3-14-50988/12 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 5. august 2014, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-50988 Kohtuasi Vaivara valla kaebus Maksuja Tolliameti 30.04.2014 vaideotsuse nr 6-1/2151-2 punkti 2 tühistamiseks ning 2013. aasta keskkonnatasude summas 108 588,89 koos intressidega väljamaksmisele kohustamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: Vaivara vald, esindaja Villy Lopman Vastustaja: Maksuja Tolliamet, esindaja Pille Lehis Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Maksuja Tolliameti 30.04.2014 vaideotsuse nr 6-1/2151-2 punkt 2 ning kohustada Maksuja Tolliametit kaebaja taotlust uuest läbi vaatama.

2. Jätta kaebus muus osas rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 04.09.2014. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 03.03.2014 esitas Vaivara Vallavalitsus Maksuja Tolliametile keskkonnatasude väljamaksmise taotluse nr 6.1-18/338 (tl 9), milles palus Riigikohtu lahendi nr 3-4-1-27-13 seisukohtadele tuginedes selgitust keskkonnatasude ülekandmise osas ja vähem makstud rahasummade vallale ülekandmist. 31.03.2014 koostatud vastuses (tl 10-11) teatas Maksuja Tolliamet, et kuna kohalikele omavalitsustele on keskkonnatasude neile kuuluv osa 2013 II ja III kvartali eest juba üle kantud, arvestatakse Riigikohtu lahendi valguses alusetult ülekantud osa ettemaksuks, mis tasaarveldatakse järgnevate perioodide eest ülekandmisele kuuluvate keskkonnatasudega ning lisati, et Vaivara vallale ülekantud tasusid Riigikohtu lahend ei puuduta. 25.04.2014 esitas Vaivara Vallavalitsus Maksu- Ja Tolliametile vaide (tl 15-17) ja palus tunnistada keskkonnatasude välja maksmisest keeldumine õigusvastaseks ning kehtetuks ja maksta vallale välja 2013. aasta keskkonnatasud summas 108 588,89 eurot. Samas esitati ka alternatiivne taotlus, milles paluti kohustada valla vastavat taotlust lahendama. 30.04.2014 vaideotsuse nr 6-1/2151-2 (tl 19-21) punktis 1 rahuldati vaie osaliselt ja otsustati lahendada keskkonnatasude väljamaksmise taotlus, kuid jäeti see punktis 2 rahuldamata. Veel on toimikusse esitatud Rahandusministeeriumi poolt 25.02.2014 Riigikohtu keskkonnatasude lahendi kohta Eesti Maaomavalitsuste Liidule antud selgitus (tl 35). Vaivara Vallavalitsuse 07.04.2014 selgitustaotlus (tl 12) ja Keskkonnaameti keskkonnatasude büroo juhataja 23.04.2014 vastus sellele (tl 13-14) ning Vaivara Vallavalitsuse 27.08.2013, 05.11.2013 ja 21.03.2014 kirjad ministeeriumidele ja Ida-Viru Maavalitsusele (tl 48-52).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 30.05.2014 koostas Vaivara vald (edaspidi kaebaja) kaebuse (tl 2-8), milles palus tühistada Maksuja Tolliameti 30.04.2014 vaideotsuse nr 6-1/2151-2 punkt 2 ning kohustada Maksuja Tolliametit maksma välja 2013. aasta keskkonnatasud summas 108 588,89 eurot koos intressidega. Alternatiivselt esitas ta taotlused tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks mitmete õigusloovate aktide andmata jätmise ja keskkonnatasude seaduse § 4 lg 2, § 13 ja § 37 lg 11 regulatsioonid ning kohustada Maksuja Tolliametit maksma välja keskkonnatasud summas 108 588,89 eurot koos intressidega. Kaebaja väitis, et ei nõustu maksuhalduri seisukohtadega, kuna seadusest ei tulene õigust jätta keskkonnatasud välja maksmata või tasaarvestada need suvalisel ajal mingite vabalt valitud tasudega. Veel väitis ta, et keskkonnatasude deklaratsioonidega seonduv reguleerib üksnes riigi ja loodusvarade kasutajate suhteid ning maksjate võimalus korrigeerida enda deklaratsioone pole samastatav riigieelarve rahade ümberjagamise regulatsiooniga. Lisaks luges ta üles asjaolud, millised on tema arvates vaideotsuse põhjendustes ja kaalutlustes puudu. Alternatiivse taotluse põhjendamisel väitis kaebaja, et tal on põhiseadusest tulenev õigus piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmisel ja vastava rahastamissüsteemi puudulikkus rikub seda õigust. 17.07.2014 koostatud täienduses (tl 43-46) väitis kaebaja, et keskkonnatasude tasaarvestamine riivab tema käesoleva aasta eelarves nimetatud tegevusi ja ta peab kõigi nende osas enda rahalisi vahendeid ümber korraldama. Ta märkis, et keskkonnatasude seadus sisaldab sätteid üksnes maksete tegemiseks kohalikule omavalitsusele ja puudub regulatsioon, mille alusel saaks Riigikohtu lahendi nr 3-4-1-27-13 poolt loodud olukorras tagasiulatuvalt läbi viia „vähendusi“, „tasaarvestusi“ või lugeda õiguspäraselt tasutud keskkonnatasusid „ettemaksuks“. Viidet võlaõigusseaduse § 1028 lg-le 1 pidas ta asjakohatuks ning leidis, et vastustaja pole aru saanud Riigikohtu otsuse nr 3-4-1-8-

09 tähendusest ja mõttest. Veel väitis kaebaja, et teda pole teavitatud nö tasaarvestuse läbiviimise ajahetkest ega täpsest summast, enda õiguste rikkumisest sai ta teada alles pärast valla eelarve vastuvõtmist ning kuna maksuhalduri poolt tasaarvestatud summa moodustab 4 % tema 2014 aasta tuludest, on see väga suur võrreldes valla oluliste funktsioonide täitmiseks vajalike ülesannetega ja ka eriti traagiline olukorras, kus on vaja taastada tulekahjus hävinud Sinimäe koolihoonet. Lisaks esitas ta oma seisukohad ka selle kohta, miks on viited Saksa õigusele asjakohased ja miks tuleb intresside osas kohaldada maksukorralduse seaduse regulatsiooni.

3. Maksuja Tolliameti kirjalikus vastuses (tl 29-33) paluti kaebus läbi vaatamata või rahuldamata jätta. Esimesena nimetatut põhjendati väitega, et kaebaja pole põhjendanud, milliste ülesannete või kohustuste täitmine on tal takistatud või raskendatud ega selgitanud, milliseid tema õigusi rikutakse ning lisati, et kohalikul omavalitsusel ei saa tekkida õigust kindlale summale keskkonnatasudest, see sõltub igal väljamaksmise hetkel mitmest asjaolust. Sisulises osas märgiti vastuseks kaebuse väidetele muuhulgas, et kuna Riigikohtu lahendist tulenevalt pidid maksumaksjad keskkonnatasusid tagasiulatuvalt vähem tasuma, vähenes ka kohaliku omavalitsuse õigus keskkonnatasudest saadavale osale ning on igati loogiline, et kui raha on suuremas ulatuses üle kantud, tuleb see tagasi küsida. Veel leiti, et kaebaja oleks pidanud Rahandusministeerium poolt Eesti Maaomavalitsuste Liidule edastatud selgitustest tegema järelduse, et enammakstud summad võetakse tagasi ja sellega oma eelarve koostamisel arvestama ning lisati, et alusetu on ka intressinõue, kuna maksukorralduse seaduse § 116 lg 1 reguleerib vaid maksuhalduri ja maksumaksja suhteid ega ole kohaldatav riigi ja kohaliku omavalitsuse suhetele. Alternatiivsete taotluste osas leiti, et kohalike omavalitsuste rahastamise regulatsioon pole põhiseadusega vastuolus, kuid märgiti ka, et Maksuja Tolliamet pole üksnes raha vahendajana pädev hindama keskkonnatasude seaduse põhiseadusepärasust.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Riigikohtu lahendiga nr 3-4-1-27-13 tunnistati tagasiulatuvalt põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks Vabariigi Valitsuse 12.11.2009 määruste nr 171 ja 172 § 1-d 1 osades, millega suurendati vee erikasutusõiguse ja riigile kuuluva maavarvaru kasutamisõiguse tasumäärasid. Seetõttu on käesoleva kohtuvaidluse pooltel tekkinud vaidlus selle üle, kas üldse ja kuidas täpselt saab riik kohalikult omavalitsuselt tagasi võtta need keskkonnatasude summad, mis on kantud tema eelarvesse kehtetuks tunnistatud tasumääradest lähtuvas suuremas ulatuses. Kohtumenetluse käigus on pooltel tekkinud vaidlus lisaks veel ka kaebeõiguse üle.

5. Halduskohtumenetluse seadustiku § 44 lg 4 sätestatu kohaselt võib kohaliku omavalitsuse üksus esitada kaebuse teise avaliku võimu kandja vastu oma õiguste, sealhulgas omandiõiguse ja halduslepingust tuleneva õiguse kaitseks. Sama paragrahvi lõige viis võimaldab kaebust esitada ka juhul, kui teise avaliku võimu kandja haldusakt või toiming takistab või raskendab tal oluliselt oma ülesannete täitmist. Kaebaja on viidanud mõlemale eelnimetatud sättele ning väidab, et 2013 aasta keskkonnatasude välja maksmata jätmine rikub tema varalisi ja muid õigusi ja takistab või raskendab ka talle pandud ülesannete täitmist. Vastustaja peab neid väiteid paljasõnalisteks ning palub kaebus seetõttu läbi vaatamata jätta. Alus selleks siiski puudub, sest vaidlus käib kaebajale seadusest tuleneva õiguse realiseerimisega seonduvate üksikasjade üle. Seega on ta esitanud kaebuse oma õiguste kaitseks. Kuna see, kas neid ka tegelikult rikutakse, saab selguda alles kaebuse sisulisel läbivaatamisel, pole mingit tõsiseltvõetavat alust kaebuse läbi vaatamata jätmiseks.

6. Keskkonnatasudega seonduv on reguleeritud keskkonnatasude seaduses. Selle § 4 lg 2 näeb ette, et keskkonnatasudest saadav raha jaotatakse riigieelarve ja keskkonnakasutuse asukoha kohalike omavalitsuste eelarvete vahel. Tasude täpset jaotamist ja kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvesse kandmise korraldust käsitlevad sama seaduse § 13 ja § 37 lg 11. Viimati nimetatus on kehtestatud aga üksnes see, et kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvesse laekuva keskkonnatasu osa kannab Maksuja Tolliamet sinna üle vähemalt kaks korda kuus 5. ja 20. kuupäeval. Maksuja tolliamet on kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel tuginenud eelnimetatud sätetele ja Riigikohtu lahendile. Seejuures on ta aga tähelepanuta jätnud, et selle lahendi punktis 83 on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium keskkonnatasude seaduse § 44 p 1 viidates märkinud, et tema otsuse tagasiulatuv jõud tähendab, et ettenähtust suuremas summas makstud tasusid tuleb tagastada sama seaduse kuuendas peatükis sätestatud korras ning kehtiva haldusakti alusel makstud tasude tagastamist ei ole sõltumata käesolevast otsusest võimalik nõuda ilma haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmiseta.

7. Kohaliku omavalitsuse üksusel ei ole kindlasti õigus saada keskkonnatasu rohkem, kui seadus talle ette näeb. Sama kehtib aga ka riigi kohta. Käesoleval juhul saab see, kas riik ja kohaliku omavalitsuse üksus on ka tegelikult saanud neid tasusid Riigikohtu lahendi alusel õiguspäraseks peetust rohkem, selguda alles siis, kui konkreetne maksumaksja on esitanud nõuetekohase taotluse enammakstud summade tagastamiseks ning see on rahuldatud. Keskkonnatasude seaduse § 45 lg 1 kehtestatu annab selleks aega kolm aastat arvates tasumise päevast. Kuna sama seaduse § 47 lg 2 võimaldab arvestada taotleja nõusolekul tagastamisele kuuluv keskkonnatasu tasaarvestuse korras järgnevate perioodide keskkonnatasudest maha, võib tekkida olukord, mille tõttu ei saa üldse väita, et kohaliku omavalitsuse üksus on saanud raha suuremas ulatuses, kui makstud tasude jaotamise järel talle tegelikult kuulub.

8. Vaideotsuses sisalduv ja vastustaja muud väited lubavad üheselt järeldada, et kaebuse esitamise põhjustanud rahasumma arvutati Keskkonnaameti poolt peale Riigikohtu lahendit välja lähtuvalt sellest, milliseid summasi on kehtetuks tunnistatud määrustes sätestatu tõttu võimalik pidada maksumaksja poolt rohkem tasutuks ning seejuures ei uuritudki, kas mõni maksumaksja on juba esitanud taotluse enammakstu tagasi saamiseks. Seetõttu polnud tekkinud ka õiguslikku alust, et lugeda kaebajale 2013 II ja III kvartali eest ülekantud keskkonnatasu ettemaksuks. Seega rikub vaideotsus kaebaja seadusest tulenevaid õigusi, sest selles lähtutakse asjaoludest ja põhjendustest, mis ei saanud kuidagi olla selle punktis 2 lahendatud taotluse rahuldamata jätmise õiguspäraseks aluseks. Kuna kohtule pole esitatud väiteid ja tõendeid selle kohta, kas Vaivara valda puudutavate keskkonnatasude osas on praeguseks esitatud niisuguseid tagastamisnõudeid, mille alusel on tulnud maksumaksjatele teha rahasummade tagastamist, tuleb tühistamisnõue küll rahuldada ja vaideotsuse punkt 2 täies ulatuses tühistada, kuid kohustamisnõude osas saab piirduda vaid asja uuele läbivaatamisele kohustava ettekirjutusega. Kaebuse esitaja taotluse uuel läbivaatamisel saab vastustaja lähtuda vaid neist rahasummadest, mis on maksumaksjatele ka tegelikult tagastatud. Intresse puudutava nõude osas peab kohus vajalikuks ära märkida, et kaebuses viidatud maksukorralduse seaduse § 116 lg 1 reguleerib maksuhalduri ja maksukohustuslase suhteid. Kuna kaebajat pole kuidagi võimalik käsitleda maksukohustuslasena, ei ole see säte kohaldatav õigusliku alusena käesoleva vaidluse puhul.

9. Lisaks tühistamisja kohustamisnõuetele on kaebaja esitanud ka alternatiivsed nõuded juhuks kui kohus peaks leidma, et vaideotsus on õiguspärane. Vaideotsuse tühistamise nõude rahuldamisest tulenevalt jäävad need tähelepanuta. Kohus peab siinkohal siiski vajalikuks ära märkida, et kuna Riigikohus on lahendis 3-4-1-8-09 juba tunnistanud, et kaebaja poolt nimetatud õigust loovate aktide andmata jätmine on põhiseadusega vastuolus, on vastava taotluse esitamine arusaamatu. Lisaks ei oleks ükski neist haldusaktidest ka asjakohane. Käesolevas asjas käib vaidlus keskkonnatasude seaduse alusel kohaliku omavalitsuse eelarvesse kantavate rahasummade tasaarvestamise ja ettemaksuks lugemise õiguspärasuse üle. Kuna nimetatud seadusega ei seata kohaliku omavalitsuse üksusele keskkonnatasudest saadud summade kulutamiseks mingeid tingimusi, ei saa vaidlus puudutada omavalitsuslike ja riiklike kohustuste eristamist, nende riigieelarvest rahastamist ega ka kaebaja õigust piisavale rahastatusele. Samal põhjusel on asjakohatud ka konkreetsete ülesannete täitmisega seonduvad väited ja tõendid.

10. Eeltoodud järeldustel kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt. Vaidlusaluse vaideotsuse punkt 2 tuleb tühistada ning teha vastustajale kohustuseks selles käsitletud taotlus uuesti läbi vaadata. Muus osas jäävad kaebuse nõuded rahuldamata. Kumbki menetlusosalistest oma menetluskulude kohta taotlust ja kuludokumente esitanud ei ole, seega jäävad need halduskohtumenetluse seadustiku §

109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane

Jõustus osaliselt 31. märtsil 2016 Tartu Ringkonnakohtu 03.11.2015 kohtuotsusega nr 3-14-50988, millega otsustati:

1. Vaivara valla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 05.08.2014. a otsus osaliselt, so osas, millega menetlusosaliste kulud jäeti nende kanda. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Maksuja Tolliametilt välja Vaivara valla kasuks 375 eurot halduskohtumenetluses kantud ja 375 eurot apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude katteks. Muus osas jätta otsus muutmata.