3-14-51098/11 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Agu Timmi, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

21.08.2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-51098

Haldusasi

Jaak Reinomäe kaebus Viru Vangla 30.04.2014.

a käskkirja nr 6.-3/728-D tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 16.06.2014. a määrus

Menetluse alus

ringkonnakohtus

Jaak Reinomäe määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Jaak Reinomägi

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta rahuldamata Jaak Reinomäe määruskaebus ja muutmata Tartu

Halduskohtu 16.06.2014. a määrus riigilõivu tasumisest vabastamiseks esitatud

taotluse rahuldamata jätmise kohta (resolutsiooni p 1).

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 10.06.2014 saabus Tartu Halduskohtusse J. Reinomäe kaebus (tl 4-8) Viru Vangla

30.04.2014. a käskkirja nr 6-3/728-D (tl 17-19) tühistamiseks. Lisaks märkis J.

Reinomägi kaebuses, et taotleb Viru Vangla 30.04.2014. a akti nr 6-10/15734-2 (tl

16) õigusvastasuse tuvastamist. Kaebusele oli lisatud taotlus (tl 9) kaebuse

esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks, milles J. Reinomägi märkis, et

riigilõivu tasumine ei ole talle jõukohane.

2. Tartu Halduskohus 16.06.2014. a määrusega (tl 26-26p) jättis menetlusabi

taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1); jättis kaebuse käiguta ja andis riigilõivu

tasumiseks aega 10 päeva määruse ärakirja kättesaamisest arvates (resolutsiooni p

2); kohus märkis, et puuduste kõrvaldamata jätmisel kuulub kaebus tagastamisele

läbivaatamatult (resolutsiooni p 3).

Kohus märkis, et kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt kaebaja

sissetulekud menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud neljal kuul kokku olid 150,24

eurot ning halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud

väljaminekuid, mida võiks sissetulekutest maha arvata on olnud summas 87 senti,

seega on J. Reinomäe kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 74,69 eurot

((150,24-0,87):4×2). Kohus leidis, et kuna menetluskulud (riigilõiv 15 eurot vastavalt

riigilõivuseaduse (RLS) § 57¹ lg-le 1) ei ületa taotleja kahekordset keskmist ühe kuu

sissetulekut, siis ei ole menetlusabi andmine HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel lubatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. 02.07.2014 saabus Tartu Halduskohtusse Jaak Reinomäe määruskaebus (tl 29-

30p), milles ta märgib, et kuna Tartu Halduskohtu 16.06.2014. a määrus on vastuolus

PS §-ga 11, piirab tema õigusi kaebusega kohtusse pöörduda, nõuab ta selle

põhiseadusevastaseks tunnistamist, mh selle tühistamist ning uue otsuse tegemist

sellisena, mis tagaks tema poolt kohtule esitatud kaebuse läbivaatamise.

J. Reinomägi on arvamusel, et kui tal on õigus 15 päeva jooksul vaidlustada otsus,

millega jäeti rahuldamata tema taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks, puudub

kohtul enne vaidlustamistähtaja lõppu õigus tema kaebuse tagastamiseks põhjusel,

et tema poolt ei ole tasutud riigilõivu 10 päeva jooksul. J. Reinomägi märgib, et kuna

vaidlusalusest määrusest ei ole arusaadavad tema õigused, ei saa määrus olla

õiguspärane. J. Reinomägi leiab, et kuna talle ei võimaldata tutvuda Riigikohtu

lahendiga nr 3-7-1-3-61-12, siis puudub tal võimalus enda õigusi kaitsta. J.

Reinomäe väitel ei ole halduskohus piisaval määral teostanud uurimisprintsiipi,

mistõttu ei saa määrus olla õiguspärane.

4. Tartu Halduskohus 02.07.2014. a määrusega (tl 33-33p) võttis menetlusse J.

Reinomäe määruskaebuse Tartu Halduskohtu 16.06.2014. a määrusele, jättis

määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle koos materjalidega Tartu

Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Nimetatud määruse

resolutsiooni p-s 4 parandas halduskohus 16.06.2014. a määruse põhjendava osa p-i

5 kolmandas lõigus arvu „150“ ja luges õigeks arvuks „120“.

Kohus märkis, et tulenevalt HKMS § 178 lg-st 3, § 156 lg-st 2 ja tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 447 lg-st 2 parandab kohus 16.06.2014. a määruses esineva

ilmse ebatäpsuse, lugedes õigeks, et „kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest

nähtuvalt kaebaja sissetulekud menetlusabi taotluse esitamisele eelneval neljal kuul

kokku olid 120 eurot 24 senti“. HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud väljaminekuid, mida

võiks sissetulekutest maha arvata on olnud summas 87 senti. HKMS § 112 lg 1 p 1

sätestatut arvestades on J. Reinomäe kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 60

eurot ((120,24-0,87)÷4×2). Kohus märkis, et tehtud muudatusest muutub J.

Reinomäe kahekordse ühe kuu sissetuleku summa ning on varasema 74 euro

asemel 60, kuid seetõttu ei lange ära riigilõivu tasumise kohustuse alus. Kohus

märkis, et kohtumääruses ilmsete ebatäpsuste parandamine ei mõjuta määruse sisu

ja kohus saab need parandada oma määrusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

6. J. Reinomägi taotleb määruskaebuses Tartu Halduskohtu 16.06.2014. a määruse

põhiseadusevastaseks tunnistamist, mh selle tühistamist ning uue otsuse tegemist

sellisena, mis tagaks temale kohtule esitatud kaebuse läbivaatamise. HKMS § 2 lg-st

4 tulenevalt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi võttes lähtepunktiks nende

esitaja tegeliku tahte. Lähtuvalt HKMS § 116 lg-st 1 lahendatakse menetlusabi taotlus

määrusega. Eeltoodust juhinduvalt leiab ringkonnakohus, et J. Reinomäe taotlust

tuleb tõlgendada taotlusena teha uus määrus, millega tema taotlus riigilõivu

tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel rahuldada. HKMS § 210 lg 3 kohaselt

kui ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud, tühistab ta vaidlustatud

määruse ja teeb võimaluse korral ise uue määruse. Vajaduse korral saadab

ringkonnakohus asja uueks lahendamiseks tagasi tühistatud määruse teinud

halduskohtule. Seega on kohtumääruse osas võimalik taotleda üksnes selle

tühistamist, mitte põhiseadusevastaseks tunnistamist. Põhiseadusega vastuolus

olevaks tunnistamise nõuet on võimalik taotleda asja lahendamisel kohaldamisele

kuuluva õigustloova akti suhtes (HKMS § 204 lg 3), millist taotlust või põhjendusi

määruskaebuse esitaja käesoleval juhul esitanud ei ole. Tartu Halduskohtu

16.06.2014. a määrus on vaidlustatav resolutsiooni pi 1 osas. Arvestades eeltoodut

ja määruskaebuses märgitut tuleb ringkonnakohtu hinnangul J. Reinomäe

määruskaebuses esitatud nõuet käsitleda taotlusena tühistada Tartu Halduskohtu

16.06.2014. a määrus resolutsiooni p-i 1 osas.

7. Menetlusosalisele menetlusabi andmise tingimused sätestab HKMS § 111. HKMS

§ 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi

taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta

suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et

kavandatav menetluses osalemine on edukas. Halduskohus on õigesti märkinud, et

RLS § 57¹ lg 6 järgi tuleb kohtu tehtud määruse peale määruskaebuse esitamisel

tasuda riigilõivu 15 eurot. Haldusasja toimikus olevast kaebaja vanglasisese

isikukonto väljavõttest (tl 15) nähtuvalt olid kaebaja sissetulekud menetlusabi taotluse

esitamisele eelneval neljal kuul (07.02.201406.06.2014) kokku 150,24 eurot.

Vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt on J. Reinomägi tasunud enamuses

osas kaupluses tehtud ostude eest, milliste kulutuste osas ringkonnakohus nõustub

halduskohtu seisukohaga, et HKMS § 112 lg 1 p-st 1 tulenevalt ei ole kaupluses

tehtud kulutusi lubatav sissetulekust maha arvata. HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatut

arvestades olid väljaminekud, mida saab sissetulekutest maha arvata, kokku 0,87

eurot. Eeltoodu pinnalt on J. Reinomäe kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek

((150,240,87)/4×2) 74,69 eurot. Seega on halduskohus 16.06.2014. a määruses

õigesti märkinud, et riigilõiv menetluskuluna ei ületa menetlusabi taotluse

lahendamisel arvestatavat kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut.

Ringkonnakohus selgitab, et kohtul ei ole õigust vabastada isikut riigilõivu tasumise

kohustusest, kui kohtule esitatud tõenditest nähtub, et isikul olid kaebuse esitamise

ajal võimalused riigilõivu tasumiseks.

8. J. Reinomägi ei ole määruskaebuses PS § 11 osas sisulisi põhjendusi esitanud,

mistõttu jätab ringkonnakohus nimetatud väite tähelepanuta.

9. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada määruskaebuse esitajale

järgnevat. Riigikohtu üldkogu on 29.11.2011. a otsuse nr 3-3-1-22-11 p-s 24

märkinud, et isik saab kohtusse pöörduda ja oma õiguste väidetava rikkumise kohta

kohtult sisulise otsustuse vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu, või siis, kui ta

vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Kui nõutavat riigilõivu ei ole

tasutud ja isikut ei vabastata lõivu tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine

ja selles sisulise otsustuse saamine välistatud. Sellisel juhul ei kontrolli kohus, kas

isiku õigusi on rikutud. Üldkogu hinnangul (eelviidatud otsuse p 29.1) on

halduskohtumenetluses riigilõivu legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia, et

vältida muuhulgas põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste menetlemist, kuna

selliste kaebuste menetlemine võib kaasa tuua kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda

isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 15.12.2009. a otsus nr 3412509, p 23). PS § 15 lg 1 ls-st 1

tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.

See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema

piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane

kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise

vältimiseks (Riigikohtu 06.09.2007. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11).

10. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendamatu määruskaebuse esitaja väide, et

kuna vaidlustatud määrusest ei ole arusaadavad tema õigused, ei saa määrus olla

õiguspärane. Vaidlustatud määruse esimesel lehel on edasikaebamise kord selgelt

kirjas ning J. Reinomägi on ilmselgelt sellest ka aru saanud, kuivõrd on käesolevas

asjas tähtaegselt määruskaebuse esitanud.

11. Ühtlasi ei nõustu ringkonnakohus J. Reinomäe väitega halduskohtu poolt

uurimisprintsiibi ebapiisava teostamise kohta, kuivõrd vaidlustatud määrusest

nähtuvalt on halduskohus ringkonnakohtu hinnangul menetlusabi andmise

otsustamisel õigesti juhindunud HKMS-i vastavatest sätetest ja asjakohasest

kohtupraktikast, millest lähtuvalt jättis halduskohus kaebaja taotluse riigilõivu

tasumisest vabastamiseks rahuldamata. Asjaolu, et kaebaja ei ole saanud vahetult

tutvuda Riigikohtu lahendiga nr 3-7-1-3-61-12 ei oma asja otsustamisel määravat

tähtsust, sest halduskohtu määruse p-s 5 kohus mitte ainult ei viidanud vastavale

Riigikohtu lahendile, vaid tõi ära ka Riigikohtu lahendis märgitu, mille õigsuses

määruskaebuse esitaja iseenesest ka ei kahtle (vt määruskaebuse lk 3).

12. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus rahuldamata J. Reinomäe

määruskaebuse ja muutmata Tartu Halduskohtu 16.06.2014. a määruse riigilõivu

tasumisest vabastamiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmise kohta (resolutsiooni

p 1).

Einar Vene

Agu Timmi

Tiina Pappel