3-13-70176/42 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 24. juuli 2014, Jõhvi Kohtuasja number 3-13-70176 Kohtuasi A.P. kaebused Viru Vangla peale 29.08.2013 käskkirja nr 6-3/1165-D ja 07.11.2013 vaideotsuse nr 6-12/249-4 tühistamiseks, psühhiaatri vastuvõtule mitteregistreerimise ja 03.03.2014 otsuse nr 6-12/11-3 õigusvastaseks tunnistamiseks, kontaktisiku väljavahetamiseks ning 500 ja 1000 euro suuruste mittevaraliste kahjude hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: A.P. Vastustaja: Viru Vangla, esindajad Eve Kangro ja Agu Rillo Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.P. taotlus inspektor-kontaktisiku väljavahetamiseks läbi vaatamata.

2. Muus osas jätta kaebuste nõuded rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 25.08.2014. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 31.07.2013 koostas Viru Vangla inspektor-kontaktisik Mare Pihlak ettekande (tl 125) selle kohta, et asetas kinnipeetav A.P.ga (edaspidi kaebaja) vesteldes kambriluugile laotaotluse, viimane rabas selle, rebis katki ega allunud korraldusele taotlus tagastada väites, et „oma taotlus, teen, mis tahan“.

Samal päeval kirjutas kaebaja seletuskirja (tl 126), 06.08.2013 teatati talle menetluse algatamisest (tl 127) ja 26.08.2013 vormistati toimunu kohta distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 123-124). 29.08.2013 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6-3/1165-D (tl 26-27), millega karistati kaebajat seitsme päevase isikliku televiisori kasutamise keeluga selle eest, et 31.07.2013 ei allunud ta vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele tagastada oma taotlus. 20.09.2013 koostas kaebaja vaide (tl 117-119), milles palus tühistada tema suhtes 29.08.2013 tehtud distsiplinaarkorras karistamise käskkiri ning maksta seitsme telerita veedetud päeva eest välja 35 euro suurune hüvitis. Muuhulgas kurtis ta, et kontaktisik Mare Pihlak ei pane teda psühhiaatri vastuvõtule kirja ning provotseerib tema närvilist seisundit ära kasutades konfliktidele. 07.11.2013 vaideotsusega nr 6- 12/249-4 (tl 3) ja 03.12.2013 otsusega nr 6-12/249-5 (tl 27-28) jäeti vaie ja selles sisalduv kahjunõue rahuldamata. 24.09.2013 ja 05.11.2013 koostas kaebaja Viru Vanglale adresseeritud kaebuse ja vaie-kahjunõude (toimiku nr 3-14-50463 lehed 14-16 ja 17), milledes palus tunnistada kontaktisik Mare Pihlaku tegevus psühhiaatrile mitteregistreerimisel õigusvastaseks, hüvitada 100 euro suurune mittevaraline kahju ja asendada kontaktisik vene keelt kõneleva isikuga. 16.01.2014 vaideotsusega nr 6-12/11-2 (sama toimiku leht 27) jättis vangla vaide rahuldamata. 03.03.2014 otsusega nr 6-12/11-3 (sama toimiku lehed 4-5) ei rahuldatud ka kahjunõuet. Veel on toimikusse esitatud kaebaja 31.07.2013 kaebus (tl 23), milles ta kurtis muuhulgas, et pole saanud kontaktisiku süül psühhiaatri vastuvõtule ja palus vahetada kontaktisik vene keelt kõneleva töötaja vastu ning 28.08.2013 otsus nr 6-10/26647-2 (tl 24) selle rahuldamata jätmise kohta, väljavõtted psühhiaatri vastuvõtule registreerimisest 22.06.2013 ja 02.08.2013 (tl 21 ja 150 pöördel), koopia psühhiaatri hinnangust (tl 19), kaebaja kambrikaaslase 04.12.2013 kirjalik ütlus (tl 157). Kohus on halduskohtumenetluse seadustiku § 122 lg 2 p 7 tulenevast õigusest lähtudes lisanud toimikusse omal algatusel ka teises haldusasjas saadud väljavõtte kaebaja tervisekaardist (tl 39-98).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 06.12.2013 koostas A.P. Tallinna Halduskohtule adresseeritud kaebuse (tl 1-2) ning palus, et kohus tühistaks 07.11.2013 tehtud vaideotsuse ning mõistaks tekitatud mittevaralise kahju eest välja

500 euro suuruse hüvitise. 09.01.2014 edastati kaebus kohtualluvuse kohaselt Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja (tl 14). Kaebaja väitis, et vangla üldise tervishoiukorralduse ja bürokraatliku asjaajamise tõttu ei osutatud talle 11.06.2013 kuni 08.07.2013 psühhiaatrilist ravi ning see ja pidevad vaidlused vanglaametnikega on karistusega seotud. Psühhiaatri seisukohtadele viidates väitis ta, et karistuse määramisel pole vangla tema rikkumist objektiivselt ja erapooletult tõlgendanud ning on sellega kannatusi ja ebameeldivusi põhjustanud. 02.04.2014 koostas A.P. uue kaebuse (toimiku nr 3-14-50463 lehed 1-3) ja palus, et kohus tunnistaks vanglaametnike tegevusetuse tema psühhiaatrile registreerimisel ja kahjunõude kohta 03.03.2014 tehtud otsuse nr 6-12/11-3 õigusvastaseks, vahetaks välja kontaktisiku ning mõistaks tekitatud mittevaralise kahju eest välja 1000 euro suuruse hüvitise. Ühtlasi soovis ta ka kaebuse liitmist varem esitatud sarnase kaebuse juurde. Kaebaja väitis, et pöördus alates Viru Vanglasse saabumisest 11.06.2013 korduvalt esinevate ametnike ja perearsti poole sooviga pääseda nii kiiresti kui võimalik ravimite saamiseks psühhiaatri vastuvõtule ning selle mittevõimaldamine peaaegu kahe kuu jooksul tõi kaasa distsiplinaarkaristuse.

3. Tartu Halduskohtu esimehe 21.05.2014 käskkirja nr 11-1/14/25 (tl 30-32) alusel anti mõlemad kaebused menetlemiseks kohtunik Raili Randlasele. 18.06.2014 koostatud määrusega liitis kohus kaebused ühte menetlusse (tl 106).

4. Viru Vangla vastustes (tl 112-113 ja 146-147) ei nõustutud kaebustega ning paluti need rahuldamata ja kontaktisiku väljavahetamise osas läbi vaatamata jätta. Distsiplinaarkaristust puudutavas osas märgiti, et jäädakse vaideotsuses ja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses esitatud seisukohtade juurde ega peeta vajalikuks neid üle korrata. Väidet psühhiaatrilise ravi mittevõimaldamise kohta peeti alusetuks ning selgitati, et vangla kodukorra punkti 20.3 kohaselt toimub ambulatoorne vastuvõtt eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel, kaebajale teostati vanglasse saabumisel meditsiiniline läbivaatus, 20.06.2013 viibis ta ühe psühhiaatri vastuvõtul ning 06.11.2013 on ta vestelnud ka teisega.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kaebaja on sõnastanud oma soovi vaideotsuse tühistamise nõudena, kuid kaebusest nähtuvalt on tema eesmärgiks siiski distsiplinaarkaristuse tühistamine. Seetõttu on kohus kaebuse vastavat osa nii ka käsitlenud. Pooltel pole vaidlust selles, et kaebaja ei täitnud vanglateenistuse ametniku korraldust tagastada toiduluugile asetatud taotlus vaid rebis selle katki. Seega vajavad lahendust küsimused, kas niisuguse korralduse andmine, selle täitmata jätmine ja karistuse määramine olid õigustatud ning kas kaebajale sai seeläbi tekkida rahas hüvitatavat mittevaralist kahju (I). Veel on vaja lahendada küsimused, kas vangla on olnud tegevusetu kaebaja registreerimisel psühhiaatri vastuvõtule ja tekitanud sellega talle mittevaralise kahju (II) ning kas tal on alust nõuda kohtu vahendusel endale uue inspektor-kontaktisiku määramist (III). Lõpuks lahendab kohus kaebuse taotlused ning menetluskuludega seonduva (IV).

I

6. Vangistusseaduse § 67 p-de 1 ja 2 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vanglas kehtivaid sisekorraeeskirju, alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele ning mitte takistama neid kohustuste täitmisel. Mitteallumine saab olla õigustatud ainult juhul, kui kinnipeetavale antud korraldus vastab ilmselgelt haldusmenetluse seaduse § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele või on tema suhtes sooritatav toiming ilmselgelt vastuolus kehtivate õigusaktidega. Kinnipeetava teistsugune arusaam oma kohustustest ja sellega seotud arvamus korralduse või toimingu õiguspärasusest ei anna talle õigust keelduda vanglateenistuse ametniku korraldust täitmast ega takistada tema seaduslikku tegevust. Niisugust seisukohta on ühemõtteliselt väljendanud Riigikohtu halduskolleegium oma lahendites nr 3-3-1-103-06 ja 3-3-1-44-12 ning see on kohaldatav ka vaidlustatud käskkirja põhjustanud korralduse puhul. Kaebaja pole distsiplinaarja vaidemenetluses eitanud, et jättis oma taotluse tagastamiseks antud korralduse täitmata. Vanglateenistuse ametniku ettekandest ja kaebaja seletusest nähtub selgelt, et ta võttis toiduluugile asetatud taotluse ilma midagi küsimata enda kätte ja rebis selle lihtsalt puruks. Kinnipeetaval on põhimõtteliselt õigus enda poolt esitatud taotlusest ka loobuda. Kui ta on selle aga kirjalikult vormistanud ja vastavale ametiisikule üle andnud, on taotlus muutunud haldusmenetluse seaduse § 14 lg 1 kohaseks haldusmenetlust algatavaks dokumendiks. Vangla peab seda sama seaduse § 19 lg 1 tulenevalt säilitama ja kehtestatud korra kohaselt menetlema. Kinnipeetava saab küll avaldada taotluses väljendatud nõudest loobumist, kuid tal pole enam võimalik taotlust enda valdusesse võtta ja katki rebida.

7. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille puhul on haldusorganil õigus kaaluda selle üle, kas üldse karistada distsipliinirikkumise toime pannud isikut ning milline konkreetne karistus valida. Kohtu volitused on niisuguste otsuste puhul piiratud. Ta saab halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 3 tulenevalt hinnata vaid seda, kas langetatud otsustuse õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud, kuid tal ei ole võimalik hinnata otsuse sisulist otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest. Haldusakti õiguspärasuse eeldused sisalduvad haldusmenetluse seaduse §-s 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele.

Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluste materjalidest nähtuvalt on kaebaja puhul järgitud kõik vangistusseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 tulenevad nõuded. Teda on teavitatud menetluse algatamisest ning antud võimalus ennast seletuste abil kaitsta. Menetluste käik on protokollitud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt. Karistus on määratud sama sisekorraeeskirja § 17 sätestatud pädevuse ja seaduses ettenähtud tähtaja piires. Seejuures on vastavas käskkirjas põhjalikult käsitletud nii süüteo asjaolusid, selle toime pannud kinnipeetava seisukohti kui seda, miks üldse on vaja teda karistada ning millest on karistuse valikul lähtutud.

8. Vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise puhul kohaldada mitmeid erinevaid karistusi, sealhulgas ka kuni neljakümne viie päeva pikkust elektriseadme kasutamise keelamist. Kaebajale mõistetud seitsme päevane televiisori karistamise keeld on suhteliselt leebe karistus ja seetõttu igati proportsionaalne ning saab arvestada nii tema isikuomadusi, varasemat karistamatust, vastava rikkumise olulist tähendust vangla julgeolekule kui ka asjaolusid, milles see toime pandi. Miski toimikusse esitatust ei kinnita ka seda, et distsiplinaarmenetluse ja hilisema vaidemenetluse käigus oleks rikutud otsustust mõjutada võinud menetlusnõudeid, õiguse üldisi põhimõtteid või kaebaja põhiseadusest tulenevaid õigusi ja vabadusi. Tervisekaardi väljavõttest nähtuvalt oli kaebaja 20.06.2013 ja 07.08.2013 toimunud psühhiaatri vastuvõttude vahel küll ilma ravimiteta, kuid selle asjaolu on ta rikkumise põhjendusena välja toonud alles 20.09.2013 koostatud vaides. Seletuskirjas põhjendas ta oma käitumist hoopis väitega, et sai aru nagu poleks taotlust enam vaja. Põhimõtteliselt sama avaldas ka tema kambrikaaslane 04.12.2013 kirjutatud ütluses. Seetõttu saab viidet ravimite puudumisele pidada vastutusest vabanemise eesmärgil tagantjärele esitatud õigustuseks. Tervisekaardi andmete kohaselt on psühhiaater avaldanud kahtlust tema karistamise otstarbekuse suhtes esmakordselt alles 07.11.2013. Seega ei saanud vanglateenistus vaidlusaluse karistuse määramisel sellega kuidagi ka arvestada. Küll aga väärib tähelepanu samas ülevaates sisalduv kaebaja seisundi üldine kirjeldus. Selles on psühhiaater küll märkinud, et tegemist on isikuga, kelle häired pole väljaravitavad ning kelle konfliktid ümbritsevaga on regulaarsed ja paratamatud, kuid ei ole järeldanud, et tegemist oleks isikuga, kes ei saa aru oma õigustest ja kohustustest ega vanglaametnike poolt antud korraldustest. Eeltoodu kinnitab, et karistus määrati õiguspärasel alusel ning sellest ei võinud kaebajale tuleneda mingit riigivastutuse seaduse alusel rahas hüvitatavat mittevaralist kahju. Seetõttu pole kohtul ka põhjus vastava käskkirja ja vaideotsuse tühistamiseks ega kaebaja poolt soovitud suurusega hüvitise väljamõistmiseks.

II

9. Lisaks enda distsiplinaarkorras karistamisega seonduva vaidlustamisele ei ole kaebaja rahul ka inspektor-kontaktisiku tegevusetusega tema registreerimisel psühhiaatri vastuvõtule. Ta väidab, et just sellest tulenev ravimiteta olemine põhjustas distsipliinirikkumise. Kinnipeetava ravimisega seonduv on reguleeritud vangistusseaduses. Selle § 49 lg 1, § 52 lg 1 ja §

53 lg 1 kehtestavad, et vanglas viibivate isikute tervishoiuteenus tuleb korraldada tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivate sätete alusel ning ööpäevaringselt tagatakse neile üksnes vältimatu abi kättesaadavus. Vältimatu abi mõiste sisaldub eelnimetatud seaduse §-s 5 ja tähendab tervishoiuteenust, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Seega kehtivad ka vanglas ravijärjekorrad ning kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda kohest arstile pääsemist.

Ravijärjekordade pikkused on kehtestanud Eesti Haigekassa nõukogu 11.01.2013 otsusega nr 5. Need näevad ambulatoorse eriarstiabi korral ette kuni kuue nädala ning plaanilise statsionaarse eriarstiabi ja päevaravi korral kuni kaheksa kuu pikkuse ravijärjekorra. Viru Vangla kinnipeetavate meditsiinilise teenindamisega seonduvat täpsustab selle vangla kodukord, mille punktis 20.3 on kehtestatud, et ambulatoorne vastuvõtt toimub eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel, kinnipeetav teavitab oma kontaktisikut vajadusest minna konsultatsioonile või saada arstiabi ning registreerimine teostatakse elektrooniliselt.

Kaebaja tervisekaardi väljavõte kinnitab, et traumajärgse ajukahjustuse sündroom diagnoositi tal juba 14.08.2010. 15.04.2013 määras Tallinna Vangla arst selle ning unehäirete, rahutuse ja ärevuse raviks kaheksa nädalase ravikuuri. 11.06.2013 teostati Viru Vanglas meditsiiniline läbivaatus ning 20.06.2013 vaadati ta läbi ka psühhiaatri poolt. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et tal tuli olla kuni 07.08.2014 ilma psühhiaatrilise abita. Asjaolu, et 20.06.2014 toimunud vastuvõtul ei pandud mingit diagnoosi ega määratud ka ravi, on eraõiguse valdkonda kuuluva tervishoiuteenuse käigus tehtud arsti otsustus, mida ei ole võimalik halduskohtus vaidlustada. 12.11.2013 väljastatud tõendist nähtub, et uuesti registreeriti kaebaja psühhiaatri vastuvõtule 22.06.2013.

Tervisekaarti on kanne järgmise vastuvõtu toimumise kohta tehtud 07.08.2013 ning siis määrati 10 päevane ravikuur. Järgnevatest kannetest nähtub, et psühhiaatri vastuvõtul on ta viibinud ka 11.09.2013 ja 07.11.2013 ning mõlemal juhul määrati kuni järgmise visiidini kestvad tähtajatud ravikuurid. 15.07.2013, 05.09.2013 ja 04.11.2013 on ka perearstid teinud tervisekaardi andmetesse märke psühhiaatri vastuvõtule suunamise kohta. Need tervisekaardi andmed lükkavad ümber kaebaja väite nagu poleks teda psühhiaatri vastuvõtule registreeritud.

Kuna registreerimised on siiski teostatud ning vastav spetsialist on teda korduvalt ka vastu võtnud, ei oma mingit tähendust, kas vastuvõtule registreerimise tegi kaebaja poolt nimetatud inspektor-kontaktisik, mõni teine vanglaametnik või hoopis perearst.

10. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse § 7 lg 1, milles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud sama seaduse § 9 lg 1. Nende kohaselt on väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral küll võimalik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist, kuid vastava nõude rahuldamise eelduseks on, et eelnevalt tuvastataks nii kahju tekkimine, avaliku võimu kandja õigusvastane süüline tegevus kui põhjuslik seos nende vahel. 22.06.2013 kolmanda üksuse vanemvalvuri poolt teostatud registreerimise ja 07.08.2013 toimunud psühhiaatri vastuvõtu vaheline aeg ületab küll kahe päeva võrra Eesti Haigekassa nõukogu poolt määratletud kuute nädalat, kuid see ning perearsti suunamisel 17.07.2013 toimuma pidanud psühhiaatri vastuvõtu ära jäämine iseenesest ei saa anda alust kaebaja kahjunõue rahuldamiseks, sest vastuvõtu konkreetse aja määramine ja tegelik toimumine ei ole vanglaametnike otsustada. Riigikohtu halduskolleegiumi lahendi nr 3-3-1-69-10 seisukohast tulenevalt on tervishoiuteenuse osutamine või sellest keeldumine maakohtu pädevusse kuuluv eraõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus ning vastavad valdkonnaseadused. Vabariigi Valitsuse 19.12.2003 määruse nr 330 „Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg

2 kohaselt otsustab riigi poolt rahastatava tervishoiuteenuse, uuringu, ravimi, meditsiinilise abivahendi ja muu sarnase üle vangla volitatud tervishoiutöötaja. Tegemist pole vanglateenistuse ja halduskohtu pädevuses olevate avalik-õiguslike küsimuste lahendamisega. Ravijärjekorra pidamine on samuti tervishoiuteenuse osaks, halduskohus ei saa selle õiguspärasust kontrollida ega otsustada ka tekkinud kahju hüvitamise üle. Samal põhjusel on asjakohatud ja jäävad tähelepanuta ka kõik muud tervishoiutöötajate tegevusse puutuvad kaebaja väited.

III

11. Veel pole kaebaja rahul oma inspektor-kontaktisikuga ning palub kohtul see välja vahetada. Seejuures on ta aga jätnud arvestamata asjaolu, et üheski õigusaktis pole ette nähtud kinnipeetavale õigust nõuda endale meelepärast inspektor-kontaktisikut. Selle määramine on diskretsiooniotsus, mida saab teostada üksnes vangla. Kohtu õigus kontrollida niisuguste otsuste õiguspärasust on halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 3 tulenevalt piiratud, tal pole õigust hinnata kaalutlusotsuse sisulist otstarbekust, teostada kaalutlust haldusorgani eest ega teha ka ettekirjutust kontaktisiku väljavahetamiseks. Seetõttu puudub kaebajal vastavas osas kaebeõigus ning kohus võib nõude menetlusse võtmise korral jätta selle halduskohtumenetluse seadustiku § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

IV

12. Eeltoodud järeldustel ei ole ühelgi kaebaja nõudel alust. Seetõttu jätab Tartu Halduskohus inspektor-kontaktisiku väljavahetamiseks esitatud nõude läbi vaatamata ning kõik muud kaebuste nõuded täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruste alusel vabastatud riigilõivude tasumisest. Viru Vangla oma kulude kohta taotlust ja kuludokumente esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane

Jõustus Tartu Ringkonnakohtu 15.09.2015 lahendiga 14.01.2016.