3-12-2718/44 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 26. august 2014, Tallinn Haldusasja number 3-12-2718 Haldusasi OÜ EHT-Projekt kaebus Tallinna linnalt kahjuhüvitise ja viiviste nõudes Menetlusosalised Kaebaja – OÜ EHT-Projekt, seaduslik esindaja Eve Tempel ja volitatud esindaja vandeadvokaat Arne Ots Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Jaan Lindsaar Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 9. mai 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ EHT-Projekt apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 18. juuni 2014

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada OÜ EHT-Projekt apellatsioonkaebus osaliselt ning tühistada Tallinna Halduskohtu 9. mai 2013. a otsus haldusasjas nr 3-12-2718. 2. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada OÜ EHT-Projekt kaebus osaliselt ning mõista Tallinna linnalt OÜ EHT-Projekt kasuks põhivõlana välja kahju summas 255 739,45 eurot, viivis seisuga 30.06.2014 summas 94 403,25 eurot ning alates 01.07.2014 kuni kahju hüvitamiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata. 3. Mõista Tallinna linnalt OÜ EHT-Projekt kasuks menetluskuludena välja 17 283,10 eurot. 4. Muus osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 25.09.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

3-12-2718 2(16) Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Tallinna Linnavolikogu 18.06.1998 otsuse nr 82 p-ga 2 kehtestati Haabersti linnaosas Pikaliiva- Keskküla detailplaneering (edaspidi detailplaneering) ning sätestati p-s 4, et teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kuni ehituskrundini tagab ehitusloa taotleja oma vahendite arvelt. Vastuseks OÜ EHT-Projekt 14.04.2000 kirjale selgitas Tallinna Linnavalitsus 25.04.2000 vastuskirjas nr 5/1033, et uushoonestuspiirkondade tehnilise infrastruktuuri arendamisel on välja kujunenud järgmine kord, mis on eelduseks ostu-müügi lepingu sõlmimisel: 1) ehitustööde teostamiseks on vajalik TLPA projektide läbivaatamise komisjoni poolt kinnitatud ehitusprojekt; 2) teede alune maa (teemaa) antakse Tallinna linna omandisse tasuta; 3) Tallinna linn ostab Pikaliiva sõiduja kõnniteed koos tänavavalgustuse ja sajuvee (kuivendus) süsteemidega; 4) ehitustöödele leitakse töövõtja konkursi alusel ning töövõtja leidmiseks moodustatavasse komisjoni kuulub Tallinna Kommunaalameti esindaja, lisaks on kohustuslik leida konkursi korras teedeehitustöödele vastava tegevusloaga ehitusjärelevalve; 5) punktis 4 nimetatud konkursi tulemuste põhjal selgub tänavate ostuhind. Lisaks märgiti vastuskirjas, et kuna Tallinna linna eelarve kinnitamine on linnavolikogu pädevuses, siis eeltoodud kord on Tallinna linna ja OÜ EHT-Projekt vahelise lepingu sõlmimise eeldus, mitte garantii. 07.02.2003 saatis OÜ EHT-Projekt Tallinna Maa-ametile kirja, milles viitega 03.02.2003 kokkuleppele pakuti linnale mõttelist osa Rannamõisa tee 9a krundist (ca 2880 m2) hinnaga 260 EEK/m2. Samas kirjas märgiti veel: „Ühtlasi soovime me kinnitust kirjale nr 5/1033, 25.04.2000, mis puudutab Gilde kinnistusiseste sõidu-, kõnniteede, tänavavalgustuse ja sajuvee süsteemide välja ostmist Tallinna linna poolt. 25.04.2000 väljastatud kirja alusel lülitati OÜ EHT-Projekt arendajate nimekirja, kellega linn sõlmib vastava ostu-müügilepingu“. Tallinna Linnavalitsuse 13.04.2003 vastuskirjas märgiti, et Rannamõisa tee laiendamiseks ette nähtud maatüki eest OÜ EHT-Projekt tehtud pakkumise hind 260 EEK/m2 ei vasta planeerimisseaduse (PlanS) §-s 30 sätestatud õiglasele tasule ning linn teeb ettepaneku võõrandada Rannamõisa tee 9a kinnistu 2934/6007 mõtteline osa Tallinna linnale hinnaga 160 EEK/m2 ehk 469 440 kr eest. OÜ EHT-Projekt teatas 05.05.2003 Tallinna Maa-ametile saadetud kirjas, et aktsepteerib Rannamõisa tee 9a kinnisasja eest linna pakutud hinda 160 EEK/m2 vaid siis, kui Tallinna linn sõlmib OÜ-ga EHT-Projekt lepingu Gilde kinnistusiseste sõiduja kõnniteede, tänavavalgustuse ja sajuveesüsteemide väljaehitamise ja projekteerimiskulude kompenseerimise osas.

3-12-2718 3(16) Tallinna Linnavalitsuse 18.06.2003 korralduse nr 1557-k „Rannamõisa tee 9a kinnistu mõttelise osa Tallinna linnale omandamine, kinnistu kaasomandi kasutamise korra ja kinnistule valitseja määramine ning Tallinna linna ametiasutustele ülesannete andmine“ (korraldus nr 1557-k) pga 1 otsustati omandada OÜ-lt EHT-Projekt Tallinna linnale Haabersti eritasandristmiku koos juurdesõiduteedega ehitamiseks vajalik Rannamõisa tee 9a kinnistu (registriosa nr 2145, pindala 6007 m2) 2932/6007 mõtteline osa 469 120 kr (160 EEK/m2) eest Tallinna linna 2003. a eelarves Tallinna Maa-ametile detailplaneeringute realiseerimiseks maade ja asjaõiguste omandamiseks eraldatud vahendite arvelt. Sama korralduse p-ga 2 kohustati Tallinna Kommunaalametit: 2.1 - planeerida Tallinna Linnavolikogu 18.06.1998 otsusega nr 82 kehtestatud Pikaliiva-Keskküla detailplaneeringuga ettenähtud Pikaliiva tänava lõigus Rannamõisa tee kuni Keskküla tänav projekteerimiseks vajalikud rahalised vahendid Tallinna linna 2004. a eelarves ja ehitamiseks vajalikud rahalised vahendid Tallinna linna 2005. a eelarves ning Keskküla tänava projekteerimiseks ja ehitamiseks vajalikud rahalised vahendid pärast Keskküla tänava ehitamiseks vajaliku maa munitsipaalomandisse saamist ja esitada vastav taotlus Tallinna Linnavalitsusele; 2.2 – planeerida rahalised vahendid Tallinna linna 2004. a eelarves p-s 2.1 nimetatud detailplaneeringuga Kilde tn – Kabli tn – Koogu tänavad Rannamõisa teest Harku järveni kinnistule (kinnistusregistri registriosa nr 24061) ettenähtud tänavarajatiste ja infrastruktuuri (tänavavalgustuse ja sajuvee (kuivendus-) süsteemide) projekteerimise ja ehitamise kulude OÜ- le EHT-Projekt kompenseerimiseks ning esitada vastav taotlus Tallinna Linnavalitsusele; 2.3 – sõlmida pärast p-s 2.2 nimetatud raha eraldamist OÜ-ga EHT-Projekt leping p-s 2.2 nimetatud kinnistule ehitatavate tänavarajatiste ja tehnilise infrastruktuuri projekteerimise ja ehitamise kompenseerimiseks Tallinna linna poolt tingimusega, et OÜ EHT-Projekt võõrandab tasuta teeehituse alla jäävad kinnistud Tallinna linnale. 26.06.2003 sõlmisid OÜ EHT-Projekt ja Tallinna linn Rannamõisa tee 9a kinnistu mõttelise osa müügilepingu ja kokkuleppe kinnisasja valdamise ja kasutamise kohta ning asjaõiguslepingu (notariaalakt notari ametitoimingute raamatus nr 2655). Lepingu p 3.1 järgi on lepingu esemeks 2931/6007 mõtteline osa kinnistust ja p 3.2 järgi on poolte kokkuleppel lepingu eseme ostuhinnaks 469 120 kr (160 EEK/m2). 01.09.2006 kirjaga teavitas OÜ EHT-Projekt Tallinna linna, et soovib Gilde elurajoonis valmivad teed, kõnniteed ja tänavavalgustuse oktoobri alguses linnale üle anda. Selle peale vastas Tallinna Kommunaalamet 19.09.2006 kirjaga, et teede ja tänavavalgustuse tasuta linna omandisse andmiseks on arendajal vajalik taotleda kasutusluba ja esitada linnale täitedokumentatsioon. 17.03.2009 väljastas TLPA kasutusload Gilde maaüksuse (Haabersti linnaosa, Koogu tn 1111, Vigla tn 1111, Kabli tn 1111, Pikaliiva tn 1111, Kilde tn 1111) teedele, drenaažile (kasutamise otstarve: kuivendusrajatis) ja tänavavalgustusele (kasutamise otstarve: tee ja tänava ohutus-, signalisatsiooni-, turva-, side-, valgustus-, energiavõi tehnorajatis). 09.04.2009 kirjaga teatas OÜ EHT-Projekt Tallinna Kommunaalametile, et soovib Pikaliival Gilde elurajoonis asuvad sõiduteed, kõnniteed, tänavavalgustuse ja drenaažitorud Tallinna linnale üle anda. Tallinna Kommunaalameti 18.05.2009 vastuskirjas nr 5-1/450 paluti OÜ-l EHT-Projekt esitada kinnistute lõikes väljaehitatud teerajatiste spetsifikatsioon (nimekiri, mahud ja maksumus ilma käibemaksuta, projektdokumentatsioon ja teostusjoonised); selgitati, et projektdokumentatsiooni korrasolekul kontrollitakse rajatiste seisukorda looduses ning rajatiste korrasolekul informeeritakse OÜ-d EHT-Projekt edasisest menetluse käigust. 19.06.2009 kirjaga esitas OÜ EHT-Projekt Tallinna Kommunaalametile üleantavate rajatiste dokumentatsiooni: kinnistute lõikes välja ehitatud teerajatiste spetsifikatsiooni, kasutusload, tööprojektid ja teostusjoonised.

3-12-2718 4(16) 19.11.2009 kirjaga pöördus OÜ EHT-Projekt Tallinna Kommunaalameti poole sooviga teada saada, millal võiks Tallinna linnaga sõlmida rajatiste üleandmise lepingu; kirjas viidati 26.06.2003 sõlmitud notariaalsele lepingule ja korraldusele nr 1557-k. Tallinna Kommunaalameti 05.01.2010 vastuskirjas märgiti, et 26.06.2003 leping ei sisalda kokkulepet Gilde elurajooni sõiduteede, kõnniteede, tänavavalgustuse ja drenaaži üleandmise kohta; kommunaalametile 19.06.2009 üle antud dokumentatsiooni alusel on Gilde elurajoonis valmis ehitatud rajatiste seisukorda looduses kontrollitud ning linn nõustub elurajooni siseste teede, kõnniteede, tänavavalgustuse ja drenaaži ning nende aluse maa (kinnistu) vastu võtma, kui OÜ EHT-Projekt võõrandab need Tallinna linnale tasuta. OÜ EHT-Projekt pöördus 19.01.2010 kirjaga uuesti Tallinna Linnavalitsuse poole Gilde elurajooni tänavarajatiste üleandmiseks ning nende projekteerimiseks ja väljaehitamiseks tehtud kulude kompenseerimiseks, pakkudes linnale välja kompensatsiooni tasumise võimaluse neljas võrdses jaos nelja järgneva aasta jooksul; 20.04.2010 tuletas OÜ EHT-Projekt linnavalitsusele meelde, et 19.01.2010 kirjale on vastamata. Tallinna Linnavaraamet teatas 14.05.2010 kirjaga OÜ-le EHT-Projekt, et Tallinna linnal ei ole võimalik Kilde tn - Kabli tn - Koogu tn tänavarajatisi ning infrastruktuuri projekteerimise ja ehitamise kulusid kompenseerida. Tallinna Kommunaalamet täitis 18.06.2003 korralduse nr 1557-k punktis 2.2 antud ülesande ning linn planeeris rahalised vahendid 2004. a eelarves, kuid kuna OÜ EHT-Projekt ei esitanud 2004. a rajatiste kompenseerimise taotlust, ei olnud Tallinna linnal võimalik kompensatsiooni välja maksta; samuti ei teatanud OÜ EHT-Projekt, et tal ei olnud 2004. aastaks võimalik teid ja muid rajatisi valmis ehitada ega seda, mis ajaks seda teha kavandatakse. OÜ EHT-Projekt selgitas 01.06.2010 vastuskirjas Tallinna Linnavalitsusele, et Tallinna linna ja OÜ EHT-Projekt vahel puudub kokkulepe, mis sätestaks tänavarajatiste väljaehitamise kohustuse 2004. a või muuks ajaks, ning tegi linnavalitsusele ettepaneku sõlmida 18.06.2003 korralduse nr 1557-k p-s 2.3 sätestatud leping. Tallinna Kommunaalamet selgitas 23.07.2010 vastuskirjas kaebajale, Tallinna linn on nõus sõlmima vastava lepingu ning tänavarajatised, tänavavalgustuse, drenaaži ja tee-ehituse alla jäävad kinnistud vastu võtma, kui OÜ EHT-Projekt võõrandab need Tallinna linnale tasuta. OÜ EHT-Projekt esitas 25.10.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel kohustada Tallinna Linnavalitsust täitma halduslepingut ja mõista Tallinna linnalt kaebaja kasuks välja kokkulepitud hüvitus 4 801 743,60 kr. Kaebaja täitis teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kohustuse lähtudes Tallinna Linnavalitsuse lubadusest rajatised tasu eest omandada. Projekteerimisja ehitustööd on tehtud ning kaebaja kandis avalikes huvides kulutusi (4 001 453 kr + käibemaks 800 290,60 kr), mille vastustaja peab hüvitama. Kaebaja arendamiskohustus ja vastustaja kompenseerimise kohustus tulenes poolte vahelistest läbirääkimistest, kirjavahetusest ja 18.06.2003 korraldusest nr 1557-k. Poolte vahel polnud kokku lepitud, mis ajaks peab infrastruktuuri välja ehitama. Kui selline kokkulepe olekski olnud, ei saa arenduskohustuse kokkulepitust hilisem täitmine võtta kaebajalt õigust taotleda rajatiste projekteerimisega ja ehitamisega seotud kulude kompenseerimist. Kui poolte vahelist kirjavahetust ei saa lugeda halduslepinguks, peab vastustaja hüvitama kaebajale KOKS § 6 lg-s 1 nimetatud infrastruktuuri rajamisega seotud kulud ehitusseaduse (EhS) § 13 alusel. 05.11.2010 esitas OÜ EHT-Projekt kaebuse täpsustuse, paludes VÕS § 115 lg-te 1, 3 ja § 127 lg-te 1-4 alusel mõista vastustajalt välja halduslepingu rikkumisest tulenev kahjuhüvitis 4 801 743,60 kr. Kaebaja tegi avalikes huvides kulutusi ja talle on tekkinud kahju kulutustega võrdses ulatuses.

3-12-2718 5(16) 24.09.2012 kirjalikes seisukohtades halduskohtule selgitas kaebaja, et on esitanud Tallinna linna vastu rahalise nõude alternatiivselt: halduslepingu (ja haldusaktist ning seadusest tuleneva kohustuse) täitmise nõudena (25.10.2010 kaebus) või kui kohus peaks leidma, et täitmisnõuet kompenseerimisele kohustamiseks ei saa maksma panna, siis halduslepingu rikkumisega (kompenseerimiskohustuse täitmata jätmisega) tekitatud kahju hüvitamise nõudena (05.11.2010 kaebus). Kui halduslepinguline suhe ei ole tuvastatav, tuleb nõue rahuldada lepingueelseid läbirääkimisi puudutava regulatsiooni alusel (VÕS § 14 lg 3). Samuti palus kaebaja välja mõista vastustajalt viivise (VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1) alates 20.11.2009. 13.11.2012 esitas kaebaja kaebuse tervikteksti ning palus mõista vastustajalt välja põhivõlana kahjuhüvitis 306 887,34 eurot ja viivised perioodi 20.11.2009 kuni 19.10.2012 eest 71 898,15 eurot ja alates 20.10.2012 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõla täieliku rahuldamiseni. Viidatud summa 306 887,34 eurot sisaldab käibemaksu. Kui kohtu arvates tuleb kahjunõue rahuldada käibemaksuosata, esitab kaebaja vastustajale käibemaksuarve siis, kui vastustaja otsustab rajatised enda omandisse võtta. Kahjunõue põhineb järgmistel asjaoludel: 1) pooled sõlmisid halduslepingu, millega kaebaja võttis kohustuse ehitada välja elamupiirkonna teenindamiseks vajaliku infrastruktuuri ja vastustaja kohustus projekteerimise ja ehitamise kulud kompenseerima; vastustaja rikkus oma kohustust ja peab hüvitama kaebajale halduslepingu rikkumisega tekitatud kahju; 2) kui asjas pole haldusleping tuvastatav, tugineb kaebaja esimese alternatiivina käsitlusele, mille järgi kaebaja ja vastustaja vahel on tuvastatav eelleping, mida vastustaja on rikkunud ja peab seetõttu hüvitama kaebajale eellepingu rikkumisega tekitatud kahju; 3) kui kohtu hinnangul pole asjas ka eelleping tuvastatav, tugineb kaebaja teise alternatiivina käsitlusele, mille järgi on poolte vahel tuvastatav lepingueelsete läbirääkimiste õigussuhe ja vastustaja pahausksus läbirääkimistel (VÕS § 14 lg 3) ning kaebajal on õigus nõuda kahju hüvitamist tuginedes vastustaja rikkumisele lepingueelsetel läbirääkimistel. Pooled sõlmisid halduslepingu haldusmenetluse (HMS) § 95 tähenduses. Kirjalikult halduslepingut ei vormistatud, kuid Riigikohtu seisukohast asjas nr 3-3-1-35-04 (milles leiti, et halduslepingu tunnustele vastava kokkuleppe olemasolu võib ilmneda ka nt menetlusosaliste kirjavahetusest) järelduvalt pole sellel tähtsust. Poolte tahet halduslepingu sõlmimiseks ja halduslepingut Gilde elurajooni siseste teede, tänavavalgustuse ja vihmavee kanalisatsiooni väljaehitamise ja kulude kompenseerimise osas kinnitavad kaebaja 07.02.2003, 05.05.2003 ja 19.01.2010 kirjad vastustajale ning viimase 09.04.2003 ja 14.05.2010 vastuskirjad, samuti linnavalitsuse 18.06.2003 korraldus nr 1557-k. Korraldusega ei ole kehtestatud piiravaid või täpsustavaid regulatsioone kulude kompenseerimise osas (sh vastustaja väidetud asjaolu, et arenduskohustus oleks pidanud olema täidetud 2004. a ja üksnes siis oleks kulutused kompenseeritud); samuti järeldub Tallinna Linnavaraameti 14.05.2010 vastuskirjast, et Tallinna Kommunaalamet on lugenud korraldust nr 1557-k enda jaoks siduvaks ja asunud seda täitma, planeerides 2004. a eelarvesse rahalised vahendid kaebaja arenduskulude kompenseerimiseks. Kaebaja täitis arenduskohustust kuni 2009 teadmises, et kulud kompenseeritakse, kompenseerimiskohustuse hilisem üllatav sidumine 2004. aastaga on pahauskne. Halduslepingu täitmisega on kaebaja kandnud kulusid, vastustaja ei ole talle halduslepingust tulenevat kompenseerimiskohustust täitnud ning vastutab rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1). Kaebaja on teinud avalikes huvides kulutusi, mille tõttu on tal tekkinud kahju (VÕS § 127 ja § 128) nende kuludega võrdses suuruses. Kui haldusleping pole tuvastatav, on alust tuvastada halduslepingu eelleping (VÕS § 33) ja kahjunõue rahuldada eellepingu rikkumise alusel (VÕS § 115 lg 1 ja § 127 lg-d 1, 3 ja 4). Kaebaja ja vastustaja arutasid kõnealuse infrastruktuuri väljaehitamise ja kulude kompenseerimise küsimust korduvalt ning Gilde elurajooni arenduskulude kompenseerimine oli vastustaja poolt aktsepteeritud eeltingimus, milles kokkuleppe saavutamisel müüs kaebaja Tallinna linnale mõttelise osa Rannamõisa 9a kinnistust hinnaga 160 EEK/m2. Poolte vahel 2003. a peetud kir-

3-12-2718 6(16) javahetus, linnavalitsuse 18.06.2003 korraldus nr 1557-k ning vastustaja 14.05.2010 vastus kaebaja 19.01.2010 kirjale ja 20.04.2010 meeldetuletusele kinnitavad poolte vahel 2003. a halduslepingu eellepingu sõlmimist. Vastustaja oli võtnud endale kohustuse sõlmida tulevikus haldusleping ja kompenseerida kaebajale rajatiste väljaehitamise kulu. Selliste lubaduste ja eellepingu alusel kaebaja vastava kulu ka kandis. Kui kohus leiab, et haldusleping ega eelleping pole asjas tuvastatavad, tuleks kahjunõue rahuldada VÕS § 14 alusel, sest vastustaja on pidanud pahauskselt lepingueelseid läbirääkimisi ja tekitanud seeläbi kaebajale kahju. Riigikohtu praktika kohaselt kuulub VÕS § 14 lg 3 rikkumise tõttu hüvitamisele üksnes usalduskahju; samas pidas Riigikohus õigeks suurendada usalduskahju hüvitamise ulatust juhtumil, kui kahjustatud poolel oli alust arvata, et pooled jõuavad ka reaalselt lepingu sõlmimiseni (vt Riigikohtu 15.02.2007 otsust asjas nr 3-2-1-89-06). Käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades on usalduskahjuga hõlmatud kaebaja kogu otsene kulu 306 887,34 eurot. Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Puudub poolte vaheline leping või eelleping, mille rikkumisega oleks saanud vastustaja kaebajale kahju tekitada. Lepingu või eellepingu olemasolu ei ole tuletatav poolte kirjavahetusest ega linnavalitsuse korraldusest nr 1557-k. Rannamõisa tee 9a mõttelise osa omandamise eest kaebajale makstud hind 160 EEK/m2 oli sama piirkonna maaüksuste turuhinnaga kooskõlas. EhS §-st 13 tulenevalt peab Tallinna linn hüvitama üksnes detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise kulud, ja sedagi juhul, kui kokku pole lepitud teisiti. Detailplaneeringu seletuskirjast nähtuvalt Koogu, Kaabli ja Kilde tänavaid koos sinna juurde kuuluvate tehnorajatistega vaadeldi kui kvartalisiseseid tänavaid, millel puudub avalik funktsioon ning need olid vajalikud arendatava elamurajooni kavandatud hoonete teenindamiseks ja funktsioneerimiseks. Kõnealused teed/tehnorajatised paiknevad kaebajale kuuluvatel kinnistutel ega ole avalikult kasutatavad. Vastustaja on korduvalt avaldanud nõusolekut infrastruktuur tasuta üle võtta, kuid ehituskulusid linn kaebajale hüvitama ei pea. Tallinna linna praktikas eraõiguslike isikute poolt rajatud tehnorajatiste omandamise ja nende eest hüvitise maksmise eelduseks on olnud alati kirjalik kokkuleppe, mida käesoleval juhul kaebajaga sõlmitud polnud. Linnavalitsuse 18.06.2003 korralduse nr 1557-k punktidest 2.2 ja 2.3 nähtub, et kõnealuste rajatiste projekteerimise ja ehitamise kulud kompenseeritakse tingimusel, et OÜ EHT-Projekt võõrandab tee-ehituse alla jäävad kinnistud tasuta Tallinna linnale, haldusleping sõlmitakse pärast linna eelarvesse raha eraldamist, raha kästi linnaasutusel planeerida 2004. a eelarves (mida ka tehti) ning raha saamiseks tuli esitada vastav taotlus. Seega tegi vastustaja ettepaneku sõlmida haldusleping tulevikus korralduses näidatud tingimuste täitmisel. Leping eeldab poolte vahel tahteavalduse alusel kujunenud õigussuhteid (VÕS § 9). Pelgalt kaebaja taotlus või ettepanek ei ole käsitletav lepingu sõlmimisena, kui vastustaja pole talle esitatud taotluse/ettepanekuga nõustunud. 18.06.2003 korralduse nr 1557-k andmisele järgnev kirjavahetus algas 2006. a ning kaebaja kirjadest nähtub küll tema soov üle anda teed/rajatised ja sõlmida leping väljaehitatud infrastruktuuri kompenseerimiseks, kuid vastuskirjadest ei nähtu Tallinna linna tahet teede/tehnorajatiste kompenseerimise kohustust endale võtta. Raha arenduskulude kompenseerimiseks nähti ette 2004. a linna eelarves, kuid selleks ajaks polnud kaebaja kõnealust infrastruktuuri välja ehitanud ega saanud seega kulutuste kompenseerimise taotlust esitada. VÕS § 33 lg 1 järgi eelleping on kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel. Poolte vahelisest kirjavahetusest ei nähtu, et

3-12-2718 7(16) kokku oleks lepitud nt teede/tehnorajatiste väljaehitamise ajas, poolte vastutuses ja sanktsioonides, väljaehitatavate rajatiste loetelus jne; eellepinguks ei ole ka linnavalitsuse 18.06.2003 korraldus nr 1557-k. Kohalikule omavalitsusele laenude ja teiste varaliste kohustuste võtmine kuulub KOKS § 22 lg 1 p 8 ja lg 2 alusel volikogu ainupädevusse. Korraldus nr 1557-k on vastustaja ettepanek sõlmida vastav kokkulepe tulevikus ja see ettepanek oli seotud linnaeelarvest raha saamise tingimusega, samuti tähtajaga (2004), mille kaebaja oma tegevusetuse tõttu mööda lasi. Leping ei jäänud sõlmimata vastustaja tõttu, samuti ei pidanud vastustaja läbirääkimisi halduslepingu sõlmimise tahteta või tahtega need pahauskselt lõpetada. 25.04.2000 kirjas selgitati kaebajale halduslepingu sõlmimise eelduseks olevat infrastruktuuri arendamisel kujunenud korda ning kaebaja 05.05.2003 kirjast nähtuvalt aktsepteeris ta neid tingimusi. Korraldusega nr 1557- k anti linnaasutusele ülesanne planeerida OÜ EHT-Projekt kulutuste hüvitamiseks raha Tallinna linna 2004. a eelarves ning see tingimus täideti. Seega pidas vastustaja läbirääkimisi heas usus, et haldusleping sõlmitakse ja näitas selleks ka head tahet. Samas Kabli, Koogu ja Kilde tänavate ehitusprojektide, ehituslubade ja kasutuslubade kohta arhiivis säilitatavate materjalide hulgas pole viiteid 25.04.2000 kirjas märgitud konkursside, mille tulemusel pidi selguma hüvitatava infrastruktuuri hind, läbiviimise kohta. Konkursi tulemusel selgunud ehitustööde töövõtja ja ehitusjärelevalve teostaja pakutud hinna kompenseerimiseks oleks pidanud kaebaja esitama vastustajale taotluse 2004. a jooksul. Korralduse andmisest 18.06.2003 kuni 2004 eelarveaasta lõpuni (31.12.2004) oli kaebajal vastavate toimingute tegemiseks aega piisavalt. Korralduse nr 1557-k andmisel ei eeldanud vastustaja, et kõnealused rajatised on juba valmis ehitatud, oluline oli dokumentide esitamine, millest nähtuks kulutuste maksumus. Ei saa eeldada infrastruktuuri rajamise kulutuste hüvitamist, kui pole esitatud ühtegi dokumenti kulutuste hinna kohta. Tallinna Halduskohus jättis OÜ EHT-Projekt kaebuse rahuldamata ja menetluskulud tema enda kanda. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16.01.2007 otsuse asjas nr 3-4-1-9-06 ps 31 leiti, et EhS §-s 13 ettenähtud kohaliku omavalitsuse tagamiskohustus sarnaneb kuni 01.01.2003 kehtinud planeerimisja ehitusseaduse (PES) §-s 47 sisaldunud tagamiskohustusele. PES § 47 sätestas, et detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kuni ehituskrundini tagab kohalik omavalitsus enne ehitusloa andmist, kui ehitusloa taotleja ja kohalik omavalitsus ei ole kokku leppinud teisiti. Pikaliiva-Keskküla detailplaneering kehtestati Tallinna Linnavolikogu 18.06.1998 otsuse nr 82 p-ga 2 ning p-ga 4 sätestati, et teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kuni ehituskrundini tagab ehitusloa taotleja oma vahendite arvel. Kaebaja poolt väljaehitatud teed ja tehnorajatised paiknevad tema omandis oleval kinnistul ning neid ehitades tegutses kaebaja ennekõike enda huvides, tagamaks, et tal oleks võimalik arendatavas piirkonnas elamuid müüa. Asjaolu, et kaebaja omandis olevat teed kavatsetakse detailplaneeringu kohaselt kasutada ühistranspordi liiklemiseks, ei tekitanud vastustajale vahetut hüvitamiskohustust. Teeseaduse (TS) § 4 lg 4 kuni 27.02.2005 kehtinud redaktsiooni ja TS § 4 lg 3 alates 27.02.2005 kehtiva redaktsiooni kohaselt määratakse eratee avalikuks kasutamiseks omaniku nõusolekul ja tingimustel ning vallavõi linnavalitsuse ja omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel, milles tuleb mh näha ette hüvitis eratee omanikule. Riigikohtu halduskolleegium leidis 06.12.2004 asjas nr 3-3-1-53-04 tehtud lahendis, et PES §- st 47 ei tulene kohalikule omavalitsusele kohustust hüvitada igasugused kulutused detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamisel; PES § 47 ei ole aluseks mitte ainult kokkuleppele, millega kohalik omavalitsus võib vabaneda kohustusest tagada vastavate teede ja tehnovõrkude väljaehitamine enne ehitusloa andmist; ka linna kohustus väljaehitamine hüvitada saab tuleneda ainult kokkuleppest, mille õiguslikuks aluseks on samuti PES § 47. Riigikohtu

3-12-2718 8(16) eeltoodud seisukohtadest järeldub, et ka kohaliku omavalitsuse kohustus PES §-s 47 või EhS §- s 13 sätestatud detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamine hüvitada saab tuleneda ainult vastavast kokkuleppest. HMS § 95 kohaselt on haldusleping kokkulepe, mis reguleerib haldusõigussuhteid ning § 99 lg 3 järgi sõlmitakse haldusleping kirjalikult. VÕS § 11 lg 4 (mis HMS § 101 alusel kohaldub ka halduslepingule) kohaselt loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Riigikohtu halduskolleegium on 23.04.2007 otsuses nr 3-3-1-13-07 (p 7) leidnud, et halduslepingu sõlmimisel nõustuvad mõlemad pooled lepingus kindlaksmääratud tingimustega. Käesoleval juhul kirjaliku dokumendina vormistatud haldusleping puudub ning selle olemasolu ei saa järeldada kaebaja osundatud kirjavahetusest ega Tallinna Linnavalitsuse 25.04.2000 kirjast, milles selgitatakse uushoonestuspiirkondade tehnilise infrastruktuuri arendamisel välja kujunenud korda ja kulude hüvitamise eeldusi. Tallinna Linnavalitsuse 18.06.2003 korralduse nr 1557-k p-dest 2.2 ja 2.3 nähtub küll linnavalitsuse soov haldusleping 2004. aastal sõlmida, kui 2004. aasta eelarvesse eraldatakse raha. Kuna KOKS § 22 lg 1 p 1 kohaselt on linnaeelarve vastuvõtmine ja muutmine volikogu ainupädevuses ja korralduse nr 1557-k andmise ajal kehtinud KOKS § 22 lg 1 p 8 kohaselt oli linnale varaliste kohustuste võtmine volikogu ainupädevuses, saab linnavalitsus teha linnale rahalisi kohustusi tekitava otsuse vaid juhul, kui volikogu otsustab linnaeelarves selleks vahendid ette näha ja see jääb volikogu poolt vastuvõetud eelarves selleks ettenähtud vahendite piiresse. Kaebajale oli juba Tallinna Linnavalitsuse 25.04.2000 kirjast nr 5/1033 teada, et kulude hüvitamise üle otsustab linnavolikogu eelarvet vastu võttes ja seejärel linnavalitsus selgesõnalist lepingut sõlmides. Kaebaja 07.02.2003 ja 05.05.2003 kirjadest Tallinna Maa-ametile, Tallinna Linnavalitsuse 09.04.2003 vastusest ega 18.06.2003 korraldusest nr 1557-k ei nähtu halduslepingu tunnustele vastava kokkuleppe olemasolu, mis hõlmaks poolte vahekordi tööde teostamisel ja selle järgselt (nt ehitiste maksumus, valmimise tähtajad, üleandmine Tallinna linnale vms). Viidatud kirjavahetust ja korraldust nr 1557-k saab käsitada läbirääkimistena halduslepingu sõlmimiseks, kuid mitte halduslepinguna. Korralduse andmise ajal kehtinud vallaja linnaeelarve seaduse § 2 lg 2 sätestas, et valla ja linna eelarveaasta algab 1. jaanuaril ja lõpeb 31. detsembril. Sama seaduse § 4 kohaselt avaldatakse eelarve projekt, vastuvõetud eelarve, eelarve muudatused ja lisaeelarved ning eelarve täitmise aruanne üldiseks teadmiseks valla või linna põhimääruses sätestatud korras. Need sätted kehtisid alates 01.01.1994. Kaebajale tegutseva äriühinguna pidi kehtivast õiguslikust regulatsioonist ja korraldusest nr 1557-k olema arusaadav, et eelarvelised vahendid nähakse ette konkreetseks eelarveaastaks, s.o käesoleval juhul 2004. aastaks. Kaebaja ei saanud korraldusest nr 1557-k järeldada, et arenduskulud kompenseeritakse ükskõik millal ka pärast 2004. a. Uuesti pöördus kaebaja Tallinna Kommunaalameti poole alles 01.09.2006 ja teatas, et rajatised saavad valmis septembri lõpus ja oktoobri alguses soovitakse need linnale üle anda. Järgmises 09.04.2009 kirjas vastustajale avaldas kaebaja soovi Gilde elurajoonis asuvad sõiduteed, kõnniteed, tänavavalgustuse ja drenaažitorud linnale üle anda ning 19.11.2009 kirjas soovis teada saada, millal kõnealuste rajatiste üleandmise leping sõlmitakse. Tallinna Kommunaalameti 05.01.2010 vastuskirjas märgiti, et ehitised ja nende alune maa võetakse vastu, kui kaebaja võõrandab need Tallinna linnale tasuta. Ka viidatud kirjavahetus ei kinnita halduslepingu olemasolu, nagu ei kinnita seda ka kaebaja 19.01.2010 kiri vastustajale ega Tallinna Linnavaraameti 14.05.2010 kirjaga nr 4-3-1/790 kaebajale antud vastus. Seega puudub haldusleping, milles oleks kindlatel tingimustel kokku lepitud kõnealuste rajatiste väljaehitamise kohustus kaebajal

3-12-2718 9(16) ja vastavate kulude kompenseerimise kohustus vastustajal. Olematut halduslepingut ei saanud vastustaja rikkuda ega selle rikkumisega kaebajale kahju tekitada. VÕS § 33 lg 1 kohaselt on eelleping kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel. VÕS § 33 lg-st 2 ja HMS § 99 lg-st 1 tulenevalt oleks pidanud kaebaja ja vastustaja vaheline teede/tehnorajatiste ehitamise kulude kompenseerimise eelleping olema sõlmitud kirjalikus vormis, milline tingimus on käesoleval juhul täitmata. Eellepingu olemasolu ei kinnita ka kaebaja viidatud 2003. a toimunud kirjavahetus, kaebaja 19.01.2010 ja 20.04.2010 kirjad vastustajale, Tallinna Linnavaraameti 14.05.2010 vastuskiri ega 18.06.2003 korralduse nr 1557-k punktid 2.2 ja 2.3. Neist kirjadest ja korraldusest eraldi ega ka vastastikuses seoses ei nähtu, et 2003. a oli kokku lepitud poolte kohustuses tulevikus sõlmida kokkulepitud tingimustel haldusleping, millega vastustaja võtaks kohustuse kompenseerida kaebajale Gilde elurajooni siseste teede, tänavavalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise kulud. Samuti, nagu eespool selgitatud, ei saanud Tallinna Linnavalitsus KOKS § 22 lg 1 p-dest 1 ja 8 tulenevalt sõlmida eellepingut, millega võetakse linnale tulevikus varalisi kohustusi. Kaebust ei saa rahuldada ka VÕS § 14 lg 3 alusel. Säte räägib lepingueelsetest läbirääkimistest ning lg 3 teisest lausest tulenevalt saab kahju hüvitamise nõue tekkida vaid kohustust rikkunud poole pahauskse käitumise korral. Läbirääkimiste pidamisena pahauskselt võib käsitada olukorda, kus poolel pole läbirääkimiste alustamisel tegelikku tahet ei läbirääkimiste pidamiseks ega lepingu sõlmimiseks ning läbirääkimisi peetakse eesmärgil, mis pole kooskõlas hea usu põhimõttega, näiteks on läbirääkimiste pidamise eesmärgiks saada teada olulisi andmeid teise poole tootmistegevuse või klientide kohta või takistada teist poolt lepingu sõlmimisel oma konkurendiga vms (Riigikohtu lahend 3-2-1-89-06, p 15). Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist pole. Kaebaja on ka ise leidnud esmalt, et poolte kirjavahetus ja linnavalitsuse 18.06.2003 korraldus nr 1557-k näitavad poolte tahet haldusleping sõlmida. Vastustaja sellekohast tahet näitavad korralduse nr 1557-k p-d 2.2 ja 2.3, millega nähti ette planeerida järgmise aasta linnaeelarves rahad kaebaja rajatavate ehitiste projekteerimise/ehitamise kompenseerimiseks. Vastav raha 2004. a eelarvesse ka planeeriti. Seega pidas vastustaja kaebajaga läbirääkimisi heas usus, et haldusleping sõlmitakse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES OÜ EHT-Projekt apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kohus hindas tõendeid vääralt ning kohtuotsus ei vasta HKMS § 157 lg 1 nõuetele. Apellant jääb halduskohtule esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde ning rõhutab järgmist. Lepinguline suhe on tuvastatav ning halduskohtu teistsugune seisukoht on ebaõige. Samas tuleks rikkumisele tuginev kahjunõue rahuldada ka siis, kui oleks õige kohtu järeldus halduslepingu ja eellepingu puudumise kohta. Kaebajal oli õiguspärane ootus Gilde elurajooni infrastruktuuri arenduskulude kompenseerimisele ning kaebus tulnuks rahuldada lepingueelsete läbirääkimiste regulatsioonist ja usalduskaitse põhimõttest lähtuvalt. Kohus tuvastas, et poolte vahel toimusid läbirääkimised halduslepingu sõlmimiseks, kuid õige pole kohtu järeldus, et läbirääkimistel ja sellele järgnevalt ei käitunud vastustaja õigusvastaselt. VÕS § 14 lg 3 teises lauses sisaldub pahausksete läbirääkimiste pidamise keeld, mille rikkumine annab kahjustatud poolele kahjunõude VÕS § 115 lg 1 ja § 127 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 15.01.2007 otsuse nr 3-2-1-89-06 p 16). Kaebaja usalduse rikkumine vastustaja poolt ja vastustaja pahausksus on ilmne ja esitatud tõenditest üheselt tuvastatav. Tallinna Linnavalitsuse 18.06.2003 korralduses 1557-k fikseeriti seniste läbirääkimiste tulemusena kokkulepitud olulised tingimused – kaebaja müüb vastustajale

3-12-2718 10(16) Rannamõisa 9a kinnistu mõttelise osa turuhinnast oluliselt odavama hinnaga seetõttu, et vastustaja võtab endale kohustuse edaspidi sõlmitava lepingu alusel kompenseerida kaebajale Gilde elurajooni infrastruktuuri väljaehitamise kulud, planeerides selleks raha juba 2004. a eelarvesse. Seega tulenes korraldusest vastustajale kohustus planeerida eelarves rahalised vahendid ning pärast rahalise eraldise tegemist sõlmida kaebajaga haldusleping teede/tehnorajatiste arendamisele tehtud kulutuste kompenseerimiseks. Raha eelarvesse planeeriti, kuid kaebaja kulutusi ei kompenseeritud. Kaebaja on läbirääkimistele ja lubadustele tuginedes teinud otseseid kulutusi summas 306 887,34 eurot ning tal polnud vastustaja ühegi toimingu põhjal võimalik järeldada, et 2004. a möödumisega lõppes vastustaja arvates ka kompenseerimiskohustus. Vastustaja oli ka pärast 2004. a teadlik, et teid ja muid rajatisi jätkuvalt ehitatakse ja selleks kulutusi tehakse, kuid ta ei teavitanud kaebajat halduslepingu sõlmimist piiravatest/takistavatest asjaoludest, vaid vastupidi jättis mulje, et arenduskulud pärast ehitustööde lõpetamist kompenseeritakse (vastustaja 18.05.2009 kiri). Poolte vahel polnud kokkulepet, et kaebaja peab ehitustööd lõpetama ja kompenseerimise taotluse esitama 2004. a. Halduskohus ei hinnanud, kas kaebajal võis olla tekkinud õiguspärane ootus Gilde elurajooni arenduskulude hüvitamisele. Usalduse tekkimise küsimus tuleb lahendada vaidluses faktiliste asjaolude põhjal (Riigikohtu 27.01.2010 otsuse nr 3-3-1-79-09 p 19). Käesoleval juhul tekitasid kaebajas õiguspärast ootust ja usaldust vastustaja lubadus valminud ehitustööde eest kompensatsioon maksta ja muu vastustaja tegevus nagu nt linnaeelarves eraldiste ettenägemine. Usaldus tulenes ka sellest, et vastustaja lähtus Gilde elurajooni arendamise osas peetud läbirääkimistel EhS regulatsioonist ning püüdis halduslepinguni viinud toimingute tegemise kaudu tagada kohaliku omavalitsuse kohustuse (KOKS § 6 lg 1 ja EhS § 13) täitmist. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 12.12.2007 otsuse nr 3-04-347 p-s 12, et Tallinna linna halduspraktika kohaselt hüvitati arendajatele teede ning tehnovõrkude ehituskulud. Sellise praktika rakendamist kinnitab ka linnavaraameti 14.05.2010 vastus kaebaja kirjale ja linnavalitsuse 18.06.2003 korraldus nr 1557- k. Selliselt tekkinud usalduse murdmine annab kaebajale alust kahjunõudeks (ehituskulude ulatuses) vastustaja vastu riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 8 lg 1 alusel. Ka Euroopa Kohtu praktikas on leitud, et isikul on õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset, kui põhjendatud ootus on tekkinud haldusasutuse antud konkreetsete tagatiste tõttu. Apellant jääb selle juurde, et tuvastatav on halduslepinguline suhe ja kahju kuuluks hüvitamisele eelkõige lepingu rikkumise alusel (VÕS § 115 lg 1 ja § 127 lg-d 1-4). Kui haldusleping pole tuvastatav, siis ainuüksi linnavalitsuse korraldus nr 1557-k kinnitab vähemalt eellepingu olemasolu ja kahjunõude saaks rahuldada eellepingu rikkumisest tulenevalt. Halduskohus ei ole kaebaja väiteid ja tõendeid eellepingu kohta ega ka eellepingu kontseptsioonile rajatud nõuet asjakohaselt käsitlenud. Kuigi kompenseerimiskohustusega kinnistu ja selle oluliseks osaks olevad rajatised olid ja on jätkuvalt kaebaja omandis, ei mõjuta see kahjunõude suurust ega nõude maksma panemist. Kaebaja on kogu aeg väljendanud tahet kinnistu ja rajatised vastustaja omandisse anda, on vastustaja kasuks omandist loobumisega arvestanud ega ole seetõttu teinud ega saanudki teha vastava kinnistuga ärilisi plaane. Tallinna linn palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kõnealused teed/tehnorajatised paiknevad kaebajale kuuluval kinnistul ega ole ehitatud avalikes huvides. Seega ei täitnud OÜ EHT-Projekt kohaliku omavalitsuse KOKS § 6 lg-st 1 ja EhS §- st 13 tulenevaid kohustusi, sest Tallinna linnal sellist seadusest tulenevat kohustust polnud. Vastustaja pole lepingut/eellepingut rikkunud, sest kaebaja väidetud halduslepingut/eellepingut pole temaga sõlmitud. Halduslepingu puudumist on möönnud kaebaja ise 01.06.2010 vastustajale edastatud kirjas, milles väljendatakse tahet sõlmida Tallinna Linnavalitsuse 18.06.2003 korralduse nr 1557-k p-s 2.3 sätestatud leping. Enne selle korralduse andmist toimunud kirjavahetus ei ole võrdsustatav ka eellepingu sõlmimisega, samuti ei ole eellepinguks viidatud korraldus ise. Poolte kirjavahetuse põhjal saab järeldada, et peeti läbirääkimisi, kuid lepingu ega

3-12-2718 11(16) eellepingu sõlmimiseni ei jõutud. Vastustaja ei pidanud läbirääkimisi halduslepingu sõlmimise tahteta või tahtega need pahauskselt lõpetada. Kuna korralduse nr 1557-k järgi tuli raha planeerida 2004. a eelarvesse, siis oleks pidanud kaebaja konkursi tulemusel selgunud töövõtja ja ehitusjärelevalve teostaja pakutud tööde hinna kompenseerimiseks esitama vastustajale taotluse ja kulutuste maksumust näitavad dokumendid 2004. aastal, mida ta ei teinud.

Ringkonnakohtu istungil jäid menetlusosalised oma seisukohtade juurde. Vastustaja esindaja selgitas täiendavalt, et 2004. a eelarves eraldati kõnealuse taristu ehitamise kulude katteks 4 miljonit krooni.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Kaebaja väidab, et sõlmis Tallinna linnaga halduslepingu, millest tulenes OÜ-le EHT-Projekt Kilde tn - Kabli tn - Koogu tn Rannamõisa teest Harku järveni kinnistule (kinnistusregistri registriosa nr 24061) tänavarajatiste ja infrastruktuuri (tänavavalgustuse ja sajuvee (kuivendus- )süsteemide) projekteerimise ja ehitamise kohustus ning Tallinna linnale kohustus nimetatud rajatiste projekteerimise ja ehitamise kulud kompenseerida. Vaidluse all ei ole, et kirjalikult pole halduslepingut vormistatud ning halduskohus leidis, et halduslepingu olemasolu ei ole ka poolte kirjavahetuse alusel tuvastatav. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ega pea selles osas vajalikuks halduskohtu kõiki seisukohti korrata. Leping eeldab poolte tahteavalduse alusel kujunenud õigussuhteid ja kokkulepet mh ka kompensatsiooni maksumuses ja võetavate kohustuste täitmise tähtaegades. Kuigi kaebaja arvates ei peagi alati konkreetses kompenseerimise summas kokku leppima, on väheusutav, et avalik-õiguslik juriidiline isik võtab endale suuri rahalisi kohustusi ilma konkreetset suurusjärku või muid põhitingimusi kirjalikult kindlaks määramata. Kaebaja on seisukohal, et poolte vahel 2003 peetud kirjavahetus, Tallinna Linnavalitsuse 18.06.2003 korraldus nr 1557-k ja Tallinna linna vastused kaebajale enne kohtumenetluse algust (vt Tallinna Linnavaraameti 14.05.2010 vastus) kinnitavad, et pooled olid 2003 sõlminud halduslepingu. Ringkonnakohus nõnda ei leia. Halduskohus on kohaselt viidanud KOKS § 22 lg 1 p-le 8 (redaktsioon kehtivusega 23.01.- 31.12.2003), millest tuleneb, et linnavalitsus saab teha linnale rahalisi kohustusi tekitava otsuse üksnes juhul, kui see jääb volikogu poolt vastuvõetud eelarves selleks ettenähtud vahendite piiresse. Kaebaja viidatud korralduse nr 1557-k andmise hetkeks ei olnud linnavolikogu vastu võtnud 2004. a eelarvet, mistõttu ei saanuks linnavalitsus teha õiguslikult siduvat lõplikku otsust linnale siduvate rahaliste kohustuste osas. Ekslik on ka kaebaja arusaam, et kuna vastustaja ei ole oma 14.05.2010 kirjas tuginenud halduslepingu puudumisele, siis järelikult on ta kõnealust lepingulist suhet jaatanud. Nimetatud kirjast nähtub üksnes kaebajale kompensatsiooni maksmisest keeldumise põhjendus – rahalised vahendid olid planeeritud 2004. a linnaarvesse, kuid OÜ EHT-Projekt polnud vastavat taotlust 2004. a esitanud ega teavitanud sellest, et tal ei olnud võimalik 2004. a teerajatisi valmis ehitada ega ka sellest, mis ajaks kavandati seda teha. Tallinna linn on 19.09.2006 nr 3-1/1571 ja 05.01.2010 nr 5-1/450 kirjades väljendanud kaebajale nõusolekut sõlmida leping ja võtta tänavarajatised, tänavalgustus, drenaažid ning tee-ehituse alla jäävad kinnistud vastu, kui OÜ EHT-Projekt võõrandab need Tallinna linnale tasuta. Ringkonnakohtu hinnangul asjaolu, et vastustaja ei ole 14.05.2010 kirjas kompensatsiooni maksmisest keeldumise alusena tuginenud halduslepingu puudumisele, ei anna alust järelduseks, et linn jaatas sellise lepingu olemasolu. Halduslepingu olemasolu ei kinnita ka linnavalitsuse 18.06.2003 korraldus nr 1557-k, millega otsustati mh omandada kaebajalt avalikes huvides mõtteline osa Rannamõisa 9a kinnistust vastustaja pakutud hinnaga 160 EUR/m2 ning kohustati Tallinna Kommunaalametit taotlema eelarvesse rahasid kaebajale arenduskulude kompenseerimiseks ning rahade eraldamisel sõlmima kompenseerimise leping tingimusel, et tee-ehituse alla jäävad kinnistud võõrandatakse Tallinna linnale tasuta. Nagu halduskohus on põhjendatult märkinud,

3-12-2718 12(16) korraldus nr 1557-k ega ka poolte vaheline kirjavahetus ei sisalda kokkuleppeid muudes halduslepingule omastes olulistes tingimustes (poolte vahekorrad tööde teostamisel ja selle järgselt – rajatiste valmimise ja linnale üleandmise tähtajad, rajatiste tegelik maksumus ja linna poolt kompenseeritav summa vms). OÜ EHT-Projekt leiab, et kui poolte vahelise suhtluse, kirjavahetuse, 18.06.2003 korralduse nr 1557-k ja Rannamõisa 9a kinnistu mõttelise osa müügilepingu kontekstis järeldada, et halduslepingut ei sõlmitud, siis on samade tõendite põhjal tuvastatav vähemalt eelleping. VÕS § 33 lg 1 kohaselt on eelleping kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel. Normist tulenevalt eellepingu sisunõudeks on, et sellest peab selguma, millistel tingimustel on pooled endale põhilepingu sõlmimise kohustuse võtnud. Eelleping võib sisaldada kohustust sõlmida leping just nendel tingimustel, kui ka kohustust pidada läbirääkimisi teatud viisil või reguleerida muid läbirääkimistega seotud küsimusi. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et poolte vahel oli sõlmitud eellepingu tunnustele vastav kokkulepe kulude kompenseerimiseks ning see on nähtav eelkõige Tallinna Linnavalitsuse 18.06.2003 korraldusest nr 1557-k. Eelkokkuleppe tingis asjaolu, et Tallinna linna 2003. a eelarves puudusid nõutavad rahalised vahendid, mistõttu ei saanud linnavalitsus lõplikult otsustada kohalikule omavalitsusele rahaliselt võetavate kohustuste üle ei 2003. a ega 2004. a. Eelseisvaks aastaks oli pädev sellist otsust vastu võtma linnavolikogu ning seega esinesid käesoleval juhul õiguslikud takistused põhilepingu koheseks sõlmimiseks. Poolte tahe eelleping sõlmida nähtub ka korraldusele eelnenud kirjavahetusest ja linnaasutuste dokumentidest. Korralduse nr 1557-k andmise alusena on viidatud m.h OÜ EHT-Projekt 05.05.2003 kirjale. Selles kirjas teatas OÜ EHT-Projekt Tallinna linnale, et on nõus kinnistu Rannamõisa tee 9a mõttelise osa võõrandama hinnaga 160 EEK/m2 üksnes tingimusel, et linn kompenseerib talle Gilde elurajoonis tänavate ja tehnilise infrastruktuuri projekteerimise ja ehitamise kulud. Eraja avaliku sektori koostöö projektide maaküsimuste lahendamiseks moodustatud ajutise komisjoni 06.05.2003 koosoleku protokolli p-ga 1 otsustati mh ette valmistada Tallinna Linnavalitsuse korralduse eelnõu Rannamõisa tee 9a kinnistu mõttelise osa omandamiseks hinnaga 160 EEK/m2; 18.06.2003 korralduse p-ga 1 otsustati omandada OÜ-lt EHT-Projekt Rannamõisa tee 9a mõtteline osa 160 EEK/m2 eest ning sätestati p-des 2.2 ja 2.3 tingimused lepingu sõlmimiseks kaebajaga Gilde eluraajooni taristu projekteerimise ja ehitamise kulude kompenseerimiseks. Korraldusest nr 1557-k nähtub, et linn oli kokku leppinud konkreetse ettevõtjaga (kaebaja), et pärast seda, kui Tallinna linna 2004. a eelarvesse on planeeritud raha OÜ-le EHT-Projekt Gilde elurajoonis tänavarajatiste ja tehnilise infrastruktuuri projekteerimise ja ehitamise kulude kompenseerimiseks, sõlmib vastustaja kaebajaga lepingu tingimusel, et OÜ EHT-Projekt annab tee-aluse maa tasuta Tallinna linna omandisse. Seega on korraldusest osaliselt tuvastatav, millistel tingimustel põhileping OÜ-ga EHT-Projekt tulevikus sõlmitakse. Samas on osa tingimusi jäänud lahtiseks (nt ei nähtu tööde teostamise tähtaegu ega kompensatsiooni suurust) ning seega ei ole eelleping sõlmitud mahus, mis võimaldaks 18.06.2003 korralduse p-des 2.2 ja 2.3 nimetatud eelduste täitmisel sõlmida põhileping ilma täiendavate läbirääkimisteta. Ringkonnakohtu hinnangul annavad asjas tuvastatud asjaolud alust järeldada, et eelleping sõlmiti selliselt, et Tallinna Kommunaalametil oli kohustus alustada läbirääkimisi halduslepingu sõlmimiseks pärast Tallinna linna 2004. a eelarves vastavate rahaliste vahendite eraldamist. Vastustaja esindaja selgitusel planeeris Tallinna linn 2004. a eelarvesse rahalisi vahendeid 18.06.2003 korralduse nr 1557-k p-s 2.2 nimetatud kulude kompenseerimiseks suurusjärgus 4 000 000 kr, mis on kaebaja nimetatud arenduskulude summaga umbes samas suurusjärgus (4 001 453 kr ilma käibemaksuta).

3-12-2718 13(16) Eellepingu rikkumisega on tegemist siis, kui lahtiste tingimuste üle toimuvad läbirääkimised nurjuvad seetõttu, et üks lepingupooltest ei käitu heauskselt, vältides põhilepingu sõlmimist. Võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt (VÕS § 6 lg 1). Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest (VÕS § 23 lg 1 p 4). Lepingupool peab tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks (VÕS § 23 lg 2). Puudub vaidlus selles, et Tallinna linna 2004. a eelarves nähti ette vajalikud rahalised vahendid, et kaebajaga saaks sõlmida haldusleping korralduse nr 1557-k p-s 2.2 märgitud kulude kompenseerimiseks. Samuti ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selle üle, et Tallinna Kommunaalamet pärast rahaliste vahendite eraldamist kaebaja poole arenduskulude kompenseerimiseks halduslepingu sõlmimise küsimuses ei pöördunud. Ekslik on vastustaja seisukoht, et kaebaja oleks pidanud ise esitama linnale vastavasisulise taotluse või 2004. a taristu valmis ehitama või selle võimatuse korral linna takistustest teavitama. 18.06.2003 korraldusest oli selgelt nähtav, et pärast seda, kui linnavolikogu, kellel on pädevus otsustada rahaliste kohustuste võtmine linnale, on aktsepteerinud linnavalitsuse ettepanekut eraldada raha kulude kompenseerimiseks, tuleb vastustajal sõlmida OÜ-ga EHT-Projekt ka vastavasisuline leping. Kaebajal polnud korralduses sätestatu põhjal alust eeldada, et tal tuleb projekteerija leidmiseks veel konkurss korraldada, taristu 2004. a jooksul välja ehitada ja halduslepingu projekt endal koostada. Selliseid kohustusi ei nähtu ka poolte kirjavahetusest. Asja materjalidest nähtub, et vastustaja ei pöördunud kaebaja poole pärast 2004. a linna eelarve kinnitamist halduslepingu sõlmimiseks läbirääkimiste alustamiseks. Samuti ei ole linn olnud huvitatud kulude kompenseerimiseks halduslepingu sõlmimisest hilisemalt, s.o pärast kaebaja 01.09.2006 pöördumist ja sellele järgnevalt. Seega on vastustaja rikkunud oma eellepingust tulenevat kohustust jätkata kaebajaga läbirääkimisi halduslepingu sõlmimiseks tingimustel, mis olid sätestatud 18.06.2003 korralduses. OÜ EHT-Projekt on seisukohal, et kui vastustaja ei oleks oma kohustust rikkunud ja oleks sõlminud kaebajaga halduslepingu arenduskulude kompenseerimise kohustusega ning oleks selle kohustuse ka täitnud, ei oleks kaebaja saanud kahju arenduskulude ulatuses (306 887,34 eurot koos käibemaksuga). RVastS ei sätesta regulatsiooni avaliku võimu kandja poolt eellepinguga võetud kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kuna seadusega ei ole sätestatud teisiti ja see ei ole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, siis vastavalt RVastS § 7 lgle 4 tuleb kohaldada eraõiguslikke kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1). Kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2). Kompensatsiooni suurus on pooltevahelise kokkuleppe küsimus. Kuigi vaidlusalusel juhtumil ei sisalda ükski dokument kirjalikke hinna kokkuleppeid ning kaebaja seadusliku esindaja väitel tema linna lubatud kompensatsiooni suurust täpselt ei mäleta, saab linnaeelarves planeeritud summadest järeldada, et Tallinn linn oli nõus hüvitama kaebajale investeerimiskulud 4 miljoni krooni ulatuses ning seda koos käibemaksuga. OÜ EHT-Projekt esitatud spetsifikatsiooni (mis on küll allkirjata ja kuupäevata, kuid milles toodud arvnäitajatele vastustaja vastu ei vaidle) järgi on rajatiste ehitamise kulu 4 001 453 kr (255 739,45 eurot) ilma käibemaksuta. Arvestades linnaeelarves planeeritud vahendite suurust, on üsna tõenäoline, et sellises summas oleks ka haldusleping sõlmitud. Sellest lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et vastustaja oli kohustatud kompenseerima kaebajale rajatiste väljaehitamise investeeringud summas 4 001 453 kr, kaebajale

3-12-2718 14(16) on tekitatud kahju sama summa ulatuses (255 739,45 eurot) ning põhjendatud pole kaebaja väide, et kahjusumma on käibemaksu võrra suurem. VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekkimise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Riigikohus on viidatud sätte osas selgitanud, et kohus peab kaaluma, kas kannatanu suhtes on õiglane kasu mahaarvamine olukorras, kus kannatanul ei ole objektiivselt võimalik kasu saamist kahju hüvitamise käigus vältida (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-115-04, p 26). Kaebaja saaks arenduskulude kahju hüvitisena väljamõistmisel kasu tema omandis oleva kinnistu väärtuse ulatuses. Samas on asja materjalidest nähtav, et OÜ EHT-Projekt on olnud nõus vastustaja poolt kulude kompenseerimisel võõrandama tee-aluse maa Tallinna linnale tasuta. Olukorras, kus vastustaja on rikkunud oma lepingulist kohustust pidada läbirääkimisi lepingu sõlmimiseks, mille esemeks oleks olnud kulude hüvitamine, ning on tõenäoline, et selline põhileping oleks ka poolte vahel sõlmitud hinnaga ca 4 miljonit krooni, siis ei saanud kaebaja vältida kasu saamist kahju hüvitamise käigus. Seega tuleb vastustajal hüvitada kaebaja kahju summas 255 739,45 eurot. Kaebaja on taotlenud Tallinna linnalt viivisena välja mõista 71 898,15 eurot seisuga 19.10.2012 ja edaspidi VÕS-s sätestatud määras kuni kohustuste nõuetekohase täitmiseni. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (VÕS § 113 lg 1 ls 2). Kaebaja hinnangul tuleb viivist arvestada kahju nõudelt alates 20.11.2009, kuivõrd vastustaja kompensatsiooni maksmise kohustus muutus sissenõutavaks mõistliku aja möödumisel (19.11.2009) üleantavate rajatiste valmimisest ja vastustaja teavitamisest sellest asjaolust 09.04.2009. Menetlusosaliste vahel pole vaidlust viiviste arvutamise, sh algusja lõppaja osas. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et kahju hüvitamisega viivitamisel hakkab viivis kulgema 20.11.2009. VÕS § 82 lg 3 kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtaeg ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistliku vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. 09.04.2009 avaldas kaebaja soovi anda Gilde elurajooni rajatised vastustajale üle ning esitas viimase soovil 19.06.2009 ka rajatiste dokumentatsiooni. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja koostas 19.11.2009 vastustajale uue kirja, milles viitas varasemale kirjavahetusele, 5 kuu möödumisele dokumentide üleandmisest ning uuris rajatiste üleandmise kohta. Kaebaja on õigesti märkinud, et 19.11.2009 kirja koostamise hetkeks möödus mõistlik aeg rajatiste ülevõtmiseks. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Perioodidel 01.07.2009-31.12.2010, 01.07.2011-30.06.2012 oli VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud intressimäär 1,00%. VÕS § 113 lg 1 (perioodidel 01.07.2009- 31.12.2010, 01.07.2011-30.06.2012 kehtinud redaktsioonid) kohaselt tuleb nimetatud intressimäärale lisada 7% aastas. Seega on viivise intressimääraks 8% ehk 0,022% päevas. Sellest tulenevalt on viivis perioodi 20.11.2009-31.12.2010 eest 22 898,9 eurot (407x255 739,45 x 0,022%); perioodi 01.07.2011-30.06.2012 eest 20 591,61 eurot (366 x 255 739,45 x 0,022%). Perioodil 01.01.-30.06.2011 oli VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud intressimäär 1,25%. VÕS § 113 lg 1 (perioodil 01.01.-30.06.2011 kehtinud redaktsioonid) kohaselt tuleb nimetatud intressimäärale lisada 7% aastas. Seega on viivise intressimääraks 8,25% ehk 0,023% päevas. Sellest tulenevalt on viivis perioodi 01.01.-30.06.2011 eest 10 646,4 eurot (181 x 255 739,45 x 0,022%).

3-12-2718 15(16) Perioodil 01.07.-31.12.2012 oli VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud intressimäär 0,75%. VÕS § 113 lg 1 (perioodil 01.07.-31.12.2012 kehtinud redaktsioonid) kohaselt tuleb nimetatud intressimäärale lisada 7% aastas. Seega on viivise intressimääraks 7,25% ehk 0,020% päevas. Sellest tulenevalt on viivis perioodi 01.07.-31.12.2012 eest summas 9411,2 eurot (184 x 255 739,45 x 0,020%). Perioodil 01.01.-30.06.2013 oli VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud intressimäär 0,50%. VÕS § 113 lg 1 (perioodil 01.01.-30.06.2013 kehtinud redaktsioonid) kohaselt tuleb nimetatud intressimäärale lisada 7% aastas ning alates 15.04.2013 kehtima hakanud VÕS § 113 lg 1 redaktsiooni ja järgnevate redaktsioonide kohaselt 8% aastas. Seega on viivise intressimääraks perioodil 01.01.-14.04.2013 7,50% ehk 0,020% päevas ning perioodil 15.04.-30.06.2013 8,50% ehk 0,023% päevas. Sellest tulenevalt on viivis perioodi 01.01.-30.06.2013 eest summas 9848,74 eurot ((255 739,45 x 0,02% x 104) + (255 739,45 x 0,023% x 77)). Perioodil 01.07.-31.12.2013 oli VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud intressimäär 0,25%. VÕS § 113 lg 1 (alates 15.04.2013 kehtima hakanud ja järgnevad redaktsioonid) kohaselt tuleb nimetatud intressimäärale lisada 8% aastas. Seega on viivise intressimääraks 8,25% ehk 0,023% päevas. Sellest tulenevalt on viivis perioodi 01.07.-31.12.2013 eest summas 10 822,9 eurot (255 739 x 0,023% x 184). Perioodil 01.01.-30.06.2014 oli VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud intressimäär 0,15%. VÕS § 113 lg 1 kohaselt tuleb nimetatud intressimäärale lisada 8% aastas. Seega on viivise intressimääraks 8,15% ehk 0,022% päevas. Sellest tulenevalt on viivis perioodi eest 01.01.-30.06.2014 summas 10 183,5 eurot (255 739 x 0,022% x 181). Ülaltoodust tulenevalt on viivise summa alates 20.11.2009 kuni 30.06.2014 kokku 94 403,25 eurot ning alates 01.07.2014 kuni kahju hüvitamiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud summas. Eeltoodu alusel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistab halduskohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab OÜ EHT-Projekt kaebuse osaliselt ning mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitisena 255 739,45 eurot ning viivised perioodi 20.11.2009 kuni 30.06.2014 eest 94 403,25 eurot ning alates 01.07.2014 kuni kahju hüvitamiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses. HKMS § 109 lg 4 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebaja on halduskohtus taotlenud vastustajalt välja mõista menetluskuludena õigusabi eest 16 687,88 eurot ning riigilõivu 12 795,11 eurot. Apellatsioonimenetluses on kaebaja taotlenud vastustajalt välja mõista menetluskuluna õigusabi eest 4674 eurot ja riigilõivu 750 eurot. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt kahju hüvitamise nõudes 255 739,45 eurot, mis moodustab kaebuses taotletud kahjunõudest 306 887,34 protsentuaalselt 83,3%. Lähtudes kaebuse rahuldamisest osaliselt (83,3%), mõistab kohus vastustajalt välja riigilõivu summas 11 283,10 eurot. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Arvestades asja mahukust ja keerukust, peab ringkonnakohus kaebaja vajalikeks ja põhjendatud õigusabikuludeks esimese astme kohtus 3500 eurot ning apellatsioonimenetluses 2500 eurot. Lähtudes eeltoodust ning kaebuse rahuldamise protsendist, mõistab kohus vastustajalt välja menetluskulud kokku summas 17 283,10 eurot (s.o riigilõiv 11 283,10 eurot + õigusabikulu 6000 eurot). Vastustaja menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

3-12-2718 16(16)

/allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask