1-13-9210/37 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

28. juuli 2014, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number 1-13-9210

Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus, Mati Kartau

Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 20. juuni 2014. a

määrus vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu H.H kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi, määruskaebus RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 20. juuni 2014. a määrus muutmata ning süüdimõistetu H.H kaitsja Lembit Nirgi määruskaebus rahuldamata.

2. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Rakvere Advokaadibüroo kaudu 72 eurot (sh käibemaks 12 eurot) vandeadvokaat Lembit Nirgile määruskaebemenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

3. Mõista H.H-lt välja menetluskulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Lembit Nirgi poolt osutatud õigusabi eest 72 eurot riigituludesse.

4. H.H tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele

SEB a/a EE891010220034796011, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a

EE403300333416110002, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE701700017001577198 või Swedbank a/a EE932200221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „H.H 1-13-9210 kohtukulud“.

5. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui

rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H.H tunnistati Tartu Maakohtu 15. oktoobri 2013. a otsusega süüdi KarS § 274 lg 1 järgi ja karistati 5-kuulise vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 12. jaanuari 2012. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 6 kuu vangistuse võrra ja mõisteti liitkaristuseks 11 kuud vangistust. Kinnipeetava karistusaeg algas

18. novembril 2013 ja lõpeb 18. oktoobril 2014. Võimalus vabaneda vangistusest tingimisi enne tähtaega avanes 18. mail 2014.

2. Tartu Maakohtu 20. juuni 2014. a määrusega jäeti H.H vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohus märkis, et H.H on korduvalt kriminaalkorras karistatud ja ta on ka varem kandnud vanglakaristust. Varem on teda karistatud salajase varguse, kuritegelikul teel vara omandamise, varguse, omavolilise sissetungimise, kelmuse, ähvardamise ja kehalise väärkohtlemise eest. Praegu kannab ta karistust võimuesindaja suhtes vägivalla kasutamise eest. Vangla hinnangul on H.H poolt uue kuriteo toimepanemise risk jätkuvalt väga kõrge. H.H-le on lühikese vangistusaja jooksul määratud viis distsiplinaarkaristust. Kohus leidis, et kui süüdimõistetu ei suuda range kontrolli tingimustes kehtestatud reegleid täita, puudub veendumus, et ta suudaks seda teha vabaduses viibides. Varasemad korduvad karistused ja vangistuses viibimised ei ole muutnud H.H käitumist õiguskuulekaks. Ainuüksi elukoha ja toetavate lähedaste olemasolu ei saa olla aluseks isiku ennetähtaegseks vabastamiseks.

3. Süüdimõistetu kaitsja esitas maakohtu määruse peale kaebuse, milles taotleb määruse

tühistamist ja H.H vabastamist vangistusest tingimisi enne tähtaega. H.H on teadvustanud alkoholi liigtarvitamisega kaasnevaid riske ja negatiivseid tagajärgi. Ta soovib alkoholi tarvitamisest loobuda ja asuda ametlikult tööle. Seega on karistuse kandmine teda mõjutanud ja muutnud. H.H ei ole küll garanteeritud töökohta, kuid lihttöölise oskused võimaldavad tal sobiva töökoha leida. Ta on töötanud lühiajaliselt Valga Depoos ja vabanedes

on tal võimalik asuda selles ettevõttes elatist teenima. H.H asub elama oma vanemate

juurde, kes toetavad teda nii materiaalselt kui ka moraalselt. H.H käitumine vanglas on näidanud, et ta on teinud vajalikud järeldused, jätkamaks vabaduses seaduskuulekat elu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu määruse ja määruskaebusega, nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab samuti, et H.H vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine ei ole põhjendatud. Maakohus on H.H puhul õigesti käsitlenud ja hinnanud KarS § 76 lg-s 3 sätestatud asjaolusid ning jõudnud järeldusele, et H.H ei ole põhjendatud vangistusest

tingimisi ennetähtaegselt vabastada. Määruskaebus ei sisalda asjaolusid, mis maakohtu

sellekohase järelduse ümber lükkaksid või võimaldaksid jõuda teistsugusele seisukohale. Ringkonnakohus nõustub maakohtu veenvate ja igati motiveeritud seisukohtadega, mida ei pea vajalikuks korrata. Täiendavalt rõhutab ringkonnakohus järgnevat.

5. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult tuginenud H.H varasemale

elukäigule ja käitumisele vangistuses kui tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist

välistavatele asjaoludele. H.H on üheksal korral kriminaalkorras karistatud. Reaalses vangistuses viibib ta kolmandat korda. Viimase kuriteo pani süüdimõistetu toime ajal, mil

tema suhtes kulges katseaeg. Sellest järeldub, et varasemad karistused pole H.H-le preventiivset mõju avaldanud. Ringkonnakohtul puudub alus arvata, et kantav karistus oleks olnud varasematest mõjusam ja muutnud H.H käitumist ja ellusuhtumist. Kohtu kahtlusi

kinnitab asjaolu, et vangistuse kandmise ajal pole H.H suutnud kinni pidada vangla

sisekorrast. Teda on lühikese vangistusaja jooksul korduvalt distsiplinaarkorras karistatud. Viimati karistati H.H 17. aprillil 2014 selle eest, et ta kasutas ametnike suhtes solvavat 2 2

väljendit. Ringkonnakohus leiab, et sellistel asjaoludel süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks peaks kohtul olema kujunenud veendumus, et juba kantud karistus on oma eesmärgi täitnud ja süüdimõistetu sellest enda jaoks vajalikud järeldused teinud. H.H puhul ringkonnakohtul sarnaselt maakohtule sellist veendumust ei tekkinud.

H.H ei suuda jätkuvalt kehtestatud korrast kinni pidada ega õigusrikkumiste toimepanemisest hoiduda.

6. Ringkonnakohtu hinnangul on positiivne, et H.H on lubanud vabaduses alkoholi

tarvitamisest loobuda. Samas on kohtul kahtlus, et tegemist on üksnes paljasõnalise

lubadusega, mis on tingitud soovist vabaneda vangistusest tingimisi enne tähtaega.

Kinnipeetava iseloomustusest nähtub, et H.H on osaliselt tunnistanud, et alkoholijoobes

ärritub ta kergesti ja on oht muutuda agressiivseks, ent ometi ei ole ta teadvustanud alkoholiprobleemi olemasolu. Kui süüdimõistetu ei näe, et alkoholi tarvitamine on tema puhul

probleemiks, puudub alus arvata, et vabanedes oleks ta valmis sellest loobuma. Alkoholi tarvitamine on tema puhul aga oluliseks uue kuriteo toimepanemise riskiteguriks.

7. Ringkonnakohus rõhutab, et kuigi seadus võimaldab süüdimõistetuid ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastada, ei ole tegemist olukorraga, kus isiku võiks vabastamata jätta üksnes erandlikel juhtudel. Vastupidi, karistuse tervikuna ärakandmine on reegliks ja sellest tingimisi ennetähtaegne vabastamine selgelt erandiks. Käesoleval ajal ei esine ringkonnakohtu

hinnangul selliseid erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid H.H vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastada.

8.

Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

Aarne Sarjas Tiit Lõhmus Mati Kartau

3 3