3-14-50719/11 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-50719 Otsuse kuupäev

21. august 2014 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Kalev Kallari kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes summas 4200 eurot ning kohustamisnõudes tema ümberpaigutamiseks sõltuvusvabasse osakonda Asja läbivaatamine kirjalik menetlus Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Kalev Kallari Vastustaja – Tartu Vangla

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 22. september 2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Vangla kinnipeetav Kalev Kallari loobus enda sõnul 01.01.2014 suitsetamisest. Ta informeeris sellest ka vanglat ja palus end kokku paigutada mittesuitsetava kinnipeetavaga. Sellegipoolest paigutati ta ümber suitsetava kinnipeetava juurde.

2. Seepeale esitas K. Kallari 12.02.2014 märgukirja ja selgitustaotluse, millele Tartu Vangla vastas 13.02.2014 kirjaga nr 6-24/1113-2 ning ta jäeti edasi ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga.

3. 17.03.2014 esitas ta taotluse nr 6-24/1872-1, milles ta taotles enda ümberpaigutamist süüdimõistetute eluhoonesse osakonda, milles viibivatele kinnipeetavatele ei müüda vangla kauplusest sigarette. 25.03.2014 anti talle eitav vastus nr 6-24/1872-2.

4. K. Kallari esitas seepeale vaide. 07.04.2014 vaideotsusega nr 1-11/104-2 jäeti vaie rahuldamata.

5. 06.05.2014 saabus Tartu Halduskohtusse K. Kallari kaebus, milles ta nõuab Tartu Vanglalt 4200 euro suurust hüvitist mittevaralise kahju eest ning tema ümberpaigutamist sõltuvusvabasse osakonda.

6. 19.05.2014 määrusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse käiguta ning andis kaebajale 15- päevase tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, kuna kaebaja tasus riigilõivu 111 eurot ettenähtust vähem.

7. Tartu Halduskohtusse saabus 23.05.2014 K. Kallari taotlus tema riigilõivu tasumisest vabastamiseks 111 euro ulatuses.

8. 26.05.2014 määrusega rahuldas Tartu Halduskohus kaebaja menetlusabi taotluse ning võttis kaebuse menetlusse.

9. Tartu Vangla palus oma 20.06.2014 kirjalikus vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata.

10. Tartu Halduskohus määras oma 30.06.2014 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks aega kuni 21.07.2014.

11. 21.07.2014 Tartu Halduskohtusse saabunud avalduses vastas K. Kallari Tartu Vangla 20.06.2014 kirjalikus vastuses toodud seisukohtadele.

Kaebuse põhjendused

12. Oma 06.05.2014 Tartu Halduskohtusse saabunud kaebuses nõuab K. Kallari hüvitist 4200 eurot mittevaralise hüvitamiseks ja tema ümberpaigutamist Tartu Vanglas sõltuvusvabasse eluosakonda.

13. K. Kallari selgitab, et tema paigutamine kokku mittesuitsetava kinnipeetavaga kergendaks tema vabanemist suitsetamise sõltuvusest. Suitsuvabas osakonnas ei müüda kinnipeetavatele vangla kauplusest sigarette, seega ei tekiks seal probleemi, et keegi püüaks sigarette eluosakonda toimetada. E3 eluosakonnas on aga sigaretid liikvel ning kinnipeetavad suitsetavad selleks mitte ettenähtud kohtades. Selle tõendamiseks on kaebaja lisanud kaebusele ka sigareti.

14. Kaebaja viitab Riigikohtu seisukohale otsuses nr 3-3-1-6-14, mille kohaselt peab vangla välistama suitsetamise vangla enda initsiatiivil sõltumata kaebaja või muude kinnipeetavate kaebustest ja isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena.

15. K. Kallari selgitab, et probleemi tõttu ei ole teda Tartu Vangla julgeolekuosakond kordagi välja kutsunud. Üksnes üksuse juht Kristjan Timmusk on E3 eluosakonnas kohal käinud ning tema ei näe kaebaja probleemis põhjendatust.

16. Oma 21.07.2014 Tartu Halduskohtusse saabunud kirjalikes seisukohtades selgitab K. Kallari, et 28.08.2013 Tartu Vanglasse saabudes teatas ta vastavasisulisele küsimusele vastates, et ta suitsetab ning soovib sellest loobuda. Tartu Vangla ei ole aga teinud midagi, et soodustada tema suitsetamisest loobumist. 01.01.2014 suitsetamisest loobumine ei olnud probleemne, kuna ta viibis sel ajal suletud osakonnas koos kinnipeetavaga, kellel puudusid materiaalsed vahendid sigarettide ostmiseks. 06.02.2014 ümberpaigutamisel aga ei võetud arvesse tema palvet paigutada ta ühte kambrisse mittesuitsetajaga, mistõttu tegi Tartu Vangla temast automaatselt passiivse suitsetaja, kuna enda julgeolekut arvestades ei saa ta kambris suitsetamisest koheselt vanglat teavitada.

17. Samuti tõstatab kaebaja vastuseks Tartu Vangla seisukohale, et sigarettide leidmine ei tõenda veel suitsetamist, küsimuse, miks on kinnipeetavatel tarvis eluosakonda sigarette toimetada, kui neid ei suitsetata. Ta esitas ka Tartu Vangla 09.07.2014 vastuse teabenõudele nr 2-5/2210-2, millelt nähtub vangla poolt avastatud tubakaga seotud distsipliinirikkumiste hulk.

18. K. Kallari selgitab ka, et avatud eluosakondades ei ole tegelikult vahet, kas kinnipeetava kambrikaaslane on suitsetaja või mitte, kuna ajal, mil osakonnas on kambrite uksed avatud, levib tubakasuits niikuinii ka mujale. Kuna Tartu Vangla ei suuda tagada mittesuitsetajatele suitsuvaba keskkonda, on tema tervis ohustatud.

Vastustaja seisukoht

19. Tartu Vangla vaidleb oma 20.06.2014 kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Vangistusseaduse (VangS) § 12 sätestab vanglas kinnipeetavate eraldihoidmise üldprintsiibid. VangS § 12 lõike 1 kohaselt hoitakse eraldi mehi ja naisi; alaealisi ja täiskasvanuid; kinnipeetavaid ja vahistatuid; isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht. VangS § 12 lg 2 sätestab, et erandkorras võib vanglateenistus paigutada kinnipeetavaid eraldi ka VangS § 12 lõikes 1 nimetamata tunnuse alustel. VangS § 12 lõike 2 sõnastusest ei saa tuletada vanglale kohustuslikku või keelatud käitumist ning normist ei tulene ka kinnipeetavale õigust seada tingimusi kambrikaaslase valikul. Suitsetava ja mittesuitsetava kinnipeetava ühte kambrisse paigutamine ei riku ega saagi iseenesest mittesuitsetava kinnipeetava õigusi rikkuda.

20. Kuivõrd kinnipeetavatel on kambrites suitsetamine keelatud, siis võib mittesuitsetava kinnipeetava õiguste rikkumine tuleneda kambris tegeliku suitsetamise faktist, mitte aga ainuüksi sellest, et ta peab jagama kambrit isikuga, kes suitsetab. 28.02.2014 otsuse 3-3-1-6-14 punktis 13 on Riigikohus korranud seisukohta, et ainuüksi suitsetava kinnipeetavaga ühte kambrisse paigutamine ei riku kinnipeetava õigusi.

21. Kuivõrd kehtivast õigusest ei tulene absoluutset kohustust paigutada suitsetav kinnipeetav eraldi mittesuitsetavast kinnipeetavast, ei ole võimalik kohustada vanglat paigutama kaebajat eraldi mittesuitsetajast. Harjumused ei ole erandlikuks asjaoluks, mida vanglateenistusel tuleb kinnipeetavate ühte kambrisse paigutamisel arvestada. K. Kallari ei viita vanglale esitatud vaides, kahju hüvitamise taotluses ega ka kaebuses halduskohtule, et tema kambrikaaslane V. Ahvenainen suitsetaks kambris. Seetõttu ei ole ka tõendatud, et K. Kallari oleks sunnitud viibima ühes kambris suitsetamiskeeldu rikkuva kinnipeetavaga. Tartu Vangla peab vajalikuks ka märkida, et 13.05.2014 paigutati V. Ahvenainen osakonda E-2 kambrisse 1055, mistõttu ei ole enam võimalik otsustada K. Kallari paigutamist V. Ahvenainenist eraldi.

22. Tartu Vangla märgib ka, et ainuüksi asjaolu, et K. Kallari kambrist on leitud sigarette, ei saa rikkuda K. Kallari õigusi. Samuti avaldas K. Kallari alles 13.02.2014 soovi end suitsetajate nimekirjast väljaarvamiseks. Seega 06.02.2014 paigutamisel oli K. Kallari ise veel suitsetaja staatuses.

Kohtu põhjendused

23. Vangistusseadus (VangS) ega teised vangistust reguleerivad õigusaktid ei sätesta, et kinnipeetavate paigutamisel kambrisse tuleb arvestada kinnipeetava suitsetamisharjumusega. Samuti tegemist ei ole VangS § 12 lg-s 2 nimetatud erandolukorda kaasatoovate tunnustega. Kohus leiab, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus valida omale kambrit või kambrikaaslast talle sobivate tunnuste järgi alljärgnevatel põhjustel.

24. Justiitsministri 30.11.2000.a. määruse nr 72 „ Vangla sisekorraeeskiri“ ( VSKE) § 8 (2) lg

2 kohaselt võib kinnipeetav vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida. Tartu Vangla kodukord p 12.1 kohaselt kinnipeetaval on lubatud suitsetada ainult selleks ettenähtud märgistatud kohtades ning ettenähtud aegadel ja see on jalutusaias ning jalutusboksis ja ainult jalutuskäigu ajal. Kohus leiab, et kas kaebaja kambrikaaslane on suitsetaja või mitte, ei saa tema õigusi rikkuda, sest kambris suitsetamine on keelatud. Kambrites ei ole lubatud suitsetada ja sigaretid antakse vangla hoiule. Seega, kohtu arvates, ei või olla probleemiks tubakatooted kambris, mis ahvatleksid suitsetama kui suitsetamiskeelu eiramine kambrikaaslase poolt ei ole tõendatud. Toimiku materjalidega on tuvastatud, et kaebaja 28.08.2013 Tartu vanglasse saabudes teatas, et ta suitsetab ning soovib sellest loobuda. 06.02.2014 kaebaja ümberpaigutamisel paigutati ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga. Alles 13.02.2014 avaldas kaebaja soovi end suitsetajate nimekirjast väljaarvamiseks (tl 48). Seega 06.02.2014 paigutamisel kambrisse 1093 oli kaebaja ise veel suitsetaja staatuses. 06.05.2014 laekus kohtusse kaebaja kaebus. 13.05.2014 paigutati kaebaja suitsetav kambrikaaslane teise kambrisse ja seega oletatavalt suitsetamiskeeldu rikkuv kinnipeetav enam ei asu koos kaebajaga ühes kambris.

25. Kohus leiab, et mittesuitsetava kinnipeetava õiguste rikkumine võib tuleneda kambris tegeliku suitsetamise faktist, mitte aga ainuüksi sellest, et kaebaja peab jagama kambrit isikuga, kes suitsetab. Kaebaja ei ole välja toonud, millal ta oli kambris, kui kambrikaaslane suitsetas kambris. Kaebajal on õigus ja kohustus VangS § 67 lg 3 kohaselt viivitamatult teavitada vanglateenistust kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda ning teise isiku elu ja tervist, sealhulgas suitsetamiseeskirjade rikkumisest. Ainuüksi sigareti lisamine kaebuse juurde ei tõenda suitsetamisfakti kambris.

26. Riigikohus 28.02.2014 otsuses 3-3-1-6-14 punktis 13 rõhutas, et ainuüksi suitsetava kinnipeetavaga ühte kambrisse paigutamine ei riku kaebaja kui mittesuitsetava kinnipeetava õigusi. Toimiku materjalidega ei ole tõendatud, et vastustaja ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Ei ole leidnud tõendamist, et kambris, kus viibis kaebaja, tegelikult suitsetati. Kaebaja ei viita vanglale esitatud vaides, kahju hüvitamise taotluses ega kaebuses kohtule, et tema kambrikaaslane suitsetaks kambris. Seega ei ole tõendatud, et kaebaja oleks sunnitud viibima ühes kambris suitsetamiskeeldu rikkuva kinnipeetavaga, millest võiks kõne alla tulla VangS § 12 lg 2 rakendamine. Sigarettide leidmine peale jalutuskäiku ja enne kambrisse tulekut, mille peale viitab kaebaja, just näitab, et vangla rangelt kontrollib keelust kinnipidamist selleks, et teised kinnipeetavad ei oleks sunnitud viibima enda tahte vastaselt kambris, kus suitsetakse. Kohus leiab, et ainuüksi asjaolu, isegi kui kambris keelatud esemed seal asusid, ei saa rikkuda kaebaja õigusi ning ei anna alust mittesuitsetaja eraldi paigutamiseks. Kaebaja eesmärgiks on vältida, et vastustaja ei paigutaks teda ka tulevikus suitsetava kinnipeetavaga ühte kambrisse, sest kaebaja väidete kohaselt ei pea kinnipeetavad suitsetamiskeelust kinni, toovad salaja sigarette jalutuskäikudelt kaasa ja suitsetavad kambrites ja seoses sellega kaebaja nõuab tema ümberpaigutamist sõltuvusvabasse osakonda, ehk sinna, kus asuvad mittesuitsetajad. Hinnates toimikus olevaid tõendeid kogumikus, kohus leidis, et ei kuulu rahuldamisele kaebaja kohustamisnõue tema ümberpaigutamiseks sõltuvusvabasse osakonda, sest kohus ei ole avastanud vastustaja toimingutes õigusvastasust.

27. Selleks, et tuvastada, kas Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 tulenev kahju kuulub hüvitamisele, on vaja kindlaks teha kahju hüvitamise esmane eeldus ehk haldusorgani tegevuse õigusvastasuse olemasolu. Seejärel saab kohus hinnata, kas on täidetud mõni RVastS § 9 lg1 koosseis ning seega võtta seisukoha hüvitise osas. Kohtuotsuse punktides 23-26 kohus analüüsis vastustaja toiminguid seoses kaebuse nõuetega ja ei ole leidnud vastustaja toimingutes õigusvastasust ja seega kohus ei pea kontrollima , kas kaebajale saabus mõni RVasS § 9 lg 1 nimetatud kahjulik tagajärg. Ülaltoodu alusel ei kuulu rahuldamisele kaebaja nõue kahju hüvitamise nõudes summas 4200 eurot.

28. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tamara Hristoforova kohtunik