3-14-260/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 08.08.2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-260 Haldusasi AS A&P Mets kaebus SA Erametsakeskus 27.11.2013 käskkirja nr 5-1/13/195 tühistamise nõudes osas, millega jäeti rahuldamata AS A&P Mets taotlus Asujaagu ning Põlluoja maaüksuse osas metsa inventeerimise ja metsamajandamiskava koostamise toetuse saamiseks ning SA Erametsakeskus kohustamise nõudes AS-i A&P Mets taotluse uueks lahendamiseks Asujaagu ning Põlluoja maaüksuse osas. Menetlusosalised Kaebaja – AS A&P Mets, lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Rait Sarjas; Vastustaja – SA Erametsakeskus, volitatud esindaja Tiina Mitt. Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus. Resolutsioon

1. Rahuldada kaebus ning tühistada SA Erametsakeskus 27.11.2013 käskkiri nr 5-1/13/195 osas, millega jäeti rahuldamata AS A&P Mets 01.08.2013 taotlus Asujaagu ning Põlluoja maaüksuse osas metsa inventeerimise ja metsamajandamiskava koostamise toetuse saamiseks.

2. Teha SA-le Erametsakeskus ettekirjutus AS-i A&P Mets 01.08.2013 taotluse uueks lahendamiseks Asujaagu ning Põlluoja maaüksuse osas.

3. Mõista SA-lt Erametsakeskus AS A&P Mets kasuks välja menetluskulud summas 879 eurot.

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 08.08.2014 arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja

apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Asjaolud

1. 01.08.2013 esitas AS A&P Mets SA-le Erametsakeskus erametsaomanike metsa inventeerimise ja metsamajandamiskava koostamise toetuse taotluse registreerimisnumbriga 5-11/13/1149.

2. SA Erametsakeskus 27.11.2013 käskkirjaga nr 5-1/13/195 rahuldati AS A&P Mets taotlus osaliselt. AS A&P Mets taotlus jäeti rahuldamata Asujaagu ning Põlluoja maaüksuse osas.

3. 08.01.2014 esitas AS A&P Mets vaide SA Erametsakeskus 27.11.2013 käskkirjale, mis jäeti SA Erametsakeskus 05.02.2014 vaideotsusega nr 5-11/13/1149-6 rahuldamata.

4. 07.03.2014 saabus Tallinna Halduskohtule AS A&P Mets kaebus SA Erametsakeskus 27.11.2013 käskkirja nr 5-1/13/195 tühistamise nõudes osas, millega jäeti rahuldamata AS A&P Mets taotlus Asujaagu ning Põlluoja maaüksuse osas metsa inventeerimise ja metsamajandamiskava koostamise toetuse saamiseks ning SA Erametsakeskus kohustamise nõudes AS-i A&P Mets taotluse uueks lahendamiseks Asujaagu ning Põlluoja maaüksuse osas.

Kaebuse sisu

5. Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu poolt tänaseks jõustunud lahendis haldusasjas nr 3-11-1613 on kohtud märkinud, et erametsaomanikule hüvitatakse metsamajandamiskava koostamise kulud tagantjärele (tehtud tööde põhine menetlus). Seega ei ole toetuse määramise seisukohast niivõrd oluline see, kes oli maaüksuse omanik toetuse taotlemise ja saamise hetkel, vaid see, kes oli maaüksuse omanik metsamajandamiskava tellimise ja selle eest tasumise hetkel. Nii on praegusel juhul põhiliseks küsimuseks, otsustamaks haldusakti õiguspärasuse üle, kas Asujaagu ning Põlluoja maaüksused kuulusid kaebajale metsamajandamiskava tellimise ja selle eest tasumise hetkel.

5.1. Kaebaja omandas Asujaagu kinnistu 10.12.2012. Metsaeksperdi Metsakorralduse OÜ on 08.02.2013 väljastanud kaebajale arve nr 13020802 ning kaebaja on arve tasunud 13.02.2013. Metsamajandamiskava kanti metsaregistrisse 27.02.2013. Kinnistu omand läks OÜ-le Valga Puu üle 01.03.2013. Põlluoja kinnistu omandas kaebaja 21.02.2012. Metsakorralduse Büroo OÜ on 22.02.2013 väljastanud kaebajale arve nr 131155 ning kaebaja on arve tasunud 09.04.2013. Metsamajandamiskava kanti metsaregistrisse 11.03.2013. Kinnistu omand läks A. K.le üle 23.04.2013. Eeltoodust nähtub, et nii metsamajandamiskavade tellimise, nende eest tasumise kui ka kehtestamise ajal oli maaüksuste omanikuks kaebaja. Sellest johtuvalt on kaebaja seisukohal, et tema poolt esitatud taotlus vastas ka Asujaagu ja Põlluoja maaüksuste osas toetuse saamiseks nii metsaseaduse (MS), SA Erametsakeskus nõukogu 02.01.2013 otsusega kinnitatud „Erametsanduse toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja taotluse maksmise korra 2013. aastaks“ (Kord) kui ka keskkonnaministri 11.02.2009 määrusega nr 11 kinnitatud „Erametsanduse toetuse andmise alused, toetuse taotlusele esitatavad nõuded, taotluse hindamise kord ja hindamiskriteeriumid, toetuse tagasinõudmise kord, kinnituskirja vorm ja nõuded sisule ning metsa inventeerimise ja metsamajandamiskava koostamise toetuste täpsustatud määrad" (Määrus) esitatud nõuetele ning vaidlustatud käskkiri on selles osas õigusvastane.

5.2. Vastustaja väide, et haldusasja nr 3-11-1613 asjaolud olid erinevad ning seetõttu ei ole viidatud lahendis toodud kohtute järeldused asjakohased, on väär, kuna ka nimetatud haldusasjas oli vaidluse esemeks toetuse taotlemise ning saamise õigus.

5.3. Vastustaja viide asjaõigusseaduse (AÕS) põhimõttele tuleb jätta tähelepanuta - viitamata konkreetsele normile, milline kinnitaks vastustaja väiteid, on tegemist sisutühja väitega. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ja jätta menetluskulud vastaspoole kanda.

Vastustaja vastulause

6. Selleks, et isik saaks metsa inventeerimise ja metsamajandamiskava koostamise toetuse taotlust esitada, peab ta olema sama metsamaa omanik, mille osas ta toetust taotleb. Tegemist on taotluse esitamise ühe esmase tingimusega. Tõendamist on leidnud, et kaebaja ei olnud kava taotluse nr 5- 11/13/1149 esitamise hetkel 01.08.2013 enam Asujaagu ega Põlluoja kinnistu omanik. Tuginedes kinnistusraamatu andmetele läks nimetatud kinnistute osas omand üle uutele omanikele vastavalt 01.03.2013 ja 23.04.2013.

6.1. Vastustaja leiab, et tuginedes käskkirja vastuvõtmise ajal kehtinud MS § 10 lg 2 p-le 4, Määruse § 4 lg-le 1, § 12 lg-le 1 ja Korra p-le 4.1.1, on käskkirjaga õigesti jäetud kaebaja taotlus rahuldamata. Korra p 20.1.1 alusel ei vastanud vaidlusaluste kinnistute osas taotleja ja taotlus toetuse saamiseks esitatud nõuetele, st kaebaja polnud taotluse esitamise hetkel enam nende kinnistute omanik. Vastustaja poolt aastaid rakendamisel olev praktika on õigusaktide nõuete ja seaduseandja tõlgendusega kooskõlas. MS, Määruses ega Korras pole seaduseandja esitanud tingimust, et inventeerimise ja metsamajandamiskava tellimise ja selle eest tasumise hetkel peab olema sama metsamaa omanik. Nimetatud õigusaktid sätestavad üheselt, et taotleja peab olema omanik. Vabariigi Valitsuse seaduse § 61 lg 1 ja Keskkonnaministeeriumi põhimääruse kohaselt kuulub Keskkonnaministeeriumi pädevusse metsanduse valdkond. Seega tuleb Keskkonnaministeeriumi seisukohta käsitleda kui seaduseandja tõlgendust.

6.2. Kaebaja viidatud ringkonnakohtu lahend ei ole käesolevas vaidluses asjakohane. Haldusasjas nr 3-11-1613 oli tegemist teisi asjaolusid sisaldava lahendiga: toetuse tagasinõudmisega ning valeandmete esitamisega, seetõttu pole võimalik selle haldusasja järeldustele antud asjas tugineda.

6.3. Toetuse taotlemise menetlust tuleb vaadata haldusmenetluse eriliigina, sest toetuse taotlemise õigus pole isiku (põhi)õigus, vaid võimalus. Toetuse andmise tingimused määratakse õigusaktidega ning nende rahalised ressursid on reeglina piiratud, seetõttu on õigus ka toetuse rahastajal sätestada eritingimusi toetuse taotlemiseks ja saamiseks. Kui isik ei nõustu toetuse andja poolt seatud taotlejale ja taotlusele esitatud tingimustega, siis ei saa ta ka toetust.

6.4. AÕS põhimõtte kohaselt, kui asja valdus läheb üle ja asi võõrandatakse teisele omanikule, siis lähevad uuele omanikule üle kõik selle asjaga seotud õigused ja kohustused. Seega ei ole ka AÕS-ga kooskõlas kaebaja väide, et metsmaa endisel omanikul on õigus toetust saada ainuüksi seetõttu, et tema on varasemalt metsamaa inventeerimise kulud kandnud. MS ja Määrus ei loo ega saagi luua erandeid võõrandatud asja osas endise omaniku õiguste jätkumisele. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Kohtu põhjendused

7. Poolte vahel on tõusetunud vaidlus küsimuses, kas kaebajal oli õigus taotleda erametsaomanike metsa inventeerimise ja metsamajandamiskava koostamise toetust Asujaagu ning Põlluoja maaüksuste osas ning seda toetust saada ajal, mil ta polnud enam nende maaüksuste omanik, kuid ta oli maaüksuste omanikuks olemise ajal tellinud ja tasunud metsamajandamiskavade koostamise eest ning need metsamajandamiskavad olid enne omanikuvahetust ka kehtestatud. Kohus leiab, et kaebajal selline õigus oli. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

8. Taotluse esitamise ning taotluse lahendamise ajal kehtinud MS § 10 lg 12 kohaselt makstakse erametsaomanike metsa inventeerimise ja metsamajandamiskavade koostamise toetust kuni 100 protsendi ulatuses metsa inventeerimise ja metsamajandamiskava maksumusest kord kümne aasta jooksul. Korra p 14.1. sätestab, et erametsaomanike metsa inventeerimise ja metsamajandamiskava koostamise toetuse taotlust menetletakse Korra p 19 alusel tehtud tööde põhise menetlusena. Korra p

19.1. kohaselt menetletakse tehtud tööde põhise menetluse puhul taotlust, mis on esitatud tehtud tööde ja tegevuste kohta. Seega nähtub eelöeldud sätetest üheselt, et vaidlusaluse toetuse eesmärgiks on metsamajandamiskava koostamise kulude tagantjärele hüvitamine. Samale seisukohale on asunud ka halduskohus ja ringkonnakohus haldusasjas nr 3-11-1613. Kohus ei nõustu vastustajaga, et tegemist pole käesoleva vaidluse puhul asjakohaste lahenditega. Nimetatud asjas käsitleti samuti metsamajandamiskava koostamise toetuse ning tehtud tööde põhise menetluse sätete eesmärke ning nende tõlgendamist ja analüüsiti küsimust, kas taotlejal on õigus metsamajandamiskava koostamise eest toetust saada olukorras, kus ta pole toetuse väljamaksmise hetkel enam maaüksuse omanik. Halduskohtu otsuses puudutati ka teemat, kas taotluse esitamise hetkel peab metsamajandamiskava tellinud isik olema endiselt maaüksuse omanik. Seega on tegemist asjakohaste lahenditega (halduskohtu 08.09.2011 otsus ja ringkonnakohtu 30.05.2012 otsus), milles väljendatud seisukohad on ka käesoleval juhul kohaldatavad.

9. MS § 10 lg-st 12 nähtuvalt makstakse erametsaomanike metsa inventeerimise ja metsamajandamiskavade koostamise toetust kord kümne aasta jooksul. Määruse § 4 lg 4 kohaselt ei või toetust taotleda samale metsamaa osale kavandatud samale tegevusele või töödele, või samale investeeringule, mida on rahastatud teistest riiklikest vahenditest või mille osas on esitatud taotlus rahastamiseks. Ka Määruse § 12 lg 2 kohaselt makstakse toetust üks kord kümne aasta jooksul inventeeritava metsamaa kohta. Seega makstakse metsamajandamiskava koostamise toetust üks kord

10 aasta jooksul sellele metsamaa omanikule, kes esimesena selle metsaüksuse osas metsamajandamiskava tellis ja selle eest tasus. MS ja Määruse mõtte kohaselt läheb metsamajandamiskava kinnistu võõrandamisel üle uuele omanikule (vt ka halduskohtu 08.09.2011 otsuse lk 4-5 ning ringkonnakohtu 30.05.2012 otsuse p-i 12). Vastustaja praktika kohaselt kaotaks metsamajandamiskava tellinud isik toetuse taotlemiseks ja saamiseks õiguse hetkest, mil ta oma maaüksuse võõrandab. Kohus leiab, et selline praktika pole kooskõlas metsamajandamiskava koostamise toetuse maksmise põhimõtete ja eesmärgiga. Nagu juba märgitud, toimub metsamajandamiskava koostamise toetuse maksmine kava koostamise kulude tagantjärgi hüvitamise põhimõtte kohaselt. Metsamajandamiskava koostamise toetuse eesmärgiks on luua eeldused metsamajandamiskava tellimiseks ning tagada konkreetses metsas parimate metsamajanduslike võtete kasutamine. Asjaolu, et toetust saab taotleda kord kümne aasta jooksul, on vajalik, loomaks stabiilsust andmetes ning eeldusi metsamajandamise planeerimiseks pikemaks perioodiks (vt metsaseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadus 327 SE II seletuskiri). Selline toetus peaks seega suunama metsaomanikke rohkem metsamajandamiskavasid tellima, tagades esimesele kava tellinud isikule toetuse. Kümneaastane piirang aitab vältida olukorda, kus iga uus metsamaa omanik tellib maaüksusele uue kava ning katab need kulud toetusega.

Seega on vastustaja poolt kaebaja suhtes kohaldatud praktika vastuolus toetuse andmise eesmärgiga – selline praktika ei soodusta metsamajandamiskavade tellimist. Nii ei ole metsamaa omanikule tagatud toetuse saamine, kui ta tellib esmakordselt maaüksusele metsamajandamiskava ning enne toetuse taotlemist või saamist tuleb metsamaa omanikul maaüksus võõrandada. Tuleb tähele panna, et metsamajandamiskava koostamise toetust makstakse tagantjärele ning sellise taotluse menetlemine võib võtta aega kuni 120 kalendripäeva (Korra p 19.3.) ning taotluse menetlemise tähtaega võib pikendada (Korra p 17.2.). Lisaks on Korra p 3.1.6. kohaselt võimalik metsamajandamiskava koostamise toetuse taotlust esitada üksnes kaks korda aastas – 1. märtsil ja 1. augustil. Seega on tegemist küllaltki aeganõudva menetlusega ning kuna taotluse esitamine on piiratud üksnes kahele kindlaksmääratud korrale aastas, võib see maaomanikku kallutada kava pigem mitte tellima, kuna sellekohase toetuse saamine oleks välistatud pärast maaüksuse võõrandamist. Teise valikuvõimalusena oleks maaomanik sunnitud maaüksuse võõrandamisega tahtmatult ootama, kuna vastasel korral ei oleks ta vastustaja praktika kohaselt õigustatud toetust taotlema ja saama. See aga riivaks põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt maaomaniku omandiõiguse käsutamist. Vastustaja praktika ei ole kooskõlas metsamajandamiskava koostamise toetuse kulude tagantjärgi hüvitamise põhimõttega, mille kohaselt on eelkõige oluline see, kes oli maaüksuse omanik metsamajandamiskava tellimise ja selle eest tasumise hetkel, mitte asjaolu, kes on metsamaa omanik toetuse taotlemise ja saamise hetkel (vt ka halduskohtu 08.09.2011 otsuse lk 5).

10. Kohus ei nõustu vastustaja grammatilise tõlgendusega Korra p-le 4.1.1. Kohus märgib, et viidatud Korra punkti tuleb tõlgendada kooskõlas Korra p-ga 19.1. ning toetuse andmise eesmärgiga. Kohus leiab, et neid sätteid süstemaatiliselt ja teleloogiliselt tõlgendades saab järeldada, et toetust võib taotleda metsamaa omanik, kes on tellinud tema omandis olevale metsaüksusele metsmajandamise kava ning on selle eest tasunud. Kohus on seisukohal, et nimetatud sätetest ei saa järeldada, et ka toetuse taotlemise hetkel peaks konkreetne metsamaa olema veel kava tellinud isiku omandis.

11. Asjaolu, et vastustaja ja Keskkonnaministeerium on tõlgendanud toetuse andmise sätteid üksnes grammatiliselt, mitte lähtunud nende eesmärgist, ja on rakendanud pikaajaliselt väärpraktikat (ka pärast kohtuotsuseid asjas nr 3-11-1613), ei muuda käesolevas asjas vaidlustatud haldusakti vaidlustatud osas kuidagi õiguspäraseks. Vastustaja argumentatsioon seoses sellega, et kaebaja oleks pidanud kava tasud kuidagi arveldama uue omanikuga, on asjakohatud, kuna seaduse kohaselt oli kaebajal ka pärast maaüksuste võõrandamist õigus toetust taotleda.

12. On õige, et toetuse saamine pole isiku põhiseadusega garanteeritud põhiõigus. Küll on aga isikul seadusandja poolt toetuse ettenägemisel õigus nõuda toetuse saamiseks esitatud taotluse õiguspärast ning kehtestatud õigusnormidele vastavat lahendamist.

13. Vastustaja poolt toetuse saamise õiguse sidumine abstraktse viitega AÕS-le jääb kohtule arusaamatuks. Kohus märgib, et kinnistu võõrandamisel lähevad uuele omanikule üle omandist tulenevad õigused, mitte eelneva omaniku õigus toetust taotleda.

14. Eelöeldut kokku võttes on kohus seisukohal, et maaüksuse omanikul on õigus taotleda metsa inventeerimise ja metsamajandamiskava koostamise toetust, kui ta on olnud metsamajandamiskava koostamise ajal selle maaüksuse omanik, on metsamajandamiskava tellinud ning on kava koostamisega seonduvad kulud kandnud. Seda isegi juhul, kui taotluse esitamise hetkel pole taotleja enam maaüksuse omanik. Kohtu sellist seisukohta ei väära ka vastustaja poolt viidatud ja kaebaja poolt taotluse esitamise ajal 01.08.2013 kehtinud MS § 10 lg 2, Määruse § 4 lg 1 ja § 12 lg 1 ega Korra p 4.1.1. Seda, kuidas nimetatud normides märgitud mõistet „erametsaomanik“ tuleb tõlgendada, on kohus selgitanud käesoleva kohtuotsuse p-s 10. Kuivõrd asjas puudub vaidlus selles, et kaebaja on Asujaagu ning Põlluoja maaüksuse osas tellinud metsamajandamiskavad, oli sellel ajal nende maaüksuste omanik ning on kavadega seonduvad kulud kandnud, oli tal seega õigus taotleda ka vastustajalt metsa inventeerimise ja metsamajandamiskava koostamise toetust. Kuna vastustaja on kaebaja taotluse jätnud Asujaagu ning Põlluoja maaüksuse osas rahuldamata üksnes põhjusel, et taotluse esitamise hetkel polnud kaebaja enam nende maaüksuste omanikuks, on tegemist materiaalselt õigusvastase otsusega ning see tuleb tühistada Asujaagu ning Põlluoja maaüksuste osas. Kaebus tuleb rahuldada. Kohus teeb vastustajale ettekirjutuse kaebaja 01.08.2013 taotluse uueks lahendamiseks Asujaagu ning Põlluoja maaüksuse osas. Vastustajal tuleb taotluse lahendamisel võtta arvesse käesoleva otsuse põhjendusi.

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg

1 kohaselt esitatakse kirjalikus menetluses menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Et kohus rahuldab kaebuse, tuleb kaebaja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud vastustajalt välja mõista HKMS § 108 lg 1 alusel. Vastustaja menetluskulud jäävad samal alusel tema enda kanda.

26.05.2014 esitas kaebaja kohtule HKMS § 109 lg-le 1 vastava menetluskulude hüvitamise nõude (tl 54-59). Kaebaja taotleb vastustajalt menetluskulude väljamõistmist kokku summas 879 eurot. Kaebaja on esitanud kohtule seoses tekkinud menetluskuludega Advokaadibüroo Küllike Namm OÜ 25.03.2014 arve nr 2014158 summas 519 eurot ning 26.05.2014 sularahaarve nr 2014296 koos kulude aruandega ning arvete tasumist tõendava maksekorraldusega ning kviitungiga. Olles tutvunud kohtule esitatud arvetega ning õigusabiteenuse kulude aruannetega, on kohus seisukohal, et käesoleva asja mahtu ja keerukust arvestades on kaebaja menetluskulud põhjendatud ja kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga. Seega tuleb kaebaja menetluskulud summas 879 eurot vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik