3-14-294/21 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Kadri Palm Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 19. august 2014, Jõhvi Haldusasja number 3-14-294 Haldusasi Vladimir Lenardsoni (Lenardson) kaebus Viru Vangla 12. detsembri 2013. a käskkirja nr 6-1/1755-KP ja 11. veebruari 2014. a vaideotsuse nr 6-12/9-3, 6-12/20-3 tühistamiseks

Menetlusosalised Kaebaja Vladimir Lenardson Vastustaja Viru Vangla, volitatud esindaja Eve Kangro Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Menetlusosalistel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 18. septembril 2014 (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Viru Vangla 12. detsembri 2013. a käskkirjaga nr 6-1/1755-KP paigutati kinnipeetav Vladimir Lenardson Viru Vangla Avavanglaosakonnast ümber Viru Vangla kinnisesse osakonda seoses distsipliinirikkumiste toimepanemisega (tl-d 8-9). 2. V. Lenardson esitas 10. jaanuaril 2014 Viru Vanglale vaide 12. detsembri 2013. a käskkirja nr 6- 1/1755-KP tühistamiseks (tl 33).

2 3. Viru Vangla jättis 11. veebruari 2014. a vaideotsusega nr 6-12/9-3, 6-12/20-3 V. Lenardsoni vaide Viru Vangla käskkirja nr 6-1/1755-KP tühistamiseks rahuldamata (tl 10). Vangla selgitas, et kinnipeetav on rikkunud vangistusseaduse (VangS) § 21 lg-s 1 sätestatut ning edaspidine vangistuse täideviimine on mõistlikum kinnises vanglas. Tuginedes haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg-le 1 on haldusakt kehtiv alates selle adressaadile tutvustamisest. VangS § 65 lg-te 1 ja 2 kohaselt pööratakse üldjuhul distsiplinaarkaristus täitmisele kohe ning vanglateenistuse ametnik võib distsiplinaarkaristuse või selle osa täitmisele pööramise edasi lükata tingimusel, et kinnipeetav ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist. Viru Vangla käskkirjaga nr 6-3/1761-D määratud karistused on kehtivad. Vangla ei ole takistanud vaide esitajal hariduse omandamise jätkamist, kuna kinnises vanglas on samasisulised võimalused üldhariduse omandamiseks. Kaebuse põhjendused ja taotlus 4. V. Lenardson esitas 13. märtsil 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 12. detsembri 2013. a käskkirja nr 6-1/1755-KP ja 11. veebruari 2014. a vaideotsuse nr 6-12/9-3, 6-12/20-3 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused on järgmised: 1) kas on õige paigutada isik avavanglast ümber kinnisesse vanglasse, kui ei ole läbitud vaidlustusmenetlus ümberpaigutamise käskkirja tühistamiseks. Kuna haldusakt, mis oli ümberpaigutamise aluseks, on vaidlustatud, võib kiire ümberpaigutamine tuua kaasa kahjunõude esitamise. Ümberpaigutamine tõi kaasa mitmekuulise pausi õpingutes ning tekitas muid ebamugavusi; 2) vangla pole oma ümberpaigutamistes järjekindel. Pärast eelmist distsiplinaarkaristust jäeti V. Lenardson avavanglasse. Kaebuse esitaja leiab, et kuna vangla hoidis teda eelmise distsiplinaarkaristuse ajal avavanglas edasi, siis ei olnud ka praeguses asjas takistust teda seal hoida, kuna V. Lenardsoni tegu ei ohustanud mingilgi määral vangla julgeolekut. Vastustaja seisukohad 5. Viru Vangla ei nõustu kaebusega, vaidleb sellele vastu ja kompromissi sõlmimist võimalikuks ei pea. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja poolt kohtumenetluses kantud kulutused tema enda kanda. Vastustaja jääb Viru Vangla 11. veebruari 2014. a vaideotsuses nr 6-12/9-3, 6- 12/20-3 toodud seisukohtade juurde ja ei korda neid täielikult, kuid palub nendega arvestada. Vastustaja selgitab, et avavanglaosakonda paigutamise üheks eelduseks on kinnipeetava õiguskuulekas käitumine ja vangla sisekorraeeskirjade täitmine. Kaebaja pani lühikese ajavahemiku jooksul (21. august kuni 21. november 2013) toime mitmeid distsipliinirikkumisi (lubatud marsruudilt kõrvale kaldumine, julgeolekut ohustavast asjaolust mitteteavitamine, kaaskinnipeetavate esemete valdamine). Kaebajat karistati distsiplinaarkorras Viru Vangla 11. detsembri 2013. a käskkirjaga nr 6-3/1761-D. Seega pani V. Lenardson avavanglas viibides toime uue distsipliinirikkumise, mis annab vanglale veendumuse, et kinnipeetav ei suuda õiguskuulekalt käituda ning on olemas oht, et isik võib toime panna uusi distsiplinaarrikkumisi. Justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9 § 17 lg 2 p 1 sätestatu kohaselt ei tohi avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ümber paigutatav kinnipeetav panna toime uusi õiguserikkumisi. VangS § 21 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse, kui kinnipeetav ei täida sama seaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õigusrikkumisi. Vangla andis kaebajale korduvalt võimaluse end tõestada, kuid isik jätkas rikkumiste toimepanemist.

3 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 6. Käesolevas asjas on kinnipeetav V. Lenardson esitanud kohtule kaebuse, milles taotleb Viru Vangla 12. detsembri 2013. a käskkirja nr 6-1/1755-KP ja 11. veebruari 2014. a vaideotsuse nr 6- 12/9-3, 6-12/20-3 tühistamist. Vaidlustatud käskkirjaga paigutati kaebaja Viru Vangla avavanglaosakonnast ümber kinnisesse osakonda. 7. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 8. Viru Vangla 12. detsembri 2013. a käskkiri nr 6-1/1755-KP on antud juhindudes VangS § 21 lg-st 1 ja justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (edaspidi määrus) § 17 lg 2 p-st 1. VangS § 21 lg 1 kohaselt saab kinnipeetava ümber paigutada järgmistel alustel: 1) kinnipeetav ei täida vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid; 2) kinnipeetav paneb toime uusi õiguserikkumisi; 3) kinnipeetava ümberpaigutamine on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Määruse §-st 17 tulenevad täiendavad avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ümberpaigutamise üldtingimused. Määruse § 17 lg 2 p 1 sätestab, et avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ümber paigutataval kinnipeetaval ei tohi olla kehtivat distsiplinaarkaristust, mis oleks määratud töökohustuse täitmisest keeldumise, tubakatoodete või süütamisvahendite korra nõuete rikkumise, vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise eest, sidepidamisvahendite või nende tarvikute keelatuse eest või vangla kodukorras selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas viibimise eest ning on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õiguserikkumist. 9. Kohus selgitab, et otsustus paigutada kinnipeetav avavanglast või kinnise vangla avavanglaosakonnast ümber kinnisesse vanglasse, kujutab endast diskretsiooniotsust haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 mõttes, milles tuleb HMS § 56 lg 3 kohaselt märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Viru Vangla tugineb vaidlustatud käskkirjas kõigile kolmele VangS § 21 lg-s 1 nimetatud alusele. V. Lenardsoni ümberpaigutamist põhjendavad kaalutlused on järgmised: 1) V. Lenardson on usaldust kuritarvitanud, pannes avavanglaosakonnas perioodil 21. august kuni 12. november 2013 korduvalt toime distsipliinirikkumisi; 2) kinnipeetavat karistati 11. detsembril 2013 distsiplinaarkorras noomitusega ja kartserisse paigutamisega kaheks ööpäevaks neljakuulise katseajaga kuna ta valdas kaaskinnipeetavatele kuuluvaid esemeid; 3) toime pandud distsipliinirikkumine annab vanglale veendumuse, et kinnipeetav ei suuda õiguskuulekalt käituda ning on võimalus, et isik võib toime panna uusi distsipliinirikkumisi; 4) kinnipeetav omab kahte kehtivat distsiplinaarkaristust, millest ühel korral kaldus ta marsruudist kõrvale ja teisel juhul ei teavitanud vanglateenistust julgeolekut ohustavast asjaolust; 5) kinnipeetava korda rikkuv käitumine ohustab vangla julgeolekut, seades takistusi vangistuse täideviimise eesmärkide täitmisele, milleks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine (tl 8). 10. Kohus leiab, et alused VangS § 21 lg 1 kohaldamiseks on olemas, kuna antud juhul on täidetud seaduses sätestatud eeldus kaebaja avavanglast kinnisesse vanglasse ümberpaigutamiseks: kinnipeetav on eiranud seadust ja vangla sisekorraeeskirjade nõudeid ning pannud toime õigusrikkumise. Kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise on tinginud kinnipeetava käitumine avavanglas. Asja materjalidest nähtub, et 21. augustil 2013 on kaebajale määratud karistusena noomitus selle eest, et ta kaldus marsruudist kõrvale; 27. augustil 2013 on talle määratud kartserikaristus, kuna ta omas töökoha mobiiltelefoni; 11. detsembril 2013 on kinnipeetavale määratud noomitus kaaskinnipeetavatele kuuluvate esemete valdamise eest; 11. detsembril 2013

4 määrati kaebajale kartserikaristus, kuna ta hoidis temale mittekuuluvaid esemeid (tl 35). Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et kuna vangla ei paigutanud eelmiste õigusrikkumiste ajal kaebajat kinnisesse vanglasse, oleks ka praegu tulnud kaebaja avavangla osakonda jätta. 11. Avavanglas viibimine ei ole kinnipeetava subjektiivne õigus. VangS § 20 lg-st 1 nähtub, et avavanglasse paigutamisel peab olema riik veendunud, et konkreetse isiku osas ei ole alust oletada, et ta paneks toime uusi õigusrikkumisi. Kinnisesse vanglasse ümberpaigutamiseks piisab uute õigusrikkumiste toimepanemise ohust. Kui tekib kahtlus, et kinnipeetava viibimine avavanglas seab ohtu õiguskorra kaitsmise ja kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamise eesmärgi, on riigil kohustus sellele sobival viisil ka reageerida. Ümberpaigutamine ei ole distsiplinaarkaristuse liik, vaid vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele suunatud kohtlemisabinõu. 12. Kuigi vangla leiab, et kinnipeetava ümberpaigutamine on vajalik ka vangistuse eesmärkide saavutamiseks, ei ole vastustaja viitega konkreetsetele asjaoludele selgitanud, miks nõuavad VangS §-s 6 nimetatud täideviimise eesmärgid kinnipeetava üleviimist kinnisesse vanglasse. Kohtu hinnagul ei ole vastustaja selle aluse märkimisel kaalutlusõigust piisavalt teostanud. VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Kuna ümberpaigutamine avavanglaosakonnast kinnisesse osakonda täideviimise eesmärkide saavutamiseks on vaadeldav täideviimisprotsessis rakendatava eraldiseisva kohtlemisabinõuna, ei eelda nimetatud alus vangistuse täideviimise eeskirjade rikkumist ega uusi õigusrikkumisi kinnipeetava poolt. Sellel alusel võib kinnipeetava suunata kinnisesse vanglasse ka juhul, kui tema käitumine avavanglas on olnud eeskujulik. Viidatud puudus ei too siiski kaasa Viru Vangla 12. detsembri 2013. a käskkirja nr 6-1/1755-KP tühistamist, sest esinevad muud alused VangS § 21 lg 1 kohaldamiseks (vt otsuse p 10). 13. Kohus selgitab täiendavalt, et määrusega sätestatakse kinnipeetava ümberpaigutamise kord ning toimingud enne ja pärast ümberpaigutamist (määruse § 1 lg 1). Avavanglast või kinnise vangla avavanglaosakonnast kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise otsustab määruse § 11 lg 2 p 4 ja § 2 lg 1 alusel vangla direktor või tema määratud vanglateenistuse ametnik. Praeguses asjas on vaidlustatud käskkiri antud pädeva isiku poolt (tl 8 pöördel). 14. Ümberpaigutamise täideviimisega seoses on kaebaja seisukohal, et ei ole õige paigutada kinnipeetavat avavanglast ümber kinnisesse vanglasse, kui ei ole läbitud vaidlustusmenetlus ümberpaigutamise käskkirja tühistamiseks. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Automaatne haldusakti peatumine raskendaks oluliselt vangla julgeoleku tagamist. Ka haldusmenetluse seadus ei näe automaatset haldusakti täitmise peatamist ette. Haldusakti adressaadile on tagatud õigus taotleda nii vaidekui halduskohtumenetluses (HMS § 81, halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249) enda õiguste kaitseks ja kahjulike tagajärgede vältimiseks esialgse õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamist. Nimetatud taotluse esitamisel saab vaideorgan või halduskohus hinnata konkreetsetele faktilistele asjaoludele tuginedes, kas esineb vajadus haldusakti täitmise peatamiseks või mitte, sh hinnata kahjulike tagajärgede saabumise tõenäosust ning arvestada haldusakti adressaadi olukorda (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-44-12, p 25). Samuti võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. 15. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Viru Vangla 12. detsembri 2013. a käskkiri nr 6-1/1755-KP ja 11. veebruari 2014. a vaideotsus nr 6-12/9-3, 6-12/20-3 on õiguspärased ja nende tühistamiseks ei ole alust. 16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, siis vastavalt HKMS § 109 lg 1 neljandale lausele ei

5 mõisteta menetluskulusid vastustaja kasuks välja ning menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadri Palm kohtunik