3-12-270/48 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Madis Ernits, Agu Timmi Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 26.08.2014, Tartu Haldusasja number 3-12-270 Haldusasi A.T kaebus Viru Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks ja tekitatud moraalse kahju eest hüvitise summas 1 000 eurot välja mõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 29.01.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A.T apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja A.T Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.T apellatsioonkaebus rahuldamata

2. Muuta osaliselt Tartu Halduskohtu 29.01.2013. a otsuse põhjendusi, täiendades neid käesoleva otsuse põhjendustega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 25. septembrini 2014 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav A.T esitas Tartu Halduskohtule kaks kaebust, soovides esimeses Viru Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamist (haldusasi nr 3-12-270) ja teises samade Viru Vangla toimingutega tekitatud moraalse kahju hüvitamist (haldusasi nr 3-12-801). Tartu Halduskohus liitis kaebused ühte menetlusse ja määras haldusasja numbriks 3-12-270. Kaebuste kohaselt viis Viru Vangla saatemeeskond 30.10.2009 A.T oma vanaema matustele Jõhvi Tavandimajja; 09.11.2010 Ida-Viru Keskhaiglasse soolestiku uuringutele; 27.10.2011 Ida-Viru Keskhaiglasse nina-kurgu-kõrvaarsti vastuvõtule; 31.01.2012 Tallinna Lastehaiglasse vastsündinu juurde. Kõikidel väljaviimistel rikuti kaebaja õigusi, kuna teda koheldi alandavalt ning tekitati füüsilist ja hingelist valu. Väljaviimiste ajaks ei võimaldatud isiklike riiete selgapanemist ning põhjendamatult kasutati käeja jalaraudu. Samas rikuti kaebaja ja arsti vahelise vestluse konfidentsiaalsust, kuna vangla ametnikud jälgisid uuringute läbiviimist. Vastsündinud lapse juurde viidi valel ajal ja piirati külastusaega, sekkuti kaebaja eraja perekonnaellu. Viidates põhiseaduse (PS) §-dele 10, 18, 26, 28, vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-le 1 ja § 70 lg-le 1 ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-tele 3 ja 8, leidis kaebaja, et Viru Vangla ametnike eelkirjeldatud tegevused olid õigusvastased, ebaproportsionaalsed, ebainimlikud, inimväärikust alandavad, tervist kahjustavad, piina ja valu tekitavad. Seetõttu palus A.T Viru Vanglalt välja mõista õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju eest hüvitise summas 10 000 eurot.

HALDUSKOHTU LAHEND

2. Tartu Halduskohus jättis 29.01.2013. a otsusega A.T kaebuse rahuldamata. Halduskohtu otsuse kohaselt ei ole ohjeldusmeetmete kohaldamine kinnipeetavate saatmisel õigusaktides detailselt reguleeritud, mistõttu on vanglateenistusel lai kaalutlusõigus. A.T riskihindamisest nähtub, et tema kuritegude dünaamika on muutunud raskemaks. Isik ei allu vangla režiimile, tekitab korduvaid enesevigastusi. Kuna A.T kannab eluaegset vangistust, on eelkõige ohustatud vanglaametnikud ja kaaskinnipeetavad. Isik kasutab agressiivsust oma tahtmise saavutamiseks ning on võimeline ründama ja tekitama kehavigastusi.

Väljaspool kinnipidamisasutust on kinnipeetava isiku põgenemisele kaldumine ja hetke olukorra soodsuse ära kasutamine põgenemiseks tõenäolisem, kui põgenemisele kaldumine kinnipidamisasutuses. A.T individuaalsest täitmiskavast selgub, et teda on hinnatud kõrgohtlikuks kinnipeetavaks ning Viru Vangla on ta paigutanud tugevdatud järelevalvega osakonda. Viru Vangla 27.10.2011. a korralduse nr 1.1-4/863 (tl 86) ja 27.10.2011. a saateplaani (tl 87-89) alusel saab tuvastada, et 27.10.2011 lühiajalisel väljaviimisel kohaldati kinnipeetava suhtes ohjeldusmeetmetena käe-ja jalaraudu ning Viru Vangla kaalus ja põhjendas kinnipeetava suhtes ohjeldusmeetmete kasutamist.

Samuti on 31.01.2012, 27.10.2011, 30.10.2009, 09.11.2010 saateplaanidega tuvastatud, et lühiajalistel väljaviimistel ei kasutatud A.T suhtes ohjeldusmeetmetena käe-ja jalaraudu seadusega sätestatud ajast kauem. Ohjeldusmeetmete rakendamiseks olid olemas ennetavatel julgeolekukaalutlustel rajanev põhjus, käeja jalaraudade kohaldamine oli taotletud eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas vahend ja seega vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega. Kinnipeetav pidi kandma väljaviimiste ajal vanglavormi ja see ei ole inimväärikust alandav.

Oht julgeolekule kaalub käesoleval juhul üles kinnipeetavale vanglavormi kandmisega kaasneda võivad ebamugavused, mistõttu on vangla keeldumine isiklike riiete kandmisest olnud õiguspärane. Kohus möönab, et käeja jalaraudade kasutamisel kaasnevad paratamatult mõõdukad kannatused, valu või üleelamised. Ohjeldusmeetmete kasutamisega võidi põhjustada kaebajale ebamugavustunnet, kuid see ei ületanud minimaalset raskustaset, mis on väärikuse alandamisena kvalifitseerumise eelduseks. Kaebajal tuvastati vangla meditsiiniosakonnas pärast 27.10.2011 ja 31.01.2012 väljaviimisi ainult naha punetus ja marrastus, mida ei ole võimalik lugeda tervisekahjustuseks.

Viru Vangla meditsiinitöötaja tuvastatud asjaolud (tl 80, 92) ei kinnita kaebaja väidet ohjeldusmeetmetest tingitud tervise kahjustumise kohta. Kaebajale kaasnenud tagajärjed olid kaebaja enda tahtliku tegevuse tulemus ning neid tuleks tema isikut, meetmete kohaldamise kestvust ja viisi arvestades pidada mõõdukateks ja paratamatult kaasnevateks, mis ei toonud kaasa riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel hüvitatavat tervise kahjustamist ega kaebaja inimväärikuse alandamist. Ühtegi tõsist tervisekahjustust, mis oleks tinginud ravikuuri või rahalise kompensatsiooni A.T le tekkinud ei ole.

Vangla ei põhjustanud kaebajale väidetavat kahjulikku tagajärge. Kaebaja poolt tema saatmistel kogetu ei ole käsitletav väärikuse alandamise või tervise kahjustamisena ega ole piisavaks aluseks kahjunõude rahuldamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3. A.T esitas Tartu Halduskohtu 29.01.2013. a otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nähtu halduskohtu otsusest, milliste tõendite ning väidete analüüsi ja nendest tulenevate kohtu põhjenduste alusel on halduskohus esitatud nõuded rahuldamata jätnud. Kohtuotsuse põhjendav osa ei ole kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 8, kuna koosneb toimunu ja tõendite kirjeldusest. Kohtu põhjendused ja vastused kaebaja põhjendustele ning tõenditele puuduvad.

Kaebajale tutvustati iga väljaviimise aluseks olevat vangla käskkirja või korraldust, kuid neis ei ole märgitud, et kaebaja suhtes tuleb kohaldada väljaviimisel käeja jalaraudade ühendkomplekti, millist meedet ei näe ette ka VangS § 70 lg 1. Saatemeeskonnal ei ole õigust ise kaebaja suhtes ohjeldusmeetmeid kasutada. Kaebaja karistatus eluaegse vangistusega ei ole erakorraliseks asjaoluks, mis annaks õiguse tema suhtes põhjendusteta ohjeldusmeetmeid kasutada. Sellist õigust ei anna saatemeeskonnale ka justiitsministri 30.05.2006. a määrus nr 17, millele väljaviimise korraldustes viidatakse.

Ohjeldusmeetmete kasutamine vanglavälisel väljaviimisel peab olema põhjendatud ja vormistatud kirjalikult ja motiveeritult, et otsuste õiguspärasust oleks hiljem võimalik kontrollida. Kaebaja suhtes kohaldati käeja jalaraudu õigusvastaselt, vastavat haldusakti vormistamata ja kohaldatud meetmete kasutamist põhjendamata. Sellist tegevust saab lugeda süüliselt inimväärikuse alandamiseks ja ebainimlikuks kohtlemiseks VangS § 41 lg 1, PS § 18 ja EIÕK art 3 mõttes. Kaebaja õiguste eriti intensiivne riive toimus 6-l korral. Halduskohus jättis tähelepanuta, et saateplaan ei ole haldusakt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 tähenduses.

Saateplaani alusel ei saa kohaldada ohjeldusmeetmeid ning neid ei tutvustata kinnipeetavale. Seega on halduskohtu viide saateplaanidele asjakohatu. Halduskohus jättis lahendamata kaebaja nõuded, mis puudutasid saatemeeskonna poolt relvastuse mitte varjatult kandmist väljaviimise ajal. Samuti ohjeldusmeetmete kasutamist arstide vastuvõtul ja haiglas tütre juures ning arsti ja patsiendi konfidentsiaalsuse rikkumisi. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et kaebaja pidi väljaviimistel kandma vanglavormi. VangS § 46 lg 1 sätestab, et kinnipeetav kannab vanglas vangla vormi, mitte väljaspool vangla jurisdiktsiooni.

Väljaspool kinnipidamisasutust kantav riietus peab välistama kinnipeetava diskrimineerimise.

4. 05.06.2013. a esitatud taotluses Tartu Ringkonnakohtule palus A.T muuta oma nõuet ja Viru Vanglalt õigusvastaste toimingutega tekitatud kahju eest välja mõista hüvitis 1 000 eurot.

5. Viru Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta A.T apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. VangS § 70 lg 1 teine lause on saatmisel ohjeldusmeetmena iseseisev alus käeraudade ja jalaraudade kasutamiseks VangS § 69 lg 1 kõrval. Saatmisel kohaldatava ohjeldusmeetme kasutamisel on tegemist ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seega ei pea vangla ära ootama ennetava meetme kohaldamisel, kuni kinnipeetav saatemeeskonna liiget või saatebussis viibivat teist kinnipeetavat ründab või asub põgenema või paneb toime raske õiguserikkumise. Käeja jalaraudade kasutamiseks oli piisavalt põhjust ning nende kohaldamist on saateplaanides ka põhjendatud. Asjaolu, et jalarauad on ebamugavad ja võivad hõõruda ning põhjustada punetust, on paratamatu, kuid ilma käeja jalaraudade kasutamiseta ei ole võimalik ohtlikku kinnipeetavat nagu A.T lühiajalisele väljaviimisele lubada.

Väljaviimistelt vanglasse naastes on vangla meditsiiniosakond kinnipeetava üle vaadanud, käeja jalaraudade kasutamisest võimalikud vigastused fikseerinud ja vajadusel esmaabi andnud. A.T le ei ole kaasnenud seoses eelnevaga püsivaid tervisekahjustusi. A.T suhtes ei kaasnenud ohjeldusmeetmete kasutamisega ülemäärase jõu kasutamist ega eksponeerimist avalikkusele rohkem kui vajalik konkreetses olukorras. Kuna vangistust reguleerivad õigusaktid ei reguleeri kinnipeetava riietust lühiajalise väljaviimise ajal, tuleb lähtuda VangS §-s 46 sätestatust.

Kuni 31.12.2012 kehtinud VangS § 46 lg 2 redaktsioonist tulenes vanglale kaalutlusõigus otsustada isiklike riiete kandmise lubamine. Kirjaliku taotluse lühiajalisel väljaviimisel isiklike riiete kandmise võimaldamiseks esitas A.T vaid 25.01.2012 kui ta taotles lühiajalist väljaviimist Tallinna Lastehaiglasse. Kinnipeetavale võimaldati väljaviimine 31.01.2012. Vangla ei jõudnud nii lühikese ajaga haldusakti koostada. Viru Vangla ei võimalda A.T l lühiajaliste väljaviimiste korral isiklikke riideid kanda julgeolekukaalutlustel ja on keeldumistest kinnipeetavat suuliselt ka teavitatud.

Isiklike riiete kandmine võimaldab kinnipeetaval põgenemise korral lihtsalt sulanduda teiste inimeste hulka. Oht julgeolekule kaalub üles A.T le vangla riietuse kandmisega kaasneda võivad ebamugavused, mistõttu on vangla keeldumine olnud õiguspärane. Seisukohta, et väljaviimistel vanglariietuse kandmine ei ole inimväärikust alandav, toetab ka EIK. Kaebaja väide, et vangla on tekitanud talle mittevaralist kahju eraellu sekkumisega, on põhjendamatu. Lühiajaliste väljaviimiste korral terviseteenuse osutaja juurde on saatemeeskonna liikmetel kohustus saata kinnipeetavat kogu visiidi ajal, mis paratamatult tähendab ka arstikabinetis või protseduuridetoas viibimist.

Lühiajaliste väljasõitude käigus saatemeeskonna liikmetele teatavaks saanud delikaatsete isikuandmete kaitse on tagatud vanglateenistuse ametnike konfidentsiaalsusenõudega ning A.T ei ole märkinud, et vanglateenistuse ametnikud oleksid konfidentsiaalsusnõuet rikkunud ja seeläbi talle kahju tekitanud. Saatemeeskonnaliikmed kannavad kaasas olevaid sideja erivahendeid ning relvi üldjuhul varjatult. Isegi kui need A.T lühiajaliste väljaviimiste käigus kolmandatele isikutele nähtavaks said, siis üksnes põgusalt ja seetõttu, et julgeoleku tagamiseks ei olnud võimalik neid varjatult kanda.

Kaebajale on enne lühiajalisi väljaviimisi teatavaks tehtud saateplaanist tulenevad tingimused ning taotluse esitajal on olnud õigus lühiajalistest väljaviimistest loobuda, kui need tingimused ei ole talle vastuvõetavad. A.T on ise märkinud, et 08.08.2011 ja 23.09.2011 lühiajalistest väljaviimistest arsti vastuvõtule ta loobus, sest leidis, et väljaviimise tingimused on inimväärikust alandavad ja ebainimlikud. Kuna A.T on teistel juhtudel väljaviimistega nõustunud, oli tal teada, et tema suhtes kohaldatakse ohjeldusmeetmeid ja tal tuleb kanda vanglavormi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et A.T apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks muuta osaliselt Tartu Halduskohtu 29.01.2013. a otsuse põhjendusi, täiendades neid käesoleva otsuse põhjendustega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja ei pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väitega nagu puuduksid halduskohtu otsuses kohtupoolne tõendite analüüs ja põhjendused, miks halduskohus on kaebuse rahuldamata jätnud. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja ei ole rahul kohtu põhjendustega, ei ole otsuses tühistamise ja kaebuse rahuldamise aluseks. Vastuseks apellatsioonkaebusele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

7. VangS § 70 sätestab, et sama seaduse § 69 lg 2 p-s 5 sätestatud ohjeldusmeetmena võib kasutada käeraudu, jalaraudu või rahustussärki. Ohjeldusmeetmeid võib kasutada ka kinnipeetava saatmisel. Jalaraudu võib kasutada ohjeldusmeetmena üksnes kinnipeetava saatmisel või vanglasisesel paigutamisel. Seega oli vastustajal olemas seaduslik alus kaebaja suhtes käeja jalaraudade kasutamiseks.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega nagu peaks ohjeldusmeetmete kasutamine olema kajastatud kinnipeetava isiku lühiajalisele väljaviimisele lubamise korralduses. Nõuded korraldusele on ette nähtud justiitsministri 30.05.2006. a määruse nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ (edaspidi Määrus) § 4 lg-s 2 ja seal ei ole ette nähtud, et korralduses peaks sisalduma andmed ka kinnipeetava suhtes kasutatud ohjeldusmeetmete kohta. Ohjeldusmeetmetmete kasutamise vajadust hinnatakse Määruse § 9 lg 1 p 6 alusel saateplaani koostamisel. Käesoleval juhul on iga kord saateplaanis põhjalikult motiveeritud, miks on kaebaja puhul lühiajalisel väljaviimisel vajalik kasutada nii käekui ka jalaraudu. Kaebaja puhul on tegemist eluaegset vangistust kandva kinnipeetavaga. Peale selle on teda karistuse kandmise ajal korduvalt karistatud vägivalla eest võimuesindaja ja avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes. Nagu nähtub haldusasja materjalidest, on kaebaja suhtes 11.02.2012 alustatud kriminaalmenetlust KarS § 121 tunnustel kaaskinnipeetavale kehavigastuste tekitamise eest (II kd tl 126). Halduskohus on viitega Riigikohtu halduskolleegiumi 13.11.2009. a otsusele nr 3-3-1-63-09 märkinud, et saatmisel kohaldatavad ohjeldusmeetmed on ennetavad meetmed õigushüve kahjustuse vältimiseks. Ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab hinnangu piiratud teabe pinnal, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Antud juhul on vastutaja leidnud, et kaebaja võib rünnata teda saatvaid vanglatöötajaid või ka teisi juhuslikke kõrvalviibijaid. Samuti võib ta toime panna põgenemise. Seega oli kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine ringkonnakohtu arvates õiguspärane ja seda ei saa lugeda tema inimväärikuse alandamiseks ja ebainimlikuks kohtlemiseks nagu on väidetud apellatsioonkaebuses.

8. Kaebaja on apellatsioonkaebuses halduskohtule ette heitnud seda, et halduskohus ei ole võtnud seisukohta kaebuse osas, milles kaebaja leidis, et tema inimväärikust alandas see, et saatemeeskond ei kandnud relvastust varjatult. Määruse § 28 lg 3 kohaselt kannavad saatemeeskonna liikmed saatmise ajal relvi ning sideja erivahendeid võimalusel varjatult. Käesolevas asjas puuduvad tõendid, mis annaksid alust väita, et saatemeeskonna liikmed oleksid demonstratiivselt kandnud tulirelvi varjamatult. Nende nähtavaks saamine kõrvalistele isikutele ei saa kuidagi kahjustada kaebaja inimväärikust. Pealegi võis esineda olukordi, kus neid ei olnud võimalik varjatult kanda, et tagada saatmisel julgeolek. Kuigi kaebaja on väitnud, et saatemeeskond kandis ka nuiasid ja gaasiballoone, siis nähtuvalt toimiku materjalidest väljastati saatemeeskonnale ainult tulirelvad.

9. Kaebaja on halduskohtule ette heitnud ka seda, et halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebaja väite, et kaebaja suhtes kasutati ohjeldusmeetmeid ka arsti vastuvõtul ja tütre juures ning arsti ja patsiendi konfidentsiaalsust on rikutud. Kuna halduskohus leidis, et ohjeldusmeetmete kohaldamine kaebaja suhtes oli seaduslik, siis ei pidanud ta enam eraldi peatuma sellel, et ohjeldusmeetmeid kasutati ka siis, kui kaebaja külastas oma tütart ja viibis arsti vastuvõtul, kuna ka siis eksisteeris oht julgeolekule. Määruse § 1 lg 1 p 5 alusel on saatemeeskonna ülesandeks muuhulgas saata saadetav vanglast tervishoiuteenuse osutaja juurde ja seal valvata saadetava järele. Määruse § 28 lg 4 sätestab, et kogu saatmise ajal peab vähemalt ühel saatemeeskonna liikmel olema visuaalne kontakt saadetavaga. Seega on asjakohatu kaebaja väide, et vastustaja töötajad viibisid juures, kui ta viibis arsti vastuvõtul, kuna see kuulus nende kohustuste hulka. Isegi kui nad kuulasid pealt arsti ka kaebaja vahelist vestlust, siis on neil oma ametikohustusest tulenevalt konfidentsiaalsuskohustus.

10. Kaebaja on apellatsioonkaebuses väitnud, et teda diskrimineeriti sellega, et väljaviimisel oli ta kohustatud kandma vanglavormi. VangS § 46 lg 1 kohaselt kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla riietust. Sama paragrahvi lg 2 alusel võib vangla direktor lubada kinnipeetaval kanda isiklikku riietust. Seega on tegemist kaalutlusõigusega. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja ainult ühel korral, so 25.01.2012, esitanud taotluse väljaviimisel lubada kasutada isiklikku riietust. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et isiklike riiete kandmine väljaviimisel ei ole võimalik julgeolekukaalutlustel, kuna see võimaldab kinnipeetaval põgenemise korral sulanduda teiste isikute hulka ja oht julgeolekule kaalub üles vanglavormi kandmisega kaasnevad ebamugavused. Samuti on vastustaja viidanud ka EIK lahenditele, mis kinnitavad seda, et vanglavormi kandmine väljaviimisel ei ole vastuolus õigusnormidega.

11. Kuna kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, siis asjas menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk Madis Ernits Agu Timmi