3-12-245/126 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Silvia Truman (eesistuja), Ruth Plaks ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. august. 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-12-245

Haldusasi

OÜ Aldar Eesti kaebus riigiabi andmise lõpetamise ko-

hustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Aldar Eesti, volitatud esindaja v.adv

Maksim Greinoman ja seaduslik esindaja Riho Mau-

rer

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, volitatud esindajad

Meelis Männiste, Angela Jürgenson, Diana Isand,

Maris Kalda ja Anna-Liisa Aasrand

Kolmandad isikud – AS Tallink Grupp ja AS Tallink

Duty Free, volitatud esindaja v.adv Helmut Pikmets

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 3. juuli 2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Aldar Eesti ning AS Tallink Gupp ja AS Tallink

Duty Free apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

18. juuni 2014

RESOLUTSIOON

Jätta OÜ Aldar Eesti ning AS Tallink Grupp ja AS Tallink Duty Free apellatsioonkaebu-

sed rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 03.07.2013 otsus haldusasjas nr 3-12-245 muut-

mata.

Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 25.09.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimeta-

misest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS

§ 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vas-

tasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-12-245

2(12)

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigi-

kohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Aldar Eesti (edaspidi Aldar Eesti) esitas 06.02.2012 Tallinna Halduskohtule Vabariigi

Valitsuse vastu kaebuse, milles palus tunnistada ebaseadusliku riigiabi aluseks olevad paken-

diaktsiisi seaduse (PakAS) § 8 lg 2 p 4, pakendiseaduse (PakS) § 21 lg 41 p 2 ning alkoholi-,

tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse (ATKEAS) § 491 lg 4 p 2 kohaldamisele mittekuulu-

vateks või kehtetuteks õigusnormideks; tuvastada, et vabastus pakendiaktsiisist, tagatisrahast ja

maksumärgistamisest viidatud sätete alusel rikub kaebaja õigusi ning lõpetada kaebaja konku-

rentidele ebaseadusliku riigiabi andmine.

1) Kaebaja individuaalne õigus nõuda ebaseadusliku riigiabi lõpetamist tuleneb Euroopa Liidu

toimimise lepingu (edaspidi ELTL) art-st 108 (3) (endine EÜ asutamislepingu art 88 (3)). Indi-

viduaalset kaebeõigust on jaatatud ka nt Euroopa Kohtu otsuses kohtuasjas nr C-275/10 ja Eu-

roopa Komisjoni 09.04.2009 teatise C 85 „Riigiabi reguleerivate õigusaktide täitmise tagamise

kohta liikmesriikide kohtute poolt“ art-tes 24-26 (edaspidi Teatis riigiabi reguleerivate õigusak-

tide täitmise tagamise kohta liikmesriikide kohtute poolt). Õiguste rikkumise tuvastamise korral

soovib kaebaja esitada kahju hüvitamise nõude. Kaebuses tõstatatud küsimused seonduvad

keskkonnaministri, Keskkonnainspektsiooni, Tarbijakaitseameti, Maksu- ja Tolliameti, Veteri-

naar- ja Toiduameti, Rahandusministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi,

Põllumajandusministeeriumi ja Välisministeeriumi pädevusega; nii paljude vastustajate määra-

mine oleks ilmselt ebamõistlik, mistõttu tuleks kaebaja arvates määrata vastustajaks Vabariigi

Valitsus.

2) Kaebaja on alkoholi käitleja, kes teostab alkoholi jaemüüki e-kaubanduse korras ning hul-

gimüüki tegevuskohas Uus-Sadama 19/11, Tallinn (www.viinarannasta.ee) ja Lootsi tn 4, Tal-

linn. Kaebaja klientidest on umbes 94,38% Soome turistid. Viidatud kauplused on kohandatud

Soome turistidele, kes tulevad Eestisse ainult või eelkõige alkoholi ostma. Alkohoolsete jookide

hinda mõjutab otseselt alkoholi maksustamine. Laeva või õhusõiduki pardal, mis sõidab ärilisel

eesmärgil väljaspool Eestit, võõrandatav alkohol ei ole maksumärgistatav (ATKEAS § 491 lg 4

p 2) ja muud adekvaatset võimalust alkoholiaktsiisi tasumise kontrollimiseks riigil ei ole. Seega

on riik sisuliselt loobunud laeva pardal oleva alkoholi suhtes alkoholiaktsiisi nõudmisest.

3) PakAS § 8 lg 2 p 4 ja rahandusministri 17.06.2009 määruse nr 41 „Varude tolliformaalsu-

sed“ (edaspidi Määrus nr 41) § 3 lg 2 alusel toimetatakse varud rahvusvahelisi reise teostava

veesõiduki tollitsooni ja pardale kapteni või tema poolt volitatud isiku allkirja ja pitsati jäljen-

diga kaubaveo saatedokumendi alusel. Kuna nimetatud viisil tollitsooni toimetatud kauba pa-

kend loetakse laevale kaasavõetud kaubaks PakAS § 8 lg 4 p 2 mõttes, siis võõrandab nt Tallink

alkoholi ilma pakendiaktsiisita laevadele siirduvatele tarbijatele Lootsi tn 13 asuvas poes, kus-

juures ostu maht viitab selgelt, et tegemist ei ole laevasõidu ajal tarbitava alkoholiga. Samas

kinnitavad Lootsi tn 13 poes sooritatud kontrollostudokumendid, et alkoholi müüakse ilma ta-

gatisrahata laeva kaasavõetava alkoholina. Ostjalt palutakse nõusolekut, et poest ostetud kaup

toimetatakse Soome, kuid alkoholi otsene valdus jääb ostjale, mistõttu alkoholi toimetamist lae-

vale ei kontrollita. Kaebaja samal viisil alkoholi müüa ei saa, sest tal ei ole laeva ja ta ei saa

3-12-245

3(12)

toimetada alkoholi tollitsooni kui laevale kaasavõetavat kaupa. Seega kohtleb riik maksustami-

sel soodsamalt majanduslikult jõukamaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise ajendiks on Eesti va-

bastamine pakendijäätmetest ja sellega kaasnevatest kulutustest ning keskkonnakahjudest. Ta-

gatisraha tagastamist väljaspool Eestit ei ole ette nähtud, mistõttu koheldakse laevakäitajast al-

koholi käitajaid võrreldes teiste käitlejatega ebavõrdselt.

4) 19.06.2010 jõustunud PakAS ja PakS muutmise seaduse kohaselt ei ole enam vaja paken-

diaktsiisi vabastuse saamiseks ja tagatisraha mittekehtestamise taotlemiseks pardale viidavale

kaubale rakendada ekspordi tolliprotseduuri. Seaduseelnõu väljatöötamisel peeti silmas konk-

reetse ettevõtja huve. Seadusemuudatus annab maksust vabastamise teel riigiabi rahvusvahelist

laevaliinivedu teostavatele ettevõtetele, kelleks on Tallink, Eckerö Line, Viking Line, St. Peter-

line ning LindaLiin. Vaidlusaluste sätete (PakAS § 8 lg 2 p 4, PakS § 21 lg 41 p 2, ATKEAS §

491 lg 4 p 2) kehtestamise ajendiks oli väide, nagu oleks laevale kaasavõetud alkoholipakendi

utiliseerimine teise liikmesriigi ülesanne. See pole nii. Tallink toob aktsiisist vabastatud paken-

did Eestisse tagasi, kus need utiliseeritakse. Viidatud normide tagajärjeks on 5 konkreetse ette-

võtja soodustamine, mitte alusetu maksu ärahoidmine.

5) Pakendiaktsiisi ja tagatisraha tasumise kohustusest vabastamine ning maksumärgistamisest

loobumine on lubamatu riigiabi. Pakendiaktsiis on maks ja selle alternatiiviks olev majanduslik

meede (tagatisraha) on oma olemuselt samuti maks. Nende tasumise kohustusest vabastamine

on maksuvabastus. Alkoholiaktsiisi tasumise kontrollimisest (maksumärgistamisest) loobumine

on sisuliselt maksuvabastus. Teatud ettevõtjate maksust vabastamine on eelis, mis kujutab en-

dast riigiabi ELTL art 107 lg 1 tähenduses (vt nt Euroopa Komisjoni 29.06.2011 otsus; Euroopa

Kohtu 08.09.2011 otsus liidetud kohtuasjades C-78/08-C-80/08: Ministero dell’Economia e

delle Finanze jt v. Paint Graphos Soc. Coop. Arl jt, p 46). Käesoleval juhul formaalsed ja sisu-

lised alused riigiabi lubatavaks tunnistamiseks ei ole täidetud, mistõttu lasub liikmesriigil ko-

hustus ebaseaduslik riigiabi koheselt lõpetada.

6) PakAS § 8 lg 2 p 4 ja PakS § 21 lg 41 p 2 on vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu

20.12.1994 direktiivi nr 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta (edaspidi Direktiiv

94/62/EÜ) keskkonnakaitseliste eesmärkidega. Kuivõrd laevakäitaja ei maksa tagatisraha/pa-

kendiaktsiisi ja aktsiisivabalt müüdud alkoholipakendi taaskasutamist ja utiliseerimist ei kont-

rollita, siis ei leevendata pakendite ja pakendijäätmete mõju keskkonnale ega tagata keskkon-

nakaitse kõrget taset.

2. 30.03.2012 kaebuse täienduses täpsustas kaebaja oma nõuet ning palus kohustada vastus-

tajat lõpetama kaebaja konkurentidele PakAS § 8 lg 2 p 4 ning PakS § 21 lg 41 p 2 alusel antud

maksuvabastuses ja ATKEAS § 491 lg 4 p 2 alusel antud vabastuses maksumärgistamisest seis-

neva ebaseadusliku riigiabi andmine. 08.05.2012 kaebuse täpsustuses jäi kaebaja selle nõude

juurde ning märkis, et riigiabi andmise lõpetamise konkreetne käik on vastustaja otsustada.

Kaebuses tõstatatud küsimus kuulub mitme ministeeriumi valitsemisalasse, mistõttu nende

omavaheline hoolduskoostöö tagamine Euroopa Liidu Toimimise Lepingust (ELTL) tuleneva

kohustuse (ebaseadusliku riigiabi lõpetamise kohustuse) täitmiseks on Vabariigi Valitsuse üle-

sanne. Kui kohtuotsusega kohustatakse lõpetama ebaseadusliku riigiabi ilma PakAS § 8 lg 2 p

4, PakS § 21 lg 41 p 2, ATKEAS § 491 lg 4 p 2 põhiseadusevastaseks tunnistamata, võib ilmneda

vajadus anda välja Vabariigi Valitsuse määrus või korraldus viidatud sätete täitmata jätmise

korra kehtestamiseks. Kui kohtuotsusega kohustatakse lõpetama ebaseaduslikku riigiabi kõ-

nealuste normide põhiseadusevastasuse tõttu, siis sellise korralduse/määruse andmiseks tarvi-

dust tõenäoliselt pole, kuid nii esimesel kui ka teisel juhul on võimalik vastavalt Vabariigi Va-

litsuse seaduse (VVS) §-le 19 või 101 teha selgitavad toimingud Vabariigi Valitsuse otsuse

alusel.

3-12-245

4(12)

3. 05.06.2013 kohtuistungil täpsustas kaebaja veel kord oma nõuet ning palus kohustada vas-

tustajat lõpetama kaebaja konkurentidele, kaasa arvatud laevakäitajatele ja kolmandatele isiku-

tele, PakAS § 8 lg 2 p 4 ning PakS § 21 lg 41 p 2 alusel antud maksuvabastuse rakendamise ja

ATKEAS § 491 lg 4 p 2 alusel antud maksumärgistamise rakendamise vabastuse. Kaebaja kon-

kureerib kolmandate isikutega samal kaubaturul ning kõnealuseks kaubaturuks on alkoholi

müük Soome turistidele sadama piirkonnas ja laeval. Soomlaste jaoks on hind oluline ja nende

ostueelistused sõltuvad sellest, kas kaup on tagatisrahaga maksustatud või mitte. See asjaolu on

teada ka kauba käitajatele, kes seda aktiivselt reklaamivad. Tänu eelistustele on kolmandate

isikute käive kasvanud peaaegu kaks korda ning ebavõrdset kohtlemist on tajunud nii kaebaja

kui ka teised sadamas tegutsevad alkoholipoed. Seega kohtleb riik kaebajat ja tema laevaoma-

nikest konkurente ebavõrdselt, mis omab tugevat negatiivset mõju kaebaja ärile ja on õigusvas-

tane.

4. Vabariigi Valitsus palus jätta kaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda

kanda.

1) Kaebus on esitatud Vabariigi Valitsuse vastu, kuid kaebusest ei selgu, milline Vabariigi Va-

litsuse akt või toiming kaebaja õigusi rikub. Kohustamiskaebusega ei saa halduskohtusse pöör-

duda otseselt õigustloova akti vaidlustamiseks ning kaebuse nõudeks ei saa HKMS § 37 lg-st 2

tulenevalt olla vastustaja kohustamine õigustloova akti andmiseks või muutmiseks või vastava

õigusloomemenetluse algatamiseks, samuti mitte õigustloova akti kohaldamise keelamine (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2013 käesolevas asjas tehtud määruse p 14).

2) Kaebaja väide, et riik on loobunud laeva pardal oleva alkoholi suhtes alkoholiaktsiisi nõud-

misest, ei vasta tegelikkusele, on põhjendamatu ja sisutu. Aktsiisivabastused on sätestatud

ATKEAS §-s 27, mille lg 1 p 181 alusel on alkoholiaktsiisist vabastatud alkohol, v.a kaasamüü-

dav kaup. Kaasamüüdav alkohol kuulub alkoholiaktsiisiga maksustamisele, kui sihtkohaks on

liikmesriik ning see maksustatakse soetamiskoha liikmesriigi aktsiisiga (Euroopa Nõukogu

16.12.2008 direktiiv 2008/118/EÜ, art 32 lg 1). Aktsiisilaopidaja saatedokumentide ja aruanne-

tega on tagatud alkoholiaktsiisi tasumise kontroll ja riigiabi küsimust tekkida ei saa.

3) Nii kaebaja müügikohad (Uus-Sadam 19/11 ja Lootsi 4) kui ka kaebuses viidatud AS Tallink

Grupp müügikoht (Lootsi 13) asuvad Tallinna sadamas, kust lastakse kauba pakendid Eesti tu-

rule. Mõlemal müüjal tuleb Eestis turule lastud pakenditelt tasuda pakendiaktsiisi või müüa

kaup koos tagatisrahaga. Kauba pakend on vabastatud pakendiaktsiisist ja tagatisrahast juhul,

kui seda müüakse laeva pardal liikmesriikidevahelise reisi ajal või toimetatakse (nt laevaga,

maanteetranspordiga jne) Eestist teise liikmesriiki. Pakendatud kauba teise liikmesriiki toime-

tamiseks ei saa lugeda PakS § 21 lg 41 p 2 tähenduses seda, kui reisijast tarbija ostab sadama

territooriumil asuvast kauplusest alkoholi ning läheb sellega laevale. Pakendiaktsiisita ja taga-

tisrahata müümise õigustuseks on pakendi mittesattumine Eesti tagatisraha süsteemi, vaid jääb

laeval tekkivate olmejäätmete hulka, käideldakse vastavalt ja vaja ei ole rakendada PakS 4. ptk-

s sätestatud majandusmeetmeid. Laevalt kaasaostetava pakendi käitlemine toimub teises riigis

vastavalt teise riigi keskkonnanõuetele.

4) PakS ja PakAS 2010 tehtud muudatused ei ole märkimisväärsed, sest maksustamise ega

tagatisraha kohta põhimõttelisi muudatusi ei tehtud ja mingeid uusi maksusoodustusi ei kehtes-

tatud. Pole alust väita, et seaduse eelnõu väljatöötamisel on peetud silmas konkreetse ettevõtja

(AS Tallink Grupp) huve, kuivõrd AS Tallink Grupp kommentaarid olid keelelist, mitte sisulist

laadi.

5) Asjaolu, et AS Tallink Grupp laevad ei anna oma laevaheitmeid ära Soome sadamates, on

kooskõlas sadamaseadusega (SadS) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.11.2000 direktii-

viga 2000/59/EÜ (edaspidi Direktiiv 2000/95/EÜ). AS Tallink Grupp laev on saanud selliseks

3-12-245

5(12)

tegevuseks Soome ametivõimudelt alalise vabastuse, mida võimaldab anda Direktiivi

2000/59/EÜ art 9, mis on SadS-sse üle võetud (vt SadS § 29 lg 1). Kuna laeva varusid ei loeta

Eestis turule lastud pakendiks, siis ei ole pakendiettevõtjal ka sellise pakendi suhtes taaskasuta-

mise kohustust (PakAS § 8 lg-d 1 ja 11).

6) Esitatud kohtumaterjalidest lähtudes ei konkureeri kaebaja ettevõtjatega, kes toimetavad al-

koholi teise liikmesriiki, ega ka nende ettevõtjatega, kes müüvad alkoholi laeva pardal või pa-

kuvad seda tarbimiseks laevas. Kaebuse lisaks olevast materjalist nähtub, et kaebaja konkuren-

tideks on alkoholimüüjad, kes müüvad alkoholi Eestis.

7) Tagatisraha puhul ei ole tegemist riigi vahenditega, kuna tagatisraha ei laeku riigieelarvesse.

Pakendiaktsiisi puhul on täidetud küll valikulisuse kriteerium, kuid PakAS § 8 lg 2 p-s 4 sätes-

tatud erand on õigustatav maksusüsteemi üldskeemi või olemusega (Euroopa Komisjoni

10.12.1998 teatis C 384 „Riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta äriühingute otsese maksusta-

misega seotud meetmete suhtes“ (edaspidi Teatis riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta äriühin-

gute otsese maksustamisega seotud meetmete suhtes), p 16). Nimetatud erand on põhjendatud

maksusüsteemi üldskeemist tulenevalt, kuna seadusandja on erandi andmisel eeldanud, et teise

liikmesriiki toimetatava või rahvusvahelisi reise tegeva veesõiduki pardal tarbitud kauba pa-

kendit ei tooda Eestisse tagasi ning seda käideldakse väljaspool Eestit, erinevalt Eestis turule

lastud kauba pakendist. Ettevõtja, kes toimetab kauba pakendi rahvusvahelisi reise tegeva vee-

või õhusõiduki pardale tarbimiseks või kaasamüüdavaks kaubaks, on erinevas faktilises olukor-

ras võrreldes ettevõtjaga, kes laseb kauba pakendi turule Eestis. Kaebajat ei kohelda võrreldes

teise Eesti alkoholikäitlejaga ebavõrdselt. Kaebaja (kui Eesti territooriumil kauba turule laskja)

ja Tallink (kui laeva pardal kauba turule laskja) ei ole võrdses olukorras. Ebaseaduslikku riigiabi

laevandusettevõtjatele ei anta, vaidlusalused õigusnormid on kooskõlas põhiseadusega ja nen-

dega ei rikuta kaebaja põhiseaduslikke õigusi.

5. Kohtumenetlusse kolmandate isikutena kaasatud AS Tallink Grupp (edaspidi Tallink

Grupp) ja AS Tallink Duty Free (edaspidi Tallink Duty Free) paluvad jätta kaebus rahuldamata

ning põhjendavad oma seisukohti kokkuvõtlikult järgmiselt.

1) Kohustamiskaebus on esitatud tähtaega rikkudes (HKMS § 124 lg 2). Samuti ei vii kaebus

kaebajat soovitud sihile ning kaebus tuleb jätta HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

Kohustamiskaebuses esitatud taotlust ei saa rahuldada, kuivõrd Vabariigi Valitsuse pädevusse

ei kuulu seadusandliku võimu teostamine. Kaebaja on valinud oma eesmärkide saavutamiseks

ebaõige menetluse. Kolmandad isikud ega teised kaebaja väidetud konkurendid ei ole rikkunud

maksusätteid. Kaebuses kirjeldatud väidetavaid rikkumisi kontrollitakse järelevalvemenetluses

pädeva haldusorgani, mitte kohustamiskaebuse raames halduskohtu poolt.

2) Kaebusel on selgelt populaarkaebuse tunnused ning kaebajal puudub kaebeõigus (HKMS §

44 lg 1, § 121 lg 2 p 1, § 292). PakAS § 8 lg 2 p 4, PakS § 21 lg 41 p 2 ja ATKEAS § 491 lg 4 p

2 vaidlustamine põhjendusega, et viidatud normide kehtestamisel väidetavalt ei arvestatud tar-

bija õigustega ja keskkonnakaitse vajadustega, ei ole seotud kaebaja subjektiivsete avalike õi-

guste kaitsega. Kaebaja ei tegutse kolmandate isikutega samal kaubaturul, kuna ta ei teosta laeva

või õhusõidukite reise väljaspool Eestit ega kauple laevade või õhusõidukite pardal. Tulenevalt

Teatise riigiabi reguleerivate õigusaktide täitmise tagamise kohta liikmesriikide kohtute poolt

punktist 74 pole kaebajal kaebeõigust maksudest vabastamises seisneva väidetava riigiabi ra-

kendamiskeelu osas.

3) Kaebaja väidetud vastuolu Direktiiviga 94/62/EÜ puudub. Kaebus on sisuliselt põhjenda-

matu. Tegemist ei saa olla ebavõrdse kohtlemisega, sest PakAS § 8 lg 2 p 4, PakS § 21 lg 4¹ p 2 ja

ATKEAS § 49¹ lg 4 p 2 ei piira maksuvabastusele kvalifitseeruvate ettevõtjate ringi. Erinevalt kol-

mandatest isikutest ei suuda kaebaja jälgida enda poolt müüdava kauba teekonda, kuna müüb kaupa

3-12-245

6(12)

Eesti turule väljaspool sadama territooriumi asuvas poes, kuhu juurdepääs ei ole piiratud. PakAS § 8

lg 2 p 4, PakS § 21 lg 4¹ p 2 ja ATKEAS § 49¹ lg 4 p 2 tulenev vabastus pakendi tagatisrahast ja

aktsiisist ei piira ettevõtlusvabadust, kuna kõigil ettevõtjatel, kelle kaup vastab sätte kriteeriumidele,

on võimalik müüa kaup ilma tagatisrahata. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi asjaolu, millest saaks

järeldada tema ettevõtlusvabaduse rikkumist PakAS § 8 lg 2 p 4, PakS § 21 lg 4¹ p 2 ja ATKEAS §

49¹ lg 4 p 2 kaudu.

4) PakAS § 8 lg 2 p 4, PakS § 21 lg 4¹ p 2, ATKEAS § 49¹ lg 4 p 2 ei kujuta endast riigiabi ELTL

art 107 lg 1 tähenduses, kuivõrd selles sätestatud kriteeriumid ei ole täidetud. PakS § 21 lg 4¹ p 2

meetme puhul ei ole tegemist riigi vahenditega, sest tagatisraha ei tasuta riigile ega rahastata riigi-

eelarvest. ATKEAS § 49¹ lg 4 p 2 puhul ei ole tegemist riigi vahenditega, kuivõrd maksumärgistami-

sest vabastamist ei saa lugeda maksust vabastamiseks. Meede ei eelista ühte ettevõtjat või ettevõtjate

gruppi. Riigi meede, mis annab eelise kõigile ettevõtjatele, ei saa endast kujutada riigiabi art 107 lg 1

mõistes. Vaidlusalused sätted on kooskõlas Direktiiviga 94/62/EÜ.

6. Tallinna Halduskohtu 03.07.2013 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ning mõisteti kaeba-

jalt Tallink Grupp ja Tallink Duty Free kummagi kasuks välja 3100 eurot. Kohtuotsuse põhjen-

dused.

1) Kaebuse läbi vaatamata jätmiseks või menetluse lõpetamiseks ei ole alust. Lubamatu riigiabi

andmise ja selle keelamisega seonduva vaidluse puhul on üldjuhul alati tegemist avalik-õigus-

likus suhtes tekkinud vaidlusega ning see peaks kuuluma halduskohtu pädevusse. Formaalselt

vaadatuna ei saa tekkida küsimust ka sellest, et tegemist ei oleks nõuetekohase kaebusega

HKMS § 121 lg 1 p 1 tähenduses. HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel kaebuse tagastamine ei ole

kohustuslik ning oleks olnud ka ennatlik, arvestades kaebuse nõude hilisemat muutmist. Keela-

miskaebuse võib esitada tähtajatult (HKMS § 46 lg 3) ning tähtaegne oleks ka kohustamiskae-

bus, sest viivituse või tegevusetuse puhul on kaebetähtaeg 2 aastat (HKMS § 46 lg 2).

2) Kaebust on võimalik rahuldada juhul, kui peaks selguma, et Vabariigi Valitsuse või mõne

asjassepuutuva valitsusasutuse toiming on olnud õigusvastane ja sellega on rikutud kaebaja õi-

gusi. Kaebaja ei ole välja toonud, millise vastustaja tegevusega (haldusakt või toiming) on tema

õigusi väidetavalt rikutud. Kaebaja on valinud oma eesmärkide saavutamiseks ebaõige menet-

luse ja isegi juhul, kui kohus tuvastab, et kaebuses kirjeldatud asjaolud on tõendatud ja kvalifit-

seerib neid ebaseadusliku riigiabina, siis vastustaja kohustamine riigiabi lõpetamiseks ei oleks

halduskohtu otsuse alusel teostatav. Seadusandlik tegevus ei ole Vabariigi Valitsuse pädevuses.

Kaebaja ei teosta laeva või õhusõidukite reise väljaspool Eestit ega kauple laevade ja õhusõi-

dukite pardal, mistõttu ei ole ta ka kaebuses nimetatud turusuhete osaliseks ning seega osunda-

tud õigusnormid kaebaja õigusi ei puuduta. Sisuliselt taotleb kaebaja, et vastustaja lõpetaks Al-

dar Eesti konkurentidele seadusest lähtuvate võimaluste rakendamise, kuid eelnimetatu Vaba-

riigi Valitsuse ja teiste valitsusasutuste pädevusse ei kuulu.

3) Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS §

108 lg 1). Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kolmandad isikud osalesid me-

netluses vastustaja poolel ning HKMS § 108 lg 8 alusel on neil õigus taotleda kantud menetlus-

kulude väljamõistmist kaebajalt. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et keskmiselt keerukate

maksuvaidluste puhul võiksid põhjendatud menetluskulud jääda menetlusosaliste jaoks esime-

ses kohtuastmes 50 000 krooni piiridesse. Sellest põhimõttest on võimalik lähtuda ka antud

juhul. Haldusasja mahtu ja keerukust arvesse võttes peab kohus põhjendatuks mõista kaebajalt

kolmandate isikute kasuks välja 6200 eurot, s.o 3100 eurot Tallink Grupp kasuks ja 3100 eurot

Tallink Duty Free kasuks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-12-245

7(12)

7. OÜ Aldar Eesti apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu otsus

ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning panna kaebaja menetluskulud vastus-

taja kanda; kolmandate isikute menetluskulud jätta nende endi kanda. Apellant leiab, et haldus-

kohus rikkus materiaal- ja menetlusõigust ning apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõt-

likult järgmised.

1) Kohtuotsuse põhjendustest järeldub, et kohtu arvates on vastustaja tehtud kindlaks ebaõi-

gesti. Vastustaja kindlakstegemine on kohtu ülesanne (HKMS § 18) ja kui kohus leidis otsuse

tegemisel, et Vabariigi Valitsus ei ole õige vastustaja, oleks pidanud kohus asja arutamise uuen-

dama ja määrama õige vastustaja (HKMS § 18 lg 2 ja § 130 p 1). Samas on apellant seisukohal,

et Vabariigi Valitsus on käesolevas asjas kohane vastustaja, kellel on pädevus kaebaja nõutud

toimingute tegemiseks. Välislepingu täitmise tagamine on Vabariigi Valitsuse ülesanne (välis-

suhtlemisseaduse (VäSS) § 23 lg 1; rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art-d

26 ja 27 koostoimes PS §-ga 86 ja § 87 p-dega 3 ja 6, VäSS § 8 lg 1 p 2, lg 2, VVS § 93 lg 1).

ELTL täitmise korraldamine on Vabariigi Valitsuse õigus ja kohustus. Vabariigi Valitsus teeb

seda oma määruste ja korraldustega (VVS §§ 26-30). Täiendavalt tugineb kaebaja sellele, et

PakAS § 8 lg 2 p 4 ja PakS § 21 lg 41 p 2 on vastuolus Direktiiviga 94/62/EÜ, mis tähendab, et

seda direktiivi ei ole nõuetekohaselt üle võetud. Kaebaja on selgitanud ja tõendanud, kuidas

konkurentide õigusvastane soodustamine mõjutab tema õigusi; kaebajal on õigus nõuda tema

õiguste rikkumise lõpetamist. Kaebuse rahuldamise korral on Vabariigi Valitsusel kohustus

kohtuotsus täita, mis tähendab maksuvabastuse ja maksumärgistamisest vabastuse lõpetamist.

Kui kohtuotsuse täitmise viis ei ole määratud, tuleb seda täita vastustaja enda valitud viisil,

milleks käesoleval juhul võib olla seadusandliku initsiatiiviga Riigikogu poole pöördumine, aga

ka Vabariigi Valitsuse määruse tegemine pakendiaktsiisi ja pakendi tagatisraha kogumiseks

ning maksumärkide lisamise korraldamiseks. Kohus märkis, et vastustaja saab anda üksnes

intra legem määruse selleks, et kohtuotsust täita. Intra legem määruse õiguslikuks aluseks saaks

olla VäSS § 23 lg 1. Kui PakAS § 8 lg 2 p 4, PakS § 21 lg 4¹ p 2 ja ATKEAS § 49¹ lg 4 p 2 oleksid

põhiseaduspärased ja kooskõlas Euroopa õigusega, ei saaks vastustaja sellist määrust teha. Kui aga

viidatud normid oleksid kas põhiseadusvastased või vastuolus kõrgemalseisvate Euroopa Liidu õigu-

saktidega ehk täitmisele mittekuuluvad, puuduks kaebuse põhjendatuse korral õiguslik takistus Vaba-

riigi Valitsuse määruse andmiseks pakendiaktsiisi ja pakendi tagatisraha kogumiseks ning maksumär-

kide lisamise korraldamiseks kaebusega soovitud tagajärje saavutamiseks. Sellepärast PakAS § 8 lg

2 p 4, PakS § 21 lg 4¹ p 2, ATKEAS § 49¹ lg 4 p 2 reguleerivad vaidlusalust õigussuhet, mistõttu on

kohtul kohustus kontrollida viidatud õigusnormide põhiseadusvastasust ja vastavust Euroopa Liidu

õigusaktidega.

2) Halduskohus on vääralt tuvastanud faktilised asjaolud, ebaõigesti hinnanud tõendeid ega põhjen-

danud, miks ta ei arvesta Aldar Eesti tõenditega ja millistele tõenditele tuginedes on halduskohus asu-

nud seisukohale, et Aldar Eesti ei konkureeri kolmandate isikute ja muude laevaomanike alkoholi-

kauplustega. Kaebaja asjaomane tooteturg on alkoholi jae- ja väikehulgimüük ning asjaomane geog-

raafiline turg on Tallinna Vanasadama ala ja selle ümbruskond ning Tallinn-Helsingi laevadel tegut-

sevad alkoholipoed. Kaubaturu määratlemisel pidi halduskohus juhinduma Euroopa Komisjoni

09.12.1997 teatisest C 372 „Asjaomase turu mõiste kohta ühenduse konkurentsiõiguses“. Haldusko-

hus jättis Aldar Eesti argumendid tähelepanuta ega põhjendanud nendega mittearvestamist (HKMS §

62 lg 6 rikkumine). Samuti ei ole halduskohus selgitanud, mis tõendite alusel on ta tuvastanud, et

Aldar Eesti ja kolmandad isikud tegutsevad erinevatel kaubaturgudel (HKMS § 62 lg-te 1 ja 2 rikku-

mised). Aldar Eesti palub ringkonnakohtul kaebaja esitatud tõendid ümber hinnata (HKMS § 198 lg

2 p 1) ja tuvastada, et kaebaja, kolmandad isikud ja teised laevakäitajad konkureerivad samal kauba-

turul ehk on konkurendid ning avalik-õiguslike rahaliste kohustuste eriregulatsiooni rakendamine mõ-

jutab tarbijate (s.o Soome turistide) eelistusi alkoholi ostukoha valikul. Laeva käitajatele on kõnealuse

3-12-245

8(12)

eriregulatsiooniga loodud oluliselt soodsamad tingimused ning kaebaja leiab, et laeva käitajate eelis-

tamine on õigusvastane ja ta nõuab selle lõpetamist.

3) Ebavõrdne kohtlemine seadusloomes on lubatav ainult mõistliku ja asjakohase põhjuse olema-

solu korral (vt Riigikohtu otsuseid nr 3-4-1-2-02, 3-1-1-77-02 jne). Aldar Eesti ja laevakäitajate või-

malused tagada, et pakendid viiakse Eestist välja on võrdväärsed. Aldar Eesti konkurentidele soodsa-

mat kohtlemist ei võimalda PS § 12 lg 1, sest selleks puudub õigustus. Konkurentide ebasoodne koht-

lemine rikub ka PS § 31. Pakendiaktsiisi ja tagatisraha tasumise kohustusest vabastamine ning mak-

sumärgistamisest loobumine on riigiabi. Tegemist on lubamatu riigiabiga, sest selle andmiseks puu-

dub Euroopa Komisjoni luba, samuti on täitmata ELTL art 107 lg-te 2 ja 3 eeldused. Aldar Eesti

konkurentide lubamatu soodustamine on vastuolus Direktiiviga nr 94/62/EÜ, sest vastustaja soodus-

tab oma tegevusega teistesse liikmesriikidesse jäätmete äravoolu.

4) Kohtuotsus pole õige ka kohtukulude väljamõistmist käsitlevas osas. HKMS § 109 lg 6 sätestab,

et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Menetlusdokumentide koos-

tamisel abi osutanud ja teda nõustanud isiku kulusid välja ei mõisteta (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-46-

12), kuid praegusel juhul sisaldavad menetluskuludokumendid põhiliselt kolmandate isikute esinda-

jaks mitteolevate isikute (M. Paddar, T. Kinkar ja S.Jegorov) tasu, mis ei ole väljamõistmiskõlbulik.

Vandeadvokaat H. Pikmets oli mõlema kolmanda isiku esindaja ning tema tunnitasuks on 180 eu-

rot+käibemaks, mis on selgelt ülemäärane. Riigikohus selgitas asjas nr 3-1-1-66-12, et vandeadvo-

kaadi mõistlikuks tunnitasuks on 110 eurot, millele lisandub käibemaks. Kolmandate isikute õigusa-

bikulu ületab kaebaja oma 13 korda, mida ei saa mõistlikuks pidada, seda enam, et kolmandad isikud

ei pea olema menetluses aktiivsed. Ka juhul, kui kolmandate isikute õigusabikulu kuuluks väljamõist-

misele, ei saa see ületada kokku 800 eurot (sh käibemaks ja istungi esindajatasu).

8. Tallink Grupp ja Tallink Duty Free apellatsioonkaebuses palutakse tühistada kohtuot-

sus osas, milles halduskohus jättis kolmandate isikute menetluskulud osaliselt hüvitamata, ning

teha selles osas uus otsus, millega kolmandate isikute taotlus menetluskulude kaebajalt välja-

mõistmiseks summas 33 703,20 eurot rahuldada terves ulatuses. Tegemist on keerulise ja ma-

huka vaidlusega ning menetluskulude viidatud summas kandmine oli vajalik ja põhjendatud.

Menetlus esimeses kohtuastmes venis ja vajadus kolmandate isikute seisukohtade järgi tekkis

kaebajast lähtuvalt, kes kohtumäärusi, s.h Tallink Grupp ja Tallink Duty Free kolmandate isi-

kutena menetlusse kaasamist, järjekindlalt vaidlustas. Samuti tuleb arvestada kaebaja majan-

dusliku olukorraga ja sellega, et kaebuse perspektiivitus pidi olema kaebajale äratuntav.

9. Vabariigi Valitsus palub jätta Aldar Eesti apellatsioonkaebus rahuldamata, lahendada kol-

mandate isikute apellatsioonkaebus vastustaja seisukohata, jätta halduskohtu otsus muutmata ja

Aldar Eesti menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja jääb halduskohtus avaldatud seisukoh-

tade juurde ja leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Halduskohus ei ole eksi-

nud faktiliste asjaolude tuvastamisel ega tõendite hindamisel. Vaidlusalused õigusnormid Aldar

Eesti õigusi ei riku. Kaebaja ei ole pakendiettevõtja, vaid jae- ja hulgimüüja, mistõttu ei kvali-

fitseeru ta pakendiaktsiisimaksjaks. Asja õigele lahendamisele ei aita kaasa kaubaturgude analüüs.

Aldar Eesti ei ole suutnud kohtumenetluses tõendada, et ta on PakAS § 8 lg 2 p 4, PakS § 21 lg 4¹

p 2 ja ATKEAS § 49¹ lg 4 p 2 subjektiks. Teise liikmesriigi jäätmete veo soodustamist Eestisse ei

toimu, sest kolmandatel isikutel on vastavate kokkulepete olemasolul taaskasutusorganisatsioonidega

ja sadamatega tagatud pakendite taaskasutamine. Tegemist ei ole riigiabiga. PakAS mõistes on sarna-

ses faktilises ja õiguslikus olukorras pakendatud kauba Eestis esmakordselt turule laskvad isikud,

mitte jaemüügiga tegelevad isikud, nagu Aldar Eesti. Pakendiaktsiisi vabastust PakAS § 8 lg 4 p 2

alusel ei saa pidada riigiabiks, sest valikulise eelise tingimus ei ole täidetud. Tagatisraha ei ole riigiabi,

kuivõrd selle puhul ei ole tegemist riigi vahenditega. Tagatisraha ei laeku riigieelarvesse, vaid tasutud

tagatisraha tagastatakse kauba lõpptarbijale või tarbijale, kui pakend viiakse kauba müügikohta või

selleks ettenähtud kohta (PakS § 21 lg 10).

3-12-245

9(12)

10. Tallink Grupp ja Tallink Duty Free paluvad jätta Aldar Eesti apellatsioonkaebus rahul-

damata. Halduskohus on kaebaja poolt avaldatu ja kohtule esitatu osas järginud materiaalõiguse

ja menetlusõiguse norme ning hinnanud tõendeid korrektselt. Halduskohus on täitnud oma sel-

gitamiskohustuse seoses vastustaja kindlaks tegemisega. Kolmandad isikud on aga jätkuvalt

seisukohal, et kaebus esitatud kujul ei kuulu halduskohtumenetluses läbivaatamisele, sest kae-

busest ei selgu avalik-õiguslikku vaidlust täidesaatva võimu teostajaga (HKMS § 2 lg 1, § 4 lg

1). Halduskohtul ei ole pädevust teostada abstraktset normikontrolli ega kohustada haldusorga-

nit tegevuseks, milleks tal pädevus puudub. Kaebuses viidatud ja vaidlustatud seaduse normid,

millised väidetavalt kujutavad endast ebaseaduslikku riigiabi, ei ole käsitletavad haldusakti ega

toiminguna ning kohustamiskaebus ei ole kaebuses kirjeldatud asjaoludel lubatav. Kaebusest ei

nähtu, kuidas on kaebaja õiguste väidetav rikkumine vastustaja poolt põhjustatud. Aldar Eestil

puudub kaebeõigus, kaebusel on selgelt populaarkaebuse tunnused. Kaebaja on valinud oma

eesmärkide saavutamiseks ebaõige menetluse. Isegi kui kohus tuvastab, et kaebuses kirjeldatud

asjaolud on tõendatud ja kvalifitseerib neid ebaseadusliku riigiabina, siis vastustaja kohusta-

mine riigiabi lõpetamiseks ei oleks halduskohtu otsuse alusel teostatav. Samas ei ole tegemist

ebaseadusliku riigiabiga. Samuti ei esine vastuolu Direktiiviga 94/62/EÜ, kuivõrd Eesti Vaba-

riik on valinud pakendiaktsiisi ja pakendi tagatise süsteemi, millest tulenevalt peavad maksu

tasuma isikud, kelle pakendit suunatakse taaskasutamisse Eestis. Aldar Eesti esitab eksitavaid

väiteid ja viiteid. Ekslikud on kaebaja oletuslikud väited, et pakendeid tuuakse tagasi Eestisse.

Aldar Eesti ei konkureeri kolmandate isikutega samal kaubaturul ega ole pakendiettevõtja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuste väited ei anna alust kohtuotsuse tühistami-

seks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid ning vastu-

seks apellatsioonkaebustele märgib järgmist.

12. Ekslik on Aldar Eesti seisukoht, et halduskohtu põhjenduste kohaselt on viimane leidnud,

et kaasatud on ebaõige vastustaja. Sellist halduskohtu järeldust kohtuotsusest ei tulene. Ring-

konnakohus nõustub vastustajaga, et halduskohus on otsuse p-s 53 põhjalikult motiveerinud

Vabariigi Valitsuse vastustajaks olekut ja rahandus- ning keskkonnaministri antud volituste õi-

guspärasust.

13. Aldar Eesti on kaebeõiguse alusena märkinud ELTL art 108 lg 3. Viidatud sätte kohaselt

informeeritakse komisjoni kõikidest plaanidest abi määramise või muutmise kohta piisavalt

aegsasti, et ta võiks avaldada oma arvamuse. Sama sätte teise lause kohaselt kui komisjon arvab,

et mingi selline plaan ei sobi siseturuga kokku ELTL artikli 107 järgi, algatab ta viivitamatult

lõikes 2 ettenähtud menetluse. ELTL art 108 lg 3 viimase lause kohaselt ei tohi asjassepuutuv

liikmesriik rakendada kavatsetud meetmeid enne, kui nimetatud menetluse järgi on tehtud lõplik

otsus. Olenemata asjaolust, et ELTL art 108 lg 3 viimane lause on otsekohaldatav, ei anna see

isikutele täiendavat kaebeõigust pöörduda kaebusega liikmesriigi kohtusse. Tegemist on mate-

riaalõiguse normiga. Liikmesriigi kohustus on küll võtta meetmeid kaitsmaks isikute õigusi

ebaseadusliku riigiabi eest (vt Euroopa Kohtu 05.10.2006 otsus kohtuasjas C-368/04: Transal-

pine Ölleitung in Österreich, p 44), kuid kaebuse esitamisel liikmesriigi kohtusse lähtub vastav

kohus selle liikmesriigi menetlusseadustikest. Seda tingituna asjaolust, et menetlusreegleid ei

ole harmoniseeritud, vaid menetlusautonoomiast tulenevalt on iga liikmesriigi pädevuses otsus-

tada protsessinormide kehtestamine (vt Euroopa Kohtu 12.09.2006 otsus kohtuasjas C-300/04:

Eman ja Sevinger; 19.09.2006 otsus liidetud kohtuasjades C-392/04 ja C-422/04: i-21 Germany

ja Arcor). Seega tuleb analüüsida, kas OÜ-le Aldar Eesti tuleb kaebeõigus HKMS-st.

3-12-245

10(12)

14. HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt võib kaebusega kohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste

kaitseks. Seejuures peab väidetav subjektiivsete õiguste rikkumine olema tekitatud kas haldus-

akti või haldusorgani toiminguga. Kaebuse kohaselt rikub Aldar Eesti õigusi Vabariigi Valit-

suse tegevusetus tagada välislepingute täitmine, mis seisneb täpsemalt asjaolus, et kaebaja kon-

kurentidele võimaldatakse PakAS § 8 lg 2 p 4, PakS § 21 lg 41 p 2 ja ATKEAS § 491 lg 4 p 2

alusel maksuvabastusi, mida kaebaja peab ebaseaduslikuks riigiabiks. Tallinna Ringkonnako-

hus on 29.01.2013 määruses selgitanud järgmist: „/…/ isegi kohustamiskaebusega ei ole või-

malik pöörduda halduskohtusse otseselt õigustloova akti vaidlustamiseks. Kaebuse nõudeks

halduskohtus ei saa HKMS § 37 lg-st 2 tulenevalt olla vastustaja kohustamine õigustloova akti

andmiseks või muutmiseks või vastava õigusloomemenetluse algatamiseks, samuti mitte õi-

gustloova akti kohaldamise keelamine. Kaebuse nõue peab haldusasjas alati seonduma mingi

konkreetse haldusakti või toiminguga (sh tegevusetus), mille puhul esineb võimalus, et vastav

tegevus või tegevusetus rikub kaebaja õigusi. /…/ Ringkonnakohus ei ole pidanud võimalikuks

halduskohtule esitatud kohustamiskaebusega taotleda seaduses ettenähtud maksuvabastuse kao-

tamist.“ Ringkonnakohus on jätkuvalt samal seisukohal. Abstraktne normikontroll halduskoh-

tumenetluses lubatav ei ole. Nii on ka Riigikohus leidnud haldusasjas nr 3-3-1-78-13, et asjaaja-

miskord ei saa rikkuda isikute õigusi iseseisvalt, konkreetse taotluse või avalduse menetlusest

sõltumata, mistõttu ei ole võimalik vaidlustada asjaajamiskorda abstraktselt.

15. Käesoleval juhul ei ole kaebaja välja toonud konkreetset toimingut HKMS § 6 lg 2 mõistes.

Halduskohtus vaidlustatavaks toiminguks HKMS § 6 lg 2 mõttes ei ole Vabariigi Valitsuse

väidetav tegevusetus osas, et ei tagatud väidetavalt välislepingute täitmist ega direktiivide ko-

hast üle võtmist, mis seisneb selles, et PakAS § 8 lg 2 p-st 4, PakS § 21 lg 41 p-st 2 ja ATKEAS

§ 491 lg 4 p-st 2 tulenevad ettevõtjatele maksuvabastused. Samuti ei puuduta nimetatud õigus-

normid kaebaja subjektiivseid õigusi, kuivõrd need seonduvad rahvusvahelisi reise tegeva vee-

sõiduki pardal müüdava alkoholiga. Kaebuse kohaselt ei müü kaebaja alkoholi rahvusvahelisi

reise tegeva veesõiduki pardal. Seetõttu lähtudes kaebuse nõudest ja alusest on kaebaja sisuliselt

taotlenud kohtult abstraktset normikontrolli PakAS § 8 lg 2 p 4, PakS § 21 lg 41 p 2 ja ATKEAS

§ 491 lg 4 p 2 osas, mis lubatav ei ole.

16. Ka ei tulene OÜ-le Aldar Eesti kaebeõigust Teatisest riigiabi reguleerivate õigusaktide täit-

mise tagamise kohta liikmesriikide kohtute poolt. Nimetatud teatise punktis 74 sätestatakse

järgmist: „Ühenduse kohtupraktika alusel võivad kolmandatest isikutest maksumaksjad siiski

toetuda rakendamiskeelule ainult siis, kui nende enda makstav maks moodustab ebaseadusliku

riigiabi meetmest olulise osa. Selline olukord tekib siis, kui asjaomaste liikmesriigi õigusnor-

mide kohaselt kasutatakse maksutulu ainult ebaseadusliku riigiabi rahastamiseks ning see mõ-

jutab otseselt sellise riigiabi summat, mille andmisega rikutakse EÜ asutamislepingu artikli 88

lõiget 3.“ Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kuulu maksud asutamisle-

pingu riigiabi käsitlevate sätete kohaldamisalasse, välja arvatud kui nad moodustavad abi-

meetme (riigiabi) rahastamise vahendi selliselt, et on selle meetme oluliseks osaks (Euroopa

Kohtu 13.01.2005 otsus kohtuasjas C-174/02: Streekgewert Westelijk Noord-Brabant v. Staats-

secretaris van Financiёn, p 25; Euroopa Kohtu 13.01.2005 otsus kohtuasjas C-175/02: F. J. Pape

v. Minister van Landbouw, Natuurbeheer en Visserij, p 14). Selleks, et maksu või osa maksust

saaks käsitleda abimeetme olulise osana, peab asjaomase siseriikliku õiguse alusel olema maksu

ja antava abi vahel kindlasti selline seos, kus maksutulud on tingimata ette nähtud antava abi

rahastamiseks (Euroopa Kohtu 25.06.1970 otsus kohtuasjas 47/69: Prantsusmaa v. komisjon,

punktid 14, 17, 20 ja 21). Sellist seost asja materjalidest nähtuvalt ei esine, kuivõrd aktsiisiva-

bastuste kohaldamine ning selle ulatus ei sõltu asjaomasest aktsiisitulust.

17. Ühtlasi ei ole maksuvabastuse puhul tegemist riigiabiga, kui see on osa üldisest maksusüs-

teemist. Maksuvabastus on osa üldisest maksusüsteemist, kui selle eesmärgiks ei ole luua soo-

dustust, millest tulenevad riigile lisakulud, vaid maksuvabastusega kaasnev maksutulu võimalik

3-12-245

11(12)

vähenemine on kõnealuse maksusüsteemi lahutamatu osa ega ole ettevõtetele erisoodustuse

andmise vahend (vt Euroopa Kohtu 17.03.1993 otsus liidetud kohtuasjades C-72/91 ja 73/91:

Sloman Neptun v. Bodo Ziesemer, p 21). Sarnaselt viimati viidatud Euroopa Kohtu otsusele on

käesoleval juhul aktsiisivabastuste näol tegemist osaga üldisest maksusüsteemist. Seonduvalt

alkoholiaktsiisivabastusega tuleb rõhutada, et ekslik on kaebaja seisukoht, et nimetatud vabas-

tus kohaldub ka laevalt kaasamüüdavale alkoholile. Sellist regulatsiooni õigusaktides ei sisaldu

ning ei anna selliseks järelduseks alust ka ATKEAS § 491 lg 4 p 2. Nii on ATKEAS 2009. a

kommentaarides selgitatud aktsiisivabastust veesõiduki pardal müüdava alkoholi osas järgmi-

selt: „Pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga muutusid ka laevadel ja lennukitel toimuva mak-

suvaba kaubanduse reeglid. Varem loeti kauba toimetamist mis tahes rahvusvahelisi reise tege-

vatele laevadele ning lennukitele /…/ võrdseks ekspordiga ning kaupa ei maksustatud käibe-

maksu ega aktsiisidega. Euroopa Liidus jäi maksuvabastus sellisel kujul kehtima ainult nende

reiside puhul, mis läbivad väljaspool Euroopa Liitu asuvat sihtpunkti /…/. Ühendusesisestel

liinidel /…/ maksustatakse laevas kaasamüüdavaid kaupu selle riigi maksumääraga, mille terri-

tooriumil sõiduk asub. Maksuvabastus jäi kehtima vaid kaupadele, mida tarbitakse sõiduki par-

dal liikmesriikide vahelise reisi ajal /…/.“

18. Kohus nõustub vastustajaga, et pakendiaktsiisita ja tagatisrahata müümise õigustuseks on

pakendi mittesattumine Eesti tagatisraha süsteemi. See jääb laeval tekkivate olmejäätmete

hulka, käideldakse vastavalt ja vaja ei ole rakendada PakS 4. peatükis sätestatud majandusmeet-

meid, mis stimuleeriksid pakendite taaskasutust Eestis. Lisaks on vastustaja kohaselt selgitanud,

et kuna laeva varusid ei loeta Eestis turule lastud pakendiks, siis ei ole pakendiettevõtjal ka

sellise pakendi suhtes taaskasutamise kohustust.

19. Vastustaja ning kolmandad isikud on kohaselt märkinud, et tagatisraha ei ole maks ega

laeku riigieelarvesse, mistõttu ei ole tegemist riigiabiga ELTL art 107 lg 1 tähenduses. ELTL

art 107 lg 1 kohaselt, kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt

või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjus-

tada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokku-

sobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikide vahelist kaubandust. Toodud sättes ni-

metatud riigiabina tuleb käsitleda üksnes otseselt või kaudselt riigi vahenditest antavaid soo-

dustusi, muul viisil kui riigi vahenditest antavad soodustused ei kuulu kõnealuste sätete kohal-

damisalasse (Euroopa Kohtu 17.03.1993 otsus liidetud kohtuasjades C-72/91 ja C-73-91: Slo-

man Neptun v. Bodo Ziesemer, p 19). Järelikult riigiabi küsimust seonduvalt tagatisrahaga ei

tõusetu, mistõttu ei saa kaebaja nõuda Vabariigi Valitsuse kohustamist lõpetada maksuvabas-

tuste ja tagatisraha vabastuste andmine.

20. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga ja kolmandate isikutega, et halduskohus on tõendeid

õigesti hinnanud ning vaidluse lahendamiseks puudub vajadus kaubaturu määratlemiseks. Kuna

kolmandatele isikutele riigiabi ei anta ning maksustamise erisustel on legitiimne eesmärk, puu-

dub vajadus selgitada välja, kas kaebaja ja kolmandad isikud tegutsevad samal kaubaturul.

21. Eeltoodu alusel jääb rahuldamata OÜ Aldar Eesti apellatsioonkaebus.

22. Ka Tallink Grupp ja Tallink Duty Free apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole ringkon-

nakohtu hinnangul alust. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kolmandate isikute

puhul saab selliseks menetluskulu summaks lugeda kokku 6200 eurot. Menetluskulude vaja-

likkuse ja põhjendatuse hindamisel on ebaoluline, mitu advokaati õigusteenust osutasid (vt Rii-

gikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-28-09, p 11; otsus haldusasjas nr 3-3-1-

35-13, p 32). Riigikohus on selgitanud, et arvestada tuleb kaebuse koostamiseks läbitöötamist

vajavate materjalide mahukust ning asja keerukust (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-

3-12-245

12(12)

1-35-13, p 32). Halduskohus on käesoleva asja keerukust ja mahtu arvestanud. Tegemist ei ole

väga keerulise asjaga, mida kinnitab ka Tallink Grupp ja Tallink Duty Free apellatsioonkaebu-

ses märgitu, et kaebaja pidi vähemalt Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2013 määruse tegemise

hetkest mõistma, et kaebus on põhjendamatu. Pelgalt asjaolu, et Aldar Eesti on kasutanud oma

menetlusõigusi, kui esitas taotlusi ja määruskaebusi, ei tähenda, et menetlus on veninud Aldar

Eesti süül.

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite

järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema

enda kanda (HKMS § 108 lg 8 ls 2). Arvestades, et Aldar Eesti ning Tallink Grupp ja Tallink

Duty Free apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jäävad menetlusosaliste menetluskulud

nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask