3-13-1604/59 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 26. august 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1604 Haldusasi IK kaebus Konkurentsiameti 4. aprilli 2013. a otsuse nr 7.3-3/13-003 ja 25. juuni 2013. a vaideotsuse nr 7.3- 3/13-008 tühistamiseks ning Konkurentsiameti kohustamiseks teha ettekirjutus Elektrilevi OÜ-le Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 6. veebruari 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – IK, esindaja v.adv Taivo Saks Vastustaja – Konkurentsiamet Kolmas isik – Elektrilevi OÜ Menetluse alus ringkonnakohtus IK apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta IK apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 6. veebruari 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-1604 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 25. septembril 2014 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-13-1604 2(12) menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. IK omandas 31.05.2006 Harjumaal Keila vallas XXXXXXXXX XXXXX XXXXXX XX kinnistu (registriosa nr XXXXXXXX), millel asub suvila. 26.11.1984 kinnitatud suvila elektrivarustuse projekti elektriskeemi kohaselt kuulub suvila elektrikilpi paigaldamisele 3×25A võimsusega peakaitse „AΠ-3MT 25A“. Vastav peakaitse on elektrikilpi paigaldatud ja Eesti Energiajärelevalve töötaja poolt plommitud. Suvila on antud ekspluatatsiooni 10.12.1990 ning suvila ülevaatuse akti p 5 kohaselt on elektriseadmed vastu võetud ja p 6 kohaselt lahkuminekuid kinnitatud projektdokumentatsioonist ei esine.

2. Aiandusühistu (AÜ) Mareka ja Eesti Energia AS sõlmitud elektrienergia ostu-müügi ja võrguteenuse osutamise lepingu nr 247030001-1 alusel kohustub Eesti Energia AS müüma AÜ- le Mareka elektrienergiat ja osutama elektrienergia müügiks vajalikke võrguteenuseid. IK teatas elektrinäidud ning tasus elektrienergia ja liinide hooldustasu (nn ampritasu) AÜ-le Mareka. AÜ Mareka elektrivõrk omandati OÜ Jaotusvõrk (praeguse ärinimega Elektrilevi OÜ) poolt 15.04.2009 Keila vallaga sõlmitud tasuta võõrandamise lepinguga. Nimetatud lepingu kohaselt läks elektrivõrgu omand lepingu sõlmimise hetkest üle omandajale ning valduse osas sätestas lepingu p 5.1.1, et lepingu esemele juurdepääsu võimaldavad võtmed ja lepingu eseme päraldiseks olevad dokumendid (omanikul olemasolevad lepingu eseme omandamise, valdamise ja ehitamise kohta käivad dokumendid, kaardid ja plaanid) antakse omandajale üle üleandmise-vastuvõtmise aktiga hiljemalt 15.10.2009.

3. IK on esitanud Eesti Energia AS klienditeenindusele korduvalt avaldusi XXXXXX XX kinnistu osas võrguja elektrilepingu sõlmimiseks, millest Eesti Energia AS on keeldunud viitega, et tarbijatega ei sõlmita võrguja elektrilepinguid põhjusel, et kõik AÜ Mareka liikmed ei ole loobunud oma peakaitsme suurusest ega esitanud liitumistaotlusi lepingu sõlmimiseks peakaitsme suurusega 3×16A.

4. IK esitas 21.09.2012 Konkurentsiametile kaebuse, leides, et Elektrilevi OÜ ja Eesti Energia AS poolt kirjaliku võrguja elektrilepingu sõlmimisest keeldumine ning nõue, et IK loobuks oma senisest õigusest peakaitsme võimsusele 3×25A ja asendaks selle 3×16A peakaitsmega, ei ole kooskõlas elektrituruseadusega (ElTS).

5. Konkurentsiamet jättis 04.04.2013 otsusega nr 7.3-3/13-003 IK 21.09.2012 taotluse rahuldamata, kuna kaebuse menetlemisel ei leidnud tuvastamist, et Eesti Energia AS ja Elektrilevi OÜ oleksid oma tegevusega rikkunud ElTS-s ja selle alamaktides sätestatud regulatsiooni. Konkurentsiamet asus seisukohale, et kuna 15.04.2009 sõlmitud lepingu p-s 5.1.1 nimetatud AÜ Mareka elektrivõrgu üleandmise-vastuvõtmise akti ei ole endiselt vormistatud, siis ei ole AÜ Mareka elektrivõrgu valdus Elektrilevi OÜ-le üle läinud. Sellest tulenevalt ei ole Elektrilevi OÜ ka AÜ Mareka elektrivõrguga liitunud tarbijate jaoks võrguettevõtjaks ElTS § 8 lg 1 tähenduses. Kuivõrd IKele edastab ja müüb elektrienergiat AÜ Mareka, siis ei rakendu Elektrilevi OÜ suhtes ka ElTS-st tulenevad võrguettevõtja kohustused IK ees. Seega puudub Elektrilevi OÜ-l nii õigus kui ka kohustus sõlmida IK-ga võrguleping.

Lisaks ei fikseeri elektrivarustuse projekt peakaitsme tegelikku võimsust, vaid väljendab üksnes kinnistusisese elektrivarustuse lahendust (s.o elektritaristu võimet edastada elektrienergiat kinnistu siseselt). Peakaitsme võimsuse määramisel ei oma tähtsust asjaolu, et XXXXXX XX

3-13-1604 3(12) kinnistule on paigaldatud 3×25A peakaitse „AΠ-3MT 25A“. Peakaitsme võimsus on võrguteenust osutava ettevõtja ja tarbija vahelise kokkuleppe küsimus ning fikseeritakse tavaliselt võrgulepingus. AÜ Mareka ei ole oma liikmetega võrgulepinguid sõlminud, mistõttu ei ole tarbijatele määratud ka konkreetseid peakaitsme suuruseid. Seetõttu on tarbimiskoha peakaitsme suuuruse määramisel ainuõige lähtuda AÜ Mareka 18.08.2012 üldkoosoleku otsusest, millega määrati kõikide AÜ Mareka elektrivõrguga ühendatud tarbimiskohtadele (sh XXXXXX XX) peakaitsme suuruseks 3×16A. Kuna pole tuvastatud, et XXXXXX XX peakaitsme suurus oleks fikseeritud suuremana kui 3×16A, siis ei ole Elektrilevi OÜ rikkunud ElTS § 64 lg-t 11, nõudes võrgulepingu sõlmimist sellise suurusega peakaitsmega.

6. Konkurentsiamet jättis 25.06.2013 vaideotsusega nr 7.3-3/13-008 rahuldamata IK 06.05.2013 vaide Konkurentsiameti 04.04.2013 otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Kuna AÜ Mareka kasutuses oleva elektrivõrgu valdus ei ole Elektrilevi OÜ-le üle läinud, ei ole Elektrilevi OÜ nimetatud võrguga liitunud tarbijate jaoks ka võrguettevõtja ElTS § 8 lg 1 tähenduses, vaid võrguettevõtjaks on AÜ Mareka, kelle suhtes rakendub ElTS § 15 lg 6 p 2. Seetõttu puudub Elektrilevi OÜ-l õigus ja kohustus sõlmida IK-ga võrguleping. Asjaolu, et Elektrilevi OÜ võtab AÜ-lt Mareka võrgutasu, ei tõenda, et Elektrilevi OÜ on AÜ Mareka kasutuses oleva võrgu üle võtnud. Elektrilevi OÜ osutab AÜ-le Mareka võrguteenust ja Eesti Energia AS müüb AÜ-le Mareka elektrienergiat kuni AÜ Mareka kasutuses oleva elektrivõrgu liitumispunktini, millest edasi toimub aiandusühistu liikmetele võrguteenuse osutamine ja elektrienergia müük juba AÜ Mareka poolt. IK kinnistu peakaitsme suuruse määramisel tuleb lähtuda AÜ Mareka 18.08.2012 üldkoosoleku otsusest, millega jäeti kõigi kruntide peakaitsme suuruseks 3×16A. Vaide esitaja ei ole nimetatud otsust vaidlustanud ja puuduvad igasugused tõendid, et tema kinnistu peakaitsme kokkulepitud võimsus oleks suurem kui 3×16A. IK kinnistu elektriprojektis on seejuures kogu kinnistu arvestuslikuks tarbimisvõimsuseks 3 kW (maksimaalne koormus), millele vastav vool 3-faasilises juhtmestikus on vaid ligikaudu 4,5A.

7. IK esitas 26.07.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Konkurentsiameti 04.04.2013 otsuse ja 25.06.2013 vaideotsuse tühistamiseks ning Konkurentsiameti kohustamiseks teha Elektrilevi OÜ-le ettekirjutus sõlmida kaebajaga liitumis-, võrguja elektrilepingud peakaitsme suurusega 3×25A ilma täiendava liitumisvõi muu tasuta. Elektrilevi OÜ omandas AÜ Mareka elektrivõrgu Keila vallalt 15.04.2009 lepinguga ning kõnealuse võrgu tegelik valdaja on Elektrilevi OÜ, kellele on edastatud kõik asjakohased dokumendid ja kellele on tagatud võrgule vaba juurdepääs. Elektrilevi OÜ on ka ise kinnitanud, et AÜ Mareka võrgu valdus on tema poolt üle võetud. ElTS § 64 lg-st 11 tulenevalt on Elektrilevi OÜ kui võrguettevõtja kohustatud tagama võrguga varem liitunud tarbijatele võrguteenuse osutamise jätkamise samadel tingimustel. AÜ Mareka elektrivõrk asub Elektrilevi OÜ teeninduspiirkonnas ning ElTS § 64 lg-t 1 arvestades on Keila vald taganud, et nimetatud võrk oleks tegevusloaga võrguettevõtja (Elektrilevi OÜ) kasutuses. Konkurentsiamet on põhjendamatult kitsendanud oma ElTS-st tulenevat pädevust ja kohustusi, keeldudes tuvastamast, kas Elektrilevi OÜ-l on takistusi seoses AÜ Mareka elektrivõrgu kasutamisega. Konkurentsiamet lähtus otsuse tegemisel pelgalt formaalsest käsitlusest (s.o elektrivõrgu üleandmise-vastuvõtmise akti puudumisest). Sellega on vastustaja jätnud oma järelevalvekohustused täitmata ja kaebaja kui tarbija õigused kaitseta. AÜ Mareka üldkoosolekul ei ole pädevust otsustada kaebaja eest tema kinnistu peakaitsme nimivoolu võimsuse vähendamist.

8. Konkurentsiamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Eesti Energia 10.03.2010 koosoleku protokolli ei ole võimalik käsitada 15.04.2009 tasuta võõrandamise lepingu p-s 5.1.1 nimetatud üleandmise-vastuvõtmise aktina, mistõttu ei ole AÜ Mareka elektrivõrgu valdus Elektrilevi OÜ-le üle läinud. Sellest tulenevalt ei ole Elektrilevi OÜ võrguettevõtjaks AÜ Mareka elektrivõrguga liitunud tarbijatele. Kaebajale

3-13-1604 4(12) edastab ja müüb elektrienergiat AÜ Mareka, kes ei vaja ElTS § 15 lg 6 p-st 2 tulenevalt selleks ka tegevusluba. AÜ Mareka ei ole oma liikmetega sõlminud võrgulepinguid, mistõttu on tarbijate konkreetsed peakaitsme suurused määratlemata. Lähtuda ei saa pelgalt tarbimiskohta paigaldatud peakaitsme tüübist. Kaebaja tarbimiskoha peakaitsme suuruse määramisel tuleb lähtuda AÜ Mareka 18.08.2012 üldkoosoleku otsusest, mille järgi on teiste hulgas ka kaebaja kinnistul peakaitsme suuruseks 3×16A. Kaebaja kinnistu ei ole ka algselt ehitatud tarbima suuremat elektrikoormust, kui 3 kW (4,5A). AÜ Mareka ja Elektrilevi OÜ vahel 21.04.2004 sõlmitud võrguühenduse fikseerimise kokkuleppe kohaselt on AÜ Mareka liitumispunktis (st 48 krundi varustamiseks) võrguühenduse läbilaskevõimeks määratud 3×63A, millest lähtudes oleks igale kinnistule jääva läbilaskevõime suuruseks vaid 3×1,3A. Elektrivõrgu valdus läheb Keila vallalt Elektrilevi OÜ-le üle eelkõige lepingus või asjaõigusseaduses (AÕS) sätestatud põhimõtete kohaselt, mitte pelgalt sellega, et Elektrilevi OÜ on konkreetses teeninduspiirkonnas võrguettevõtjaks. Väär on kaebaja seisukoht, et asjaolu, kas Elektrilevi OÜ on Keila vallalt AÜ Mareka kasutuses oleva võrgu valduse üle võtnud, ei oma üldse tähtsust.

9. Kolmas isik Elektrilevi OÜ vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Kaebaja tarbimiskohta varustab elektrienergiaga AÜ Mareka, kes tegutseb ElTS § 15 lg 6 p-s 2 sätestatud erandi alusel. Elektrilevi OÜ osutab üksnes liitumispunktis võrguteenuseid AÜ-le Mareka. Kuni Elektrilevi OÜ ei ole võrgu valdust ja pärast seda tarbijaid üle võtnud, ei ole tal võimalik AÜ Mareka võrguga ühendatud tarbijatega võrgulepinguid sõlmida. Pärast võrgu ülevõtmist tuleb tarbijatele võrguteenuse osutamisel lähtuda võrgu tegelikust tehnilisest seisundist ja läbilaskevõimest. Vastupidine kahjustaks elektriohutust ja ohustaks varustuskindlust. Võrguja elektrilepingute sõlmimise aeg taandubki võrgu valduse ülevõtmisele, võrgu tehnilistele võimalustele ja kokkulepete saavutamisele. Kaebajale ei ole ilma võrku tugevdamata ja täiendavaid kulutusi tegemata võimalik tagada läbilaskevõimet 3×25A. Olemasolevatel tingimustel on AÜ Mareka võrgus mööndustega võimalikud vaid peakaitsmed kuni 3×16A. Konkurentsiamet ei saa Elektrilevi OÜ-d kohustada osutama võrguteenuseid AÜ Mareka tarbijatele ega sõlmima võrgulepingut kaebaja soovitud tingimustel. ElTS §-s 64 märgitud samade tehniliste tingimuste sisustamisel tuleb lähtuda ka faktilisest olukorrast võrgu läbilaskevõime osas ja elektriohutuse tagamise vajadusest. Seda eriti olukorras, kus eksisteerib tegelikult kasutatava võimsuse ebakõla võrgu tehniliste võimalustega (ligikaudu 10 tarbimiskohta AÜ-s Mareka on kasutusel eramutena, kuigi võrk on välja ehitatud suvilaid silmas pidades). Tänapäevased nõuded elektrivõrkudele on ka rangemad võrgu ehitamise ajal kehtinud nõuetest. Võrgu tehnilisi parameetreid arvestades ei saaks igale tarbimiskohale lubatav peakaitsme nimivool keskmiselt ületada 11A, Elektrilevi OÜ on mööndusena valmis lubama 16A peakaitsmeid. Elektrilevi OÜ lähtub sarnases olukorras olevate tarbijate võrdse kohtlemise põhimõttest.

10. Tallinna Halduskohus jättis 06.02.2014 otsusega IK kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. AÜ-d Mareka tuleb lugeda elektrivõrgu valdajaks AÕS § 32 ja § 33 lg 1 tähenduses ning kaebaja suhtes võrguettevõtjaks ElTS tähenduses, mistõttu ei saa kaebuse esitaja nõuda võrguja elektrilepingu sõlmimist Elektrilevi OÜ-lt. Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks AÜ Mareka elektrivõrgu valduse üleminek Elektrilevi OÜ-le ning seda ei toeta ka faktiline olukord. Vaidlust ei ole selles, et 15.04.2009 lepingu p 4 alusel läks AÜ Mareka elektrivõrgu omand alates lepingu sõlmimisest üle OÜ-le Jaotusvõrk (praegune Elektrilevi OÜ). Elektrivõrgu valduse üleandmine pidi lepingu p 5 järgi toimuma üleandmisevastuvõtmise aktiga hiljemalt 15.10.2009. Lepingupooled (Elektrilevi OÜ ja Keila vald) on kinnitanud, et sellist akti ei ole sõlmitud. Lepingu p 6.1 seadis tarbijate ülevõtmise sõltuvusse valduse üleandmisest. Puuduvad ka tõendid, et Elektrilevi OÜ oleks võrgu valduse faktiliselt üle võtnud (Elektrilevi OÜ ei ole teostanud võrguga töid, AÜ Mareka liikmed maksavad elektrienergia eest ühistule ning AÜ-l Mareka on Eesti Energia AS-ga sõlmitud elektrienergia

3-13-1604 5(12) ostu-müügi ja võrguteenuste osutamise leping). Eesti Energia 10.03.2010 tööprotokoll, mille kohaselt on AÜ Mareka võrgu valdus üle võetud 31.08.2009, ei oma tähtsust, sest seda ei kinnita ükski muu asjas kogutud tõend. Nimetatud töödokumendil puudub igasugune õiguslik tähendus ettevõttevälistele isikutele ning sellest ei saa tuletada kellegi subjektiivseid õigusi ega kohustusi. Kuivõrd Elektrilevi OÜ ei osuta praegu ega ole ka varem osutanud kaebajale võrguteenust ElTS § 65 lg 1 tähenduses, ei saa teda käsitada kaebaja suhtes võrguettevõtjana (ElTS § 8 lg 1), kellele kaebaja saaks ElTS § 64 lg-le 11 tuginedes nõudeid esitada. ElTS § 15 lg 6 p 2 järgi tuleb kaebaja suhtes võrguettevõtjaks pidada AÜ-d Mareka. IK kaebus tuleks jätta rahuldamata juba ainuüksi eeltoodud põhjendustel, sest kaebaja nõudel Elektrilevi OÜ vastu puudub õiguslik alus ning Konkurentsiameti otsused on seega õiguspärased.

Menetlusökonoomiat arvestades hindab kohus kaebaja nõude põhjendatust siiski ka juhul, kui Elektrilevi OÜ-d saaks pidada tema suhtes võrguettevõtjaks. Kaebaja ei ole tõendanud oma väidet, et tal on ElTS § 64 lg 11 tähenduses õigus nõuda liitumis-, võrguja elektrilepingute sõlmimist peakaitsme suurusega 3×25A (nt vastavasisuline AÜ-ga Mareka või kellegi teisega sõlmitud varasem leping). Seda õigust ei saa tuletada üksnes faktist, et paigaldatud peakaitse tüüp sellist võimsust võimaldab. Asjas kogutud tõendid kogumis viitavad pigem sellele, et kaebaja poolt nõutav 3×25A ei saanud olla selline tehniline tingimus, mida ehitise projektdokumentatsioon elektrienergia arvestusliku tarbimisvõimsusena ette nägi. XXXXXX XX aiamajale taotletud avaldusest elektrivarustuse tehniliste tingimuste saamiseks nähtuvalt taotleti tarbimiskoha maksimaalseks koormuseks 3 kW (see on ka elektriprojektis märgitud arvutuslikuks tarbimisvõimsuseks), mis on kooskõlas ehitamisaegse dokumendiga „Eesti Energiajärelevalve juhendmaterjalid, jagu 14, eluhoonete elektrivarustus“ (lk 11, tabel 2; lk-d 119-120, p 3.5). Hoone elektriprojektis märgitud peakaitsme suurus väljendab hoone elektripaigaldise valmisolekut suurema võimsusega elektritarvikute kasutusele võtmiseks, kuid ei oma seost konkreetse elektrivõrgu tehniliste võimalustega ega lepinguga kokkulepitud elektrivõimsusega.

Kaebaja on jätnud tähelepanuta ElTS § 64 lg 11 lõpuosa, mille järgi on samadel tehnilistel tingimustel võrguteenuste osutamise jätkamise kohustuse puhul olulised ka võrguettevõtja kasutusse antud võrgu tehnoseisund ja läbilaskevõime. Elektrivarustuse projekt ei fikseeri peakaitsme tegelikku võimsust, vaid see peab tulenema lepingust ning olema vastavuses võrgu tehnoseisundi ja läbilaskevõimega. Empower AS mõõtelabori poolt teostatud kaitseseadmete rakendusaja kontrolli 18.07.2011 mõõteprotokollile tuginevad arvutused näitavad, et AÜ Mareka peakaitsmed saaksid olla maksimaalselt 10A tarbija kohta. Sellele vaatamata on Elektrilevi OÜ tarbijatele vastu tulles pakkunud peakaitsmete lubatud nimivooludeks kuni 16A. Sellest suuremate peakaitsmete võimaldamiseks on aga vajalikud mahukad tööd võrgu ümberehitamiseks, mida OÜ Elektrilevi ei ole kohustatud kandma. Asjas kogutud materjalidega on veenvalt tõendatud, et kaebajal ei ole õigust nõuda Elektrilevi OÜ-lt võrguja elektrilepingute sõlmimist peakaitsme võimsusega üle 16A, kuna kaebajal pole sellist õigust kunagi olnud ning suurema võimsuse tagamine ohustaks elektriohutust ja varustuskindlust. Elektrilevi OÜ ei ole keeldunud võrguja elektrilepingute sõlmimisest. Kuna AÜ Mareka 18.08.2012 üldkoosoleku otsusel ei ole asja lahendamise seisukohalt olulist tähendust, siis kohus sellega seotud väidetele hinnangut ei anna.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

11. IK palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Peakaitsme (3×25A) plombeeritus Eesti Energiajärelevalve poolt kinnitab üheselt, et apellandil on õigus

3-13-1604 6(12) vastavale peakaitsme suurusele. Peakaitsme plombeeritust ei ole haldusega kohtumenetluses kahtluse alla seatud, samuti puuduvad seda asjaolu ümber lükkavad tõendid. Sellega on tõendatud ka tehniline tingimus, millel võrguteenuse osutamine peab jätkuma, kuid halduskohus ei ole seda arvestanud, rikkudes HKMS § 158 lg-t 1. Elektrilevi OÜ on AÜ Mareka elektrivõrgu omanik ja valdaja. Piiramata maatükkide ja vabalt juurdepääsetavate vallasasjade valduse hindamisel tuleb lähtuda käibearusaamadest. Tavapäraselt loetakse selliste asjade valdajateks nende omanikke. Praegusel juhul puudub vaidlus, et Elektrilevi OÜ on Keila vallaga 15.04.2009 sõlmitud elektrivõrgu tasuta võõrandamise lepingu alusel saanud AÜ Mareka elektrivõrgu omanikuks. AÕS § 68 lg-st 1 tulenevalt on omanikul ehk Elektrilevi OÜ-l täielik õigus vaidlusalust elektrivõrku vallata ning kolmandat isikut tuleb AÕS § 32 ja § 68 lg 1 alusel lugeda elektrivõrgu valdajaks. Keila vald on ka kinnitanud, et enne 15.04.2009 lepingu sõlmimist tutvus Elektrilevi OÜ kõigi AÜ Mareka elektrivõrku käsitlevate dokumentidega ja neist jäid kolmandale isikule koopiad. Võrgu valduse üleandmist kinnitav akt on koostamata ja allkirjastamata üksnes Elektrilevi OÜ-st tingitud põhjustel. AÜ Mareka ei vasta ElTS-s võrguettevõtjale esitatud nõuetele ning talle ei laiene ElTS § 15 lg 6 p-s 2 toodud erand, sest AÜ Mareka territooriumil on mitmeid kinnistuid, mille omanikud ei ole ühistu liikmed. AÜ Mareka on ka ise kinnitanud, et Elektrilevi OÜ-le on tagatud juurdepääs elektrivõrgule ning valduse saamiseks puuduvad igasugused takistused. Halduskohus ei ole nende seisukohtadega arvestanud. Eesti Energia 10.03.2010 protokoll ei ole õigusliku tähenduseta, kuna nimelt selle alusel nõudis Elektrilevi OÜ 08.10.2010 apellandilt taotletud peakaitsme suuruse vähendamist. Halduskohtu poolt viidatud ElTS § 64 lg-s 11 sätestatud lisatingimust võrgu tehnoseisundi ja läbilaskevõime arvestamise kohta seaduses võrgulepingu sõlmimise taotluse esitamise ajal (13.04.2010) ei sisaldunud, vaid see jõustus 08.07.2012. Enne nimetatud kuupäeva esitatud liitumisavalduste menetlemisel vastav piirang ei kohaldu. HKMS § 158 lg 2 järgi tuleb antud juhul kohaldada ElTS redaktsiooni, mis kehtis 13.04.2010.

12. Konkurentsiamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebuses toodud selgitused ei muuda Elektrilevi OÜ-d apellandi suhtes võrguettevõtjaks ega apellandi nõuet Elektrilevi OÜ suhtes õiguspäraseks. Halduskohus tuvastas õigesti, et 15.04.2009 toimunud omandi üleminekule vaatamata ei ole AÜ Mareka elektrivõrgu valdus senini Elektrilevi OÜ-le üle läinud ning apellandi suhtes on jätkuvalt võrguettevõtjaks AÜ Mareka. Konkurentsiametil puudub ElTS-st tulenevalt pädevus hinnata Eesti Energia 10.03.2010 koosoleku protokollis olevat informatsiooni ja anda tsiviilõiguslik hinnang, kas võrgu valdus on 15.04.2009 lepingu p-s 5.1.1 sätestatud dokumendi puudumisele vaatamata läinud Elektrilevi OÜ-le üle mingil muul viisil. Õigust peakaitsme suurusele ei saa tuletada üksnes faktist, et peakaitse sellist võimsust võimaldab. Seetõttu ei oma paigaldatud ja plombeeritud peakaitse tähtsust. Elektrivarustuse projekt ei fikseeri tegelikku peakaitsme suurust ning AÜ Mareka elektrivõrgus ei ole tarbijate konkreetseid peakaitsme suuruseid lepingu alusel üldse määratletud. AÜ Mareka ja Eesti Energia AS vahelise lepingu kohaselt müüb Eesti Energia AS elektrienergiat ja Elektrilevi OÜ osutab võrguteenuseid AÜ-le Mareka, mitte vahetult AÜ Mareka 48-le liikmele. Oma liikmetele osutab võrguteenuseid ja müüb elektrienergiat AÜ Mareka ise. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt tuleb haldusakt anda selle andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, mistõttu on ebaõige väide, et käesoleva asja lahendamisel tuleks lähtuda ElTS § 64 lg 11 sõnastusest, mis kehtis 13.04.2010. Asjaolu, et AÜ Mareka müüb ja edastab elektrienergiat ka isikutele, kes ei ole AÜ Mareka liikmed, ei oma praeguse vaidluse seisukohalt tähtsust, sest IK on AÜ Mareka liige ning temale elektrienergia edastamine ja müümine AÜ Mareka poolt on kooskõlas ElTS § 15 lg 6 p-ga 2 ning § 22 lg-ga 11 ja lg 2 p-ga 11.

13. Kolmas isik Elektrilevi OÜ vaidleb kirjalikus seisukohas apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Peakaitsme plommimine ei

3-13-1604 7(12) oma asjas tähtsust. Pole haruldane, et tarbimiskoha plommitud peakaitse on suurem kui võrgu tehniliste võimalustega kooskõlas olev võrguühenduse läbilaskevõime. Ebaõige on apellandi väide, nagu oleks AÜ Mareka elektrivõrgu valduse ülevõtmist kinnitav akt koostamata ja allkirjastamata Elektrilevi OÜ poolsetel põhjustel ning seetõttu, et osad tarbijad ei ole nõus maksma kolmandale isikule täiendavat tasu juba olemasoleva peakaitsme võimsuse säilitamiseks või vähendama olemasoleva peakaitsme võimsust. Võrgu valduse saab üle võtta, kui tehnilised tingimused on senise võrgu valdajaga õiguslikult aktsepteeritaval viisil kokku lepitud ja dokumentaalselt fikseeritud. Vaidlust ei ole selles, et apellandi tarbimiskohta varustab elektrienergiaga AÜ Mareka. Tarbijatele võrguteenuse osutamise jätkamisel tuleb silmas pidada eelkõige võrgu ehitamise ajal kehtinud nõudeid ja normdokumente. Elektriohutuse ja varustuskindluse tagamiseks tuleb lisaks arvestada võrgu tehnilist seisundit ja läbilaskevõimet. Olemasolevast suurema nimivooluga kaitseaparatuuri paigaldamiseks ja selle funktsioneerimise tagamiseks tuleks võrk oluliselt ümber ehitada. Apellandi poolt soovitud võrgu läbilaskevõime (3×25A) tagamiseks oleks võrgu tugevdamiseks tehtavate täiendavate kulude suuruseks hinnanguliselt 30 000 eurot. ElTS § 64 lg-s 11 sätestatud „samade tehniliste tingimuste“ all tuleb silmas pidada eelkõige omandatava võrgu tehnilisi tingimusi tervikuna. Pole mõeldav, et võrgu ülevõtmisel tegevusloata võrguomanikult lähtutakse iga üksiku tarbimiskoha kontrollimata peakaitsmest. Asjaolu, et osade AÜ Mareka territooriumil asuvate kinnistute omanikud ei ole ühistu liikmed, ei väära asjaolu, et AÜ Mareka varustab oma liikmeid elektrienergiaga ega piira AÜ Mareka õigust seda ElTS § 15 lg 6 p 2 alusel teha.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on lõppjärelduste osas seaduslik ja vajalikul määral põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.

15. Praeguses asjas on vaidlusaluseks küsimuseks, kas IK-l kui XXXXXX XX kinnistu omanikul on õigus ElTS § 64 lg 11 alusel nõuda Elektrilevi OÜ-lt temaga võrgulepingu sõlmimist peakaitsme võimsusega 3×25A.

ElTS § 64 lg 11 sätestab, et võrguettevõtja, kelle teeninduspiirkonnas asub võrguteenuse osutamiseks tegevusluba mitteomava võrguettevõtja omandis oleva võrguga (ElTS § 64 lg 1) varem liitunud tarbija, peab jätkama tarbijale võrguteenuste osutamist samadel tehnilistel tingimustel, arvestades tema kasutusse antud võrgu tehnoseisundit ja läbilaskevõimet. ElTS § 8 lg 1 kohaselt on võrguettevõtja elektriettevõtja, kes osutab võrguteenust võrgu kaudu.

IK esitas Konkurentsiametile kaebuse Elektrilevi OÜ tegevuse peale ElTS § 99 lg 1 alusel, mis näeb ette, et turuosalise tegevuse või tegevusetuse peale, mis on vastuolus ElTS või selle alusel kehtestatud õigusaktiga, võib teine turuosaline esitada kirjaliku kaebuse Konkurentsiametile. Kuivõrd ElTS § 99 lg 1 alusel saab Konkurentsiamet lahendada üksnes turuosaliste vahelisi vaidlusi, siis tuleb esmalt välja selgitada nii kaebuse esitaja kui ka isiku, kelle tegevuse või tegevusetuse peale kaebus esitati, staatus turuosalisena (vt Riigikohtu 19.11.2012 otsus nr 3-3- 1-43-12, p 21). Nii Konkurentsiamet kui ka halduskohus on asunud seisukohale, et kuna IK suhtes on võrguettevõtjaks AÜ Mareka, mitte Elektrilevi OÜ, siis ei saa apellandil olla mingeid nõudeid Elektrilevi OÜ vastu. Ringkonnakohus nõustub, et olukorras, kus Konkurentsiamet tuvastas, et IK ja Elektrilevi OÜ vahel puuduvad sellised õigussuhted, et neid saaks pidada turuosalisteks (ElTS § 5), tuli vastustajal jätta IK kaebus läbi vaatamata või kaebuse läbivaatamise korral jätta see rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et pooltevahelise õigussuhte

3-13-1604 8(12) olemasolu vältimatuks eelduseks on see, et AÜ Mareka elektrivõrgu valdus oleks läinud üle Elektrilevi OÜ-le.

16. Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks juhtida tähelepanu, et Konkurentsiamet on 25.06.2013 vaideotsuses (lk 4, p 9.1) ja kohtumenetluses esitatud seisukohtades (nt 06.09.2013 vastus kaebusele, lk 5, p 30; 16.04.2014 vastus apellatsioonkaebusele, lk 5, p-d 4.2 ja 4.4) asunud oma pädevust põhjendamatult kitsendama, leides, et Konkurentsiametil puudub ElTS- st tulenevalt pädevus anda tsiviilõiguslikku hinnangut, kas AÜ Mareka elektrivõrgu saab lugeda Elektrilevi OÜ-le üle läinuks tulenevalt Eesti Energia 10.03.2010 koosoleku protokollist või asjaolust, et Elektrilevi OÜ-l puuduvad igasugused takistused võrgule juurdepääsuks. Ringkonnakohus rõhutab, et haldusorgan peab uurimispõhimõttest (HMS § 6, ElTS § 1 lg 4) tulenevalt selgitama haldusakti andmisel (samuti ElTS § 99 lg 1 alusel esitatud kaebuse lahendamisel) välja kõik menetletava asja otsustamisel tähtsust omavad asjaolud, sealhulgas tuvastama vajaduse korral tsiviilõiguslike suhete olemasolu või puudumise. Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest. Sellise haldusmenetluses tähtsust omava tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamisega ei sekku haldusorgan poolte tsiviilõigussuhetesse, vaid teeb üksnes kindlaks haldusmenetluses tähtsust omava asjaolu. Pädevus sellise tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamiseks puudub haldusorganil reeglina vaid siis, kui seadus näeb ette, et vastav asjaolu tuleb tuvastada tsiviilkohtumenetluse korras. Seega ei saa haldusorgan küll haldusakti resolutsiooniga näiteks tsiviilõiguslikku tehingut tühistada või tuvastada selle tühisust, kuid see ei takista tal andmast neile hinnangut haldusakti põhjendustes (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 22.11.2012 otsus nr 3- 11-2941, p 16). Eelnev ei mõjuta siiski käesoleva asja lahendamist, sest Konkurentsiamet on 04.04.2013 otsuses (lk 5, p 4.1) sisuliselt hinnanud kõiki IK väiteid AÜ Mareka elektrivõrgu valduse Elektrilevi OÜ-le ülemineku kohta. Samuti on vastustaja, vaatamata viidetele oma pädevuse piiratusele, tegelikult esitanud vastavad seisukohad ka vaideotsuses ja kohtumenetluses.

17. Keila valla ja Elektrilevi OÜ (tollase ärinimega OÜ Jaotusvõrk) vahel 15.04.2009 sõlmitud tasuta võõrandamise lepingu (I kd, tl 39-40p) p 4 kohaselt läheb Keila valla poolt peremehetu ehitisena hõivatud AÜ Mareka madalpinge elektrivõrgu (0,3 kV maakaabelliin pikkusega 965 meetrit) omand lepingu sõlmimise hetkest üle omandajale (Elektrilevi OÜ). Lepingu p 5.1.1 järgi antakse lepingu esemele juurdepääsu võimaldavad võtmed ja lepingu eseme päraldisteks olevad dokumendid omandajale üle üleandmise-vastuvõtmise aktiga hiljemalt 15.10.2009. Lepingu p 6.1 pani omandajale kohustuse võtta AÜ Mareka elektrivõrgu kaudu elektrienergiat tarbivad isikud enda tarbijateks üle 9 kuu jooksul pärast lepingu eseme valduse üleandmist. Lepingu p-des 6.1.1–6.1.3 olid märgitud täiendavad tingimused tarbijate ülevõtmise kohustuse tekkeks, mis väljendus kokkuvõtlikult Keila valla kohustuses esitada Elektrilevi OÜ-le üksikasjalikud andmed tarbijate, tarbimise ja seadmete kohta.

Halduskohus nõustus, et AÜ Mareka elektrivõrgu valdus ei ole Elektrilevi OÜ-le üle läinud, sest senini puudub 15.04.2009 lepingu p-s 5.1.1 nimetatud üleandmise-vastuvõtmise akt (seda on Konkurentsiametile kinnitanud Keila vald 19.12.2012 vastuses nr 12-2/12/4080 – I kd, tl 44; samuti Elektrilevi OÜ 26.11.2012 ja 19.10.2012 e-kirjades – I kd, tl 45; I kd, tl 148-149p) ning pole esitatud ka muid tõendeid, millest valduse üleminek nähtuks. IK on tuginenud Eesti Energia 10.03.2010 koosoleku protokollile (I kd, tl 50 ja pöördel), mille päevakorraks oli „AÜ Mareka alltarbijate ülevõtmise tingimused“ ning olukorra kirjeldamiseks on protokollis märgitud järgmist: „AÜ Mareka võrk on omandatud peremehetuna 15.04.2009 ja valdus üle võetud 31.08.2009.“ Halduskohus jagas vastustaja ja kolmanda isiku seisukohta, et viidatud protokoll on üksnes töödokument, millel puudub igasugune väljapoole suunatud õiguslik tähendus ja sellest ei saa kellelegi tuletada õigusi ega kohustusi.

3-13-1604 9(12)

18. Ringkonnakohus märgib esmalt, et 15.04.2009 lepingu p-st 5.1.1 ei saa järeldada, et AÜ Mareka elektrivõrgu valduse ülevõtmine sai toimuda üksnes selles punktis märgitud üleandmise-vastuvõtmise akti koostamise ja allkirjastamisega. Ehkki lepingu p 5 on pealkirjastatud kui „Lepingupoolte kokkulepe valduse kohta“, nähtub p-st 5.1.1 üksnes kokkulepe vormistada aktiga võtmete ja dokumentatsiooni üleandmine. AÕS § 36 lg 1 kohaselt omandatakse valdus tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle. Seega olukorras, kus lepingus märgitud akt on küll jäänud vormistamata, kui omandaja on saanud tegeliku võimu asja üle (s.o antud juhul on talle edastatud võtmed ja valduse teostamiseks vajalik dokumentatsioon), tuleb valdus siiski lugeda temale üle läinuks (vt ka Riigikohtu 12.01.2012 otsus nr 3-2-1-141-11, p 10; 19.05.2009 otsus nr 3-2-1-46-09, p 10). Valduse üleminekust tekivad Elektrilevi OÜ-l ElTS § 65 lg-s 1 ja 15.04.2009 lepingu p-s 6.1 sätestatud kohustused AÜ Mareka elektrivõrgu seniste tarbijate ees (s.o isikud omandavad turuosaliste staatuse). Võrgu valduse Elektrilevi OÜ poolt tegeliku omandamise fakti tuvastamiseks saab haldusorgan kasutada kõiki õigusaktidega lubatud ja seaduses sätestatud protsessivormis olevaid tõendeid (HMS §-d 38-39). Muu hulgas saab valduse omandamise asjaolu tuvastamisel üheks dokumentaalseks tõendiks olla Eesti Energia 10.03.2010 koosoleku protokoll, olenemata sellest, et tegemist on üksnes asutusesisese töödokumendiga. Protokolli tõendina hindamine ei tähenda sellele mingi iseseisva õigusliku välismõju omistamist, vaid ElTS-s ja lepingus toodud õiguste ja kohustuste tekkimise aluseks oleks ikkagi valduse ülemineku fakti kui n-ö koosseisulise asjaolu tuvastamine.

Samas on Elektrilevi OÜ kinnitanud, et 15.04.2009 lepingu eseme päraldisi ei ole neile seni üle antud (I kd, tl 148). Keila Vallavalitsuse 19.12.2012 kirjas (I kd, tl 44) on küll viidatud, et Elektrilevi OÜ-le jäid juba enne lepingu sõlmimist koopiad kõigist asjassepuutuvatest dokumentidest, kuid seda ei saa samastada lepingu p-s 5.1.1 nimetatud lepingu eseme päraldiseks olevate dokumentide (s.o senisel valdajal olemas olevate originaalide) üleandmisega. Vastasel korral oleks lepingu p 5.1.1 sisutu. Ringkonnakohus leiab, et elektrivõrgu eripära (mh alltarbijate edasise ülevõtmise vajadust) arvestades eeldab valduse üleminek (ning sellega seotud õiguste ja kohustuste tekkimine) ka asjaomase dokumentatsiooni omandajale üleandmist, mitte ei piisa pelgalt võrguseadmetele juurdepääsu mittetakistamisest. Praegusel juhul on valduse omandamist üldsõnaliselt märgitud üksnes Eesti Energia 10.03.2010 koosoleku protokollis, kuid puuduvad igasugused tõendid lepingu p-s 5.1.1 nimetatud võtmete ja dokumentide Elektrilevi OÜ-le tegeliku üleandmise kohta. Seejuures ei saa kolmandalt isikult ka nõuda, et ta peaks ise tõendama, et AÜ Mareka elektrivõrgu valdus ei ole temale üle läinud, sest negatiivse asjaolu tõendamise võimalused on väga piiratud (vt nt Riigikohtu 29.05.2012 otsus nr 3-2-1-64-12, p 16). Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus halduskohtu hinnanguga, et asjas kogutud tõendid ei võimalda järeldada, et AÜ Mareka elektrivõrgu valdus oleks seni Elektrilevi OÜ-le üle läinud. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on Konkurentsiamet seejuures teinud haldusmenetluses endast oleneva, et vastavaid tõendeid koguda. Asjaolu, kelle tegevusetuse tõttu on valduse üleminek viibinud, ei oma asja lahendamisel tähtsust, sest see ei muuda Elektrilevi OÜ-l valduse puudumise fakti olematuks.

19. ElTS § 64 lg 1 sätestab, et kui võrgu omanik ei ole tema omandis oleva võrgu kaudu võrguteenuse osutamiseks tegevusluba omav võrguettevõtja, tagab ta, et selline võrk on asjakohase tegevusloaga võrguettevõtja kasutuses, kes vastutab õigusaktides sätestatud võrguettevõtja kohustuste ja tegevusloa tingimuste täitmise eest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Elektrilevi OÜ ei saa olla muutunud apellandi suhtes võrguettevõtjaks ka ElTS § 64 lg 1 alusel, sest AÜ Mareka elektrivõrgu tarbijatele on võrguteenust osutanud ja elektrienergiat müünud AÜ Mareka, kes tegutseb ElTS § 15 lg 6 p-s 2 ning § 22 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud erandi alusel. Viimatinimetatud sätetest tulenevalt ei nõuta võrguettevõtjalt ega

3-13-1604 10(12) müüjalt tegevusloa olemasolu, kui jaotusvõrgu kaudu osutab võrguteenust või müüb elektrienergiat mittetulundusühing, kes müüb ja edastab elektrienergiat oma liikmele üksnes liikme omandis või valduses oleva korteri, suvila, garaaži või eramu elektrienergiaga varustamiseks. Juba ElTS § 64 lg-st 1 nähtub, et võrguettevõtja ei pea tingimata olema tema poolt vallatava elektrivõrgu omanik. Seega ei ole määrav, et AÜ Mareka elektrivõrgu omanikuks on 15.04.2009 lepingu sõlmimisest alates Elektrilevi OÜ. Samuti ei oma tähtsust, et kõik AÜ Mareka võrguga liitunud tarbijad ei ole ühistu liikmed, sest esiteks puudub vaidlus, et IK on olnud AÜ Mareka liige ning teiseks ei saa AÜ Mareka võimalikest rikkumistest tuleneda kohustusi Elektrilevi OÜ-le.

20. Kuivõrd apellant ja kolmas isik ei ole eeltoodust tulenevalt antud juhul turuosaliste staatuses, on Konkurentsiameti 04.04.2013 otsus ja 25.06.2013 vaideotsus õiguspärased ning halduskohus jättis IK kaebuse põhjendatult rahuldamata. Võimalikke edasisi vaidlusi silmas pidades peab ringkonnakohus siiski otstarbekaks analüüsida ka menetlusosaliste väiteid, mis seonduvad ElTS § 64 lg-s 11 nimetatud võrguettevõtja kohustuste ulatuse määratlemisega ning esmajoones lauseosa „samadel tehnilistel tingimustel“ sisustamisega.

21. Esmalt tuleb märkida, et 15.04.2009 lepingu p-s 6 ei ole AÜ Mareka elektrivõrgu tarbijate ülevõtmise tingimusi sisuliselt reguleeritud, vaid selles sõlmitud kokkulepped puudutavad üksnes alltarbijate ülevõtmise n-ö algolukorra fikseerimist. Seega on määravaks ElTS § 64 lg 11 tõlgendamine. Seejuures on ekslik IK seisukoht, et käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda tema poolt Elektrilevi OÜ-le võrgulepingu sõlmimise taotluse esitamise ajal (13.04.2010) kehtinud ElTS § 64 lg 11 redaktsioonist, mis ei sisaldanud 08.07.2012 jõustunud täiendavat piirangut, et samadel tehnilistel tingimustel tarbijale võrguteenuse osutamise jätkamisel tuleb arvestada ka võrguettevõtja kasutusse antud võrgu tehnoseisundit ja läbilaskevõimet.

ElTS § 64 lg 11 reguleerib ühe võrguettevõtja poolt teise võrguettevõtja tarbijate ülevõtmist ehk sisuliselt nende ühendamist oma võrguga. ElTS § 64 lg 11 seadusesse lisamise eesmärk oli vältida, et võrguettevõtja, kelle kasutusse võrk antakse, käsitleks võrguga eelnevalt liitunud tarbijaid uute liitujatena, halvendades seeläbi tarbijate olukorda (vt Riigikogu 10. koosseisu 303 SE seletuskiri). Sätte hilisemat täpsustamist on „Elektrituruseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse“ eelnõu (Riigikogu 12. koosseisu 139 SE) seletuskirjas põhjendatud just käesoleva vaidlusega sarnaste olukordade vältimise vajadusega: „Muudatuse kohaselt tuleb võrguteenuse osutamisel arvestada võrgu tehnoseisundit ja läbilaskevõimet – kui näiteks võrgu omaniku ja tarbija vahel sõlmitud võrgulepingus nimetatud peakaitsme suurus ei ole kooskõlas võrgu läbilaskevõimega, tuleb kas võrgulepingus nimetatud tarbimistingimusi muuta või võrgu omaniku poolt viia võrgu läbilaskevõime vastavusse tarbimistingimustega. Kui võrgu läbilaskevõimet ei suurendata (ei viida vastavusse tarbimistingimustega), võib võrguettevõtja vähendada tarbimiskoha peakaitsme läbilaskevõimet, viies selle vastavusse võrgu tegeliku läbilaskevõimega.“

HMS § 54 kohaselt tuleb haldusakt anda selle andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Konkurentsiamet ei saaks teha Elektrilevi OÜ-le ettekirjutust sõlmida apellandiga võrguja elektrilepingud enne 08.07.2012 kehtinud ElTS § 64 lg 11 järgi. Tegemist ei ole menetluse käigus muutunud menetlusnormidega, millest tuleks HMS § 5 lg 5 kohaselt juhinduda ka edaspidi, vaid täiendava materiaalõigusliku piiranguga (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2012 otsus nr 3-09-1552, p 18). Tarbijatele võrguteenuse osutamise jätkamine samadel tehnilistel tingimustel tähendaks seega, et Elektrilevi OÜ peab tarbijatele üldjuhul tagama teenuse osutamise vähemalt AÜ Mareka poolt osutatud tingimustel, kuid võib sellest vajaduse korral ka kõrvale kalduda, arvestades võrgu tehnoseisundit ja läbilaskevõimet.

3-13-1604 11(12)

22. ElTS § 3 p 33 defineerib võrguga ühendamist kui uue võrguühenduse loomist või olemasoleva võrguühenduse tarbimistingimuste või muude tehniliste tingimuste muutmist või varustuskindluse suurendamist. ElTS § 42 lg 2 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 26.06.2003 määruse nr 184 „Võrgueeskiri“ § 2 lg 18 kohaselt mõistetakse tarbimistingimuste all muu hulgas võrguühenduse läbilaskevõimet amprites või lubatud võimsust kilovattides. Võrgueeskirja § 32 lg 5 kohaselt määrab tarbija võrguga ühendamise või tarbimistingimuste muutmise korral võrgu konfiguratsiooni ja tehnilised parameetrid võrguettevõtja. Võrgueeskirja § 32 lg 13 alusel väljastab võrguettevõtja liituja soovil talle liitumise tehnilised tingimused, kus on andmed eeldatava liitumistasu, elektrisüsteemiga ühendatud elektrijaamade ja elektrivõrgu läbilaskevõime kohta ning elektrisüsteemi olukorda käsitlevad muud andmed. Viidatud sätetest nähtuvalt pidid XXXXXX XX kinnistu võrguühenduse tehnilised tingimused olema määratud AÜ Mareka kui võrguettevõtja poolt.

Vaidlus puudub selles, et AÜ Mareka ja tema kasutuses oleva elektrivõrgu tarbijate (48 krunti) vahel võrguja elektrilepinguid sõlmitud ei ole ning puuduvad ka muud varasemad kokkulepped, milles oleks XXXXXX XX kinnistu peakaitsme suurus määratletud. AÜ Mareka ja Eesti Energia vahelise elektrienergia ostu-müügi ja võrguteenuse osutamise lepingust nr 247030001-1/02.12.1998 (I kd, tl 35-36) ja selle lisaks olevast võrguühenduse fikseerimise kokkuleppest nr 247030001 VK/1-21.04.2004 (I kd, tl 130 ja pöördel) tulenevalt on AÜ Mareka võrguühenduse läbilaskevõime 63A. Võrdse jagamise korral jääks sellest lähtudes võrgu läbilaskevõime suuruseks iga alltarbija kohta vaid 3×1,3A. Ringkonnakohtu arvates on juba ainuüksi sellest tulenevalt ilmne, et IK-le kuuluval XXXXXX XX kinnistul ei saanud senini olla õigust peakaitsme võimsusele 3×25A, sest AÜ Mareka ei ole juba objektiivselt saanud osutada võrguga liitunutele võrguteenust olemasoleva võrgu tehnoseisundit ja ühistule määratud läbilaskevõimet oluliselt ületaval tasemel.

Ringkonnakohus nõustub, et peakaitsme suuruse kui „sama tehnilise tingimuse“ (s.o tarbijale eraldatud tarbimisvõimsuse suuruse) kindlaksmääramisel ei saa lähtuda elektriprojektist ega kinnistule paigaldatud seadme tüübist. Peakaitsme tüüp näitab vaid selle nimivõimsust, mitte ei kinnita tarbijale seadme nimivõimsusele vastava tarbimisvõimsuse tegelikku eraldamist. „Eesti Energiajärelevalve“ 1984. a juhendmaterjali „Eluhoonete elektrivarustus“ (lk 119-120, p 3.5 – I kd, tl 170 ja pöördel) kohaselt tuli elektriseadmed rajada valmisolekuga üleminekuks kavandatavale suure võimsusega elektritarvitite laialdasele tootmisele ja kasutamisele koduses majapidamises. Seetõttu ei tohtinud aiamajade ja suvilate peakaitsmed olla 3-faasilise ühenduse puhul väiksemad kui 25A. Ka peakaitsme plommimine tõendab üksnes selle paigaldamist või ülevaatamist volitatud isiku poolt ning seadme muutmatust volitamata isikute poolt, kuid ei anna mingit teavet tarbijale eraldatud võrgu läbilaskevõime kohta. Apellandi esitatud AÜ Mareka krundi nr XX elektrivarustuse projektis (I kd, tl 21 pöördel) ja 18.09.1984 avalduses elektrivarustuse tehniliste tingimuste saamiseks (I kd, tl 24) on XXXXXX XX aiamaja arvutuslikuks maksimaalseks tarbimiskoormuseks märgitud 3 kW, millele 3-faasilise ühenduse korral vastab peakaitsme võimsus ligikaudu 3×4,5A. Ehkki projektijoonisel on kajastatud peakaitsmete paigaldamist suurusega 3×20A (I kd, tl 26) ja elektriskeemil 3×25A (I kd, tl 30 pöördel), ei muuda see asjaolu, et puudus tegelik vajadus sellise suurusega läbilaskevõime eraldamiseks. Apellandi positsiooni ei toeta ka AÜ Mareka elektrivõrgu üldine läbilaskevõime, mis tarbijate hulka arvestades selliseid tarbimisvõimsusi ei võimalda.

23. Elektrilevi OÜ on juba haldusmenetluse käigus esitanud Empower AS katselabori 18.07.2011 elektrotehniliste katsetuste aruande nr L-1/1119 (I kd, tl 126 ja pöördel) AÜ Mareka elektrivõrgu mõõtmiste kohta, millel põhinevate arvutuste (I kd, tl 127-128) kohaselt saaks iga kinnistu peakaitsme suuruseks olla maksimaalselt 3×10A ja Elektrilevi OÜ on pidanud AÜ

3-13-1604 12(12) Mareka elektrivõrguga liitunute puhul võimalikuks peakaitsmeid suurusega kuni 3×16A. Kolmanda isiku seletuse järgi tuleb IK soovitud suurusega peakaitsme võimaldamiseks olemasolevat elektrivõrku oluliselt ümber ehitada ning investeerida sellesse võrgu läbilaskevõime suurendamiseks hinnanguliselt 30 000 eurot. Seega ei oleks enam tegemist tarbijale võrguteenuse osutamise jätkamisega senistel tingimustel (s.o pelgalt võrguettevõtja vahetumisega), vaid sisuliselt tarbimistingimuste muutmisega, mille eest on võrguettevõtjal (sh teise võrguettevõtja tarbijaid üle võtval võrguettevõtjal) seadusest tulenevalt õigus nõuda tarbijalt eraldi tasu (ElTS § 71 lg 1 p 2 ja võrgueeskirja § 33).

Võrguettevõtjal on ElTS § 65 lg-st 2 tulenev kohustus järgida võrguteenust osutades turuosaliste võrdse kohtlemise põhimõtet. ElTS § 70 lg 3 kohaselt peavad ka võrguettevõtja poolt võrguga ühendamiseks kehtestatud tehnilised tingimused olema läbipaistvad ja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet. AÜ Mareka 18.08.2012 üldkoosoleku protokolli väljavõttest (I kd, tl 132) nähtuvalt on ühistu liikmed hääletustulemusega 24 poolt ja 1 vastu nõustunud Eesti Energia AS ettepanekuga, et kõigi kruntide peakaitsmete suuruseks jääb 3×16A ning sellest suurema peakaitsme saamiseks tuleb soovijatel esitada võrguettevõtjale avaldus ja tasuda täiendava võimsuse eest vastavalt kehtivale hinnakirjale. Üksnes IK-le erandi tegemisel, võimaldades temale ilma täiendava tasuta teistest AÜ Mareka elektrivõrgu tarbijatest oluliselt suuremat tarbimisvõimsust, mis ei tugine senistele tehnilistele tingimustele ega ole kooskõlas võrgu tegeliku tehnoseisundi ja läbilaskevõimega, toimiks võrguettevõtja vastuolus ElTS § 65 lg-s 2 ja § 70 lg-s 3 sätestatuga.

24. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb IK apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 06.02.2014 otsus muutmata.

25. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et IK on tasunud halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (I kd, tl 82) ja apellatsioonkaebuse esitamisel samuti 15 eurot (II kd, tl 59). Õigusabikulude kandmise kohta IK esimese ega teise astme kohtule andmeid esitanud ei ole. Apellandi menetluskulud kahes kohtuastmes on seega kokku 30 eurot. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti IK kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Konkurentsiamet ega Elektrilevi OÜ ei ole esimese ega teise astme kohtus menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja ja kolmanda isiku võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets /allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman