3-14-50774/70 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

30. juuli 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-50774 Haldusasi MK kaebus justiitsministri 28.04.2014 käskkirja nr 44 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – MK, esindaja v.adv Sven Sillar Vastustaja – justiitsminister, esindaja Astrid Laurendt- Hanioja Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 30.06.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus MK apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 28.07.2014 kohtuistungil

RESOLUTSIOON Jätta MK apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 30.06.2014 otsus haldusasjas nr 3-14-50774 muutmata.

Menetluskulud jätta kaebaja enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 10 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 11.08.2014 (kriminaalmenetluse seadustiku § 4521 lg 6). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-14-50774 2(5)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Justiitsministri 28.04.2014 käskkirjaga nr 44 otsustati MK Venemaa Föderatsioonile (VF) välja anda järgmiste tegude eest: tapmise organiseerimine, tahtliku raske eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamise organiseerimine isikute grupi poolt, tulirelva ja laskemoona ebaseaduslik hoidmine, ametivolituste ületamise toimepanemise organiseerimine, kelmus, inimeselt ebaseaduslikult vabaduse võtmine. M. K anti välja tingimusel, et tema suhtes ei kohaldata karistusena surmanuhtlust. Samuti otsustati, et M. K väljaandmisest keeldutakse juhul, kui Politseija Piirivalveamet tuvastab varjupaigataotluse lahendamisel M. K suhtes pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi. Käskkirjast nähtub, et VF Peaprokuratuur esitas 10.09.2013 taotluse VF kodaniku M. K väljaandamiseks VF-le. Alates 22.11.2011 on tema suhtes kohaldatud tõkendit vahistamine ning ta on kuulutatud rahvusvaheliselt tagaotsitavaks. M. K peeti Eesti Vabariigis kinni 15.08.2013 ning võeti Harju Maakohtu poolt väljaandmisvahistusse. Harju Maakohus tunnistas 19.11.2013 määrusega M. K VF-le väljaandmise õiguslikult lubatavaks. Nimetatud määrus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.2014 määrusega. Justiitsminister leidis käskkirjas, et teod, mille toimepanemises M. K süüdistatakse, on nii VF- s kui Eesti Vabariigis karistatavad vangistusega üle ühe aasta. Seega on täidetud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 439 lg 1 tingimus. Väljaandmistaotluse aluseks ei ole poliitiline või sõjaväeline kuritegu, mis Väljaandmise Euroopa konventsiooni art-te 3 ja 4 ning KrMS § 440 lg 1 p 1 kohaselt välistaks isiku väljaandmise. Harju Maakohus on leidnud, et põhjendatud ei ole M. K käsitlus, et väljaandmist taotletakse poliitilistel põhjustel. Justiitsministrile 14.02.2014 koostatud arvamuses M. K poliitilisi motiive esile ei toonud. Harju Maakohtu menetluses käsitleti ka M. K väidet, et süüdistus on fabritseeritud.

M. K on esitanud varjupaigataotluse ja selle menetlus ei ole veel lõppenud. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 15 lg 10 kohaselt ei ole väljaandmismenetluse läbiviimine takistatud. Kui tuvastatakse M. K pagulasseisund või täiendava kaitse seisund, tähendab see talle rahvusvahelise kaitse andmist ning M. väljaandamine ei ole võimalik.

M. Ki suhtes on Eestis pooleli kriminaalmenetluses seoses võltsitud dokumendi kasutamisega. KrMS § 453 lg 1 kohaselt on vajaduse korral võimalik lükata jõustunud väljaandmisotsuse täitmine edasi.

2. MK esitas halduskohtule kaebuse, paludes käskkirja nr 44 tühistamist. Ebaõige on justiitsiministri seisukoht, et väljaandmismenetlus on varjupaigamenetluse suhtes prioriteetne. Haldusasjas nr 3-13-1456 on Tallinna Ringkonnakohus asunud teisele seisukohale. Justiitsminister ei ole üldse pööranud tähelepanu sellele, et VF nõue on poliitiline. Poliitilise aspekti mittehindamist põhjendatakse sellega, et M. K ei ole seda oma 14.02.2014 vastuses välja toonud. Arvestamata on jäänud, et M. K on esitanud Eesti Vabariigile varjupaigataotluse, kusjuures tema põhiväide on poliitiline tagakius. Nii varjupaigamenetluses kui väljaandmise menetluses suhtleb kaebaja Eesti Vabariigiga ning põhjendatud on eeldada, et erinevates menetlustes antud ütlusi arvestatakse mõlemas menetluses. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-62-12 leidnud, et pärast varjupaigataotluse esitamist ei toimu enam väljasaatmise menetlust ning väljasaatmismenetlus võib jätkuda, kui varjupaigataotlust ei rahuldata.

3-14-50774 3(5) VF ei ole välistanud kaebajale surmanuhtluse mõistmist. Samuti ei ole VF taganud talle võimalust ennetähtaegseks vabanemiseks. Eesti Vabariigi prokuratuur ei ole siiani lõpetanud kaebaja suhtes toimuvat kriminaalmenetlust. Enne kriminaalasja lahendamist ei tohiks aktualiseeruda kaebaja VF-le väljaandmine.

3. Justiitsminister palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes käskkirjas nr 44 toodud seisukohtade juurde.

4. Tallinna Halduskohtu 30.06.2014 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: Harju Maakohtu 19.11.2013 määrusega kriminaalasjas 1-13-7348 (jõustunud 08.01.2014) on tunnistatud kaebaja VF-le väljaandmine õiguslikult lubatavaks. Vastavalt KrMS § 4521 lg-le 3 võib halduskohus väljaandmise õiguslikku lubatavust kontrollida vaid siis, kui kaebuses on esitatud asjaolusid, mida isikul ei olnud võimalik maakohtu menetluses esitada. Selliseid asjaolusid käesolevas asjas ei nähtu. Nii Harju Maakohus kui ka määruskaebemenetluses Tallinna Ringkonnakonnakohus on käsitlenud poolelioleva kriminaalmenetlusega ning surmanuhtlusega seonduvat. Lisaks on mõlemas menetluses käsitletud varjupaigamenetlust ning väljaandmise poliitilisi motiive. Justiitsminister on 03.02.2014 võimaldanud kaebajal esitada oma arvamus ning kaebaja on seda õigust kasutanud. Seega on kaebajale ärakuulamisõigus tagatud. Käskkiri on piisavalt põhjendatud, kõiki olulisi küsimusi on käsitletud. Riigikohus on 29.05.2013 määruses asjas 3-4-1-10-13 leidnud, et KrMS § 436 lg 1 nimetatud kriteeriume tuleb hinnata väljaandmistaotluse õigusliku lubatavuse kontrolli etapis, s.o maakohtu poolt. Kaebaja ei olnud oma arvamuses justiitsministrile poliitilisele tagakiusule tuginenud, mistõttu ei saanud justiitsministeerium seda küsimust käskkirjas käsitleda. Asjaolu, et vastavad argumendid on kaebaja esitanud varjupaigamenetluses, et puutu väljaandmismenetlusse. Tegemist on eraldi menetlustega. VRKS § 15 lg 10 ei takista väljaandmismenetluse lõpuleviimist. Kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahend käsitleb väljasaatmise menetlust ja on seetõttu asjasse puutumatu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. MK palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 30.06.2014 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb kaebuses toodud seisukohtade juurde. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Halduskohus jättis põhjendamatult tähelepanuta selle, et käskkirjas ei ole antud hinnangut kaebaja võimalikule poliitilisele tagakiusamisele. Justiitsminister pidi poliitilist tagakiusu hindama sõltumata sellest, et kaebaja seda oma 14.02.2014 seisukohtades välja ei toonud. Eesti Vabariik oli kaebaja vastavast väitest teadlik varjupaigamenetluse kaudu. Ebaõige on ka kohtu seisukoht, et VRKS § 15 lg 10 võimaldab otsustada isiku välisriigile väljaandmise enne, kui on lahendatud isiku varjupaiga taotlus. Väljasaatmismenetlus saab jätkuda alles siis, kui varjupaigamenetlus on lõppenud. Politseija Piirivalveamet on teatanud, et pikendab varjupaigamenetluse tähtaega kuni 01.08.2014. Kaebaja toob veel esile, et olles 17.03.2011-21.03.2011 VF-s vahi all, teda piinati. Samuti on ähvardatud kaebaja perekonnaliikmeid. Välistatud ei ole kaebaja suhtes surmanuhtluse rakendamine.

3-14-50774 4(5)

6. Justiitsminister palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemalt esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei korda ringkonnakohus neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. VRKS § 15 lg 10 sätestab, et nimetatud seaduse alusel „sooritatavad toimingud ei takista pädevate asutuste toimingute sooritamist süüteomenetluses, samuti rahvusvaheliste õigusabitaotluste täitmise tagamiseks või õigusrikkumise ärahoidmiseks tehtavaid toiminguid“. Justiitsminister on tunnustanud pagulasmenetluse prioriteetsust väljaandmismenetluse ees. Seetõttu on käskkiri nr 44 antud tingimuslikult ning selle resolutsiooni p-st 3 tulenevalt keeldutakse kaebaja väljaandmisest, kui tema varjupaigataotlus rahuldatakse. Käskkirja nr 44 resolutsioonist tuleneb seega, et käskkirja enne pagulasmenetluse lõppu täitma ei asuta. Seega on VRKS § 15 lg 10 eesmärk täidetud. Kaebaja subjektiivseid õigusi saab rikkuda üksnes tema väljaandmine enne varjupaigamenetluse lõppu, mitte aga kahe menetluse samaaegne läbiviimine. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-62-12 kohaldamine ei ole antud asjas põhjendatud. Väljasaatmise ja väljaandmise menetluse võrdsustamine ei ole antud juhul võimalik. Väljasaatmismenetluse ja varjupaigamenetluse üldine eesmärk on sarnane, s.o otsustada välismaalase riigis viibimise võimalikkuse üle. Seetõttu pole põhjendatud ka nende menetluste samaaegne läbiviimine. Väljaandmismenetlus ja varjupaigamenetlus ei kanna aga ühist eesmärki, sest väljaandmismenetluse puhul on tegemist rahvusvahelise õigusabitaotluse lahendamisega, kusjuures riik, kust saabumisega seoses isik varjupaika taotleb, ning riik, kes isiku väljaandmist taotleb, ei pruugi teatud juhtudel üldse kattuda.

9. Vaidlust ei ole selles, et justiitsministrile väljaandmisega seoses esitatud kirjalikus seisukohas kaebaja poliitilisele tagakiusamisele ei tuginenud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja ei pidanud vastavat argumenti ise tuletama käimasolevast varjupaigamenetlusest. Isik peab asjakohased väited esitama igas haldusmenetluses. Isikul on õigus valida, millised vastuväited ta konkreetses haldusmenetluses esitab ning haldusorgan ei saa asuda haldusakti adressaadi seisukohti ise sisustama. Poliitilise aspekti puhul ei ole antud juhul tegemist ka sellise objektiivse, kaebaja isikust sõltumatu asjaoluga, mis peaks olema haldusorganile teada ilma, et kaebaja sellele viitaks.

10. Halduskohus on õigesti leidnud, et kuna maakohus on surmanuhtlusega seonduvat väljaandmise õigusliku lubatavuse menetluses hinnanud, ei pöörduta väljaandmise otsustamise õiguspärasuse hindamisel selle küsimuse juurde tagasi. Ringkonnakohus märgib üksnes, et teatud poliitiliste rühmituste avaldusi surmanuhtluse täideviimiste taastamiseks ei saa vaadelda riigi ametliku poliitikana.

11. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS §

108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman

3-14-50774 5(5)