2-14-1821/20 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-14-1821

Kohus

Pärnu Maakohus, Pärnu kohtumaja Rüütli tn

Kohtunik

Heli Käpp

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

15.august 2014, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu

Tsiviilasi

Lindorff Eesti AS hagi M.S. vastu 3885,62 euro

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

3885,62 eurot (s.h põhinõue 1956,91 €)

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Lindorff Eesti Aktsiaselts (registrikood 10231048,

Rävala pst 5, 10143 Tallinn)

Hageja lepinguline esindaja: Tatjana Kostrõkina (OÜ

LEGALTAX Õigusbüroo; e-post: info@legaltax.ee)

Kostja: M.S. (isikukood x, eluk.,x)

Kohtuistung

Eelistung 02.06.2014; osales hageja esindaja T. Kostrõkina

Menetlusviis

Pärast eelistungit menetlus jätkus ja otsus tehakse kirjalikus

menetluses TsMS § 405 lg 1 p 7 alusel

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada 31.07.2014 täpsustatud nõuete osas täies ulatuses.

2. Välja mõista M.S.ilt (S., isikukood x) Lindorff Eesti Aktsiaseltsi (registrikood 10231048)

kasuks 2001,79 € (kaks tuhat üks eurot ja 79 senti, millest tagastamata krediidisumma

966,12 €, intress 883,99 € ja viivis 151,68 €).

3. Võtta vastu hageja loobumine nõudest ja lõpetada tsiviilasjas menetlus kostjalt 1883,83 €

väljamõistmise osas (s.o kirjakulu 38,80 €, 947,81 € põhivõlg, 897,22 € viivis).

4. Menetluskulud jaotada järgmiselt:

4.1. M.S.i kanda jätta hageja põhjendatud õigusabikuludest 51% ja täpsustatud nõude

hinnale vastav riigilõiv.

4.2. Hageja enda kanda jäävad põhjendatud õigusabikulust 41% ja tasutud riigilõiv osas,

milles see ületab täpsustatud hagisummalt nõutavat riigilõivu.

4.3. Kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

5. Välja mõista M.S.ilt Lindorff Eesti Aktsiaseltsi kasuks menetluskulude katteks 331,20 €

(kolmsada kolmkümmend üks eurot ja 20 senti, sh riigilõivu katteks 200 € ja õigusabikulu

131,20 €, sisaldab käibemaksu).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse

apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna

Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.

Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse

esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

15.01.2014 Lindorff Eesti Aktsiaselts esitas Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnale maksekäsu

kiirmenetluse

avalduse

M.S.ilt

põhinõude

1956,91

€

ja

kõrvalnõuete

1329,78

€

väljamõistmiseks. Kostja vastuväite tõttu maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ning 24.03.3014

määrusega anti nõue üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Kohtu

nõudmisel hageja tähtaegselt 23.04.2014 esitas oma põhjendatud nõude hagiavalduse vormis

ning tasus täiendavalt riigilõivu.

Hagiavalduse kohaselt 29.04.2008 sõlmisid AS Bigbank (endine võlausaldaja) ja M.S. (sellel ajal

perenimega P.) tarbijakrediidilepingu 0824730/96tt (edaspidi Leping), millega endine

võlausaldaja andis kostjale krediiti 18 155,38 krooni.

06.10.2008 sõlmisid endine võlausaldaja ja M. S. Lepingu muutmise kokkuleppe nr 1, millega

endine võlausaldaja refinantseeris põhivõla 17 704,79 krooni ning suurendas krediidisummat

6300,00 krooni võrra, kokku jäi krediidisummaks 24 004,79 krooni.

09.10.2009 sõlmisid endine võlausaldaja ja kostja Lepingu muutmise kokkuleppe nr 2, millega

endine võlausaldaja refinantseeris põhivõla 22 868,12 krooni ning suurendas krediidisummat

2385,14 krooni võrra, kokku jäi krediidisummaks 25 253,26 krooni.

20.10.2010 sõlmisid endine võlausaldaja ja kostja Lepingu muutmise kokkuleppe nr 3, millega

endine võlausaldaja refinantseeris põhivõla 23 473,37 krooni ning suurendas krediidisummat

10 446,93 krooni võrra, kokku jäi krediidisummaks 33 920,30 krooni.

Endine võlausaldaja lõpetas lepingu ühepoolselt 21.06.2012. Kostja võlgnevus lepingu

lõpetamise seisuga on põhiosa 1956,91 €, intress 841,01 € ja kirja saatmise tasu 38,80 €. Hageja

omandas nõude esialgselt võlausaldajalt 14.03.2013.

Hageja on arvestanud viivist lepingu põhitingimustes sätestatud intressimääraga 28,45% aastas

ehk 0,08% päevas. Perioodil 22.06.2012 – 22.04.2014 on hageja arvestuste järgi sissenõutavaks

muutunud viivis summas 1048,0 € (=1956,91 €*670 päeva*0,08%).

13.06.2014 täiendavas seisukohas hageja leiab, et tarbijakrediidilepingu nr 0824730/96tt puhul

on tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 mõttes ning tarbijakrediidilepingu nr 0824730/96tt

krediidisummaks tuleb lugeda poolte vahel lepingus fikseeritud krediidisumma 1160,34 €

(18 155,38 krooni). Tarbijakrediidilepingu ja selle lisakokkulepetega väljastati kostjale kokku

2383,09 € (esialgne laen 1160,34 € + teine laen 402,64 € + 09.10.2009 täiendav laen võla

kustutamiseks 152,43 € + 20.10.2010 täiendav laen võla kustutamiseks 667,68 €) ning väär on

kostja seisukoht, et ta on reaalselt lepingu alusel saanud üksnes 1214,32 € (19 000 krooni).

Lisakokkulepetes märgitud täiendavad summad kasutati sissenõutavaks muutunud intresside

tasumiseks, st kostjale väljastati laenu, mis läks varem tekkinud võlgnevuste katteks.

Kokkulepete sõlmimisel ja laenusumma suurendamisel oli kostja endal otsustada, kuidas

kasutada summat, mille võrra suurendati krediidisummat. Intressi osas tekkinud võla

kustutamiseks oli võlgnikul võimalus võtta laenu nr mingis muus krediidiasutuses ning selle

arvelt tasuda sissenõutavaks muutunud intressid AS-ile Bigbank. Sellises olukorras tekiksid

võlgnikul kohustused, sh ka intressikohustus, teise panga ees ning intresseide tasumiseks võetud

summa oleks teise panga jaoks põhisummaks, millelt viimane arvestaks intressi. Hageja leiab, et

20.10.2010 kokkulepet saab käsitada deklaratiivse võlatunnistusena, kokkuleppes pooled

leppisid kokku, et selleks ajaks tasumata viivise ja intressi tasumiseks antakse täiendav laen ning

kinnitasid 20.10.2010 seisuga tasumata laenukohustuse suuruse. Seega 20.10.2010 kokkuleppega

tekkis uus kohustus, mille täitmist sai endine võlausaldaja nõuda.

31.07.2014 hageja kohtu ettepanekul veelkord täpsustas nõuet ja nõude aluseks olevaid

asjaolusid järgmiselt:

28.11.2006

väljastati

kostjale

tarbijakrediiti

summas

319,56

€

(5000

krooni)

tarbijakrediidilepinguga nr 0605117/95tt. Nimetatud lepingu alusel oli võlgnik perioodil

detsember 2006 – mai 2007 maksnud kokku 131,02 €, millest 63,29 € on laekunud krediidi

põhiosa tagastamiseks ning ülejäänud intresside ja viivise katteks.

17.05.2007 väljastati võlgnikule täiendavalt 300,38 € (4700 krooni). Perioodil mai 2007 – aprill

2008 on võlgnik tasunud kokku 284,29 €, millest hageja arvestuste kohaselt laekus 153,20 €

krediidi põhiosa tagastamiseks ning ülejäänu intresside ja viivise katteks. Endine võlausaldaja ei

ole hagejale esitanud täiendavalt väljastatud laenu kohta maksegraafikut, mistõttu maksete

jaotuse arvestuses lähtus hageja tarbijakrediidilepingu nr 0605117/95tt algsest maksegraafikust.

Selline arvestus ei ole kostjat kahjustav, sest sel juhul on intress arvestatud väiksema summa

pealt ehk 319,5 €.

Perioodil 15.12.2006 – 09.04.2008 on võlgnik tasunud kokku 415,31 €, tarbijakrediidilepingu nr

0605117/95tt maksegraafiku kohaselt on selle perioodi laekumised jagatud 162,28 intressi

katteks ja 216,49 € krediidi tagastuseks.

Seega vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajaks 29.04.2008 oli võlgnikul varasema lepingu

järgi tagastamata jäänud krediidi põhiosa 403,45 € (319,59 + 300,38 – 63,29 – 153,20 = 403,45).

29.04.2008 sõlmitud laenulepingu nr 0824730/96tt kohaselt väljastati võlgnikule laenu summas

1160,34 € (18 155,38 krooni), millest 613,55 € (9600,01 krooni) kanti võlgniku kontole üle ja

521,21 € (8155,28 krooni) tasaarveldati tarbijakrediidilepingust nr 0605117/95tt tulenevalt

võlgnevustega. Tasaarveldatud summa 521,21 € koosneb tagastamata krediidisummast 403,45 €

ja intressisummast 117,76 €. Seega vaidlusalune tarbijakrediidileping nr 0824730/96tt on

intresside refinantseerimise osas VÕS § 113 lg 6 (hagiavalduses ilmselt ekslikult viidatud lõikele

3) alusel tühine ja vastuolus Riigikohtu praktikaga. Maksegraafiku koostamiseks ja intresside

arvestamisel pidi endine võlausaldaja lähtuma mitte põhivõlasummast 1160,34 €, vaid summast

1017 € (613,55 € + 403,45 €).

Perioodil 30.04.2008 – 06.10.2008 võlgnik tasus kokku 287,63 € (262,07 nimetatud perioodil +

25,56 € lepingutasu), mis tarbijakrediidilepingu nr 0824730/96tt maksegraafiku kohaselt

arvestati 226,88 € ulatuses intresside katteks ja 60,74 € krediidi tagastuseks. Samas

maksegraafiku koostamisel ja intresside arvutamisel lähtus krediidiasutus summas 1160,34 €,

kuid pidi lähtuma summast 1017 €. Tarbijakrediidilepingu kohaselt oli intressimäär 30,5%

aastas. Seega perioodil 30.04.2008 – 06.10.2008 pidi olema intress kokku 147,60 €. Tulenevalt

sellest pidi 06.10.2008 uue täiendava kokkuleppe sõlmimise ajaks tasutud summast 287,63 €

laekuma krediidi tagastamiseks 140,03 €, mitte 60,74 € ning 06.10.2008 seisuga pidanuks

krediidi tagastamata osa olema 876,97 €.

07.10.2008 väljastati võlgnikule täiendavalt 377,07 € (5900 krooni). Vastavalt 06.10.2008

maksegraafikule oli krediidi põhiosa 1534,18 € (24 004,79 krooni), kuid pidi olema 1254,05 €

(876,97 + 377,07).

Perioodil 11.11.2008 – 07.08.2009 on võlgnik tasunud kokku 557,8 €. 06.10.2008

maksegraafikujärgne intress oli kokku 542,98 € (8495 krooni), kuid krediidisummalt 1254,05 €

arvestatud intress oleks 269,87 €. Seega summast 557,80 € pidi laekuma krediidi põhiosa

tagastamiseks 287,93 € (557,8 – 269-87).

Seega 09.10.2009 seisuga (intresside refinantseerimise kokkuleppe päev) oli tagastamata krediit

966,12 € (1254,05 – 287,93 €).

09.10.2009 sõlmisid võlgnik ja endine võlausaldaja täiendava kokkuleppe, mille raames

refinantseeriti võlgniku võlgnevus intresside ja viiviste osas summas 152,43 €.

20.10.2010.a sõlmisid võlgnik ja endine võlausaldaja viimase kokkuleppe, mille raames samuti

refinantseeriti võlgnevust intresside ja viivise osas summas 667,68 €.

09.10.2009 ja 20.10.2010 kokkulepped on tühised osas, millega arvestati intressidelt intressi.

Seega võlgnik pidi tagastama üksnes 820,11 € (667,68+152,43) ehk summa, mille võrra oli

suurendatud krediidisumma ilma intressideta. Samas tulenevalt sellest, et nimetatud intresside

sees oli arvestatud intress intressidelt loobub hageja nimetatud nõudest.

Perioodil 14.01.2010 - 11.10.2010 tasus võlgnik kokku 203,52 €, mis arvestati intresside katteks.

Seega kostja võlgnevuse arvestusel tuleb lähtuda järgnevast: 06.10.2008.a seisuga oli krediidi

põhisumma kokku 1254,05 €, millest perioodil 11.11.2008 - 07.08.2009 võlgnik tagastas 287,93

€. Seega võlgnevus tagastamata krediidi osas on 966,12 €.

Intress (30,5% aastas) perioodil 07.10.2008 - 21.06.2012 (lepingu ülesütlemise päev),

arvestatuna summast 1 254,05 € oli 1 357,38 €, millest võlgnikul tasumata 883,99 € (1357,38-

269,87-203,52).

Poolte vahel puudub vaidlus sellest, et leping on endise võlausaldaja poolt 21.06.2012

ülesöeldud. Tulenevalt sellest ja arvestades eeltoodut täpsustab hageja käesolevaga viivisenõuet.

Hageja arvestab viivist 0,02% päevas 966,12 € x 785 päeva (15.08.14.a kohtuotsuse kuupäev) x

0,02%= 151,68 €.

Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla (tagastamata krediit) 966,12 €, tasumata jäänud

intressi 883,99 €, viivise 151,68 € ja kohtukuluna õigusabikulu ja hageja poolt tasutud riigilõivu.

KOSTJA VASTUS

02.05.2014 kirjalikus vastuses kostja kinnitab, et on teadlik tema ja Bigbank’i vahel sõlmitud

lepingutest. Hagiavalduses toodud lepingute sõlmimise kuupäevad ja lepingu numbrid on õiged.

Kostjal ilmnes raskusi lepingujärgsete osamaksete tasumisega ja pidevalt saadeti tasulisi

meeldetuletusi, mis omakorda veelgi kostja rahalist olukorda halvendasid. Bigbank pakkus

järgnevatel aastatel korduvalt uusi lepinguid olemasolevate võlgnevuste likvideerimiseks. Koos

meeldetuletuskirjade tasuga läksid summad järjest suuremaks ning kostja nägi väljapääsu uute

lepingute sõlmimises. Raha kostja ei saanud, vaid lepingujärgsed laenusummad läksid

olemasolevate võlgnevuste tasumiseks. Kostja leiab, et pangatöötajad ei oleks pidanud pakkuma

järjest uusi laene. Pakkumisi tehti telefoni teel ning ähvardati, et kui kostja ei ole nõus lepingule

alla kirjutama, siis läheb asi kohtusse ning lisanduvad suured kohtukulud. Kostja oli masenduses

ja rahaliselt raskes olukorras ning ei saanud aru, et lepingutele alla kirjutamisega suurendab

veelgi oma võlakoormat. Kostja võttis teisigi laene, aga majanduslik olukord läks järjest

halvemaks. Kostja ei ole tahtlikult jätnud maksmata, vaid on tõesti püüdnud osamakseid tasuda.

Juunis 2012 võttis kostja ühendust Bigbank’iga, et teada saada, mis summad on makstud ja mis

veel maksta. 20.06.2012 teatas Bigbank’i haldur I. F.kostjale, et kostja on tagasi maksnud

2344,89 €. Arvestades, et ta on saanud kolme esimese lepinguga Bigbank’ilt kokku 19 000

krooni (4700 + 4700 + 9600 krooni, kokku 1214,32 €), on kostja seisukohal, et talle tehakse

nõutavate summadega liiga ning tegemist on liigkasuvõtmisega. Kostja on põhimõtteliselt

pankrotis, kontod on arestitud summas 462,74 € ja tal ei ole vahendeid võla tasumiseks.

06.07.2014 täiendavas vastuses kostja jäi seisukohale, et on põhivõla juba tasunud ning

lisalepingutega püüti kostja arvelt liigkasu võtta. Kostja töövõtuleping on lõppenud ning ta on

töötu.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 p 7 alusel kohus teeb otsuse kirjalikus

menetluses. Hagihind põhinõudelt arvestatuna jääb alla 2000 € ning koos kõrvalkuludega ei ületa

4000 €. Asjas määratud eelistungile 02.06.2014 kostja ei pidanud vajalikuks ilmuda. Kohus

16.06.2014 määrusega andis pooltele tähtaja asja lahendamiseks vajalikuks peetavate avalduste

ja tõendite esitamiseks ning teatas kohtulahendi avalikult teatavakstegemise aja. Hageja esitas

oma nõude täpsustuse ja menetluskulude nimekirja, kostja teatas, et jääb oma vastuväidete

juurde.

2. Kohus leiab, et asjas tähtsust omavad asjaolud on välja selgitatud. Asjas ei ole vaidlust, et

hageja omandas nõude loovutamise teel esialgselt võlausaldajalt, BIGBANK AS-ilt (nõude

loovutamise kinnituskiri toimikus lk 52). Samuti ei ole vaidlust selle üle, et BIGBANK AS ja

M.S. on sõlminud hagiavalduses ja selle täpsustuses nimetatud tarbijakrediidilepingu nr

0605117/95tt

ja

sellest

lepingust

tuleneva

võlgnevuse

osaliseks

refinantseerimiseks

tarbijakrediidilepingu

nr

0824730/96tt

ja

viimase

lepingu

kolm

lisakokkulepet.

Lisakokkulepetega suurendati laenusummat ning osaliselt seisnes laenusumma suurendamine

lepingukohustuste täitmisel tekkinud võlgnevuse refinantseerimises. Pooled vaidlevad selle üle,

kas kostjal on laenulepingu nr 0824730/96tt ja selle lisakokkulepete järgi täitmata kohustusi

hageja nõutavates summades. Kostja on seisukohal, et on laenu põhisumma tasunud ning

esialgne võlausaldaja on teadlikult andnud kostjale järjest uusi laene olukorras, kus kostja

majanduslik olukord ei võimaldanud laene tasuda ning kostja ei saanud aru, et lisakokkulepetega

tegelikult suurendab oma kohustusi veelgi.

3. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingpooltele täitmiseks kohustuslik.

VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Hageja nõue tuleneb

AS Bigbank ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust. VÕS §-ides 401 ja 402 lg-tes 1 – 3

sätestatust tulenevalt tarbijakrediidilepingust tulenevaks krediidiandja põhikohustuseks on anda

tarbija käsutusse rahasumma ning krediidisaaja kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu

ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Krediidilepingu esemeks võib olla ka tasuline

maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel. Krediidilepingule

kohaldatakse laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 397 lg 1

sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Vaidlust ei ole

selles osas, et laenuandja AS BIGBANK on krediidiasutus, kelle majandustegevuseks on muu

hulgas laenude väljastamine. Kostjaga sõlmitud lepingutes on intressi maksmise kohustus ja

intressimäär fikseerinud. VÕS § 415 lg 2 sätestab, et kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu

alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse

makse: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras

võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas

järjekorras muude kohustuste katteks.

4. Hageja nõue tuleneb AS Bigbank ja kostja vahel 29.04.2008 sõlmitud tarbijakrediidilepingust

nr 0824730/96tt. Selle lepinguga (lk 20 – 26) anti kostja kasutusse krediidisumma 1160,34 €

(18 155,38 krooni), millest maksti kostja kontole välja rahas 9600,10 krooni. Ülejäänud

krediidisumma arvelt loeti kostja kohustus tasuda lepingu sõlmimise tasu 400 krooni ja

krediidilepingust nr 0605117/95tt tulenevad täitmata kohustused laenuandja ees summas 8155,28

krooni täidetuks ja asendatuks 29.04.2008 sõlmitud lepingust tulenevate kohustustega. Seega

sisuliselt oli 29.04.2008 sõlmitud lepingul kaks eesmärki: võimaldada kostjal varasemast

laenulepingust tulenevaid kohustusi täita pikema ajaperioodi jooksul ning suurendada kostja

käsutuses olevat krediidisummat. Sellest järelduvalt on leping nr 0824730/96tt oma

majandusliku sisu poolest pigem lepingu nr 0605117/95tt muudatus, mitte niivõrd uus

laenuleping.

5. Kostja vastuväidetest järelduvalt kostjal on laenuandjale kaks peamist etteheidet: 1)

laenuandja survestas kostjat järjest uusi lepinguid sõlmima, kuigi kostja ei suutnud

olemasolevaid kohustusi täita; ning 2) kostja arvelt soovitakse teenida liigkasu ehk siis nõutav

intress on ülemäära suur.

Kostja esiletoodud asjaoludest ei saa teha järeldust, et tarbijakrediidilepingud oleksid hea usu

põhimõtte vastasuse tõttu tühised või et hageja on kostja rasket majanduslikku seisundit ära

kasutanud ja survestanud kostjat sõlmima lepinguid äärmiselt kahjulikel tingimustel. Lepingu

tühisuse aluseks ei saa olla võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ega hageja

hea usu põhimõtte vastane käitumine.

Kohus märgib siinkohal, et ekslik on hageja seisukoht, et vastutustundliku laenamise põhimõte

jõustus alles VÕS § 4032 kehtestamisega 01.07.2011 ning seega kostjaga lepingute ja

kokkulepete sõlmimise ajal see ei kehtinud. Alates 01.01.2007 kehtiv krediidiasutuste seaduse

(KAS) § 83 lg 3 sätestab vastutustundliku laenamise põhimõtte, millest tuleneva krediidiandja

põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt,

tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Kostja ei ole aga oma

väidetava raske majandusliku seisundi kohta tõendeid esitanud, kostja pangakonto väljavõte

kajastab ainult vaidlusaluse laenulepinguga seotud liikumisi kostja arvelduskontol ning sellest

järelduvalt tekkisid kostjal tõsised ja püsivad makseraskused laenu teenindamisel pärast viimase

lisakokkuleppe sõlmimist.

6. Üksnes eelmise laenulepingu refinantseerimisest ja lisakokkulepetega maksetähtpäeva

edasilükkamisest põhjusel, et laenusaaja ei ole suuteline laenu tasuma, ei saa järeldada, et

refinantseerimisleping oleks sõlmitud laenusaaja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel.

2006.a lepingus oli intressimääraks 29,16% ja krediidi kulukus 72,38% aasta kohta. 29.04.2008

sõlmitud laenulepingu järgi oli intressimäär 30,5% ja krediidi kulukus 57,86% aasta kohta,

lisakokkulepetes jäi krediidikulukuse määr 54,28% ja 57,25% vahele ning intressimäär

28,4521% ja 29,56% vahele. Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr oli 2008.a

aprillis lepingu sõlmimise ajal 22,33%, 06.10.2008 kokkuleppe nr 1 sõlmimise ajal 29,34%,

09.10.2009 kokkuleppe nr 2 sõlmimise ajal 30,17%, 20.10.2010 kokkuleppe nr 3 sõlmimise ajal

34,89% ja lepingu ülesütlemise ajal 2012.a juunis 32,25%. Seega ei ületanud 2008. a

laenulepingu ega selle lisakokkulepete järgne krediidi kulukuse määr krediidi andmise ajal Eesti

Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda, mis annaks eelduse, et pooltele tulenevate vastastikuste

kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

Sellest tulenevalt ei ole põhjust väita, et kostjale langes ülemäära suure intressi maksmise

kohustus, ka ei ole kohtu hinnangul lepingutasu ja lepingu muutmise tasud (400 krooni ehk ca

25,50 €) laenusummat arvestades ülemäärased. Võlgnetava laenu tasumise tähtaja

edasilükkamist mõistliku intressi eest ei saa pidada tehingu tegemiseks äärmiselt ebasoodsatel

tingimustel, samuti ei saa sellest järeldada, et poolte vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade

kommete vastaselt tasakaalust väljas, mida nõuavad TsÜS § 86 lg 2 p-d 1 ja 2. Kostja väited

tema arvelt liigkasu teenimisest on põhjendamatud ega anna alust hagi osaliselt või täielikult

rahuldamata jätmiseks.

7. Kohtule esitatud maksekorraldused (lk 111 – 114) tõendavad, et reaalselt on kostjale lepingu

nr 0605117/95tt alusel välja makstud 9400 krooni (4700,00 + 4700,00) ja lepingu nr

0824730/96tt alusel 15 500,10 krooni (9600,1 + 5900), kokku kostjale välja makstud rahas

24 900,10 krooni (1591,4 €). Seega ei ole õige kostja väide, et ta on kokku saanud raha 19 000

krooni.

8. Lisaks tegelikult saadud rahasummale arvestatakse krediidisumma hulka, mis lepingu kohaselt

kostjal tagastada tuleb, ka väljamakse tegemisel kinni peetud lepingutasud ning saadud krediidilt

on kostjal kohustus tasuda intresse. Seega ei ole kostja oma täidetud kohustuste ulatuse

määramisel põhjendatud lähtuda üksnes laenu põhisummast. Hageja on esitanud andmed kostja

poolt lepingute 0605117/95tt ja 0824730/96tt täitmiseks tehtud maksete kohta (laekumiste

tabelid lk 142,145 ja 147). Need andmed kattuvad kostja pangakonto väljavõtetest (lk 92, 94, 96,

98-99) nähtuvate andmetega. Esitatud andmete kohaselt on kostja 29.04.2008 sõlmitud lepingu

täitmiseks perioodil 07.05.2008 – 08.05.2012 tasunud kokku 1929,62 €, mida laenuandja on

arvestatud nii põhivõla kui intressi katteks. Laenuandjal on õigus nõuda ja kostjal on kohustus

tasuda intresse kuni lepingu erakorralise ülesütlemiseni 21.06.2012. Poolte vahel lepingus

kokkulepitud intressimäära vähendamist kohtu poolt seadus ette ei näe. Kohus tuvastas, et

kostjale antud krediidi kulukuse määr on väiksem kui kolmekordne tavaliste tarbimislaenude

krediidi kulukuse määr. Kostja avalduste ja vastuväidete esitamiseks määratud tähtaja jooksul

hageja arvutustele vastuväiteid ei esitanud. Kostja väide, et ta on laenu põhisumma tasunud, ei

ole põhjendatud ja on vastuolus esitatud tõenditega ning võlasuhte tegelike asjaoludega.

9. Kostja maksete laekumisi ja maksegraafikute alusel nende jaotumist erinevate kohustuste

(põhivõlg, intress, viivis) katteks arvesse võttes on hageja oma nõuet täpsustanud ja leidnud, et

laenulepinguga nr 0824730/96tt refinantseeritud võlgnevus sisaldas summas 117,76 € intresse.

Maksegraafikus on laenuandja aga lähtunud intresside ja viivise arvutmisel põhivõla summast

koos intressidega. Seega on laenuandja arvutatud intressi ja viivist ka refinantseeritud

intressisummalt. Samuti on hilisemate lisakokkulepetega refinantseeritud intressikohustust ning

kokkulepete lisaks olevate maksegraafikute koostamisel on intressi arvutatud suurendatud

põhivõlasummalt, mis sisaldab järjekordselt refinantseeritud intresse. Samuti on esialgne

võlausaldaja arvestanud viivist refinantseeritud intressi- ja viivise võlga sisaldava põhisumma

järgi. VÕS § 113 lg 6 järgi ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral.

Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Tulenevalt intressilt (sh viiviselt)

viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja

lepivad kokku maksetähtaja pikendamises (millega võib kaasneda ka teiste lepingutingimuste

muutumine), lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt.

Hageja on vastavad ümberarvestused teinud ja esitanud nõude täpsustuse, milles on arvestatud

intressi ja viivist põhivõlasummalt, mis ei sisalda refinantseeritud intressivõlga. Kohus siinkohal

täpsustab 16.06.2014 määruses ekslikult sõnastatud seisukohta, nagu oleks kostja ja Bigbank

AS-i vahel sõlmitud kokkulepped VÕS § 113 lg 6 alusel tühised osas, millega loeti

refinantseeritud intressi- ja viivisevõlg põhivõlaks. VÕS § 396 lg 2 võimaldab võlgnikul ja

võlausaldajal kokku leppida, et muul õiguslikul alusel võlgnetav rahasumma võlgnetakse

laenuna. Tühine on kokkulepe osas, milles selliselt laenusummalt arvestatakse intressi ja viivist.

Ekslik sõnastus kohtumääruses ei ole aga põhjustanud eksimust hageja 31.07.2014 arvutustes.

Sisuliselt ongi hageja oma ümberarvutustes lähtunud sellest, et kokkulepped olid tühised

refinantseeritud intressi- ja viivisevõlalt omakorda viivise ja intressi arvutamise osas.

10. Hageja 31.07.2014 täpsustatud nõue on asjaoludega ja tõenditega õiguslikult põhjendatud.

Kostja võlgneb kohtuotsuse 15.08.2014 tegemise seisuga hagejale 2001,79 €, millest tagastamata

krediidisumma 966,12 €, lepingu ülesütlemise seisuga tasumata intressivõlg 883,99 € ning alates

lepingu ülesütlemisest kuni kohtuotsuse tegemise päevani VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras arvutatud sissenõutavaks muutunud viivis 151,68 €.

11. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel on võlausaldajal õigus nõuda kohustust rikkunud

võlgnikult rahalise kohustuse täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 võimaldavad

võlausaldajal nõuda võlgnikult raha maksmisega viivitamise eest viivist alates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni.

VÕS § 186 p 6 järgi võlasuhe lõpeb lepingu ülesütlemisega. Tulenevalt VÕS § 195 lg-st 2

vabastab lepingu ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest.

Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Seega on

hageja õigustatud nõudma kostjatelt enne lepingu ülesütlemist tekkinud intressivõla ja tasumata

laenu põhiosa tasumist.

VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt on viivise määraks Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari

ja 1. juulit, millele kuni 14.04.2013 (kaasa arvatud) lisandus 7% aastas ja alates 15.04.2013

lisandub 8% aastas. Kohus leiab, et hageja põhjendatult nõuab pärast lepingu erakorralist

ülesütlemist kohustuste täitmisega viivitamise eest viivist seaduses sätestatud määras. Hageja on

taotlenud üksnes kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist, edasiulatuvalt

viivise väljamõistmist TsMS § 367 alusel protsendina põhivõlast hageja ei ole taotlenud.

Eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi 31.07.2014 täpsustatud avalduses märgitud ulatuses.

12. Hageja on kohtule avaldanud, et ülejäänud osas ta loobub nõudest. Selles osas kohus TsMS §

428 lg 1 p 3 alusel lõpetab asjas menetluse.

13. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses

menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud

kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kohus hagi rahuldab, jäävad menetluskulud

kostja kanda. TsMS § 168 lg 2 kohaselt hagist loobumise tõttu menetluse lõpetamise osas jäävad

menetluskulud hageja kanda, kuna hageja loobus nõudest osas, milles see oli õiguslikult

põhjendamata. Hageja esialgne nõue oli summas 3885,62 €. Täpsustatud haginõue, mille kohus

rahuldab, on 2001,79 €, mis moodustab 51,52% algsest nõudest. Eeltoodu alusel kohus leiab, et

praeguses asjas tuleb menetluskulud jagada proportsionaalselt, lähtudes täpsustatud hagi ja

esmase hagi suhtest. Kohus jätab kostja kanda hagi rahuldatud osale vastava tsiviilasja hinnaga

nõutava riigilõivu ja 51% hageja põhjendatud ja vajalikest õigusabikuludest. Samuti jäävad

kostja kanda tema enda kulud. Hageja menetluskuludest jääb 49% tema enda kanda.

14. TsMS § 1741 lg 1 ja § 405 lg 1 p 3 alusel kohus määrab koos menetluskulude jaotusega

kindlaks ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja esitas oma menetluskulude

nimekirja: hageja kuluks on maksekäsu kiirmenetluses ja hagiavalduselt tasutud riigilõiv kokku

275 € ja õigusabikulu 367,25 €. Kostja ei ole oma menetluskulude nimekirja ja taotlust esitanud,

samuti ei ole vastu vaielnud hageja kulude suurusele.

TsMS § 175 lg 1 alusel kohus leiab, et hageja õigusabikulud on põhjendatud summas 257,25 €,

s.o hagimaterjalidega tutvumine ja istungiks valmistumine, kohtuistungile Pärnusse sõitmisega ja

istungil osalemisega seotud kulud. Kohus ei arvesta põhjendatud kuluks hageja täiendava

seisukoha kirjutamise kulu 2 tunni eest summas 110 €. Täiendava seisukoha esitamise tingis see,

et hageja esitas algselt osaliselt ilmselgelt põhjendamata hagi. Hagi on koostanud ja kohtule

esitanud hageja enda õigusalaste eriteadmistega töötaja. Lepingulise esindaja esindas hagejat

alates 02.06.2014 korraldavast eelistungist. Nõude täpsustuse ja täiendavate seisukohtade

koostamise vajadust oleks ilmselt saanud vältida, kui hagiavalduse koostamisel oleks esialgselt

võlausaldajalt

omandatud

nõude

asjaoludesse

põhjalikumalt

süvenetud.

Tulenevalt

menetluskulude jaotusest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 51% põhjendatud

õigusabikulust, s.o 131,20 €.

Kui hageja oleks kohe kohtule esitanud 31.07.2014 täpsustatud nõuetega hagi, tulnuks tal

hagiavalduse 23.04.2014 esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 57 lg 1 ja lisa 1 järgi

vastavalt tsiviilasja hinnale 2001,79 € tasuda riigilõivu 200 €. Selle summa on kostja kohustatud

hagejale hüvitama.

Eeltoodu alusel kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 331,20 €, s.o

riigilõiv 200 € ja õigusabikulud 131,20 €.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Heli Käpp

Kohtunik