viisil kirjalikku elukohateadet omavalitsusele ega konsulaarametnikule, seetõttu ei ole alustatud ka menetlust elukoha andmete muutmiseks rahvastikuregistris. RRS § 40 lõige 1 sätestab, et elukoha aadressi kandmiseks rahvastikuregistrisse esitab isik kirjalikult elukohateate elukohajärgse kohaliku omavalitsusüksuse pädevale asutusele. Välisriigis püsivalt elav Eesti kodanik ja konsulaarseaduses sätestatud välismaalane esitavad elukoha andmed Eesti konsulaarametnikule konsulaarseaduses sätestatud korras. Lõige 6 kohaselt, kui isik ei ole elukohateates märgitud eluruumi omanik, lisab ta elukohateatele eluruumi kasutamise õigust tõendava dokumendi koopia või eluruumi omaniku loa elukohateates nimetatud elukoha andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse. Kui isik esitab elukohateate posti teel, lisab ta elukohateatele oma isikut tõendava dokumendi isikuandmetega lehekülje koopia. Digitaalallkirjaga elukohateate esitamisel ei lisata isikut tõendava dokumendi isikuandmetega lehekülje koopiat.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Kaebaja esitas vastustajale avalduse, milles palus kanda enda ja oma abikaasa andmed rahvastikuregistrisse, sest nad soovivad asuda elama Eestisse. Avalduses oli näidatud ka elukoha aadress Tallinnas. RRS § 40 lg 1 näeb ette elukohaandmete kandmise rahvastikuregistrisse elukohateate alusel, mis peab RRS § 40 lg 7 kohaselt olema vormikohane ja millele sama paragrahvi lõike 6 kohaselt peab olema lisatud eluruumi kasutamise õigust tõendava dokumendi koopia või eluruumi omaniku luba. Avaldus neile nõuetele ei vastanud. Vastustaja ei ole 02.08.2013 vastuses elukoha andmete registreerimise küsimust käsitlenud. Kaebuses palutakse Tallinna Perekonnaseisuameti 02.08.2013 toimingu õigusvastasuse tuvastamist ning vastustaja kohustamist Rootsis sõlmitud abielu andmed rahvastikuregistrisse kandma. Aadressiandmete rahvastikuregistrisse kandmata jätmise toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamisel ei ole kaebajal ringkonnakohtu arvates kaebeõigust. HKMS § 45 lg 2 esimene lause näeb ette, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kaebajal oleks juhul, kui tema elukoha andmete kandmine rahvastikuregistrisse on seadusega ette nähtud, võimalik esitada kohustamisnõue. Kohustamisnõudega on erinevalt tuvastamisnõudest võimalik saavutada eesmärk aadressiandmete rahvastikuregistrisse kandmiseks.

10. Kaebajal puudub olukorras, kus ta (veel) Eestis ei ela, õigus nõuda enda elukoha andmete kandmist rahvastikuregistrisse Eestis asuval aadressil. Selline võimalus tekiks tal juhul, kui ta on Eestisse elama asunud. Seda kinnitab RRS § 391 lg 2, mis sätestab, et kui isik, tema alaealised lapsed ja eestkostetavad asuvad püsivalt elama teise elukohta, esitab isik uude elukohta elama asumisest alates 30 päeva jooksul uue elukoha aadressi rahvastikuregistrisse kandmiseks. Seetõttu ei pidanud halduskohus ka selgitama kohustamisnõude esitamise vajadust.

11. Kaebaja ei ole viidanud õigusnormile, millele tuginedes ta leiab, et tal on õigus pöörduda kohtusse ka oma tulevaste õiguste kaitseks ja seetõttu peab kohus hindama, kas vastustajal on kohustus kaebaja andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse juhul, kui kaebaja Eestisse elama asub. Selliseid norme ringkonnakohtu arvates ei eksisteeri. Isiku õiguste kaitse halduskohtumenetluses eeldab, et isikul on juba olemas õigused, mida ta soovib kohtus kaitsta.

3-13-1808 6(7)

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et olukorras, kus kaebaja Eestis ei elanud ja Eesti kodanik ei olnud, ei olnud vastustajal võimalik tema andmeid rahvastikuregistrisse kanda, sest see ei oleks kooskõlas RRS §-ga 4. Õige on ka halduskohtu seisukoht, et PKTS § 51 sätestatud juhtumiga tegemist ei ole, sest kaebaja ei ole taotlenud perekonnaseisutoimingu tegemist Eestis, mis on PKTS § 51 kohaldamise eelduseks. Ringkonnakohus neid halduskohtu otsuse põhjendusi ei korda (HKMS § 201 lg 4). Olukorras, kus kohustamisnõue tuleb jätta rahuldamata, ei ole vajalik hinnata, kas vastustaja on haldusmenetluses kohustamisnõudes soovitu jätnud sooritamata õigetele põhjendustele tuginedes. Mis puudutab perekonnaseisuameti 02.08.2013 vastuse õigusvastasuse tuvastamise nõuet, siis leiab ringkonnakohus, et ka abielu andmete registrisse kandmata jätmise osas puudub HKMS § 45 lõikest 2 tulenevalt kaebajal kaebeõigus, sest kaebaja saab nõuda oma õiguste kaitset kohustamisnõudega, kui ta Eestisse elama asub. Enne Eestisse elama asumist ei ole kaebajal õigust nõuda abieluandmete rahvastikuregistrisse kandmist. Asjaolu, et vastustaja on varasema abielu lõppemise kohta andmed rahvastikuregistri arhiivi kandnud, ei too kaasa kohustust kanda ka muid kaebaja isikuandmeid rahvastikuregistrisse. Seadus ei näinud ette ka abielulahutuse andmete rahvastikuregistri arhiivi kandmist ning haldusorgani õigusvastasest toimingust ei teki isikul õiguspärast ootust, et haldusorgan oma õigusvastast praktikat jätkab.

13. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

14. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida järgmist. PKTS § 50 lg 1 näeb ette, et kui isiku perekonnaseisu muudatused on kinnitatud või tuvastatud välisriigis, kantakse muutunud või tekkinud perekonnaseisuandmed andmehõivekandega rahvastikuregistrisse juhul, kui muudatusi Eestis tunnustatakse. Andmed kantakse rahvastikuregistrisse andmehõivekandega välisriigi perekonnaseisudokumendilt ulatuses, milles Eestis vastavaid perekonnaseisuandmeid registreeritakse. Kui välisriigi dokumendil puuduvad eelmises lauses nimetatud andmed, otsustab kannet tegev ametnik, kas olemasolevate andmete alusel teha andmehõivekanne või mitte. Seega saab Rootsis sõlmitud abielu andmed rahvastikuregistrisse kanda juhul, kui sellise abielu andmeid Eestis tunnustatakse. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 55 lg 2 näeb ette, et välismaal sõlmitud abielu loetakse Eestis kehtivaks, kui see toimus abielu sõlmimise riigi õiguse abielu sõlmimise korra kohaselt ja vastas sisuliste eelduste poolest mõlema abikaasa elukohariigi õigusele. Kohtutoimikus ei ole dokumenti, millest kaebaja Rootsis sõlmitud abielu andmed nähtuvad. Eeldusel, et kaebaja ja FLW abielu on sõlmitud Rootsi õiguses ettenähtud korras, abielu sõlmimise ajal elasid abikaasad Rootsis ning Rootsi õigus nägi abielu sõlmimise ajal ette samasooliste abiellumisõiguse, tuleb selle sätte kohaselt selline abielu lugeda kehtivaks. Kui kaebaja asub elama Eestisse või omandab Eesti kodakondsuse, tuleb sellisel juhul abielu andmed kanda ka rahvastikuregistrisse. REÕS §-s 7 sätestatud olukorraga tegemist ei ole. Selle sätte kohaselt ei kohaldata välisriigi õigust, kui selle kohaldamine viiks tulemuseni, mis on ilmselgelt vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega (avaliku korraga). Sellisel juhul kohaldatakse Eesti õigust. Eesti õiguse oluliste põhimõtete ja avaliku korra hulka ei kuulu keeld tunnustada mistahes riigis sõlmitud samasooliste abielu. Asjaolust, et Eesti õigus sellist abielu ette ei näe, ei tähenda, et Rootsi õigust tuleb pidada avaliku korraga vastuolus olevaks. Eesti õiguse oluliste põhimõtetega (avaliku korraga) vastuoluga on tegemist eelkõige siis, kui välisriigi õiguse kohaldamine toob kaasa vastuolu Eesti põhiseaduse üldpõhimõtetega või karistusõiguse normidega või tingib põhiõiguste rikkumise. Teises riigis elavate isikute selle riigi õiguste kohase abielu tunnustamine ei viita ühelegi neist juhtudest.

3-13-1808 7(7)

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Kaebaja on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud 15 € ja seda summat vastustajalt välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman