3-14-50824/14 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Kadri Palm Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 26. august 2014, Jõhvi Haldusasja number 3-14-50824 Haldusasi OÜ Tantaria kaebus Keskkonnaameti Viru regiooni 16. aprilli 2014. a metsateatise nr 3339003501 ja selle lisa tühistamiseks osas, millega keelduti kooskõlastuse andmisest kavandatavale tegevusele ning Ida-Viru maavanema 10. aprilli 2014. a kirja nr 8- 2/2014/1584-2 õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised Kaebaja – OÜ Tantaria, lepinguline esindaja vandeadvokaadi vanemabi Kai Villman; Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindajad Kristiin Jääger, Marko Sahtel, Ivar Omler; Ida-Viru maavanem Andres Noormägi Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta OÜ Tantaria kaebus rahuldamata. 2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Menetlusosalistel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 25. septembril 2014 (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 2. detsembril 1999 sõlmisid Ida-Viru maavanem Rein Aidma ja füüsilisest isikust ettevõtja Vello Kaasik maa ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu, mille esemeks oli Vello maaüksus

2 katastritunnusega 85101:011:0018 (tl-d 10-11). 2. detsembri 1999. a lepingu p-s 5.1.1. lepiti kokku hüpoteegi seadmine Eesti Vabariigi kasuks 399 468 krooni ulatuses. 2. 5. detsembril 2000 sõlmisid V. Kaasik ja OÜ Tantaria kinnistute ostu-müügi ja väljaostuvõla ülekandmise lepingu, mille esemeks oli muu hulgas Vello kinnistu (tl-d 16-20). 5. detsembri 2000. a lepingu p-s 8 leppisid pooled kokku kõigi 2. detsembri 1999. a lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülekandmises müüjalt ostjale ning hüpoteegipidaja andis selleks oma nõusoleku. 5. detsembri 2000. a lepingu p-s 3.4.5 avaldas hüpoteegipidaja, et maa väljaostuvõlg kantakse üle tingimusel, et ostja kohustub tasuma Vello kinnistu hüpoteegi 10 aasta jooksul alates lepingule allakirjutamisest ning sõlmima erastamise korraldajaga uued võla tasumise kokkulepped. Lepingu p-s 9.2 selgitas notar lepingupooltele, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikul on õigus koormatud kinnisasja vallata, kasutada ja käsutada, kui ta sellega ei vähenda koormatud kinnisasja väärtust ega kahjusta hüpoteegipidaja õigusi. 3. 28. märtsil 2014 esitas OÜ Tantaria volitatud esindaja Aivo Tamm Keskkonnaameti Viru regioonile metsateatise (registreeritud metsateatiste andmekogus numbri 3339003501 all), millega teavitas Keskkonnaametit kavandatavatest lageraietest Vello kinnistu eraldistel 1, 2, 5, 6, 8, 9 (tl 7). 4. 2. aprilli 2014. a kirjaga nr V 13-7/14/7630 edastas Keskkonnaameti Viru regioon metsateatise Ida-Viru Maavalitsusele ja palus kirjalikku vastust selle kohta, kas metsateatisega kavandatud mahus on raied lubatud. 5. Ida-Viru maavanem ei andnud 10. aprilli 2014. a kirjaga nr 8-2/2014/1584-2 metsateatisele kooskõlastust raiete teostamiseks (tl 9). Keelduva otsuse tegemisel tugines maavanem maareformi seaduse (MaaRS) § 23 lg-le 5³. Maavanem selgitas, et tulenevalt hüpoteegipidamise korrast peab Eesti Vabariigi kasuks hüpoteegiga koormatud kinnistul kinnistu omanik või tema volitatud esindaja esitama maavanemale avalduse nõusoleku saamiseks kasvava metsa raiumiseks. Kavandatud raiete tulemusena langeb kinnistu väärtus alla 1,2 kordse hüpoteegiga tagatud nõude määra. 6. 16. aprillil 2014 tegi Keskkonnaameti Viru regiooni piirkondlik metsanduse spetsialist Heini Landra metsateatisele märke, et kavandatav tegevus „ei ole lubatud“ (tl 7). Raie mittelubamist põhjendati metsateatise lisas „Põhjendus kavandatud tegevus(t)e mittelubamise kohta” (tl-d 7 pöördel ja 8). Selles selgitati MaaRS § 23 lg 51 p-le 4 ja lg-le 53 tuginedes, et kuna kinnistusregistri andmetel on Vello kinnistule seatud Eesti Vabariigi kasuks hüpoteek ja metsateatisega koos ei ole kavandatud raiete kohta hüpoteegipidaja nõusolekut esitatud, pöördus Keskkonnaamet vastavasisulise teabe saamiseks hüpoteegipidaja poole. Kuna Ida-Viru maavanema 10. aprilli 2014 kirjaga teatati, et metsateatisega kavandatud raieid ei kooskõlastata, siis ei ole eraldistel 1, 2, 5, 6, 8, 9 kavandatud lageraie lubatud. Kaebuse põhjendused ja taotlus 7. OÜ Tantaria esitas 15. mail 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti Viru regiooni piirkondliku metsanduse spetsialisti H. Landra 16. aprillil 2014. a metsateatise ja selle lisa tühistamiseks osas, millega keelduti kooskõlastust andmast kavandatavale tegevusele ning mille kohta on tehtud märge metsateatisele „ei ole lubatud“. Alternatiivselt taotles kaebaja 16. aprilli 2014. a metsateatise õigusvastasuse tuvastamist. Samuti taotles kaebaja Ida-Viru maavanema 10. aprilli 2014. a kirja nr 8-2/2014/1584-2 õigusvastasuse tuvastamist ning Keskkonnaameti toimingu, millega Keskkonnaamet küsis Ida-Viru maavanema seisukohta metsateatisega kavandatud tegevuse osas, õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja palus menetluskulud jätta vastustaja kanda. Kaebuse põhjendused on järgmised:

3 1) MaaRS § 23 lg-s 5³ ja lg 51 p-s 4 toodut ei saa kaebaja suhtes tagasiulatuvalt kohaldada, kuna nimetatud sätete kohaldamine halvendab kaebaja olukorda, piirab ning kitsendab tema õigusi, ning sisuliselt välistab tema õiguse oma omandit vallata ja kasutada. Sellist kohustust ei näinud seadusandja ette maa ostu-müügilepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimise ajal 2. detsembril 1999; 2) Eesti Vabariigi (Ida-Viru maavanema kaudu) ja OÜ Tantaria vahel ei sõlmitud maa ostumüügilepingut ega ka hüpoteegi seadmise lepingut. OÜ Tantaria ja Eesti Vabariigi (Ida-Viru maavanema kaudu) vahel eksisteerib võlaõiguslik suhe, mis puudutab maa ostu-müügihinda ja selle tasumist; 3) Ida-Viru maavanema 10. aprilli 2014. a kirjast ei nähtu, kuidas kavandatud raie tulemusena langeks kinnisasja väärtus alla 1,2-kordse hüpoteegiga tagatud nõude määra. Kui Eesti Vabariik Ida- Viru maavanema kaudu keeldub nõusoleku andmisest, siis ta peab seda põhjendama ning vastav põhjendus peab olema kontrollitav; 4) teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26 lg 3 ning MaaRS § 23 lg-de 5¹ ja 5³ tagasiulatuv kohaldamine on põhiseaduse vastane. Need sätted halvendavad kaebuse esitaja olukorda ning kaebajale pannakse kohustused hüpoteegipidaja ees, mida tal ei olnud kinnistut ostes ning väljaostuvõlga ülekandes ning millega ta ei pidanudki oskama tulevikus arvestada; 5) Keskkonnaamet on metsateatise menetlemisel ebaõigesti kohaldanud Metsaseaduse (MS) § 41 lg-d 7 ning MaaRS § 23 lg 5¹ p-i 4 ning väljunud oma pädevuse piiridest. Keskkonnaametil puudub funktsioon täita või kontrollida maareformi seaduse täitmist või kaitsta hüpoteegipidaja väidetavaid õigusi ning samuti laskuda asja sisulisse vaidlusse metsateatise väljastamisel. Hüpoteegipidajat kaitseb MaaRS § 23 lg 5¹ p-s 5 toodud sanktsiooni kohaldamise õigus; 6) Keskkonnaamet peaks lähtuma MS §-st 41 ning MS § 41 lg 6 alusel kehtestatud keskkonnaministri määrusest nr 83 „Metsateatise vorm ja esitamise kord“. Nimetatud kord ei näe ette metsateatise kooskõlastamist maavanemaga. Vastustajate seisukohad 8. Ida-Viru maavanem ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja poolt kohtumenetluses kantud kulutused tema enda kanda. Ida-Viru maavanema põhjendused on järgmised: 1) kinnistusraamatu kande kohaselt on Vello kinnistu suuruseks 19,12 ha. Maa-ameti geoportaali andmete kohaselt on metsamaad kinnistul 18,26 ha. OÜ Tantaria metsateatises on märgitud, et Vello kinnistul soovitakse teostada 9,1 ha (47,6%) ulatuses lageraiet ning hinnanguline raiutav maht oleks 1655 tm. Võttes aluseks OÜ Eesti Metsakorralduskeskuse 9. märtsi 1999. a erastataval maal asuva metsa määramise akti nr 99/928, mille kohaselt oli 1 tm kasvava metsa hind 103 krooni 407 senti (6 eurot 6 senti), oleks Vello kinnistu hind raiutava metsa arvelt langenud 39% s.t 171 139 krooni (10 938 euro) ulatuses (1655×103,407). Kaebaja ei ole tasunud alates võla ülevõtmisest 2000. aastal kuni käesoleva ajani mitte ühtegi makset. Seega on ilmselge, et kinnistu väärtuse vähendamine 10 938 euro võrra, arvestades seejuures kaebaja pahatahtlikku käitumist, oleks antud juhul täiesti lubamatu; 2) 5. detsembri 2000. a lepingu kohaselt on hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikul õigus koormatud kinnisasja vallata, kasutada ja käsutada, kui ta sellega ei vähenda koormatud kinnisasja väärtust ega kahjusta hüpoteegipidaja õigusi. Kaebaja tegevus on suunatud nii koormatud kinnisasja

4 väärtuse vähendamisele metsa raie näol, kui ka hüpoteegipidaja õiguste kahjustamisele, et hüpoteegipidajal ei oleks ka hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvelt võimalik kaebaja poolt tasumata jäetud nõuete rahuldamiseks; 3) vastustaja 10. aprilli 2014. a kiri nr 8-2/2014/1584-2 Keskkonnaametile ei ole käsitletav haldusaktina, kuna tegemist on vaid seisukohaga Keskkonnaameti päringule. Keskkonnaamet oleks võinud jätta ka kaebaja taotluse läbi vaatamata, kuna kaebaja ei esitanud maavanema nõusolekut raie teostamiseks hüpoteegiga koormatud kinnistul. Keskkonnaamet on püüdnud kaebajale vastu tulla ja protsessi kiirendamiseks küsinud ise maavanema seisukohta. See ei ole õige, sest taotluse lahendamine eeldab lisaks taotlusele ka lisadokumentide esitamist ja vajaduse korral puuduste kõrvaldamist, mida Keskkonnaamet kaebaja eest teha ei saa; 4) kaebusega ei ole võimalik saavutada soovitud eesmärki. Isegi juhul, kui kaebus rahuldatakse ning kohus leiab, et Keskkonnaamet ei oleks tohtinud küsida maavanema nõusolekut, siis tähendab see seda, et kaebuse esitajal tuleb menetluse jätkamiseks pöörduda raie teostamise nõusoleku saamiseks vastustaja poole, esitades selleks korrektse avalduse kõigi sinna juurde kuuluvate dokumentidega. Seni, kuni kaebajal pole vastustaja nõusolekut, ei saa Keskkonnaamet anda kaebajale luba tema poolt soovitud tegevusteks. 9. Keskkonnaamet leiab, et OÜ Tantaria kaebus on alusetu. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub kohtul jätta kaebaja nõue rahuldamata. Keskkonnaameti põhjendused on järgmised: 1) MS § 41 lg 7 kohaselt kontrollib Keskkonnaamet nõuetekohase metsateatise alusel kavandatud raiete vastavust õigusaktide nõuetele. Kui kavandatud tegevus ei vasta õigusaktide nõuetele (mh MaaRS § 23 lg 51 p-le 4), on Keskkonnaametil MS § 41 lg 8 alusel õigus tegevus keelata; 2) MaaRS § 23 lg 53 järgi täidab maa erastamisel hüpoteegipidaja ülesandeid Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteegi osas maa erastamise korraldaja või tema poolt volitatud isik. Teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse, millega MaaRS § 23 lg 53 kehtestati, § 26 lg-st 3 tulenevalt on maa omanik kohustatud loa taotlemiseks esitama hüpoteegipidajale või tema volitatud esindajale metsateatise. Seega kui kinnistusregistriosa neljandasse jakku on kantud hüpoteek Eesti Vabariigi kasuks, siis kavandatud tegevuse õigusaktide nõuetele vastavuse kontrollimisel kontrollib Keskkonnaamet, kas tegevuse kohta on olemas hüpoteegipidaja luba. Reeglina on metsaomanik vastava loa metsateatise juurde lisanud ning Keskkonnaamet arvestab sellega metsateatise menetlemisel. Juhul kui esitatud metsateatise juurde hüpoteegipidajaga luba lisatud ei ole, on Keskkonnaametil haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest tulenevalt järgnevad toimimise viisid olulise tähendusega asjaolude välja selgitamiseks; 3) kui esitatud metsateatise juurde hüpoteegipidajaga luba lisatud ei ole, siis tulenevalt HMS § 15 lg-st 2 küsib Keskkonnaamet hüpoteegipidaja luba metsaomanikult kirjalikult, selgitades kirjas, millistele õigusaktidele tuginedes nimetatud loa olemasolu küsitakse. Ühtlasi antakse metsaomanikule tähtaeg, mille jooksul tuleb hüpoteegipidaja luba Keskkonnaametile edastada. Lisaks märgitakse kirjas, et kui metsaomanik tähtaegselt hüpoteegipidaja luba ei esitata, võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Teise võimalusena võib Keskkonnaamet juhul, kui on esitatud metsateatis Eesti Vabariigi kasuks hüpoteegiga koormatud kinnistul raie tegemiseks ja ei ole teada, kas hüpoteegipidaja on andnud tegevuseks nõusoleku või mitte, pöörduda vastava informatsiooni saamiseks hüpoteegipidaja poole, st küsida hüpoteegipidaja loa olemasolu kohta otse hüpoteegipidajalt. Sellisel juhul metsaomanikule vastavasisulist kirja ei saadeta; 4) kuna kaebaja Keskkonnaametile Ida-Viru Maavalitsuse luba kavandatud raiete teostamiseks ei esitanud, rakendas Keskkonnaamet HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet ja pöördus ise loa

5 olemasolu kohta teabe saamiseks päringuga Ida-Viru Maavalitsuse poole. Ida-Viru maavanema 10. aprilli 2014 kirjaga teatati, et metsateatisele kooskõlastust ei anta. Seega järgis Keskkonnaamet tavapärast ja seaduslikku praktikat, kui küsis Ida-Viru Maavalitsuselt Vello kinnistul kavandatud raiete osas hüpoteegipidaja loa olemasolu kohta; 5) kuna metsateatise menetlemise hetkeks hüpoteek kustutatud ei olnud, samas oli esitamata ka hüpoteegipidaja luba raie teostamiseks, pidas Keskkonnaamet vajalikuks sellekohase informatsiooni saamiseks pöörduda otse hüpoteegipidaja poole. Keskkonnaministri 19. jaanuari 2009. a määruse nr 5 „Keskkonnaameti põhimäärus” § 1 lg-st 2 tulenevalt esindab Keskkonnaamet ülesannete täitmisel (sh raieõiguse taotlemise menetluses) riiki. Olukorras, kus hüpoteek on seatud Eesti Vabariigi kasuks, on seadusandja pidanud vajalikuks kehtestada asjaõigusseaduses sätestatust MaaRS § 23 lg 51 p 4 näol eraldi regulatsiooni. Juhul, kui hüpoteek on seatud riigi kui avalik-õigusliku juriidilise isiku kasuks, on hüpoteegi seadmine seotud avalike huvidega. Seega ei kaitse Keskkonnaamet praegusel juhul mitte lihtsalt hüpoteegipidaja väidetavaid õigusi, vaid riigi huve, mille esindajaks Keskkonnaamet haldusõigussuhtes on; 6) MaaRS sätted on kohaldatavad ning kaebaja väited tagasiulatuva jõu keelu kohta on asjakohatud. Käesoleval juhul on teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26 lg 3 faktilised asjaolud täidetud, mistõttu ei saanud Keskkonnaamet metsateatist menetledes MaaRS § 23 lg 51 p 4 tähelepanuta jätta. Kehtiva õiguse eiramine on õigusvastane, mistõttu pole teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse rakendussättest juhindudes MaaRS § 23 lg 51 p 4 rakendamine haldusorganile etteheidetav; 7) MaaRS § 23 lg 51 p-i 4 tingimuse seadmine on vajalik, sest asjaõigusseaduse regulatsioon hüpoteegipidaja huve sama tõhusalt ei kaitse. Lisaks sellele, et meede on sobiv ja vajalik, on see ka mõõdukas, kuivõrd riive pole raske, kuid sellega kaitstav huvi on ülekaalukas. 10. Kaebaja esitas 30. juulil 2014 täiendavad seisukohad vastustajate vastustele: 1) vastustaja tõlgendus MaaRS § 23 lg 5³ kohaldamise osas on ekslik. Keskkonnaamet ei ole volitatud isikuks MaaRS § 23 lg 5³ mõttes, kes peaks kaitsma Eesti Vabariigi kui hüpoteegipidaja huve. MaaRS § 23 lg 5¹ p 4 sätestab maa müügija hüpoteegi seadmise lepingute kohustuslikud tingimused, mitte aga nõuded, mis keelaks kavandatava raie. MaaRS § 23 lg 5¹ p 5 sätestab leppetrahvi, millest omakorda on võimalik järeldada, et raie tegemine on võimalik ka ilma hüpoteegipidaja nõusolekuta; 2) olgugi, et avalik-õiguslik juriidiline isik on reeglina riigi huvide kaitsja, ei anna see siiski Keskkonnaametile neid õigusi, mis on Eesti Vabariigil kui hüpoteegipidajal. Seetõttu ei saa Keskkonnaamet laskuda sisulistesse vaidlustesse kinnistu omaniku ja hüpoteegipidaja vahel ning asuda kaitsma hüpoteegipidaja huve; 3) luba küsida hüpoteegipidaja nõusolekut ei anna ka HMS § 6. Kui Keskkonnaamet leiab, et uurimisprintsiibist tulenevalt peab ta välja selgitama hüpoteegipidaja nõusoleku, siis tuleks Keskkonnaametil välja selgitada ka nõude tegelik olemasolu ja suurus. Selline sekkumine kinnistu omaniku ja hüpoteegipidaja omavahelistesse õigussuhetesse ei kuulu Keskkonnaameti pädevusse; 4) Keskkonnaamet on küll viidanud HMS § 15 lg-le 2, kuid seda antud juhul kohaldanud ei ole, mistõttu ei saa ka HMS § 15 lg 2 alusel väita, et hüpoteegipidaja nõusoleku küsimuseks annaks õiguse HMS § 15 lg 2;

6 5) vastustaja tunnistab, et nõue kaebuse esitaja vastu on aegunud, kuid sellegipoolest teeb ta kaebuse esitajale põhjendamatuid piiranguid metsateatise väljastamisel; 6) Ida-Viru maavanem selgitas 10. aprilli 2014. a kirjas, et kavandatud raiete tulemusena langeb kinnistu väärtus alla 1,2 – kordse hüpoteegiga tagatud nõude määra. Mingeid tõendeid ega kalkulatsioone selles osas ei esitatud. Sama põhjenduse märkis ka Keskkonnaamet oma 16. aprilli 2014. a keeldumisse. Millele selline oletus tugines, seda kumbki vastustaja ei põhjendanud. Kohtule koos kaebusega esitatud Vello kinnistu kinnisturaamatu väljavõtte kohaselt on neljandasse jakku kantud hüpoteek 399 468 krooni ulatuses intressimääraga viis protsenti aastas Eesti Vabariigi kasuks. Ida-Viru maavanema poolt esitatud kalkulatsiooni kohaselt langeks kinnisasja väärtus 171 139 krooni võrra. Kaebuse esitaja leiab, et ei saa lähtuda väärtusest 1999. a andmete alusel, vaid kinnisasja harilikust väärtusest. Kaebuse esitaja on tellinud Metsakorralduse Büroo OÜ-lt kasvava metsa ja metsamaa hindamise akti, mille kohaselt võib lugeda kinnistu väärtuseks 25 000 eurot (+/-10%), seda peale 28. märtsi 2014 metsateatises märgitud raiete teostamist. 11. Keskkonnaameti vastuväited OÜ Tantaria vastuväidetele on järgmised: 1) praegusel juhul ei ole Keskkonnaamet raiete lubamise eeldusena Ida-Viru maavanema nõusolekut nõudes asunud mitte hüpoteegipidaja ülesandeid täitma, vaid rakendanud temale metsaseadusega antud volitust ja pädevust. MS §-st 41 tulenevalt on Keskkonnaameti ülesandeks metsateatise menetlemine. Sama paragrahvi lg-de 7 ja 8 kohaselt peab Keskkonnaamet selle ülesande raames kontrollima metsateatise alusel kavandatud raiete vastavust õigusaktide nõuetele ja vastuolu tuvastamisel tegevuse keelama. Just MS § 41 lg-tega 7 ja 8 Keskkonnaametile pandud ülesannet täites, mitte hüpoteegipidaja volitusi endale võttes, on Keskkonnaamet Vello kinnistul raiete teostamist mitte lubanud; 2) metsaseaduses ei ole sätestatud, et MS § 41 lg 7 ülesanne kontrollida metsateatise alusel kavandatud raiete vastavust õigusaktide nõuetele piirdub vaid metsaseaduses, selle alamaktides ja looduskaitseseaduses kehtestatud nõuetele vastavuse kontrollimisega. Puudub põhjendatud alus, miks peaks metsateatise menetluses maareformi seaduses kehtestatud nõuded tähelepanuta jätma; 3) leppetrahvi kohaldamise võimalus ei anna alust seaduse rikkumiseks. Kaebaja on ise kohtule esitanud tõendi, millest tulenevalt on Vello kinnistu metsa väärtus (26 656 eurot 3 senti) suurem kui MaaRS § 23 lg 51 p-s 5 sätestatud leppetrahvi alammäär (1270 eurot). See tähendab aga seda, et metsa raiumisel ilma hüpoteegi pidaja nõusolekuta, s.o MaaRS § 23 lg 51 p-s 4 sätestatud keelu rikkumisel, ei kataks MaaRS § 23 lg 51 p-s 5 sätestatud leppetrahv tekkinud kahju ja esitada tuleks täiendav kahju hüvitamise nõue ulatuses, mida leppetrahv ei katnud; 4) hüpoteegipidaja nõusolekut ei nõua mitte HMS § 6, vaid MaaRS § 23 lg 51 p 4. Hüpoteegi aluseks oleva nõude tegeliku olemasolu ja suuruse väljaselgitamise kohustust Keskkonnaametil olla ei saa. MaaRS § 23 lg 51 p 4 kohaselt on hüpoteegipidaja nõusoleku puudumisel raiete mittelubamise aluseks erastamisel tekkinud nõuete täitmise tagamiseks Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteek per se, mitte hüpoteegipidaja nõude tegelik olemasolu. Seega ei ole nõuete olemasolu olulise tähendusega asjaolu HMS § 6 mõttes, mille väljaselgitamise kohustust peaks vastustaja kandma. Seetõttu lähtub Keskkonnaamet metsateatise menetlemisel kinnistusraamatus avaldatust, s.o sellest, kas kinnistusregistriosa neljandasse jakku on kantud hüpoteek Eesti Vabariigi kasuks või mitte. Kui kaebaja leiab, et kinnistusraamatu kande aluseks olev nõue on lõppenud, mistõttu kinnistusraamatu kanne on ebaõige, siis on tal võimalus esitada avaldus kande kustutamiseks ja vajadusel esitada kohtusse hagi hüpoteegipidaja vastava nõusoleku saamiseks. Vastustaja rõhutab, et ei metsaseaduses ega maareformi seaduses ei ole ette nähtud võimalust esitada hüpoteeki puudutavaid sisulisi vastuväiteid metsateatise menetluses.

7 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 12. Käesolevas asjas on OÜ Tantaria esitanud kohtule kaebuse, milles taotleb Keskkonnaameti Viru regiooni piirkondliku metsanduse spetsialisti H. Landra 16. aprillil 2014. a koostatud metsateatise ja selle lisa tühistamist osas, millega keelduti kooskõlastust andmast kavandatavale tegevusele ning mille kohta on tehtud märge metsateatisele „ei ole lubatud“. Alternatiivselt taotles kaebaja 16. aprilli 2014. a metsateatise õigusvastasuse tuvastamist. Samuti taotles kaebaja Ida-Viru maavanema 10. aprilli 2014. a kirja nr 8-2/2014/1584-2 õigusvastasuse tuvastamist ning Keskkonnaameti toimingu, millega Keskkonnaamet küsis Ida-Viru maavanema seisukohta metsateatisega kavandatud tegevuse osas, õigusvastasuse tuvastamist. 13. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 14. Poolte vahel on vaidlus MaaRS § 23 lg 51 p 4 ja lg 53 kohaldamise üle. MaaRS § 23 lg 51 p 4 sätestab, et maa müügija hüpoteegi seadmise lepingute kohustuslikeks tingimusteks on vastavalt asjaoludele ostja kohustus vältida hüpoteegiga koormatud kinnisasja väärtuse vähenemist ja hüpoteegipidaja õiguste muul viisil kahjustamist ning ilma hüpoteegipidaja loata mitte raiuda kasvavat metsa maal, millele erastamisel tekkinud nõuete täitmise tagamiseks on seatud Eesti Vabariigi kasuks hüpoteek. Samuti kohustus loa taotlemiseks esitada hüpoteegipidajale või tema volitatud esindajale metsaseaduses sätestatud metsamajandamiskava. MaaRS § 23 lg 53 näeb ette, et maa erastamisel täidab hüpoteegipidaja ülesandeid Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteegi osas maa erastamise korraldaja või tema poolt volitatud isik. Hüpoteegipidajal on õigus anda nõusolek maa erastamise või tagastamise käigus Eesti Vabariigi kasuks hüpoteegiga koormatud kinnistu võõrandamisel kinnistu väljaostuvõla ülekandmiseks kinnistu omandajale. Hüpoteegipidajal on õigus MaaRS § 23 lg 51 p-s 4 sätestatud loa andmisest keelduda, kui raie tulemusena langeks kinnisasja väärtus alla 1,2-kordse hüpoteegiga tagatud nõude määra. Hüpoteegi seadmisel ei või kokku leppida asjaõigusseaduse (AÕS) § 332 1. lg-s sätestatud nõude mittekehtimise suhtes. Hüpoteegiga koormatud kinnisasja väärtuse vähenemisel alla seaduses sätestatud määra on hüpoteegipidajal õigus nõuda lisatagatist, samuti on hüpoteegipidajal erastamise käigus tekkinud nõude täitmise tagamiseks õigus koormata hüpoteegiga kinnisasja, mis ei olnud erastamismenetluse objektiks. 15. Kaebaja leiab, et kuna tema ei ole 2. detsembri 1999. a lepingut sõlminud, siis ei saa MaaRS § 23 lg 51 p 4 ja lg 53 tingimusi, mis kehtestati 13. juunil 2000 (jõustusid 16. juulil 2000), tema suhtes tagasiulatuvalt kohaldada, kuna tema suhtes peaksid kohalduma ainult need tingimused, mis kehtisid maa ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimise ajal 2. detsembril 1999. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kaebaja ja V. Kaasik sõlmisid kinnistute ostu-müügi ja väljaostuvõla ülekandmise lepingu, mille esemeks oli mh ka Vello kinnistu, 5. detsembril 2000. a, seega umbes viis kuud hiljem, kui jõustus teine maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus. Nimetatud seaduse § 26 lg 3 sätestas, et maa omanik ei või ilma hüpoteegipidaja loata raiuda kasvavat metsa maal, mille erastamise leping on sõlmitud enne käesoleva seaduse jõustumist ja millele on erastamisel tekkinud nõuete täitmise tagamiseks seatud Eesti Vabariigi kasuks hüpoteek. Eelmises lauses nimetatud maa omanik on kohustatud loa taotlemiseks esitama hüpoteegipidajale või tema volitatud esindajale metsateatise ja metsamajandamise soovitused või metsamajandamiskava, kusjuures juhul, kui erastatava maa kohta on metsamajandamiskava koostatud enam kui viis aastat tagasi, tuleb esitada metsaseaduse § 7 lõikes 4 sätestatud mahus koostatud metsamajandamise soovitused. Hüpoteegipidajal on õigus eelnimetatud loa andmisest keelduda, kui raie tulemusena langeks kinnisasja väärtus alla 1,2-kordse hüpoteegiga tagatud nõude määra. 16. Asja materjalidest nähtub, et notar on kaebajale 5. detsembri 2000. a lepingu p-s 2 selgitanud, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikul on õigus koormatud kinnisasja vallata, kasutada ja

8 käsutada, kui ta sellega ei vähenda koormatud kinnisasja väärtust ega kahjusta hüpoteegipidaja õigusi. Nimetatud keeld tuleneb AÕS §-st 333. Lepingu p-s 8.1 leppisid pooled kokku kõigi 2. detsembri 1999. a lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülekandmises müüjalt ostjale ning hüpoteegipidaja andis selleks oma nõusoleku. Seega pidi kaebajale Vello kinnistut ostes olema teada, et ilma hüpoteegipidaja loata ta kasvavat metsa raiuda ei tohi. 17. Poolte vahel on vaidlus ka selles, kas metsateatisega kavandatud raiete õigusaktide nõuetele vastavuse kontrollis (MS § 41 lg 7) on Keskkonnaamet õigesti kontrollinud tegevuse vastavust MaaRS § 23 lg 51 p 4 nõuetele ning tuvastanud, et kavandatud raied MaaRS § 23 lg 51 p 4 nõuetele ei vasta, keeldunud raiete lubamisest MS § 41 lg 8 alusel. 18. MS § 41 lg 1 p 1 kohaselt esitab metsaomanik või tema esindaja Keskkonnaametile kavandatavate raiete kohta metsateatise. Sama paragrahvi lg 7 kohaselt kontrollib Keskkonnaamet nõuetekohase metsateatise alusel kavandatud raiete vastavust õigusaktide nõuetele ja seaduses ettenähtud juhtudel kehtivatele inventeerimisandmetele või tegelikele andmetele metsa seisundi, vanuse, rinnaspindala ning varude suuruse kohta, kui inventeerimisandmed ei vasta tegelikkusele. Kui kavandatud tegevus ei vasta õigusaktide nõuetele, on Keskkonnaametil õigus vastavalt MS § 41 lg-le 8 tegevus keelata, põhjendades keeldumist kirjalikult ja andes ühtlasi soovitused tegevuse õigusaktidega vastavusse viimiseks. Seega pidi Keskkonnaamet metsateatistele märke tegemisel kontrollima kavandatava raie vastavust õigusaktidest tulenevatele nõuetele ega saanud lubada sellist raiet, mis oleks nende nõuetega vastuolus. 19. Kohus leiab, et kavandatud raiete õigusaktide nõuetele vastavust kontrollides on Keskkonnaamet kohustatud kontrollima, kas kinnistusregistrisse on kantud hüpoteek Eesti Vabariigi kasuks ning ka seda, kas kavandatav tegevus on vastavalt MaaRS § 23 lg 51 p-le 4 hüpoteegipidajaga kooskõlastatud. Kui hüpoteegipidaja ei luba raiuda kasvavat metsa, siis on tegemist vastuoluga õigusaktide nõuetega ning Keskkonnaametil õigus metsateatisele teha raiet mittelubav märge. 20. Kuna erastamise käigus kanti Vello kinnistu kinnistusregistriosa neljandasse jakku hüpoteek Eesti Vabariigi kasuks ja maa erastamise korraldajaks oli Ida-Viru Maavalitsus, pidi OÜ Tantaria Vello kinnistul raiete teostamiseks esitama Keskkonnaametile lisaks metsateatisele ka Ida-Viru maavanema kui hüpoteegipidaja loa. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja sellist luba ei esitanud. MS § 41 lg-ga 8 kooskõlas oleks olnud see, kui Keskkonnaamet oleks kavandatud lageraie Vello kinnistul keelanud, kuna hüpoteegipidaja luba raiete teostamiseks ei olnud, andes ühtlasi soovitused hüpoteegipidaja poole pöördumiseks. Kuna Keskkonnaamet pöördus ise hüpoteegipidaja poole, on Keskkonnaamet kaebaja arvates väljunud oma pädevuse piiridest. Kaebaja leiab, et maavanemalt kooskõlastuse küsimine on õigusvastane, kuna selle toimingu tegemiseks puudus seaduslik alus. 21. Kohus leiab, et seadustest ei tulene Keskonnaametile keeldu ise hüpoteegipidaja poole pöörduda. Metsaseaduses ei ole sätestatud, et MS § 41 lg 7 ülesanne kontrollida metsateatise alusel kavandatud raiete vastavust õigusaktide nõuetele piirdub vaid metsaseaduses, selle alamaktides ja looduskaitseseaduses kehtestatud nõuetele vastavuse kontrollimisega. Keskkonnaameti pädevuses on kontrollida metsateatise menetluses kavandatud tegevuse vastavust lisaks metsaseaduses, selle alusel antud määrustes ja looduskaitseseaduses sätestatud regulatsioonile ka nimetatud aktidest väljapoole jäävate õigusaktide nõuetele. Kohus nõustub vastustajaga selles, et maareformi seadus ei ole selles osas erandiks ja puudub põhjendatud alus, miks peaks metsateatise menetluses maareformi seaduses kehtestatud nõuded tähelepanuta jätma. Kui taotluse lahendamine eeldanuks ka lisadokumentide esitamist ja vajadusel puuduste kõrvaldamist, oleks Keskkonnaamet saanud anda soovitused tegevuse õigusaktidega vastavusse viimiseks.

9 22. Nõustuda ei saa kaebajaga, kes leiab, et kui Keskkonnaamet peab uurimisprintsiibist tulenevalt välja selgitama hüpoteegipidaja nõusoleku, siis tuleks Keskkonnaametil välja selgitada ka nõude tegelik olemasolu ja suurus. Hüpoteegi aluseks oleva nõude tegeliku olemasolu ja suuruse väljaselgitamise kohustust Keskkonnaametil ei ole. Metsaseaduses ega maareformi seaduses ei ole ette nähtud võimalust esitada hüpoteeki puudutavaid sisulisi vastuväiteid metsateatise menetluses. Käesolevas asjas ei olegi Keskkonnaamet laskunud sisulistesse vaidlustesse kinnistu omaniku ja hüpoteegipidaja vahel. Eesti Vabariigi kasuks hüpoteegiga koormatud kinnisasjal raiete lubamise eeldusena hüpoteegipidaja nõusoleku küsimine ei kujuta endast hüpoteegipidaja volituste Keskkonnaametile omistamist. 23. Kohus nõustub kaebajaga selles, et Ida-Viru maavanema 10. aprilli 2014. a kirjast ei nähtu, kuidas kavandatud raie tulemusena langeks kinnisasja väärtus alla 1,2-kordse hüpoteegiga tagatud nõude määra. Vastavaid põhjendusi ei nähtu ka metsateatise lisa selgitustest. Ida-Viru maavanem on alles vastuses kohtule need põhjendused esitanud. Kaebaja leiab, et kui hüpoteegipidaja keeldub nõusoleku andmisest, siis peab ta seda põhjendama ja vastav põhjendus peab olema kontrollitav. 24. Kohus selgitab, et vormiviga võib haldusakti tühistamise aluseks olla vaid siis, kui ta on oluline, st eksisteerib reaalne võimalus, et vorminõude järgimise korral oleks haldusakt jäänud andmata või oleks antud teistsuguse resolutsiooniga või kui vormivigade tõttu ei ole haldusakti sisu kontrollitav (HMS § 58; RVastS § 3 lg 3 p 1). Põhjendamispuudusega haldusakti on võimalik tühistamata jätta, kui on ilmselge, et haldusorgan peaks vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma, kui kaalutlusõiguse piirid on sedavõrd ahenenud, et samasisuline otsus tuleks igal juhul uuesti vastu võtta. Kaebaja on vastustaja põhjendustest aru saanud ja oma õiguste kaitseks kohtusse pöördunud. Seega ei saanud väidetav ebapiisav motiveerimine kaebajale takistuseks tema õiguste kaitsel. Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt on ilmselge, et kui OÜ Tantaria esitaks samasisulise metsateatise, tuleks Keskkonnaametil ikkagi keelduda lageraie lubamisest. Ilma maavanema nõusolekuta ei ole võimalik teostada raiet Eesti Vabariigi kasuks hüpoteegiga koormatud kinnistul. 25. Kaebaja toob välja MaaRS § 23 lg 51 p-s 5 sätestatud leppetrahvi, millest kaebaja järeldab, et raie tegemine on võimalik ka ilma hüpoteegipidaja nõusolekuta. Kohus leiab, et leppetrahvi kohaldamise võimalus ei anna alust seaduse rikkumiseks. Asja materjalidest nähtuvalt metsa raiumisel ilma hüpoteegi pidaja nõusolekuta, s.o MaaRS § 23 lg 51 p-s 4 sätestatud keelu rikkumisel, ei kataks MaaRS § 23 lg 51 p-s 5 sätestatud leppetrahv tekkinud kahju. 26. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Keskkonnaameti Viru regiooni piirkondliku metsanduse spetsialisti H. Landra 16. aprilli 2014. a metsateatis ja selle lisa on õiguspärased ning nende tühistamiseks või õigusvastaseks tunnistamiseks ei ole alust. Samuti ei pea kohus õigusvastaseks Ida- Viru maavanema 10. aprilli 2014. a kirja ja Keskkonnaameti toimingut, millega Keskkonnaamet küsis Ida-Viru maavanema seisukohta metsateatisega kavandatud tegevuse osas. 27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustajad ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, siis vastavalt HKMS § 109 lg 1 neljandale lausele ei mõisteta menetluskulusid vastustaja kasuks välja ning menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadri Palm kohtunik