3-14-50827/31 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Raili Randlane

Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht

31. juuli 2014, Jõhvi

Kohtuasja number

3-14-50827

Kohtuasi

e kaebus Viru Vangla ametnike

13.12.2013 tegevusega tervisele ja väärikusele

tekitatud 5000 euro suuruse mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja:

Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Agu Rillo

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta e kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 01.09.2014.

Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 06.02.2014 koostas kinnipeetav (edaspidi kaebaja) Viru Vanglale adresseeritud

kaebuse (tl 5-7), milles nõudis 3000 euro suurust hüvitist tervisele ja väärikusele tekitatud kahju

eest. Ta kurtis, et 13.12.2013 viskas ametnik läbi ukseluugi kambrisse paberid, tema libastus neil ja

lõi parema jala põlve ära, kuid arsti juurde sai alles õhtul ning pidi seejuures ise meditsiiniosakonda

ja tagasi kõndima. Lisaks soovis ta saada 1000 eurot veel ka selle eest, et pole saanud oma jalaga

spetsialisti vastuvõtule. 15.04.2014 otsusega nr 6-16/33-4 (tl 8-10) jättis vangla kahjunõude

rahuldamata.

Veel on toimikusse esitatud: Tallinna Vanglas kaebaja nägemise kohta 23.05.2012 koostatud tõend

(tl 4), 13.12.2013 taotlus (tl 14), milles palutakse trauma fikseerimiseks kiiret meditsiinitöötaja

kutsumist, 14.01.2014 avaldus meditsiiniosakonnale väljaspool vanglat asuva ortopeedi juurde

viimiseks (tl 15) ja 20.01.2014 otsus nr 6-10/1938-2 selle rahuldamata jätmise kohta (tl 125),

07.04.2014 ja 10.03.2014 koostatud meditsiinitõendid (tl 118-123), väljavõte e-kontaktist

tervishoiutöötajate vastuvõtule esitatud taotluste kohta (tl 128), kaebaja tööle määramisega seotud

dokumendid (tl 11-13) ja inspektor-kontaktisiku 06.03.2014 õiend nende üleandmise asjaolude

kohta (tl 129 ).

Lisaks võttis kohus halduskohtumenetluse seadustiku § 122 lg 2 p 7 tulenevast õigusest lähtudes

omal algatusel teise haldusasja materjalidest toimikusse väljavõtte kaebaja tervisekaardist (tl 48-

107).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 14.05.2014 koostatud kaebuses (tl 1-3) palus kaebaja, et kohus tunnistaks tema kahjunõude

kohta tehtud otsuse õigusvastaseks ning mõistaks tekitatud mittevaralise kahju eest välja 5000 euro

suuruse hüvitise. Ta kirjeldas dokumentide vastuvõtmisest keeldumise põhjuseid ja tervisekaarti

tehtud sissekannete sisu ning väitis, et ametnikul polnud õigust visata pabereid nagu prügi läbi

toiduluugi kambri põrandale, kuid tegi seda tahtlikult ehkki oli teadlik tema halvast nägemisest ning

sellest, et kambris on valgus välja lülitatud ja ta lamab. Enda kohta väitis kaebaja, et ei saanud kahju

ära hoida, sest lamas ilma prillideta valgustamata kambris ülemisel asemel ega saanud põrandal

vedelevat prügi näha. Veel väitis kaebaja, et vaatamata traumale sundis valvur teda läbi terve vangla

meditsiiniosakonda minema ja lisas, et ei saa trauma tõttu enam normaalselt käia, lonkab tugevasti

ja on sunnitud pidevalt valuvaigisteid tarbima.

25.05.2014 koostatud täienduses (tl 30) väitis kaebaja, et muudab oma nõuet ning soovib saada

ametnik Olga Bertrami poolt tervisele tekitatud kahju eest 4000 eurot lähtuvalt trauma raskusest ja

1000 eurot jala meditsiiniosakonda ja tagasi kõndima sundimisega tervisele ja väärikusele tekitatud

kahju eest.

3. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl 110-111) leiti, et meditsiiniosakonda kõndimisega seotud

nõude osas ei saa kaebust kohtueelse menetluse läbimata jätmise kohta menetleda. Muus osas ei

nõustutud kaebusega, viidati kohtueelse menetluse otsuse väidetele, paluti nendega arvestada ning

märgiti ära üksnes see, et kinnipeetaval on kohustus töötada ja haldusmenetluse seaduse § 28 lg 1

kohaselt toimetatakse vastav haldusakt talle kätte. Veel märgiti, et isegi kui väide haldusaktil

libastumise kohta oleks õige, ei saa seda pidada põhjuslikus seoses olevaks riigivastutuse seaduse §

7 lg 1 tähenduses ning lisati, et põlveprobleemi on kaebaja kurtnud juba märgatavalt varem.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kohtueelses menetluses tehtud otsuses kirjeldatust nähtuvalt ei ole pooltel vaidlust selle üle, et

kaebaja keeldus vastu võtmast vanglaametniku poolt antavaid dokumente tööle määramise kohta,

mistõttu lasti need tema kambri põrandale läbi toiduluugi. Vangla möönab oma vastuses ka

dokumentidel libisemise võimalikkust. Seega vajavad lahendust küsimused, kas dokumentide

niisugune kätteandmine oli õigusvastane ning kas selle, arstiabi kohese osutamata jätmise ja jalgsi

meditsiiniosakonda minemise tagajärjel sai kaebaja väärikusele ja tervisele tekkida rahas

hüvitatavat mittevaralist kahju.

5. Vangistusalased õigusaktid ei reguleeri seda, kuidas täpselt tuleb kinnipeetavale teda puudutavad

dokumendid kätte toimetada või kuidas tuleb toimida siis, kui ta keeldub neid vastu võtmast. Seega

kuulub kohaldamisele haldusmenetluse seadus. Selle § 28 lg 1 ja § 30 kohaselt antakse dokument

kätte allkirja vastu, vastuvõtmisest keeldumisel tehakse sellele vastav märge ja kinnitatakse see oma

allkirjaga ning sel juhul loetakse dokument kätte antuks.

Vangla on oma vastusele lisanud 02.12.2013 käskkirja nr 6-2/1880-T, mille pöördel on 04.12.2013

kuupäeva kandev ja vanglateenistuse ametnike allkirjadega varustatud märge selle dokumendi vastu

võtmisest keeldumise kohta. Ka kaebaja edastas koos kaebusega kohtule sama käskkirja koopia,

millel on 04.12.2013 kuupäeva ja tema allkirjaga märge selle kohta, et ta keeldub koristamast ning

05.12.2013 ja 06.12.2013 koostatud avaldused, milledes ta teatab, et keeldub koristamistöödest ja

tagastab vastava käskkirja. Seega oli käskkiri talle nõuetekohaselt kätte toimetatud ning puudus

vajadus püüda seda 13.12.2013 veelkord läbi kambri ukses oleva luugi kambrisse toimetada.

6. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused

sisalduvad riigivastutuse seaduse § 7 lg 1, milles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju

hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja

kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise,

toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju

hüvitamise alused on käsitletud sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll nõuda

süülise väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral mittevaralise kahju rahas hüvitamist,

kuid seda saab teha üksnes proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi

ja raskust. Sama seaduse § 7 lg-tes 1 ja 4 ning võlaõigusseaduse § 127 lg-tes 1 ja 4 kehtestatust

tulenevalt on vastava nõude rahuldamise eelduseks, et avaliku võimu kandja õigusvastane süüline

tegevus, kahju tekkimine ja põhjuslik seos nende vahel on tuvastatud. Lisaks nõuab riigivastutuse

seaduse § 13 lg 1, et hüvitise suuruse määramisel arvestataks muuhulgas objektiivseid takistusi

kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust ja eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu

osaga kahju tekkimisel. Viimati nimetatud tulenevad võlaõigusseaduse § 139 lg-test 1 ja 3, milledes

on ette nähtud tervise kahjustamisega seotud kahjuhüvitise vähendamine, kui kahjustatud isiku

tahtlus või raske hooletus aitasid kahju tekkimisele kaasa.

7. Eelnevalt juba käsitletu kohaselt ei saa pidada vanglaametnike tegevust dokumentide läbi kambri

ukses oleva luugi kätte toimetamisel õiguspäraseks, kuid see üksi pole veel piisav alus kaebajale

rahalise hüvitise määramiseks, sest puuduvad ülejäänud olulised tingimused – kahju tekkimine

kaebaja tervisele või väärikusele selle tagajärjel. Talle on arstiabi osutatud ning tema tervisekaardi

väljavõtte sissekannetest ei nähtu midagi niisugust, mis viitaks sellele, et 13.12.2013 toimunud

väidetav libisemine võis kahjustada tema tervist sellisel määral või tekitada niisuguseid kannatusi,

mida on põhjust rahaliselt hüvitada. Valu paremas põlves on ta nii traumadele kui jalgpallimängust

tulenevatele liigesevigastustele viidates kurtnud korduvalt juba vähemalt alates 01.02.2010, viimati

07.12.2013, 09.12.2013 ja 11.12.2013 ning selle leevendamiseks on korduvalt ka valuvaigisteid

määratud.

Siinkohal väärib tähelepanu ka kaebaja enda hooletus. Pidev valu üle kurtmine viitab selgelt, et

talle oli oma põlve seisukord hästi teada. Seega tulnuks tal sellega arvestada ja ka ise ülemisel naril

asuvast voodist pimedas kambris ja ilma prillideta alla tulles ettevaatlikum olla.

8. Veel pole kaebaja rahul sellega, et talle ei osutatud koheselt arstiabi ja sunniti hiljem ise jala

meditsiiniosakonda minema ning nõuab seeläbi oma tervisele ja väärikusele tekitatud kahju eest

1000 euro suurust hüvitist. Kohtueelses menetluses esitatud 3000 euro suuruse nõude juurde on ta

see asjaolu samuti ära märgitud. Kuna halduskohtumenetluse seadustiku § 49 lg 3 p 2 ei loe rahalise

nõude suurendamist kaebuse muutmiseks ning sama on kohtupraktika leidnud ka kohtueelse nõude

suurendamise osas, ei ole kohtul kaebuse vastava osa läbi vaatamata jätmiseks alust. Seda pole aga

ka nõude rahuldamiseks.

9. Kinnipeetava ravimisega seonduv on reguleeritud vangistusseaduses. Selle § 49 lg 1, § 52 lg 1 ja

§ 53 lg 1 kehtestavad, et vanglas kinnipidamisel viibivate isikute tervishoiuteenus tuleb korraldada

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivate sätete alusel ning

ööpäevaringselt tagatakse neile üksnes vältimatu abi kättesaadavus. Vältimatu abi mõiste sisaldub

eelnimetatud seaduse §-s 5 ja tähendab tervishoiuteenust, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras,

kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva

tervisekahjustuse. Õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavale, kes avaldab soovi arstiabi saamiseks,

tuleb see võimaldada kambris või, et ta tuleb meditsiiniosakonda toimetada kanderaami, ratastool

või mõne muu sarnase vahendi abil. Tervishoiutöötaja kohaletulek ja abivahendite kasutamise

vajalikkus saab sõltuda üksnes kinnipeetava tervislikust seisundist.

Kaebaja puhul nähtub tervisekaardi kannetest, et juba samal õhtul on tervishoiutöötaja ta läbi

vaadanud, tuvastanud paremal põlvel kerge turse ja valulikkuse palpeerimisel, sidunud põlve

elastiksidemega ja teinud valu vaigistava diclac süsti. Seega pole vähimatki alus väita, et ta ei ole

kohest arstiabi saanud. Tervisekaardis puuduvad andmeid, millised saaksid kinnitada, et ta polnud

võimeline ise meditsiiniosakonda minema. Põlvega seotud probleemide üle on ta eelnevalt märgitu

kohaselt korduvalt kurtnud juba vähemalt alates 01.02.2010. Ei nähtu, et need oleks takistanud tal

varasemalt arsti juures ja jalutamas käia ning vaid mõni päev peale väidetavat traumat on arst

vaatamata jätkuvale valu üle kurtmisele pidanud võimalikuks töötamist ka seisvas asendis piirates

seda üksnes ajaliselt. Tervisekaardi hilisematest kannetest ei nähtu samuti mingeid just 13.12.2013

toimunud traumaga seonduvaid tagajärgi kaebaja jalale. Need kinnitavad vaid SA Ida-Viru

Keskhaigla ortopeedi poolt 31.08.2010 tuvastatud artroosimuutuste ja Bakeri tsüsti jätkuvat

olemasolu.

10. Kaebaja väidetest nähtuvalt ei ole ta muuhulgas rahul ka vangla tervishoiutöötajate tegevusega

ja väidab, et vaatamata halvenenud terviseseisundile pole talle kvalifitseeritud arstiabi võimaldatud.

Kohus on kaebuse puuduste kohta koostatud määruses talle juba selgitanud, et Riigikohtu

halduskolleegiumi lahendis nr 3-3-1-69-10 avaldatud seisukohast tulenevalt on tervishoiuteenuse

osutamine või sellest keeldumine maakohtu pädevusse kuuluv eraõiguslik suhe, mida reguleerivad

võlaõigusseadus ning vastavad valdkonnaseadused. Vabariigi Valitsuse 19.12.2003 määruse nr 330

„Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja

meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg-s

2 kehtestatu kohaselt otsustab riigi poolt rahastatava tervishoiuteenuse, śealhulgas ka uuringu,

ravimi, meditsiinilise abivahendi ja muu sarnase üle vangla volitatud tervishoiutöötaja. Tegemist ei

ole vanglateenistuse ametnike ja halduskohtu pädevuses olevate avalik-õiguslike küsimuste

lahendamisega. Kaebaja on ka ise sellest aru saanud ja oma nõuet muutnud. Seega jäävad kõik

tervishoiutöötajate tegevusse puutuvad väited kui asjakohatud tähelepanuta.

11. Eeltoodud järeldustel on vastustaja jätnud kaebaja kahju hüvitamise taotluse põhjendatult

rahuldamata. Alust pole ka ühelgi tema kohtule esitatud nõudel ning Tartu Halduskohus peab jätma

kaebuse seetõttu täies ulatuses rahuldamata.

Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud riigilõivu tasumisest. Viru Vangla menetluskulude

kohta dokumente ja taotlust ei esitanud. Seega jäävad tema võimalikud kulud halduskohtumenetluse

seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Raili Randlane