3-14-51345/7 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Silvia Truman Määruse tegemise aeg ja koht 11. august 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-51345 Haldusasi SN taotlus riigi õigusabi saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 3. juuli 2014. a määrus Menetlusosalised Kaebaja – SN Vastustaja – Tallinna Vangla Menetluse alus ringkonnakohtus SN määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta SN määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 3. juuli 2014. a määrus haldusasjas nr 3-14-51345 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 119 lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3, RÕS § 15 lg 8).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kinnipeetav SN esitas 11.06.2014 Harju Maakohtule taotluse (täiendatud 25.06.2014) temale riigi õigusabi korras esindaja määramiseks seoses Tallinna Halduskohtu menetluses oleva mittevaralise kahju hüvitamise nõudega Tallinna Vangla vastu (haldusasi nr 3-14-51101), mis seondus asjaoluga, et Tallinna Vangla jättis tähtaegselt läbi vaatamata SN kahju hüvitamise nõude seoses kambripinnaga.

2. Harju Maakohus edastas 01.07.2014 määrusega nr 1-14-5192 SN-i taotluse lahendamiseks Tallinna Halduskohtule.

3. Tallinna Halduskohus jättis 03.07.2014 määrusega SN-i riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Taotleja vastab küll riigi õigusabi andmise majanduslikele eeldustele, kuid käesoleval juhul esineb riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks (vt nt Riigikohtu 20.02.2008 määrus nr 3-3-1-4-08; 02.11.2005 määrus

3-14-51345 2(4) nr 3-3-1-58-05). Halduskohtule esitatavas kaebuses ei pea tingimata kvalifitseerima rikutud õigust ega esitama õiguslikke põhjendusi, vaid piisab kohtule esitatava nõude ja kaebuse aluseks olevate faktiliste asjaolude väljatoomisest. HKMS § 2 lg-tes 4 ja 5 sätestatud uurimispõhimõttest ja selgitamiskohustusest tulenevalt tagab halduskohus ise kaebuse lahendamiseks vajalike asjaolude selgitamise, sh kontrollib, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ja taotlused ning teeb vajaduse korral kaebajale ettepaneku kaebust muuta (HKMS § 120 lg 1 p 3). Taotleja poolt esitatu pinnalt ei ole alust arvata, et tegemist oleks õiguslikult keeruka vaidlusega, mis tingiks vajaduse professionaalse õigusabi järele poolte võrdsuse tagamiseks (RÕS § 7 lg 3).

SN on käesolevas asjas võimeline kohtu abiga ise kaitsma oma õigusi. Taotleja on kohtule juba esitanud kaebuse, millega seonduvalt ta riigi õigusabi taotleb (haldusasi nr 3-14-51101). Kaebuse kohaselt soovib SN esitada Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõude ebapiisava põrandapinna võimaldamise tõttu iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest (kokku 10 kuud) summas 516 eurot. Lisaks palub SN hüvitada mittevaraline kahju summas 12 000 eurot vangistustingimuste kumulatiivse mõju eest (pesemine üks kord nädalas 20 minutit, kambrites sooja vee puudumine, ventilatsiooni puudulikkus, väljaspool kambrit viibimine üksnes ühe tunni jooksul päevas jalutusboksis, mille mõõtmed on 2,7 m × 4,7 m). Kaebus on esitatud kaebaja alandava ja ebainimliku kohtlemise motiivil. Kuigi haldusasjas nr 3-14-51101 on kohtule mõningad asjaolud hetkel ebaselged, puudub põhjus kahelda, et SN suudab vajadusel kohtus vajalike asjaolude kohta ise ütlusi anda.

RÕS § 7 lg 1 p 6 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. SN taotleb riigi õigusabi seoses kohtule esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudega (haldusasi nr 3-14- 51101) ning nimetatud asjas ei näe kohus sellist tungivat avalikku huvi, mis tingiks vajaduse määrata taotlejale esindaja riigi õigusabi korras. SN-ile riigi õigusabi andmist ei tingi ka asjaolu, et taotleja emakeel on vene keel, sest asja materjalidest nähtuvalt suudab taotleja ennast eesti keeles selgelt väljendada ning kohtu abiga on tal võimalik ise kaitsta oma õigusi.

4. SN esitas 17.07.2014 halduskohtu määruse peale määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 18.07.2014 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. SN palub määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ning teha asjas uus määrus, millega tema riigi õigusabi taotlus rahuldada. Tegemist on siiski üsna keerulise haldusasjaga. Sarnane vaidlus, mis seondub ruumipuudusega ja muude nõuetele mittevastavate tingimustega Tallinna Vangla kambrites, on olnud arutlusel nii Eesti kohtutes kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtus (T v. Eesti, 19.12.2013 otsus, avaldus nr 429/12) ning nimetatud asjas kasutas TT vandeadvokaadist esindaja abi. Kuigi määruskaebuse esitajal puudub teave, kas tegemist oli riigi õigusabi korras määratud esindajaga, kinnitab see, et asi oli üsna keeruline. SN-i vajadust õigusabi järele iseloomustab ilmekalt asjaolu, et tema pöördumisi on puuduste kõrvaldamiseks pidevalt tagastatud, mis näitab, et tal on raskusi oma õiguste kaitsmisel. Samuti esindavad vastustajat menetluses professionaalsed ja kogenud juristid, mistõttu on riigi õigusabi vajalik ka poolte võrdsuse tagamiseks.

Tallinna Vangla märgib vastuses, et ei suuda kaebaja taotlust riigivastutuse seaduse §-s 18 sätestatud kahekuulise tähtaja jooksul läbi vaadata seoses asjaoluga, et peab tegelema ligi 400

3-14-51345 3(4) sarnase kaebusega. Vaidluse sisuks olevat probleemi on mahukas artiklis kajastanud ka ajaleht Postimees, mis kinnitab probleemi (ja seega ka konkreetselt SN-i asja) vastu suure avaliku huvi olemasolu. Muu hulgas on Euroopa Inimõiguste Kohtu nõuete põhjal 01.01.2014 muudetud vangla sisekorraeeskirja, suurendades kinnise vangla kambri minimaalset pindala 2,5 m2 asemel 3 m2-ni. Eelnevat arvestades on avalik huvi asja suhtes täiesti olemas ning seda ei muuda olematuks asjaolu, et SN-i nimi ei ütle avalikkusele midagi.

Äärmiselt oluline on seegi, et SN on vene rahvusest ega valda eesti keelt. Keeleprobleemi tõttu ei suuda kaebaja kohtumääruseid ise lugeda ega kohtule vastata, vaid peab selleks kasutama teiste kinnipeetavate abi, kes eesti keelt valdavad. SN-il puudub samas abistajate tegevuse üle kontroll ning tal jääb üle vaid usaldada, et nad edastavad kohtule tema õiged ja täpsed seisukohad. Tegemist on tavaliste kurjategijatega, kes ei ole seotud Eesti Advokatuuri eetikakoodeksiga ega oma juriidilist haridust. Sellist olukorda ei saa pidada korrektseks, mistõttu tuleb kaebajale määrata riigi poolt kvalifitseeritud õigusabi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. RÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Seega on seadusega ette nähtud võimalus saada õigusabi riigi kulul selleks, et isiku õigused ja huvid ei jääks ainuüksi majanduslike piirangute tõttu kaitseta. Samas sätestab RÕS § 7 lg 1 riigi õigusabi andmise piirangud ning RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt on üheks riigi õigusabi andmisest keeldumise aluseks seegi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. RÕS § 7 lg 3 näeb ette, et riigi õigusabi võib anda RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud piiranguta, kui advokaadi abi on asja õigeks lahendamiseks ilmselt vajalik poolte võrdsuse tagamiseks või arvestades asja keerukust.

7. SN on käesoleval juhul soovinud riigi õigusabi esindamisena haldusasja nr 3-14-51101 kohtulikus menetluses. Kahtlust ei ole selles, et oma majandusliku seisundi poolest vastab SN riigi õigusabi saamise tingimustele. Ringkonnakohus nõustub aga halduskohtuga, et taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi, mistõttu esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud piirang esindaja määramiseks. Hinnang sellele, kas isik suudab ise oma õigusi kaitsta, oleneb eelkõige vaidlusaluse haldusasja keerukusest ning samuti isiku senisest käitumisest protsessis (vt Riigikohtu 11.03.2008 määrus nr 3-2-1-7-08, p-d 10-13; 02.11.2005 määrus nr 3-3-1-58-05, p 7).

Halduskohus on õigesti selgitanud, et halduskohtumenetlusele on omane uurimispõhimõte, mis väljendub muu hulgas kohtu kohustuses omal algatusel tagada asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamine (s.o asjakohaste tõendite kogumine). Samuti peab kohus oma selgitustega tagama, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldatakse. Kohus peab tagama menetlusosalistele tõhusa ja võrdse võimaluse esitada ja põhjendada kõigis asja lahendamiseks olulistes küsimustes oma seisukohti ning vaielda vastu teiste menetlusosaliste seisukohtadele (vt HKMS § 2 lg-d 4-6). Halduskohtumenetluses ei ole seetõttu riigi õigusabi andmine üldjuhul vajalik üksnes poolte formaalse võrdsuse tagamiseks, sest kohtul lasub seadusest tulenev kohustus tagada poolte sisuline võrdsus kohtumenetluses.

8. Erinevalt määruskaebuses toodust ei saa käesolevat vaidlust pidada õiguslikult keerukaks ning halduskohus on kaebajale põhjendatult selgitanud, et temalt ei nõuta õigusaktidele

3-14-51345 4(4) viitamist ega õiguslike seisukohtade esitamist. Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses ja selle täiendustes (haldusasi nr 3-14-51101) ning praeguses asjas esitatud taotluses ja määruskaebuses suutnud vaidlusega seonduvad asjaolud arusaadavalt välja tuua ning formuleerida korrektsed taotlused. Pelgalt kaebuse käiguta jätmine või kaebajale asjaolude või taotluste selgitamiseks kohtunõuete esitamine ei kinnita riigi õigusabi korras esindaja määramise vajalikkust, sest kaebaja on olnud võimeline kohtu juhiseid mõistma ja kaebust selle läbivaatamiseks vajalikul määral täpsustama.

Vaidluse keerukust ei saa iseenesest tuletada ka asjaolust, et TT-l oli samalaadset probleemi käsitlenud Euroopa Inimõiguste Kohtu 19.12.2013 otsusega lahendatud asjas (avaldus nr 429/12) ja ka sellele eelnenud halduskohtumenetluses (haldusasi nr 3-09-816) advokaadist esindaja. Pigem tuleb asuda seisukohale, et kuivõrd konkreetse küsimuse osas on juba olemas varasem kohtupraktika (vt lisaks Riigikohtu 20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-14), siis on edasiste sarnaste vaidluste lahendamine hoopis vähemkeerukas.

9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selleski, et asja suhtes ei esine sedavõrd tungivat avalikku huvi, et taotlejale tuleks anda riigi õigusabi. Avalikku huvi ei saa samastada pelgalt samalaadsete vaidluste suure arvu, ajakirjanduse huvitatusega või õigusaktide muutmisega. RÕS § 7 lg 1 p-s 6 väljendub esmajoones seadusandja eesmärk tagada riigi kulul õigusabi osutamine peamiselt isikute rikutud õiguste vahetuks taastamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks riigi kulul advokaadist esindaja määramine on põhjendatud vaid erandlikel juhtudel.

10. Riigi õigusabi osutaja määramist ei tingi ka SN-i väited, et ta ei valda eesti keelt ning on olnud sunnitud kohtuga suhtlema kaaskinnipeetavate abile lootes. Ringkonnakohus tõdeb, et SN on nii käesolevas asjas kui ka haldusasjas nr 3-14-51101 kohtule esitanud eestikeelsed dokumendid, mistõttu ei saanud halduskohtule olla äratuntav, et taotleja ei ole enda arvates siiski võimeline kohtuga eesti keeles vajalikul määral suhtlema või ei usalda temale abi osutanud isikuid piisavalt. Kui kaebaja ei ole tõepoolest võimeline kohtuga eesti keeles suhtlema või kohtu poolt saadetud dokumente mõistma ega iseseisvalt korraldama nende tõlkimist, siis on tal võimalik taotleda kohtult menetlusabi dokumentide tõlkimiseks (HKMS § 81, § 110 lg 1 p 1 ja § 111 lg 4).

11. Eelneva põhjal jääb SN-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 03.07.2014 määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets /allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman