3-13-518/40 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht

12. august 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-518

Haldusasi V.U.’i kaebus Tallinna vangla vastu 1000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 15.01.2014 kohtuistung, edasi kirjalik menetlus Menetlusosalised kaebuse esitaja V.U. vastustaja Tallinna vangla esindaja Merje Joll

RESOLUTSIOON

1. Jätta V.U.’i kaebus täielikult rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 12.08.2014. a,

esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1. Tallinna vanglas (edaspidi ka vastustaja või vangla) registreeriti 06.11.2012 V.U.i (edaspidi ka kaebuse esitaja või kaebaja) võõrkeelne pöördumine, mille vangla edastas 12.11.2012 kaaskirjaga nr 5-18/46403-1 kooskõlas vangla sisekorraeeskirja (edaspidi VSKE) § 49¹ lõikega 4 tõlkebüroole tõlkimiseks. 20.11.2012 saabus tõlkebüroost pöördumise tõlgitud eksemplar. Tallinna vangla 18.01.2013 kirjaga nr 5-18/46403-3 saatis kahju hüvitamise nõude kaebuse esitajale puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et puuduste kõrvaldamise kirjas tuleb konkreetselt välja tuua, milles tema väidetav moraalne kahju seisneb ning miks ta leiab, et vangla oli kohustatud talle vabanemisel vabanemistoetust maksma. Samuti märkis vangla, et kaebuse esitajal tuleb konkreetselt välja tuua ka see, mida ta tegi ise, et väidetava kahju tekkimist ära hoida. 23.01.2013 registreeriti Tallinna vanglas kaebuse esitaja võõrkeelne pöördumine, mille vangla edastas 24.01.2013 kirjaga nr 5-18/46403-5 tõlkebüroole tõlkimiseks. 30.01.2013 saabus tõlkebüroost kaebuse esitaja pöördumise tõlge. Puuduste kõrvaldamise kirjas märkis V.U., et ta taotleb Tallinna vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 1000 eurot seoses sellega, et vangla ei maksnud talle vabanemisel vabanemistoetust. Oma nõuet põhjendas ta sellega, et vangla tegevusetusest tingituna oli ta sunnitud koju saamiseks uuesti varastama hakkama ning raha kogumise ajal elama tänaval ja olema näljas. Kaebuse esitaja hinnangul sellise tegevusega põhjustas vangla talle füüsilist valu, ebamugavust ning inimväärikuse alandamist /tl 39-43/.

2. 27.02.2013 kirjaga nr 5-18/46403-7 tegi Tallinna vangla V.U.ile teatavaks otsuse jätta tema kahju hüvitamise nõue rahuldamata, kuna kahju tekkimine ei olnud tõendatud /tl 4/.

3. 06.03.2013 esitas V.U. Tallinna halduskohtule kaebuse Tallinna vangla vastu 1000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks /tl 1-2, 5, 7/. Tallinna halduskohus 01.04.2013 määrusega jättis V.U.i kaebuse käiguta ning 02.05.2013 määrusega kohus võttis kaebuse menetlusse /tl 8, 27-28/.

4. 18.06.2013 esitas vastustaja kohtule oma kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 35-38/.

5. Kohus arutas V.U.i kaebust 15.01.2014 kohtuistungil ja tegi ettepaneku kohtuvaidluse lahendamiseks kompromissiga /tl 65-70/. Pooled kohtuvälist kokkulepet ei saavutanud /tl 79- 80, 82/, misjärel pooled esitasid kohtule oma täiendavad seisukohad kirjalikus menetluses /tl 86-89, 95-99/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja V.U. leiab, et Tallinna vangla on tekitanud talle moraalset kahju, mille väärtuseks ta hindab 1000 eurot. 03.08.2012. a lõppes kaebaja karistusaeg, mida ta kandis Harju maakohtu 31.01.2012 otsuse alusel kriminaalasja nr 1-12-521. Kaebaja viibis vanglas täpselt 1 aasta ning ta vabastati seaduslikul alusel, nimelt selle kohtuotsuse alusel. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) 9. jao (Kinnipeetava vabastamine) §-le 73 ja § 75 lg-le 4 vastavalt oleks tulnud kaebajale välja maksta vabanemistoetus, kuid talle ei antud vabanemisel sentigi, isegi mitte piletiraha Narvani, kus kaebaja elab. Seoses sellega, et vangla ei võimaldanud mingit sotsiaalabi, ei saanud kaebaja Narva sõita, nälgis ja ööbis tänaval, tundes tugevat abituse ja alandatuse tunnet. Vangla vastas kaebaja hagile äraütlemisega. Kõigele muule lisaks vastas vangla, et kaebaja võinuks kirjutada oma vanaemale ja emale ning abi paluda, kuid jättis tähelepanuta selle asjaolu, et kaebajat on kasvatatud Narva-Jõesuu lastekodus, ei vanaemale ega emale kaebajat vaja pole. Kaebaja ei suhtle nendega, nad on talle võõrad inimesed. Vangla lihtsalt ei täitnud seadust. Sotsiaalabi antakse just neile, kes seda vajavad. Kaebajal pole üldse kedagi, midagi ei ole, vangla ei ole kaebajat isegi nõuga aidanud, kuhu peaks pöörduma. Kaebaja tuli vanglast välja ja sattus talle võõrasse linna, ühegi sendita taskus, tundmata ühtegi inimest ning teadmata ühtegi aadressi, kus oleks võinud mingit abi saada. Loomulikult hakkas kaebaja tegema seda, mida oskab – varastama. Kui vangla oleks teda aidanud, andes kasvõi piletiraha Narva, siis oleks ta püüdnud alustada uut elu. Just seetõttu, et vangla ei andnud kaebajale ettenähtud sotsiaalabi, hakkas ta väljapääsmatusest vargile.

Vastustaja Tallinna vangla, viidates Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 25, riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 ning VangS § 2, § 75 lg 4 ja § 104 lg 4 sätetele, palub jätta V.U.i kaebus rahuldamata. Kaebuse esitaja vabanes Tallinna vanglast 03.08.2012 ning kuna süüdimõistev kohtuotsus jõustus 01.08.2012, siis vabanes kaebuse esitaja vanglast süüdimõistetud isikuna, kellele VangS § 75 lg 4 kohaselt oleks vangla pidanud maksma vabanemistoetust. Kuna kaebuse esitaja vabastamise hetkeks ei olnud Tallinna vangla saanud jõustumismärkega süüdimõistvat kohtuotsust ega ka muul viisil teavet, et kaebuse esitaja staatus on süüdimõistetu, siis vabastas vangla ta kui vahistatu staatuses oleva isiku, kellele vabanemistoetust ei maksta.

Seega tingis vabanemistoetuse mittemaksmise asjaolu, et vangla vabastas kaebuse esitaja kui vahistatu, mitte süüdimõistetu. Mittevaralise kahjunõude alusnormiks on RvastS § 9 lg 1. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja tõendanud, et talle mittevaraline kahju on tekkinud. Riigikohtu halduskolleegium leidis haldusasja nr 3-3-1-27-02 otsuse p-s 14, et mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu.

Tallinna vangla hinnangul ei ole kaebuse esitajale mittevaralist kahju tekkinud, kuna ainuüksi asjaolu, et vangla ei maksnud talle vabanemisel toetust, ei too kaasa mittevaralise kahju tekkimise. Kuigi kaebuse esitaja väidab, et ta oli sunnitud elama tänaval, nälgima ning kojusõidu piletiraha saamiseks varastama, ei ole ta tõendatud, et see nii tõepoolest ka oli, seda enam, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud ka seda, et ta üleüldse soovis Narva sõita. Kuna vangiregistri kannete kohaselt toodi kaebuse esitajale regulaarselt pakke, siis saab järeldada, et tal oli vabaduses inimesi, kes oleksid saanud talle vajadusel piletiraha anda või laenata talle toidu ostmiseks raha.

Sellise tegevusega oleks kaebuse esitaja ära hoidnud ka endale väidetava mittevaralise kahju tekkimise, kuid antud juhul eelistas kaebuse esitaja olla tegevusetu, mistõttu vangla ei ole vastutav selle eest, et kaebuse esitaja eelistas õiguskuuleka käitumise asemel hakata varastama. Eeltoodust lähtuvalt leiab Tallinna vangla, et kuna kaebuse esitaja ei ole mittevaralise kahju tekkimist mitte ühegi tõendiga tõendanud ning toodud asjaolude pinnalt ei saa mittevaralise kahju tekkimist ka eeldada, siis tuleb jätta kaebus rahuldamata.

Tallinna vangla täiendavad selgitused V.U. võeti Harju maakohtu 05.08.2011 määrusega nr 1-11-8761 kriminaalasjas nr 11230110619 vahi alla ning 16.09.2011 toodi ta Põhja Prefektuuri kambrist Tallinna vanglasse. 19.09.2011 edastas Tallinna vangla Politseija Piirivalveametile teatise nr 6-3/38987, milles andis teada, et vahistatu V.U. on kinni peetud 03.08.2011. a kriminaalasjas nr 11230110619 ja toodud Tallinna vanglasse 16.09.2011. a. Seega viibis V.U. alates 16.09.2011 vanglas vahistatuna.

Kohtunik Liina Pohlak leidis 19.01.2012 Harju maakohtu määruses, et on küllaldane alus V.U.i kohtu alla andmiseks ning määras V.U.ile vahi alla andmise tõkendi muutmata jätmise ja asja avalikuks arutamiseks kohtuistungi aja. Seega oli V.U.i staatuseks alates 19.01.2012 kohtualune. Harju maakohtu 31.01.2012 kohtuotsusega nr 1-12-521 tunnistati V.U. süüdi karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 199 lg 2 p-de 5, 8, 9 järgi ning mõisteti lõplikuks karistuseks üks aasta vangistust. Karistusaja alguseks loeti 03.08.2011. Eelmärgitud kohtuotsus jõustus Riigikohtu määrusega 01.08.2012.

Kuna V.U.i suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumismärkega otsus ei jõudnud enne tema vanglast vabanemist Tallinna vanglasse, siis tema tegelik staatus ja vanglas viibimise alus tema siinviibimise ajal ei muutunud. Tallinna vanglasse saabumisel paigutati kaebaja II üksusesse, kus sel ajal viibisid üksnes vahistatud ning kaebaja Tallinna vanglas viibimise ajal teda vanglasiseselt ümber ei paigutatud, sest vanglale teadaolevalt oli tegemist vahistatuga. Kaebaja 03.08.2012 Tallinna vanglast vabastamisel järgiti justiitsministri 25.01.2009 määruse nr 11 „Kinnipeetava vanglast vabastamise kord“ (edaspidi Kord) §-dest 5, 7 ja 8 tulenevaid nõudeid.

Kuna V.U.il sai 31.01.2012 Harju maakohtu kohtuotsusega nr 1-12-521 (see oli kaebaja vabastamisdokumendiks ja kaebaja tutvus sellega allkirja vastu 28.02.2011) määratud karistus kantud ning talle ei olnud kohaldatud ühtegi tõkendit, siis tuli vanglal ta seoses karistuse ärakandmisega vabastada ka vaatamata sellele, et vanglal puudus info, et kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus oleks jõustunud. Kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 411 lg 4 kohaselt kohtulahendi täitmisele pööramise korral saadab maakohus või rahandusministri käskkirjaga määratud asutus selle ärakirja kohtulahendit täitvale asutusele.

Ärakirjale teeb kohus märke kohtuotsuse või -määruse jõustumise kohta. Seega on jõustumismärkega otsuse edastamine vanglale kohtu kohustus. Vaatamata sellele, et vangla ei olnud V.U.i vabastamise hetkeks saanud kohtust tema jõustumismärkega süüdimõistvat otsust, kontrollis Tallinna vangla enne isiku vabastamist Kohtu infosüsteemist (edaspidi KIS), kas V.U.i süüdimõistev otsus on jõustunud või mitte, kuid ka sealt ei nähtunud vastavat kannet, mistõttu ei olnud vangla kaebaja vabastamisel tema staatuse väljaselgitamisel tegevusetu.

Käesoleva vastusega kohtule edastatud dokumendist nähtub, et KIS-i märgiti V.U.i suhtes tehtud süüdimõistva otsuse jõustumismärge hiljem, so 23.08.2012 ehk teisisõnu ajal, mil isik on vanglast juba reaalselt vabanenud. Eeltoodust lähtuvalt leiab vangla, et kaebajale vabanemistoetuse väljamaksmata jätmise tingis kohtu tegevusetus. Kõikidele isikutele, kes vanglasse vahistatuna või kinnipeetavana saabuvad, tutvustatakse allkirja vastu vangistust reguleerivaid õigusakte, samuti selgitatakse neile, millist abi on neil võimalik saada sotsiaalhoolekande valdkonnas.

Igal isikul on personaalne inspektorkontaktisik, kelle poole on tal võimalik oma probleemidega pöörduda ning kes on tema esmaste murede lahendaja. Käesoleval juhul ei pöördunud kaebaja mitte kordagi vangla poole murega, et tema vabanemistähtaeg on saabumas, kuid tal ei ole kojusõiduks raha ning seetõttu ei teadnud vangla ka tema probleemiga tegeleda. Tallinna vangla hinnangul pidanuks kaebaja olema ka ise aktiivsem kojusõiduks erinevate võimaluste leidmisel, seda enam, et tegemist oli VangS mõistes isikuga, kelle vabastamisel ei tulnud vanglal järgida VangS §-s 60 sätestatut.

Paraku eelistas kaebaja olla tegevusetu või siis ei olnud tema tegelik tahe Narva sõita, kuna vahistamisel väitis ta, et viibib Tallinnas oma tüdruksõbra juures. VangS § 4 sätestab, et vahistatu on käesoleva seaduse tähenduses isik, kellel on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. Kinnipeetav on vanglas vangistust kandev süüdimõistetu (VangS § 2). Seega on VangS kohaselt vanglal võimalik eristada kahte erinevat staatust - süüdimõistetu ja vahistatu ning kuna kaebajat süüdimõistev kohtuotsus ei olnud tema vabastamise hetkeks jõustunud, siis oli ta VangS mõistes vahistatu ning vangla ei saanud kaebajat kinnipeetavana käsitleda.

Olukorras, kus isikule määratud karistus saab kantud enne tema suhtes tehtud süüdimõistva otsuse jõustumist, ei saa vangla tõkendite puudumisel isikut määratud karistuse ärakandmisel kauem vanglas kinni hoida, sest vastasel juhul oleks tegemist ebaseadusliku isikult vabaduse võtmisega. Kirjeldatu võib aga tingida olukorra, kus isikust ei saagi enne karistuse ärakandmist süüdimõistetut ning ta vabanebki vanglast vahistatuna, kes on talle määratud karistuse ära kandnud. Tegemist on pigem erandlike kui tavapäraste olukordadega. Vabanemistoetuse maksmine sõltub faktist, kas isik on vabanemisel kinnipeetav või vahistatu ning vanglal tuleb vabanemistoetuse maksmisel lähtuda VangS-s sätestatust.

Kuna VangS regulatsiooni kohaselt saab vabanemistoetust üksnes isik, kelle suhtes on jõustunud süüdimõistev otsus ning kehtiv regulatsioon ei anna võimalust kaalutlusotsuse tegemiseks, siis ei oma antud juhul tähtsust, kas vangla hinnangul on õiglane või põhiseadusega kooskõlas olukord, kus vabanemistoetuse maksmine sõltub jõustumismärkest. Samas Tallinna vangla direktori 02.04.2014 korraldusega nr 65 „V.U.ile saamata jäänud vabanemistoetuse hüvitamine“ alusel hüvitati kaebajale 03.08.2012 vabanemisel saamata jäänud vabanemistoetus summas 22,37 eurot, mis kanti tema vanglasisesele isikuarvele.

V.U.i täiendavad selgitused Tallinna vangla esitab kohtule valeandmeid selle kohta, justkui kaebaja poleks kordagi pöördunud probleemiga vangla poole, et ta peab varsti vabanema ning tal puudub raha. See küsimus erutas kaebajat väga, mitu korda pöördus ta oma probleemiga suulises vormis kontaktisiku poole ning sai vastuseks, et kaebaja ei pea muretsema, et talle makstakse välja vabanemistoetus ning ta saab sõita Narva, kus võib edasist sotsiaalabi saada. Samuti annab vangla valeandmeid selle kohta, nagu kaebaja oleks väitnud, et tal on Tallinnas sõber – neiu.

Seda väidet esitas kaebaja uurimisel või karistusaja alguses ning see ei puutu kuidagi toetuse maksmise probleemi, kuna ta ei tea isegi selle neiust sõbra perekonnanime ning mainis teda selles kontekstis, et kaebaja tuli Tallinna tuttava neiu juurde. Kaebajat ei seo temaga midagi. Antud juhul vangla annab ilmselgeid valeandmeid ja -väiteid, püüdes vähendada oma süüd ning veeretada tekkinud probleemi kaebajale endale. Jääb arusaamatuks, mida kaebaja oleks pidanud vangla arvates tegema ja millist aktiivsust vangla peab silmas. Kaebaja pani end kirja sotsiaaltöötaja juurde, kes ütles talle, et kogu sotsiaalabi võib ta saada vaid Narvas.

Kogu kaebaja probleem seisneski selles, et ta pidi Narva jõudma. Kontaktisik ütles kaebajale ühegi kahtluseta, et kaebaja saab toetust igal juhul ning ta jäi uskuma. Kaebaja ei istu kinni ju esimest korda ning teadis, et karistusaja lõppedes makstakse välja toetus, kuid ei olnud selles kindel, kas kohtuotsus peab tingimata jõustuma või mitte. Kaebaja ei istunud niisama, just vastupidi, püüdis kõike väga aktiivselt teada saada, kuna nägi sellist olukorda ette. Erinevalt vangla väidetest, et kaebaja oleks pidanud ise hoolt kandma enda eest, ei saanud kaebaja kuidagi seda teha, kuna tal pole absoluutselt kedagi, kelle poole võinuks rahalise abi palvega pöörduda.

Kaebaja on lastekodulaps, vanemad on tal olemas vaid paberil. Seepärast kaebaja lootiski ainult vanglale. Tegelikult on vanglal absoluutselt ükskõik, kas inimesel on vabaduses kuskile minna või mitte, mis ta sööb, kus magab, kas ta jõuab koju või kodulinna sõita. Oma tegevusega, õigemini aga oma tegevusetusega kaebaja suhtes tõestas ta seda väga hästi. Sotsiaalosakond ei tööta, ümberringi valitseb ükskõiksus ja bürokraatia, see tekitab tohutu väljapääsmatuse tunde. Vanglal oleks tulnud anda kõigest 10 € Narva pileti jaoks ja kogu lugu.

Ehk oleks kaebajal kõik teisiti läinud. Vangla teadis väga hästi, et kaebaja on narvakas, et tal pole sentigi kontol, et ta on terve aasta vanglas ära istunud, ning keegi pole teda aidanud, ei kontaktisik, ei sotsiaaltöötajad ega direktor. Kui kaebaja oli juba pääslast väljumas ning ütles, et olen võõras linnas ja ei tea, kuhu minna ning kuidas ilma rahata Narva jõuda, sai ta ükskõikse vastuse, et see pole nende asi ning et raha kaebajal arvel polnud. Vangla on süüdi. Tal on terve töötajate koosseis, sotsiaaltöötajad, eriväeosa jne.

Kuidas nii, et keegi ei saanud aidata ja anda 10 € kinnipeetavale, kelle kohtuotsus pole jõustunud. Kaebaja istus ära mitte kuu ega kaks ja isegi mitte pool aastat, vaid ühe aasta ning vangla ei leidnud võimalust teda vabanemisel aidata.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Käesolevas asjas V.U. nõuab Tallinna vanglalt kaebajale vastustaja tegevusetusega tekitatud mittevaralise (moraalse) kahju hüvitamist summas 1000 eurot. Kaebaja väiteil seisneb vangla õigusvastane tegevusetus selles, et kaebajale ei makstud tema vanglast vabanemisel pärast tema süüdimõistva kohtuotsuse järgi karistuse ärakandmist vabanemistoetust ega isegi ei selgitatud kaebajale, kuhu ta peaks pöörduma ja kuidas toimima, et ilma rahata jõuda oma kodulinna, Narva. V.U.i väiteil tuli tal vangla õigusvastase tegevusetuse tõttu nälgida, ööbida tänaval ja lõpuks tuli tal hakata väljapääsmatusest varastama. Kõik see tekitas talle tugeva abituse ja alanduse tunde ehk kokkuvõtlikult moraalse kahju. Tallinna vangla vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et kaebuse esitaja ei ole mittevaralise kahju tekkimist mitte ühegi tõendiga tõendanud. Vastustaja on seisukohal, et kuna kaebajat süüdimõistev kohtuotsus ei olnud tema vabastamise hetkeks jõustunud (seaduses ettenähtud korras ei olnud vanglat sellest teavitatud), siis oli ta VangS mõistes vahistatu ning vangla ei saanud talle vabanemistoetust maksta. Tallinna vangla hinnangul pidanuks kaebaja olema ka ise aktiivsem kojusõiduks erinevate võimaluste leidmisel, kuid käesoleval juhul kaebaja ei pöördunud mitte kordagi vangla poole murega, et tema vabanemistähtaeg on saabumas, kuid tal ei ole kojusõiduks raha, ning seetõttu ei teadnud vangla ka tema probleemiga tegeleda. Kuigi kaebuse esitaja väidab, et ta oli sunnitud elama tänaval, nälgima ning kojusõiduks piletiraha saamiseks varastama, ei ole ta tõendanud, et see tõepoolest nii ka oli, samuti seda, et ta üleüldse soovis Narva sõita. Kuna vangiregistri kannete kohaselt toodi kaebuse esitajale regulaarselt pakke, siis saab järeldada, et tal oli vabaduses inimesi, kes oleksid saanud talle vajadusel piletiraha anda või laenata talle toidu ostmiseks raha. Sellise tegevusega oleks kaebuse esitaja ära hoidnud ka endale väidetava mittevaralise kahju tekkimise.

2. Kohus käsitleb kõigepealt asjassepuutuvaid õigusnorme. PS § 25 kohaselt igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. RVastS § 7 lg 1 kui üldnormi järgi isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega eelpool märgitud sätetest ja kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest tulenevalt peavad kahjuhüvitise nõudmiseks olema täidetud järgmised põhilised tingimused: isikul kahju tekkimine, avaliku võimu kandja õigusvastane ja kannatanu õigusi rikkuv tegevus ning põhjuslik seos õiguste rikkumise ning kahju tekkimise vahel. Kui kasvõi üks nendest elementidest puudub, kahju hüvitamist ei järgne. Riigivastutuse üldpõhimõtete kohaselt tekib õigusvastase toimingu või haldusaktiga tekitatud kahju rahalise hüvitamise nõudeõigus alles siis, kui teised õiguskaitsevõimalused on ammendatud ning naturaalrestitutsiooni kohaldada ei ole enam võimalik ehk taotletavat eesmärki pole võimalik saavutada tühistamisja kohustamiskaebuste (RVastS § 3-6) kaudu. Osundatud viisideks on haldusakti kehtetuks tunnistamise nõue (§ 3), toimingu lõpetamise nõue (§ 4) ning haldusakti andmise või toimingu sooritamise hoidumise nõue (§ 6). Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lg 2 järgi mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

3. VangS § 2 kohaselt kinnipeetav on käesoleva seaduse tähenduses vanglas vangistust kandev süüdimõistetu. Sama seaduse § 4 järgi vahistatu selle seaduse tähenduses on isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. VangS § 73 kohaselt kinnipeetav vabastatakse vanglast karistuse ärakandmisel, samuti teistel seaduses ettenähtud alustel. Tulenevalt sama seaduse §-st 74 kinnipeetava vabastamise ettevalmistamiseks korraldatakse muu hulgas kinnipeetava sotsiaalhoolekanne ning vastavalt VangS § 75 lg-le 4 vabastamisel makstakse kinnipeetavale välja tema isikuarvel olevatest summadest hoiustatud vabanemistoetust. Kui kinnipeetava vabanemistoetusena hoiustatud summa on väiksem töötu ühe kuu töötutoetusest, makstakse kinnipeetavale ühekordset toetust vabanemistoetusena hoiustatud summa ja ühe kuu töötutoetuse vahe ulatuses. Tulenevalt VangS §-st 89 isik võetakse vanglasse või arestimajja vastu isiku kinnipidamise või väärteoprotokolli koopia, kahtlustatavana kinnipidamise protokolli koopia, kohtumääruse koopia või kohtuotsuse koopia ning isikut tõendava dokumendi või selle puudumisel politsei koostatud isikusamasuse tuvastamise dokumendi alusel. Sama seaduse § 90 lg 1 kohaselt eelvangistuse kandmisele kohaldatakse selle seaduse 1., 2., ja 7. peatüki sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisustega. Tulenevalt VangS § 104 lg-st 4 vahistatu vabastamisel ei maksta vabanemistoetust. Kohus märgib, et kinnipeetava vabastamine on reguleeritud VangS 9. peatükis, mistõttu seal sätestatu vahistatule ei kohaldu.

4. Järgnevalt annab kohus hinnangu V.U.i staatusele tema Tallinna vanglast vabastamisel 03.08.2012. Vastustaja selgitustest nähtuvalt, mida kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla, peeti V.U. kinni 03.08.2011. a kriminaalasjas nr 11230110619 ja ta viibis Tallinna vanglas alates 16.09.2011 vanglas vahistatuna. Harju maakohtu 19.01.2012 määrusega anti V.U. kohtu alla (KrMS § 257) ning tema suhtes kohaldatud tõkend vahistamine jäeti muutmata. Alates 19.01.2012, eelmärgitud määruse alusel, oli kaebaja seega endiselt vahistatu, samas ka süüdistatav ja kohtualune. Harju maakohtu 31.01.2012 kohtuotsusega nr 1-12-521 tunnistati V.U. süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 5, 8, 9 järgi ning talle mõisteti lõplikuks karistuseks üks aasta vangistust. KrMS-st (§ 316, § 317 lg 2, § 321, § 334 jm) ilmneb selgelt, et kuni kohtuotsus ei ole jõustunud, käsitatakse (vahistatud) isikut endiselt (vahistatud) süüdistatavana, mitte süüdimõistetuna. See on igati kooskõlas ka süütuse presumptsiooni põhimõttega. Kuna karistusaja alguseks loeti 03.08.2011, so päev, mil isik vahistati, siis 03.08.2012 oli kaebajale mõistetud karistus sisuliselt ära kantud. Puudub vaidlus, et eelmärgitud kohtuotsus jõustus Riigikohtu määrusega 01.08.2012, so enne kohtuotsusega määratud karistusaja lõplikku ärakandmist. Seega V.U.i vanglast vabastamise ajaks oli kaebaja näol sisuliselt tegemist juba süüdimõistetuga, kes on talle mõistetud karistuse ära kandnud.

5. Samas isiku käsitamiseks kinnipeetavana, so vanglas vangistust kandva süüdimõistetuna on kehtestatud siiski oma kord (vt KrMS 18. peatükk kohtulahendi jõustumine ja täitmisele pööramine, samuti VangS § 89). KrMS § 411 lg 1 kohaselt esimese astme kohtu jõustunud kohtuotsuse ja -määruse pöörab täitmisele kohtulahendi teinud maakohus. Sama paragrahvi lg-st 4 tulenevalt kohtulahendi täitmisele pööramise korral saadab maakohus või rahandusministri käskkirjaga määratud asutus selle ärakirja kohtulahendit täitvale asutusele.

Ärakirjale teeb kohus märke kohtuotsuse või - määruse jõustumise kohta. KrMS § 411 lg 2 alusel süüdimõistev kohtuotsus pööratakse täitmisele selle jõustumisest või kriminaalasja apellatsioonivõi kassatsioonikohtust tagastamisest alates kolme päeva jooksul. Seega selleks, et vangla saaks lugeda, et seni vahistatu staatuses isik on asunud vangistust kandma ja teda saaks käsitada kinnipeetavana, peab maakohus olema kohtuotsuse täitmisele pööranud ja edastanud vanglale vastava jõustumismärkega kohtuotsuse. Et vangla ei olnud V.U.i vabastamise hetkeks saanud maakohtust tema jõustumismärkega süüdimõistvat otsust (seda ei olnud täitmisele pööratud), ei olnud vastustajal seaduslikku alust käsitada kaebajat kinnipeetavana, sõltumata sellest, et nimetatud kohtuotsus oli tegelikult jõustunud.

Jõustumismärkega kohtuotsus edastati vanglale alles 27.02.2012 /tl 92/. Seega käsitas Tallinna vangla kaebajat tema vabastamisel õigesti endiselt vahistatuna, kellele VangS § 104 lg 4 kohaselt tema vanglast vabastamisel vabanemistoetust ei maksta. Ilma kehtestatud korda järgimata ei saa vangla hakata oma suval riigi raha jagama, st vabanemistoetust maksma. Siiski on Tallinna vangla enne isiku vabastamist KIS-st kontrollinud, kas V.U.i süüdimõistev otsus on jõustunud, kuid ka sealt ei nähtunud vastavat kannet. KIS-i märgiti V.U.i suhtes tehtud süüdimõistva otsuse jõustumismärge samuti alles pärast kaebaja tegelikult vanglast vabastamist /tl 92 pöördel/.

Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et vangla ei eksinud kaebaja vabastamisel tema staatuse väljaselgitamisel ega olnud õigusvastaselt tegevusetu, kui ta jättis kaebajale vabanemistoetuse välja maksmata. Samas, nagu ilmneb toimikumaterjalidest, on Tallinna vangla rahuldanud kaebaja hilisema, 20.01.2014 taotluse ning direktori 02.04.2014 korraldusega nr 65 „V.U.ile saamata jäänud vabanemistoetuse hüvitamine“ alusel hüvitati kaebajale 03.08.2012 vabanemisel saamata jäänud vabanemistoetus summas 22,37 eurot, mis kanti tema vanglasisesele isikuarvele /tl 93/.

Summa on kooskõlas Korra § 231 p-ga 2, mille kohaselt VangS § 75 lg 4 alusel kehtestatud toetuse määr on 22,37 eurot, kui kinnipeetava tegelik elukoht on vallas või linnas, mille keskus on kuni 250 kilomeetri kaugusel vanglast, kust kinnipeetav vabastatakse. Seega, kuigi kaebaja vanglast vabastamise hetkel ei olnud vanglal alust käsitada V.U.i vabastamist kinnipeetava vabastamisena, on vangla hiljem siiski tasunud kaebajale hüvitise, kuna sisuliselt oli ta vabastamise ajaks juba süüdimõistetu (kinnipeetav).

6. Mis puutub sellesse, et kaebaja väiteil oli vangla õigusvastaselt tegevusetu samuti selles osas, et vastustaja ei andnud talle vabanemisel ka mingeid juhiseid, selgitusi ega muud abi (nt bussiraha Narva sõiduks), siis kohus leiab, et kaebus on ka selles osas alusetu. Eelkõige on V.U.i vastavad väited paljasõnalised. Ta ei ole tõendanud, et ta oleks Tallinna vanglale üldse esitanud sellekohaseid abipalveid ja et vastustaja oleks nende rahuldamisest keeldunud. Samas ilmneb vangiregistri kannetest, et kaebuse esitajale on toodud regulaarselt pakke erinevatelt inimestelt (tuttavad, isa) /tl 43 pöördel/, milles saab järeldada, et tal oli vabaduses inimesi, kes oleksid saanud talle vajadusel anda või laenata piletiraha ja raha toidu ostmiseks isegi siis, kui ema ja vanaema temast väidetavalt üldse kuulda ei tahtnud. Kaebaja kinnitas ka kohtuistungil ise, et tal on näiteks Narvas tuttavaid /tl 66 pöördel/. Asjaolud, et kaebaja ka oma tuttavatelt abi ei palunud, Narva ei sõitnud, vaid asus Tallinnas varastama ja narkootikume tarvitama (rahaliselt mitte odav tegevus), kaudselt kinnitavad tegelikult vangla väidet, et kaebaja ei pöördunud kordagi vangla poole murega, et tema vabanemistähtaeg on saabumas, kuid tal ei ole kojusõiduks raha (nagu öeldud, vastupidist ei ole kaebaja tõendanud). Samuti kinnitavad need kaudselt vangla arvamust, et V.U.il ei olnudki kavatsust Narva sõita. Seetõttu on kohus seisukohal, et käesoleval juhul puudub Tallinna vangla niisugune õigusvastane toiming (tegevus või tegevusetus, vt RVastS § 7 lg 1), mis oleks võinud kaebajale moraalset kahju põhjustada. Seega ainuüksi sel põhjusel ei kuulu V.U.i kaebus rahuldamisele ja kohtul puudub vajadus hakata analüüsima muude kahju hüvitamise koosseisu elementide olemasolu. Vastustaja on 27.02.2013 õigesti jätnud V.U.i kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

7. Kohus peab siiski vajalikuks märkida ülaltoodut arvestades, et äärmiselt ebausutav on kaebaja väide, et ta oli sunnitud nälgima ja tänaval ööbima, tundes tugevat abituse ja alanduse tunnet, ning et rahapuudus ajas teda varastama (ehk kaebaja sõnul tegema seda, mida ta oskab). Seega, ehkki moraalne kahju on subjektiivne kategooria ja selle tõendamine dokumentaalsete vm tõenditega on sageli raskendatud, ei ole kohtule teadaolevate asjaolude valguses kohtul alust uskuda, et kaebajale on tema kirjeldatud asjaoludel tekkinud mittevaraline kahju. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks teinud veel vanglas viibimise ajal või sealt vabanemise järgselt mingeid jõupingutusi muretseda omale kojusõiduks rahalisi vahendeid. Kaebaja on ise rõhutanud, et ta „ei istu kinni ju esimest korda“. Kõikidele vanglasse saabuvatele isikutele tutvustatakse allkirja vastu vangistust reguleerivaid õigusakte, samuti selgitatakse neile, millist abi on neil võimalik saada sotsiaalhoolekande valdkonnas. Seega pidi kaebaja olema väga teadlik, kuidas, mida ja kellelt taotleda. Kohus osundas eelnevalt õigusnormile, mille järgi isik võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida. Kaebaja ei ole aga millegagi näidanud ega tõendanud, et ta ise oleks püüdnud väidetavat moraalset kahju kuidagi vältida. Oma sõnul pärast vangla väravatest välja astumist ja 4 tundi tänaval kõndimist läks kaebaja juba varastama /tl 66/. Nelja tunniga ei saanud kaebaja kuidagi olla nii väljapääsmatus olukorras, et ainsaks lahenduseks oli kauplusesse vargile minek. Samuti ei ole usutav, et nende

25 päeva jooksul, mis jäid tema vanglast vabanemise ja uuesti vahistamise vahele, ei saanud kaebaja kuskilt ega kelleltki isegi mitte teavet, kust ta võiks rahalist abi saada või kus ööbida. Pigem nähtub kaebaja seletustest ja tegevusest, et kaebaja naasis kohe vabatahtlikult oma tavalise seadusvastase elukorralduse juurde ning hakkas varastama ja narkootikume tarbima. Kohtu hinnangul, kui kaebajal oleks olnud tõsimeelne soov Narva minna ja edaspidi seaduskuulekat elu elada, siis oleks ta selleks võimalusi nii otsinud kui ka leidnud isegi ilma vanglalt vabanemistoetust saamata. Moraalse kahju nõue on nende asjaolude valguses pigem V.U.i soov nn kergelt teenida, mitte väidetavalt Tallinna vangla põhjustatud „tugeva abituse ja alanduse“ eest õiglast hüvitist saada.

8. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Et käesoleval juhul jääb V.U.i kaebus rahuldamata ning Tallinna vangla ei ole seaduses ettenähtud korras menetluskulunõuet esitanud, kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo Kohtunik