4-14-3994/18 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

4-14-3994

1(4)

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

30. juulil 2014, Narva kohtumaja Väärteoasja number 4-14-3994 Kohtunik Astrid Asi Kohtuistungi sekretär Marju Palm Tõlk Irina Galnykina Menetlusalune isik German-Guri Lvov, isikukood 39601163714, elukoht xxx. Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskond, Vahtra 3, 21003 Narva. Väärteoasi German-Guri Lvovi kaebus Politsei-ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna 01.05.2014 kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr 233014002632. Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja: German-Guri Lvov Kohtuvälise menetleja esindaja: Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri korrakaitsebüroo Narva politseijaoskonna patrullteenistuse vanemväärteomenetleja Irina Reino

Kohtuistungi toimumise aeg 29.07.2014. RESOLUTSIOON juhindudes VTMS § 132 p 3, § 133-135 ja § 155-156

Tühistada Politsei-ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna 01.05.2014 kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 233014002632. VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel lõpetada otstarbekuse kaalutlusel väärteomenetlus German-Guri Lvovi suhtes liiklusseaduse § 239 lg 1 p 2 järgi.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Viru Maakohtu kaudu kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

4-14-3994

2(4) Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kättesaadav Viru Maakohtu kantseleis alates 26.08.2014.

Asjaolud ja menetluse käik

Kohtuväline menetleja tegi väärteoasjas 2330,14,002632 01.05.2014 otsuse, mille kohaselt on German-Guri Lvov pannud toime Liiklusseaduse § 239 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava väärteo, mis seisnes selles, et German-Guri Lvov olles 01.05.2014 kell 16.30 sõitjana mootorsõidukis Mitsubishi Carisma registreerimisnumbriga 272 BCA ei olnud nõuetekohaselt kinnitatud turvavööga. Nimetatud teo eest on kohtuväline menetleja määranud karistuseks 30 trahviühikut, so 120 eurot. 14.05.2014 saabus Viru Maakohtu Narva kohtumajja German-Guri Lvovi kaebus. Esitatud kaebuses tunnistab kaebaja vaidlustatud otsuses kirjeldatud süüteo toimepanemist, kuid leiab, et määratud karistus on liialt karm. Kaebaja palub kergendavate asjaoludena võtta arvesse, et ta on Narva Kutsekeskkooli õpilane ning tema eest kannavad hoolt tema vanemad. Kuna ta õpib päevaosakonnas, siis puudub tal võimalus töötada ning teenida endale ülalpidamisraha.

29.07.2014 toimunud kohtuistungil jäi kaebaja esitatud kaebuse juurde ning selgitas, et politseinikud tegid otsuse kohapeal. Öeldi, et see on minimaalne karistus.

Kohtuväline menetleja leidis, et määratud trahv on tõesti liialt suur ja seda tulev vähendada. Ta ei nõustu aga sellega, et isikule tuleb määrata minimaalne karistus, kuna tegemist on tõsise liiklusalase rikkumisega.

Kohtuistungil uuritud tõendid

Kohtuistungil kaebaja selgitas, et „sõitsime Uusküla tänaval, siis meid peatas patrullauto. Meid oli kolm inimest autos. Istusime auto tagaistmel kahekesti ja me polnud kinnitatud turvavööga. Meid peatasid politseinikud ja palusid minna nende autosse. Autos hakkasime paluma, et meid viidaks politseijaoskonda. Meile öeldi, et vormistavad kõik koha peal. Me palusime minimaalset trahvi. Meile andsid 120 eurot ja ütlesid et see on minimaalne trahv.” Lvovi ütlustest nähtuvalt on teda varasemalt karistatud ühel korral seoses narkootiliste ainete tarvitamisega. Peale seda mingeid rikkumisi ei ole olnud. Juhtimisõigust tal ei ole.

Lisaks menetlusaluse isiku ütlustele uuris kohus järgmiseid dokumentaalseid tõendeid:

01.05.2014 kiirmenetluse otsus (tl 8-9), millest nähtub, et kohtuväline menetleja on German- Guri Lvovile määranud liiklusseaduse § 239 lg 1 p 2 alusel karistuseks rahatrahv 30 trahviühiku ulatuses, so 120 eurot.

Karistusregistri andmed (tl 19), millest nähtub, et menetlusalust isikut karistusregistris ei ole.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

Kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud väärteoasja materjalidega, asub kohus alljärgnevatele seisukohtadele.

VTMS § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

4-14-3994

3(4)

Liiklusseaduse § 30 lg 1 sätestab, et sõidukis, millel on turvavööd, peab sõitja olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. Liiklusseaduse § 239 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt karistatakse sõitja ja sõiduki juhi poolt turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.

Antud asjas ei ole vaidlust selles, et Lvov viibis 01.05.2014 süüdistuses nimetatud sõidukis sõitjana ning sõidu ajal ei olnud tal turvavöö kinnitatud. Nimetatud asjaolud on tõendatud Lvovi enda ütlustega, milles ta tunnistab, et sõitis auto tagaistmel olles turvavööga kinnitamata. Seega on Lvovi tegevuses tuvastatud liiklusseaduse § 239 lg 1 p-s 2 sätestatud väärteo objektiivsed tunnused.

Lvov ise põhjendas kõnealuse rikkumise toimepanekut sellega, et ta ei olnud teadlik kohustusest kinnitada turvavöö ka tagaistmel istudes. Seega turvavöö kinnitamata jätmine oli teadlik ja tahtlik käitumine st pandud toime vähemalt otsese tahtlusega, kuid väidetavalt ei olnud kaebaja teadlik oma teo keelatusest. Kohtul puuduvad alused kahelda kaebaja ütluste tõepärasuses ning samuti puuduvad tõendid, mis tema väited kummutaks.

Kaebajal puudub juhtimisõigus st ta ei ole läbinud selle saamiseks vajalikku sõiduja teooriaeksamit, mis annaks alust eeldada põhjalikku liiklusnõuete tundmaõppimist. Seetõttu ei saa üheselt välistada, et kaebaja tõepoolest ei olnud teadlik liiklusseaduses sätestatud nõudest kinnitada turvavöö ka kaassõitja poolt. Seega ei saa ka välistada, et tegemist ei olnud eksimusega teo keelatuses. Samas tuleb aga tõdeda, et taoline eksimus ei olnud kaebaja jaoks kindlasti vältimatu. Arvestades, et liikluses osalemine on väga paljude inimeste jaoks igapäevaelu lahutamatu osa, on ilmne, et liikluses kehtivaid nõudeid tuleb teada ja ka teatakse. Sealjuures on vastavate nõuete kohta informatsiooni leidmine jõukohane igale täisealisele ja süüvõimelisele inimesele, kasutades selleks näiteks elektroonilist riigiteatajat, vastavasisulist trükikirjandust, küsides nõu kõnealuse valdkonna üle järelevalvet teostavatelt riigiametnikelt, juristilt vms. Kuivõrd liikluses on mootorsõidukid (võrreldes nt jalakäijate või jalgratturitega) suurema ohu allikad, nõutakse nende juhtidelt ka laiemaid teadmisi liikluskorda reguleerivatest õigusnormidest sh ohutust tagavatest nõuetest. Seetõttu lasub vastutus ja kohustus tagada mootorsõidukis viibivate isikute poolt ohutusnõuete järgimine eelkõige sõiduki juhil. Samas ei tähenda see loomulikult, et kaasreisijad ei peaks ise kehtivaid liiklusreegleid teadma ja neid järgima või nende järgimata jätmise eest vastutama.

Eelnevast lähtuvalt on kohus seisukohal, et kuigi antud juhul võib rääkida sellest, et kaebaja ei olnud teadlik oma teo keelatusest, oli siiski tegemist olukorraga, kus eksimus oli kaebaja jaoks kergesti välditav. Kohtu hinnangul on Lvovi tegevuses tuvastatud liiklusseaduse § 239 lg 1 p-s 2 sätestatud väärteo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning puuduvad ka õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud.

Kuid iga süülise väärteo toimepanemise eest ei pea selle toimepanijat tingimata karistama. Tulenevalt VTMS § 30 lg 1 p-st 1 on menetlejale antud õigus lõpetada teatud juhtudel väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-29-11 märkinud, et menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise kriteeriumid saab tuletada kriminaalmenetlusõigusest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-146-03, p 8 ja 25. novembri 2009. a otsus asjas nr3-1-1-105-09, p 11). KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada

4-14-3994

4(4) karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-85- 04, p-d 15 ja 16 ning 24. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-9-07, p 9.3). Otstarbekuse kaalutlusel võib menetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist.

Samast Riigikohtu lahendist tulenevalt on välditavas keelueksimuses toime pandud teo puhul isiku süü tulenevalt KarS § 39 lg-st 2 väiksem kui olukorras, kus isik paneb teo toime selle keelatusest teadlik olles. Võrreldes liiklusseaduse § 239 lg-s 1 sätestatud sanktsiooni liiki ja määra (rahatrahv kuni 50 trahviühikut) teiste liiklusseaduses sätestatud süütegude toimepanemise eest ettenähtud sanktsioonidega järeldub, et seadusandja hinnangul on kaassõitja poolt turvavöö nõuetekohane kinnitamata jätmine pigem kergem ja väiksema karistamisväärsusega tegu. Lisaks nimetatule ei saa tähelepanuta jätta ka asjaolusid, et menetlusalust isikut ei ole varem kordagi liiklusnõuete rikkumise eest karistatud ning karistusregistris puuduvad andmed tema poolt ka muude süütegude toimepanemise kohta. See annab alust arvata, et kaebaja näol ei ole tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga ning kõnealune rikkumine oli üksikjuhtum. Kohtuistungil menetlusalune isik tunnistas rikkumist ega väljendanud mingilgi viisil ükskõiksust või üleolevat suhtumist õiguskorda ning sellest tulenevatesse nõuetesse. Kõik eelnimetatud asjaolud kogumis kinnitavad, et menetlusaluse isiku süü vaidlustatud otsuses kirjeldatud süüteo toimepanemises on väike. Neil asjaoludel ei nõustu kohus ka kohtuvälise menetleja esindaja väljendatud seisukohaga, et ei ole alust minimaalse karistuse määramiseks. Kohtu hinnangul puuduvad ka asjaolud, mis tingiksid antud asjas avaliku menetlushuvi.

Eelnevat kokkuvõttes on kohus seisukohal, et menetlusaluse isiku süü on sedavõrd väike, et tema suhtes tehtud väärteootsus tuleb tühistada ning alustatud väärteomenetlus tuleb VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel lõpetada.

(allkirjastatud digitaalselt)

Astrid Asi Kohtunik