3-14-128/18 · 3-14-128/18 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 24. juuli 2014, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-128 Kohtuasi R.O. kaebus Viru Vangla 03.01.2014 käskkirja 6-3/11-D tühistamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: R.O. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 25.08.2014. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 07.12.2013 koostas Viru Vangla V üksuse vanemvalvur ettekande nr 5413 (tl 55) selle kohta, et kell 16.35 karjus kinnipeetav R.O. (edaspidi kaebaja) talle läbi terminali „Mine siis putsi“. 16.12.2013 teatati kaebajale distsiplinaarmenetluse alustamisest (tl 54). Järgmisel päeval kirjutas ta toimunu kohta seletuskirja (tl 53), milles eitas ettekandes märgitud väljendi kasutamist ning väitis, et tegemist on ametniku pahatahtlikkusega. 02.01.2014 vormistati distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 51-52). 03.01.2014 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6-3/11-D (tl 18-20), millega karistati kaebajat viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et 07.12.2013 kasutas ta vanglatametnikuga

suhtlemisel ebatsensuurseid sõnu. 05.02.2014 vaideotsusega nr 6-12/16-2 (tl 16-17) jäeti käskkirja kehtetuks tunnistamiseks 21.01.2014 esitatud vaie (tl 15) rahuldamata. Veel esitati toimikusse 26.12.2013 ja 29.12.2014 valvuritega peetud vestluste protokollid (tl 56-57) ning 29.01.2014 õiend videosalvestiselt nähtuva kohta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 06.02.2014 koostas R.O. kaebuse (tl 1), milles palus enda distsiplinaarkorras karistamise käskkiri 03.01.2014 nr 6-3/11-D tühistada. Kaebaja väitis, et ettekande koostanud vanglaametnikul on tema vastu isiklik viha, sest ta on julgenud pöörata tähelepanu tema töömeetoditele ja seadnud tema adekvaatsuse küsimärgi alla. Ettekandes sisalduvat pidas ta valeks ja distsiplinaarmenetluses kogutud tõendeid arusaamatuteks.

3. Viru Vangla vastuses (tl 49) leiti, et vaidlustatud haldusakti mõju on kaebaja vabanemise tõttu lõppenud ning paluti kaebus rahuldamata jätta. Seejuures märgiti, et puuduvad põhjused, miks peaks vanglaametnik kinnipeetavat põhjendamatult süüdistama, kaebaja väited on aga eluliselt ebausutavad ja rikkumine usutav, kuna ta on ka kaebuses kasutanud ebaviisakat suhtlemisstiili.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajavad lahendust küsimused, kas kaebaja süü õigusrikkumise toimepanemises on tuvastatud ning kui jah, siis kas selle eest määratud karistus on vastavuses rikkumise asjaolude, raskuse ja kaebaja isikuga.

5. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille puhul on haldusorganil õigus kaaluda selle üle, kas üldse karistada distsipliinirikkumise toime pannud isikut ning milline konkreetne karistus valida. Kohtu volitused on niisuguste otsuste puhul piiratud. Ta saab halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 3 tulenevalt hinnata vaid seda, kas langetatud otsustuse õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud, kuid tal ei ole võimalik hinnata otsuse sisulist otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest.

6. Haldusakti õiguspärasuse eeldused sisalduvad haldusmenetluse seaduse §-s 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Vangistusseaduse § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Viru Vangla kodukorra punktid 1.12.8 ja 1.11.2 kohustavad kinnipeetavat olema vangla teenistujate ja teiste isikutega viisakas ning keelavad kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid ja žargooni. Kaebaja tegu on kvalifitseeritav eelnimetatud sätete rikkumisena. Toimunu kohta seletust andes pole kaebaja eitanud, et 07.12.2013 oli tal ettekande koostanud vanglateenistuse ametnikuga vestlus helistamise küsimuses, kuid solvava väljendi kasutamist ta siiski ei tunnista ning viitab enda vastu suunatud isiklikule vihavaenule. Asjaolud, et ta on pidanud võimalikuks nimetada ettekande koostanud ametiisiku tegevust oma 17.12.2013 seletuses seosetuks mulinaks ja haiglaseks valeks, teda ennast süüdimatuks ja reaalsustaju kaotanuks, on ähvardanud süüdlasi omakohtuga ning on ka kaebuses nimetanud ametnikku ajuhälbega isikuks, lubab siiski järeldada, et ettekande sisu vastab tõele ning seda ei ole kirjutatud tagakiusamise eesmärgil. Olenemata sellest, kas kinnipeetava peab vanglaametniku mingit konkreetset tegevust või korraldust õigeks ja kas talle meeldib ametniku käitumisviis, kõnetoon või mistahes muu asjaolu, tuleb tal endal viisakaks jääda. Vastupidine seisukoht raskendaks distsipliini tagamist vanglas ja seaks ohtu sealse julgeoleku. Mida täpselt pidada ebaviisakaks käitumiseks ja missugused väljendid on solvavad, on suures osas selle isiku

hinnangute küsimus, kelle juuresolekul neid kasutatakse või kellele need suunatakse, kuid kindlasti ei mahu vaidlusaluse käskkirja aluseks olevas ettekandes nimetatud väljendi kasutamine viisaka suhtlemise piiridesse ja võis ametnikku solvata.

7. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluste materjalidest nähtuvalt on kaebaja puhul järgitud kõik vangistusseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 tulenevad nõuded. Teda on teavitatud menetluse algatamisest ning antud võimalus selle ajal ennast seletuste abil kaitsta. Menetluste käik on protokollitud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt. Karistus on määratud sama sisekorraeeskirja § 17 sätestatud pädevuse ja seaduses ettenähtud tähtaja piires. Seejuures on üksikasjalikult käsitletud nii süüteo asjaolusid kui seda, millest lähtuvalt loetakse kinnipeetava süü tõendatuks, miks üldse on vaja teda karistada ning millest tema puhul karistuse valikul lähtuti. Halduskohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud karistuse sisulist otstarbekust, kuid vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise puhul kohaldada kuni neljakümne viie ööpäevast kartserisse paigutamist. Seega saab viie ööpäeva pikkune karistus arvestada nii kaebaja varasemat käitumist, vanglateenistuse ametniku solvamises seisnenud rikkumise olulist tähendust vangla julgeolekule kui rikkumisega seotud konkreetseid asjaolusid. Tegemist pole ülemääraselt raske ega ebaproportsionaalse karistusega, sest ei ole välistatud, et just see võis teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige paremini kaasa aidata kaebaja õiguskuulekale käitumisele suunamises ja õiguskorra kaitsmises seisneva vangistuse eesmärgi täideviimisele. Miski kohtule esitatust ei tõenda ka, et distsiplinaarmenetluse käigus oleks rikutud otsustust mõjutada võinud olulisi menetlusnõudeid, põhiseadusest tulenevaid õigusi ja proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise või mistahes muid õiguse põhimõtteid.

8. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja taotluse kaebust mitte läbi vaadata, jätab kohus tähelepanuta, sest kinnipidamiselt vabanemine ei saa mõjutada kaebaja õigust vaidlustada tema distsiplinaarkorras karistamise kohta tehtud haldusakti. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud riigilõivu tasumisest. Viru Vangla oma menetluskulude kohta taotlust ja kuludokumente esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane