1-14-4660/27 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-14-4660

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 27.08.2014, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-14-4660 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Orvi Tali, Ivi Kesküla Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 17.06.2014 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Jüri Heinla (ik: 36405160252, viibib Tallinna Vanglas) kaebus kohtuotsuse peale menetluskulude ja tsiviilhagi väljamõistmise osas

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu 17.06.2014 otsus kriminaalasjas nr 1-14-4660 Jüri Heinlalt kriminaalmenetluse kulude riigituludesse väljamõistmise osas muutmata.

2. Jüri Heinla kaebus Harju Maakohtu 17.06.2014 otsuse peale kriminaalasjas nr 1-14- 4660 tsiviilhagi väljamõistmise osas jätta läbi vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul alates määruse teatavaks saamise päevale järgnevast päevast.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 17.06.2014 otsusega kokkuleppemenetluses tunnistati Jüri Heinla süüdi KarS § 266 lg 2 p 1, § 263 p 3 - § 25 lg 2, § 215 lg 2 p 1, § 418 lg 1 ja § 199 lg 2 p-de 8 ja 9 järgi ning talle mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 9 kuu pikkune vangistus. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust Tartu Maakohtu 15.10.2012 otsusega J. Heinlale mõistetud karistuse ära kandmata osa, s.o 2 aasta 9 kuu ja 10 päeva, võrra ning mõisteti liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud ja 10 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel luges kohus J. Heinla eelvangistuses viibitud aja (5 päeva) karistusaja hulka ning luges karistusaja alguseks 12.12.2013.

Kohtuotsusega mõisteti J. Heinlalt välja riigituludesse menetluskuludena sundraha 532,50 eurot ja kaitsjatasu 227,64 eurot. Samuti mõistis kohus J. Heinlalt välja tsiviilhagi summas 800 eurot MTÜ S (endine MTÜ H) kasuks.

2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kaebuse J. Heinla, kes vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 vaidlustab kohtuotsust temalt menetluskulude väljamõistmise osas ja taotleb jätta menetluskulude – sundraha 532,50 eurot ja kaitsjatasu 227,64 eurot - hüvitamine osaliselt, s.o pooles ulatuses, riigi kanda. J. Heinla põhjendab oma taotlust sellega, et kuna ta viibib vahi all, siis ei ole tal võimalik menetluskulusid täies ulatuses tasuda. Samuti vaidlustab J. Heinla kohtuotsust temalt tsiviilhagi summas 800 eurot MTÜ S kasuks väljamõistmise osas, paludes võimaldada tasuda tsiviilhagi vanglast vabanedes ja tööle asudes.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. J. Heinla vaidlustab oma kaebuses Harju Maakohtu 17.06.2014 kohtuotsust temalt menetluskulude ning samuti ka tsiviilhagi väljamõistmise osas. Kohtukolleegium märgib, et KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt saab kokkuleppemenetluses tehtud otsust apellatsiooni korras vaidlustada vaid juhul, kui tegemist on KrMS 9. peatüki 2. jao sätete rikkumisega ehk on rikutud kokkuleppemenetlust sätestavaid menetlusõigusnorme, või kui on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 mõttes. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. KrMS § 189 lg 3 sätestab, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, siis võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15 peatüki kohaselt, mis näeb ette määruskaebuse lahendamise menetluse. Käesoleval juhul ei ole tegemist KrMS 9. peatüki 2. jao sätete rikkumisega ehk kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusõigusnormide rikkumisega ega ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 mõttes, samuti ei ole tsiviilhagi puhul tegemist kriminaalmenetluse kuludega, mida on võimalik vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15 peatüki kohaselt määruskaebe korras. Seetõttu ei ole võimalik kokkuleppemenetluses tehtud Harju Maakohtu 17.06.2014 otsust tsiviilhagi väljamõistmise osas vaidlustada. Eeltoodust tulenevalt ja tuginedes KrMS § 323 lg 2 p-le 2 § 326 lg-le 2 jätab ringkonnakohus J. Heinla kaebuse osas, milles vaidlustatakse kohtuotsust tsiviilhagi väljamõistmise osas, läbi vaatamata.

4. Kuna esitatud kaebuses on vaidlustatud kohtuotsust ka menetluskulude väljamõistmise osas, mida KrMS § 189 lg 3 ka võimaldab, siis kuulub nimetatud küsimus lahendamisele määruskaebemenetluse korras. Ringkonnakohus, vaadanud läbi toimiku materjalid ja esitatud määruskaebuse, leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Käesolev kriminaalasi lahendati kokkuleppemenetluses. 26.05.2014 on prokurör, süüdistatav J. Heinla ja tema kaitsja J. Grossmann sõlminud kokkuleppe (tl 187-190), milles on süüdistatav J. Heinla oma allkirjaga kinnitanud, et talle on selgitatud, et ta peab tasuma süüdimõistva kohtuotsuse korral sundraha ja kriminaalmenetluse kulud. Seega oli süüdistatav tulenevalt kokkuleppest teadlik, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneb menetluskulude väljamõistmine. Ka Harju Maakohtu 17.06.2014 istungi protokollist (tl 197) nähtub, et süüdistatav J. Heinla on kohtule vastanud, et kokkulepe on arusaadav ja nõustub kokkuleppega. Süüdistatav on kinnitanud, et kokkuleppe sõlmimisel on ta väljendanud tõelist tahet.

Seega olid menetluskulude tasumise kohustus süüdistatavale J. Heinlale teada kokkuleppe sõlmimisel ning süüdistatav väljendas kohtuistungil selgesõnaliselt oma nõusolekut kokkuleppe sõlmimisega, seega ka menetluskulude tasumisega. Seetõttu on täidetud Riigikohtu otsuses 3- 1-1-52-07 esitatud nõue vastavasisulise nõusoleku küsimise osas. Riigikohus on viidatud otsuses muuhulgas selgitanud, et kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest. Kaebuses ei tooda välja ühtegi asjaolu, milles seisneb maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Niisuguseid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud.

5. Esitatud kaebusest nähtuvalt vaidlustab J. Heinla Harju Maakohtu otsust temalt menetluskulude väljamõistmise osas, taotledes jätta menetluskulude hüvitamine osaliselt, s.o pooles ulatuses, riigi kanda. KrMS § 180 lg 3 võimaldab kohtul jätta menetluskulude hüvitamine osaliselt riigi kanda, kuid aluseid menetluskulude hüvitamise osaliselt riigi kanda jätmiseks ei ole maakohus tuvastanud ja neid aluseid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Selleks ei anna alust J. Heinla poolt kaebuses esitatud väide, et kuna ta viibib vahi all, siis ei ole tal võimalik menetluskulusid täies ulatuses tasuda. Arvestades seda, et J. Heinla kannab käesoleval ajal vangistust, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et ehkki vanglatingimustes ei ole kinnipeetava tööga kindlustamine alati tagatud, ei ole see asjaolu menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise aluseks. Ka Riigikohus on oma 07.12.2012 määruses kohtuasjas nr 3-1-1-120-12 väljendatud seisukohta, et „Hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalus töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist.“ Lisaks tuleb menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, st võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. J. Heinla ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaksid alust veendumuseks, et J. Heinla varaline seisund ei võimalda tal menetluskulusid tasuda kohtuotsuses ettenähtud korras. Kohtukolleegium märgib, et menetluskulusid määrates võib kohus KrMS § 180 lg 3 kohaselt määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi, seega pikendada kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega. Kuivõrd aga J. Heinla menetluskulude tasumise tähtaja pikendamist taotlenud ei ole, siis puudub ringkonnakohtul ka alus seda kaaluda. Samas aga peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et süüdimõistetul on õigus esitada oma elukohajärgsele maakohtule taotlus kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja pikendamiseks või ajatamiseks vastavalt KrMS §-dele 423 ja 424, kuid seda alles pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist.

6. Eelnevast lähtuvalt ning tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 1 ja §-le 390 jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Harju Maakohtu 17.06.2014 otsuse J. Heinlalt menetluskulude riigituludesse väljamõistmise osas muutmata.

Pavel Gontšarov Ivi Kesküla Orvi Tali