3-13-1685/28 · Tartu Ringkonnakohus

M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene ja Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht

26. august 2014, Tartu Haldusasja number 3-13-1685 Haldusasi P.G. kaebus Politseija Piirivalveameti 02.07.2013. a lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise otsuse nr 1020460294 õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks ning varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 26.09.2013. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik P.G. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja P.G. Vastustaja Politseija Piirivalveamet (PPA)

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26.09.2013. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. PPA Ida Prefektuur tegi 08.02.2012 P.G. ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1020460294. Vastavalt ettekirjutusele oli P.G. kohustatud Eesti Vabariigist lahkuma 30 päeva jooksul. Kohtute infosüsteemist (KIS) nähtuvalt on P.G. 08.02.2012. a lahkumisettekirjutuse halduskohtus vaidlustanud (3-12-301).

2. PPA Ida prefektuuri 02.07.2013. a otsusega pikendati lahkumisettekirjutuses sätestatud vabatahtliku lahkumiskohustuse tähtaega 30 päeva võrra kuni 01.08.2013.

3. P.G. esitas 07.08.2013 Tartu Halduskohtule Viru Maakohtu kaudu kaebuse nimetatud 02.07.2013. a otsuse tühistamiseks, õigusvastaseks ja tühiseks tunnistamiseks ja õiglase kompensatsiooni väljamõistmiseks. Lisaks palus kaebaja tema vabastamist riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel, riigi õigusabi määramist käesolevas asjas, kohtukulude väljamõistmist vastustajalt, kohtuliku arutamise tähtaja määramist ja otsuse esitamist kaebajale vene keeles. Kaebuse kohaselt ei pea kaebaja vaidlusalust otsust enda suhtes soodsaks, kuna ilma rahaliste vahendite ja sotsiaalsete garantiideta ei ole põhimõtteliselt võimalik riigis eksisteerida. Kaebaja ei ole kaebust esitanud põhjendusega, et ta soovib Eestisse elama jääda. Lahkumisettekirjutuse pikendamine on põhjendamata, kuna lahkumine sellest ei sõltu. Kaebaja tulnuks hoopis õigeaegselt riigist deporteerida, kuid PPA oma tegevusetusega paneb kaebajat deporteerimist või tema riigis viibimise legaliseerimist tohutult kaua ootama ega anna samas talle senikaua eksisteerimiseks vahendeid.

4. Tartu Halduskohtu 02.09.2013. a määrusega tagastati P.G. kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Kohtu hinnangul on PPA 20.01.2012. a tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse, 08.02.2012. a Eestist lahkumise ettekirjutuse ning järgnevate igakuiste lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise otsuste vaidlustamine kantud kaebaja eesmärgist saavutada lahkumisettekirjutuse tühistamine ning saada Eestis viibimiseks seaduslik alus. Kaebajal ei ole võimalik lahkumiskohustuse täitmise tähtaja pikendamise otsuse vaidlustamisega saavutada oma eesmärki ehk saada tühistatud tema suhtes tehtud lahkumisettekirjutus ning seadustada oma viibimine Eestis. Kaebajal on võimalik oma eesmärk saavutada tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse vaidlustamise asjas (3-12-173) ja ka lahkumisettekirjutuse vaidlustamise asjas (3-12-301). Kohus selgitas, et kuna vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg-le 2 kehtib haldusakt muuhulgas kuni kehtivusaja lõppemiseni, vaidlustatud otsusega pikendati kaebajale pandud lahkumiskohustust kuni 01.08.2013 ning nimetatud kuupäev möödus enne kaebuse esitamist, siis ei mõjuta vaidlustatud haldusakt enam kaebaja õigusi ega kohustusi. Kuna tegemist ei ole kehtiva haldusaktiga, ei ole tühistamisnõue võimalik. Tuvastamisnõude osas ei nähtu, miks on kehtetu haldusakti vaidlustamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks (HKMS § 38 lg 4). Ka haldusakti kehtivuse ajal oli tegemist kaebajale soodsa otsustusega, kuna see pikendas kaebaja lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega. Sellest tulenevalt ei oleks võimalik asuda seisukohale, et selline haldusakt rikub kaebaja õigusi või tekitab talle kahju. Seega puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus. Kuna kaebus tagastati, ei võtnud kohus seisukohta riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise ja riigi õigusabi määramise taotluste kohta.

5. P.G. esitas 18.09.2013 määruskaebuse, milles palus kohtul tunnistada 02.09.2013. a määruse õigusvastasust; tühistada PPA otsus, tunnistades selle õigusvastaseks ja tühiseks haldusaktiks; vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse vastuvõtmisel ja läbivaatamisel; määrata kaebajale riigi õigusabi; mõista PPA-lt välja tekitatud kahju ja kohtukulud; määrata kohtuliku arutamise kuupäev; esitada kohtuotsus vene keeles; tagada kohtuistungi videoja audiosalvestus; lubada kaebajal iseseisvalt/täiendavalt teostada kohtuistungi videoja audiosalvestamist.

6. Tartu Halduskohus jättis 26.09.2013. a määrusega rahuldamata P.G. taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel Tartu Halduskohtu 02.09.2013. a määruse peale ning samuti taotluse riigi õigusabi saamiseks selle määruse vaidlustamise menetluses. P.G. määruskaebus jäeti käiguta ning anti määruskaebuse puuduse kõrvaldamiseks, so riigilõivu 15 euro tasumiseks, 7-päevane tähtaeg määruse kättesaamisest. Määruse kohaselt loeb kohus kaebaja majandusliku seisundi teatise alusel tuvastatuks, et tal puuduvad rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks, kuid samas tuleb hinnata, kas on piisav alus eeldada, et kavandatav määruskaebemenetluses osalemine on edukas (HKMS § 111 lg 1). Kohus asus seisukohale, et määruskaebemenetlus ei osutu P.G. jaoks edukaks, sest Tartu Halduskohtu 02.09.2013. a määruse, mida kaebaja vaidlustas, tühistamiseks puudub alus. Halduskohus põhjendas juba viidatud määruses, et kaebus tuleb tagastada, sest kaebaja ei saavuta sellega enda eesmärki ning tal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Eelnevast tuleneb, et praegusel juhul ei ole menetlusabi andmine lubatud ning seega tuleb taotlused määruskaebuse esitamise eest nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ja riigi õigusabi saamiseks rahuldamata jätta. Lisaks märkis kohus täiendavalt, et kohtute infosüsteemist nähtuvalt on nii haldusasjas nr 3-12-173 kui ka haldusasjas nr 3-12-301 kaebajale riigi õigusabi võimaldatud. Riigi õigusabi andmine lahkumiskohustuse täitmise tähtaja pikendamise otsuse vaidlustamiseks ei ole õigustatud. Määruskaebuse esitamisel tuleb kaebajal vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 571 lg-le 6 tasuda riigilõivu 15 eurot.

7. P.G. esitas 18.10.2013 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 26.09.2013. a määruse tühistamiseks. Määruskaebuses esitati veel järgmised nõuded: tühistada PPA otsus, tunnistades selle õigusvastaseks ja tühiseks haldusaktiks; vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse vastuvõtmisel ja läbivaatamisel; määrata kaebajale riigi õigusabi; mõista PPA-lt välja tekitatud kahju ja kohtukulud; määrata kohtuliku arutamise kuupäev; esitada kohtuotsus vene keeles; tagada kohtuistungi videoja audiosalvestus; lubada kaebajal iseseisvalt/täiendavalt teostada kohtuistungi videoja audiosalvestamist.

8. Tartu Halduskohus jättis 22.10.2013. a määrusega P.G. 18.10.2013. a määruskaebuse käiguta ja andis puuduste kõrvaldamiseks 15-päevase tähtaja. Kohus palus kaebajal põhjendada, miks ta leiab, et Tartu Halduskohtu 02.09.2013. a määruse vaidlustamise menetlus osutub tema jaoks edukaks.

9. Vastuseks halduskohtu 22.10.2013. a määrusele esitas P.G.

11.11.2013 apellatsioonkaebusena pealkirjastatud dokumendi, milles esitas järgmised taotlused: tunnistada õigusvastaseks ja tühiseks lahkumisettekirjutuse pikendamise otsus; tühistada esimese instantsi kohtu otsustus ja vaadata asi läbi sisuliselt, esimese astme kohtule edastamata; ringkonnakohtul tuvastada iga PPA toimingu ja lahkumisettekirjutuse pikendamise otsuse vastavus põhiseadusele; ringkonnakohtul lõpetada PPA ebaseadusliku kohtuotsuse täitmine elu ja tervise võtmiseks kaudsete toimingute abil, s.t. lahkumisettekirjutuse pikendamise, mittedeporteerimise ja mittelegaliseerimise ning vabatahtliku Eestist lahkumise mittegaranteerimise kaudu; mõista PPA-lt välja kohtukulud ja kahjuhüvitis; tagada kohtuistungi audioja videosalvestus; määrata kohtuliku arutamise kuupäev. Kaebaja selgitas, et tema kaebuse eesmärk ei ole jääda Eestisse seaduslikel alustel elama, vaid elu, tervise ja inimväärikuse kaitse PPA kuritegelike rünnakute vastu. Elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse peale esitas kaebaja kaebuse põhjusel, et elamisloa mittepikendamise tõttu ei olnud PPA-l võimalust deporteerimist lõpule viia, aga keeldumine oli PPA jaoks vajalik selleks, et tungida ebaseaduslikult kallale kaebaja elule, tervisele ja väärikusele. PPA oli teadlik, et kaebajal ei ole võimalik vabatahtlikult Vene Föderatsiooni lahkuda. Esitatud kaebusega ei soovi kaebaja saavutada ka lahkumisettekirjutuse tühistamist, kuna see nõue on kohtule esitatud juba haldusasjas nr 3-12-301. Kui PPA antud vabatahtliku lahkumise otsust ei ole võimalik täita, peab PPA kas riigis viibimise legaliseerima või kaebaja deporteerima. Kohus pole näidanud, millist kasu lahkumisettekirjutuse pikendamine täpsemalt annab. Eelnevaga on ümber lükatud kohtu määratlused kaebaja kaebuse eesmärkide kohta. Järelikult kohtu argumendid nende eesmärkide mittesaavutamisest ei saa olla aluseks menetlusabi mittevõimaldamisele.

10. P.G. esitas 09.12.2013 ka taotluse riigi õigusabi saamiseks.

11. Tartu Halduskohus võttis 11.12.2013. a määrusega menetlusse P.G. määruskaebuse Tartu Halduskohtu 26.09.2013. a määruse tühistamiseks menetlusabi andmisest keeldumist puudutavas osas, jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas lahendamiseks

ringkonnakohtule. Sama määrusega jäeti rahuldamata ka 09.12.2013 esitatud taotlus riigi õigusabi saamiseks, kuid kaebaja vabastati antud määruse tõlkimise kulude kandmisest. Määruses selgitati, et P.G. määruskaebust Tartu Halduskohtu 26.09.2013. a määruse peale ei saa menetlusse võtta osas, milles kaebaja taotles, et kohus tühistaks PPA otsuse, tunnistades selle õigusvastaseks ja tühiseks haldusaktiks; tuvastaks PPA Eestist lahkumise ettekirjutuse pikendamise otsuse õigusvastasuse ja tühisuse; tuvastaks iga PPA toimingu ja lahkumisettekirjutuse pikendamise otsuse vastavuse konstitutsioonile; lõpetaks PPA ebaseadusliku otsuse täitmise ning mõistaks PPA-lt välja talle tekitatud materiaalse ja moraalse kahju kohtu õiglasel äranägemisel ja kohtukulud. Kohus selgitas, et ei lahenda määruskaebusmenetluses esialgset kaebust sisuliselt ega saa välja mõista kohtukulusid, sest praeguses staadiumis kohtukulude jaotust määrata ei saa. Kohus pidas vajalikuks oma 26.09.2013. a määrust täiendada ning selgitas, et riigi õigusabi taotlus jäi rahuldamata samadel põhjustel nagu riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus. Samas on käesoleval juhul riigi õigusabi andmisest keeldumisel sobivaks aluseks ka riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 5, mille kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kohus leidis P.G. poolt esitatud dokumente tõlgendades, et ta on esitanud taotluse riigi õigusabi saamiseks ka 26.09.2013. a määruse vaidlustamise menetluses ning keeldus riigi õigusabi andmisest RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 12 alusel.

12. PPA saatis 08.05.2014 Tartu Ringkonnakohtule teavituse, milles teatas, et P.G. suhtes 08.02.2012 antud lahkumisettekirjutus on kehtetuks tunnistatud, sest PPA 30.04.2014. a otsusega nr 1019372218/TEP pikendati P.G. tähtajalist elamisluba.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Esmalt käsitleb ringkonnakohus P.G. 18.10.2013. a määruskaebuse eset puudutavaid küsimusi (I) ning seejärel lahendab määruskaebuse (II).

I

14. P.G. esitas 18.10.2013 määruskaebuse (tl 43-44) Tartu Halduskohtu 26.09.2013. a määruse peale, millega jäeti rahuldamata tema menetlusabi taotlused Tartu Halduskohtu 02.09.2013. a määruse vaidlustamise menetluses. Pärast seda, kui Tartu Halduskohus jättis 22.10.2013. a määrusega määruskaebuse käiguta, esitas kaebaja 11.11.2013 dokumendi, milles vastas halduskohtu 22.10.2013. a käiguta jätmise määrusele. Kuigi kaebaja pealkirjastas 11.11.2013. a dokumendi apellatsioonkaebusena, käsitles halduskohus dokumenti siiski vastusena käiguta jätmise määrusele. Ringkonnakohus nõustub selle käsitlusega, kuna halduskohtu 22.10.2013. a määrus ei olnud edasikaevatav ning seega ei saanud määruse peale edasikaebust esitada. Niisiis sisuliselt on kaebaja 11.11.2013. a dokument kaebaja 18.10.2013. a määruskaebust täiendav puuduste kõrvaldamise avaldus.

Kaebaja esitas nii 18.10.2013. a määruskaebuses kui 11.11.2013. a dokumendis erinevaid taotlusi, mis eeldavad kaebuse menetlusse võtmist ega puuduta menetlusabi andmata jätmise vaidlustamist (taotlused tühistada PPA otsus, tunnistades selle õigusvastaseks ja tühiseks haldusaktiks; tuvastada PPA Eestist lahkumise ettekirjutuse pikendamise otsuse õigusvastasus ja tühisus; tuvastada iga PPA toimingu ja lahkumisettekirjutuse pikendamise otsuse vastavus põhiseadusele; lõpetada PPA ebaseadusliku otsuse täitmine ning mõista PPA-lt välja kahjuhüvitis ja kohtukulud jne). Tartu Halduskohus selgitas 11.12.2013. a määruses, millega kaebaja 18.10.2013. a määruskaebus menetlusse võeti, et määruskaebemenetluses ei lahenda kohus P.G. esialgset kaebust sisuliselt ega saa seetõttu vastavaid taotlusi lahendada.

Halduskohus leidis, et määruskaebust ei saa eespool toodud taotluste osas menetlusse võtta ning võttis määruskaebuse 11.12.2013. a määruse resolutsiooni p-ga 1 menetlusse vaid osas, milles kaebaja vaidlustas menetlusabi andmisest keeldumist halduskohtu 26.09.2013. a määrusega. Ka ringkonnakohtul endal puudub pädevus esialgse kaebuse menetlusse võtmiseks ja kaebuse sisuliseks lahendamiseks halduskohtu asemel. Seega lahendab ringkonnakohus käesoleva määruskaebemenetluse raames P.G. määruskaebust Tartu Halduskohtu 26.09.2013. a määrusele üksnes osas, millega jäeti rahuldamata taotlused riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel Tartu Halduskohtu 02.09.2013. a määruse peale (p 1) ja riigi õigusabi saamiseks 02.09.2013. a määruse vaidlustamise menetluses (p 2). Ringkonnakohus märgib, et iseenesest tähendas P.G. 18.10.2013. a määruskaebuse osaline menetlusse võtmine seda, et ülejäänud, so mittesobivate taotluste osas keeldus halduskohus määruskaebust menetlusse võtmast. HKMS § 206 lg 2 ls 1 kohaselt võib määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale esitada määruskaebuse. Seega olnuks määruskaebuse osaline menetlusse võtmata jätmine vastavalt HKMS § 206 lg-le 2 vaidlustatav, kuid Tartu Halduskohtu 11.12.2013. a määruses ei ole vastavat edasikaebe võimalust kajastatud. Ringkonnakohus leiab, et see viga ei mõjuta käesoleva määruskaebuse lahendust, kuna määruskaebus jäeti õigesti osaliselt menetlusse võtmata. Ka juhul, kui halduskohus oleks määruskaebuse tervenisti menetlusse võtnud, oleks ringkonnakohus selle vastavas osas läbi vaatamata jätnud (HKMS § 207 lg 2).

II

15. Ringkonnakohus leiab, et P.G. 18.10.2013. a määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 26.09.2013. a määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 26.09.2013. a määruses esitatud seisukohtadega ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4).

Siinkohal märgib kohus, et Riigikohtu halduskolleegium on nii 17.12.2013. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-74-13 kui 11.06.2014. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-41-14 leidnud, et lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise otsus on isikut soodustav haldusakt, mille vaidlustamine pole kaebaja õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 41 lg 1) ega võimalda saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 121 lg 2 p 2), milleks on lahkumisettekirjutusest vabanemine. Riigikohus märkis, et kuna PPA otsus, millega pikendati lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaega, on soodustav haldusakt ega saa rikkuda kaebaja õigusi ega tekitada talle varalist või mittevaralist kahju ning kaebaja võimalus saavutada selle otsuse vaidlustamisega lahkumisettekirjutuse tühistamist on olematu, siis puudub alus tema riigilõivust vabastamiseks (HKMS § 111 lg 3) ja talle riigi õigusabi määramiseks (RÕS § 7 lg 1 p 5).

Kuna halduskohtule käesolevas asjas esitatud kaebusel puuduvad igasugused eduväljavaated kaebeõiguse puudumise ja kaebusega taotletava eesmärgi saavutamise võimatuse tõttu, on halduskohus põhjendatult jätnud kaebaja vabastamata riigilõivu tasumise kohustusest määruskaebuse esitamisel Tartu Halduskohtu 02.09.2013. a määruse peale ja keeldunud talle riigi õigusabi määramisest.

Ringkonnakohus märgib, et kuigi halduskohus jättis 26.09.2013. a määruses näitamata riigi õigusabi andmisest keeldumise õigusliku aluse, oli lõppjäreldus riigi õigusabi andmisest keeldumise kohta siiski õige. Halduskohus põhjendas ise oma 11.12.2013. a määruses, et jättis P.G. taotluse riigi õigusabi saamiseks Tartu Halduskohtu 02.09.2013. a määruse vaidlustamise menetluses rahuldamata samadel põhjendustel nagu riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotluse. Samas märkis halduskohus, et HKMS § 110 lg-st 2 järeldub, et riigi õigusabi taotluse rahuldamisest keeldumise alused tulenevad ennekõike RÕS § 7 lg-st 1 ning et sobivaks aluseks on RÕS § 7 lg 1 p 5, mille kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kui kohus leidis 26.09.2013. a määruses, et 02.09.2013. a määruse vaidlustamise menetlus ei osutu kabeaja jaoks edukaks, järeldub sellest loogiliselt, et kohtu arvates on kaebaja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kuna kaebaja on saanud esitada oma vastuväited selles osas, miks ta leiab, et 02.09.2013. a määruse vaidlustamise menetlus osutub tema jaoks edukaks, on ta sisuliselt saanud ka võimaluse esitada oma vastuväited RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaldamise osas. Seetõttu leidis halduskohus, et 26.09.2013. a määruse tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega.

16. Lähtudes eeltoodud seisukohtadest jääb määruskaebus Tartu Halduskohtu 26.09.2013. a määrusele rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 26.09.2013. a määrus muutmata.

Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/