3-13-254/37 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 24. juuli 2014, Jõhvi Kohtuasja number 3-13-254 Kohtuasi M.V. kaebus kartseris oleku ajal esindajaga suhtlemise piiramises seisnenud Viru Vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: M.V. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Eve Kangro Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada M.V. kaebus osaliselt.

2. Tunnistada Viru Vangla tegevus kaebaja poolt esindajaga telefoni teel suhtlemiseks esitatud taotluste lahendamisel õigusvastaseks.

3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 25.08.2014. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 15.10.2012 koostati Euroopa Inimõiguste kohtus Viru Vangla kinnipeetav M.V.le (edaspidi kaebaja) adresseeritud kiri (tl 87), milles selgitati nimetatud kohtusse ametliku avalduse esitamise korda ja tähtaegu. 17.12.2012 esitas kaebaja Viru Vanglale taotluse (tl 86) palvega lisada tema isiklikku toimikusse ja võtta teadmiseks Hannes Kalausele Euroopa Inimõiguste Kohtus esindamiseks antud volikiri (tl 86 pöördel). Ajavahemikul 20.12.2012 kuni 26.12.2012 esitas ta igal päeval ühe taotluse esindajale helistamiseks (tl 88-89). Sarnaseid taotlusi esitas ta veel ka hiljem (tl 89-91). 28.12.2012 koostas kaebaja vaide (tl 92), milles palus ettekirjutust, mis võimaldaks tal kartseris viibimise ajal seoses Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlusega piiramatult ja segamatult esindajaga kohtuda ja talle helista. 28.01.2013 vaideotsusega nr 6-12/453-1 (tl 28) jättis vangla vaide rahuldamata. Veel on toimikusse esitatud andmed kaebaja kirjavahetuse, suhete ja kontaktide ning kokkusaamiste kohta (tl 83,-84 ja 93-95).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 31.01.2013 koostatud kaebuses (tl 1-3) palus kaebaja, et kohus tunnistaks õigusvastaseks Viru Vangla tegevuse, millega ei võimaldatud tal kartseris viibimise ajal kohtuda oma volitatud esindajaga ja talle piiramatult helistada. Ta väitis, et Riigikohtu 02.08.2012 määrusega nr 3-7-1-3- 287-12 jõustus Tartu Halduskohtu otsus haldusasjas nr 3-11-1982. Ta otsustas pöörduda oma õiguste kaitseks Euroopa Inimõiguste Kohtusse, tegi esialgse pöördumise, otsis endale juriidiliste teadmistega esindaja ja edastas 17.12.2012 tema volikirja vanglale, kuid 19.12.2012 paigutati ta kartserisse ega võimaldatud seal graafikuväliselt esindajale helistada. Seejuures ta väitis, et esitas iga kord vastava nõuetekohase taotluse ja luges üles need isikud, kellele graafikuvälist helistamist siiski võimaldati, ehkki ka nemad pole Advokatuuri liikmed. Vangla vastavat tegevust pidas ta kehtiva õiguse ja Euroopa kohtute praktikaga vastuolus olevaks ning väitis, et tal on preventiivne ja mittevaralise kahjunõude esitamise huvi ja eesmärk.

27.05.2014 saabus kaebus Riigikohtu 21.05.2014 kohtumääruse nr 3-3-1-26-14 järgselt menetlusse võtmise otsustamiseks Tartu Halduskohtusse (tl 66).

3. Viru Vangla vastuses (tl 80-81) paluti kaebus rahuldamata jätta ning märgiti, et vangistusalased õigusaktid lubavad piiramatult kohtuda üksnes kaitsja või advokaadist esindajaga, kaebaja esindaja pole seda ning tema lepingulise esindaja tingimustele vastavuse kohta ei ole tõendeid esitatud. Kinnipeeturegistri andmetele tuginedes väideti, et kaebaja helistas ajavahemikul 17.12.2012 kuni 02.02.2013 esindajale kuuel korral ja üleüldse võimaldati talle helistada tihedamini kui ta seda ise väidab. Esindajaga kohtumise osas väideti, et kaebaja pole selleks taotlusi esitanud ja palus alles vaides vangla kohustamist kokkusaamise võimaldamiseks. Veel märgiti, et lisaks helistamisele ja kokkusaamistele saab kinnipeetava suhelda ka kirja teel, kaebaja pole seda võimalust aga aktiivselt kasutanud, sest on saatnud esindajale vaid ühe kirja ja saanud temalt kaks.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajab lahendamist küsimus, millistel tingimustel peab vangla võimaldama kartseris viibivale kinnipeetavatele kokkusaamist ja helistamist advokaadiks mitteoleva esindajaga.

5. Kinnipeetava kokkusaamisi vanglaväliste isikutega reguleerib vangistusseadus. Selle § 24 lg-te 1,

2 ja 3 kohaselt on kinnipeetavale lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all lühiajaliselt kokku saada perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas pole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi, kokkusaamine kestab kuni kolm tundi ning seda ei võimaldata distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale. Sama seaduse § 26 lg-s 1 on loetletud isikud, kellega on kinnipeetaval õigus piiramatult ja segamatult kohtuda. Õigusteenust osutavatest isikutest on seejuures ära nimetatud üksnes kaitsja, advokaadist esindaja ja notar. Lühiajalise kokkusaamise tingimused on sätestatud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirjas“. Selle § 32 lg 1 näeb ette, et kokkusaamine toimub kinnipeetava või kokku saaja kirjaliku taotluse alusel.

6. Kinnipeetava helistamisega seonduv on reguleeritud vangistusseaduse §-s 28. Selle lõige üks kohaselt toimub telefoni kasutamine tehniliste tingimuste olemasolul ja vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Lõikes kolm on aga kehtestatud, et vastavat õigust tohib vangla julgeoleku, korra või vangistuse täideviimise eesmärkide ohustamise korral ka piirata, kuid mitte suhtlemisel riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega ning kaitsja või advokaadist esindajaga.

7. Kriminaalmenetluse seadustiku § 42 lg 1 määratleb kaitsjana üksnes isiku, kes osaleb kriminaalasja menetluses lepingulisel alusel või määratud korras. Kaebaja on andnud volituse advokaadiks mitteolevale isikule Euroopa Inimõiguste Kohtusse haldusasjas esitatava kaebuse ettevalmistamiseks ja koostamiseks. Seega ei ole volituse saanu tema kaitsja ning tegemist pole ka advokaadist esindajaga.

8. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-21-05 leidnud, et kaitsja ja muu esindaja ebavõrdne kohtlemine on põhjendatud sellega, et kriminaalja väärteoasjades on põhiõiguste riive aste ja intensiivsus võrreldes haldusasjadega erinev. Praegu on vangistusseaduse § 26 lg 1 nimetatud isikute ring selle otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonist küll mõnevõrra laiem, kuid seisukoht sellele vaatamata oma peamises sisus siiski kohaldatav. Vangistusseaduse § 26 lg-s 1 sätestatuga on seaduseandja silmas pidanud soovi kindlustada kinnipeetavatele igakülgne ja efektiivne õigusabi. Advokaadi kutse andmiseks on kehtestatud kindlad nõuded, mis peavad koos vastava kutseorganisatsiooni enesereguleerimise meetoditega tagama nii selliste isikute kõrge õigusalase kvalifikatsiooni kui laitmatu moraali. Seega on piirang vajalik kinnipeetava enda huvide kaitsmiseks, see ei ole vastuolus põhiseadusega ega takista kuidagi ka tema võimalust oma kohtuasja tarbeks õigusalast abi saada, sest Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks vajalikku advokaadi õigusabi võib riigi õigusabi seaduse §-st 37 tulenevalt taotleda vastavate tingimuste olemasolu korral maakohtu vahendusel.

9. Käesoleva asja kohta tehtud lahendi nr 3-3-1-26-14 punktis 15 on Riigikohus üheselt kinnitanud, et kinnipeetaval ei pea olema piiramatuid võimalusi kokku saada või telefoni teel suhelda advokaadiks mitteoleva esindajaga haldusasjast tuleneva kaebuse esitamisel Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Samas lahendis leiti aga, et põhjendatud vajaduse korral peab seda talle ka advokaadiks mitteoleva esindaja puhul võimaldama kartserikaristuse kandmise ajal ning suuremas ulatuses, kui on sätestatud vangistusseaduse §-s 24 ja § 28 lg 1, vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras. Lisaks märgiti, et vanglal on seejuures kohustus hinnata kinnipeetava õiguskaitsevajadust ja kaaluda esindajaga suhtlemisest lähtuvaid võimalikke julgeolekuriske ning kui kokkusaamise taotlusest on põhjendatult keeldutud, tuleb edasilükkamatu õiguskaitsevajaduse korral anda kinnipeetavale võimalus muul viisil, näiteks telefoni abil, oma esindajaga piisavaks suhtlemiseks.

10. Antud juhul ei ole kaebaja väitnud ega tõendanud, et ta ise või tema volitatud esindaja on üldse esitanud taotluse kokkusaamiseks ning selle võimaldamisest on keeldutud. Seega ei saa ta ka väita, et vangla on ta vastavast õigusest ilma jätnud või seda oluliselt piiranud. Asjaolu, et 28.12.2012 vaides soovis ta muuhulgas ettekirjutust piiramatu ja segamatu kohtumise võimaldamiseks, viitab küll vastava soovi olemasolule, kuid pole ilma vastava taotluse ja selle rahuldamisest keeldumiseta siiski piisavaks aluseks kaebuse sellekohase nõude rahuldamiseks.

11. Helistamise osas väidab vastustaja, et üleüldse on kaebaja saanud helistada ettenähtust rohkem, kuid ei eita ka seda, et esindajaga ta soovitud ulatuses seda siiski teha ei saanud. Kohtutoimikusse esitatud dokumendid kinnitavad, et kaebaja on esitanud ajavahemikul 20.12.2012 kuni 02.02.2013 kokku neliteist taotlust enda advokaadiks mitteolevale esindajale helistamiseks. 21.12.2012, 27.12.2012 ja 11.12.2012 taotlustele on tehtud lubav märge ning 20.12.2012 ja 07.01.2013 taotlustele eitav märge, kuid seda ei ole vähemalgi määral põhjendatud. Ülejäänutelt pole võimalik aru saada, kas helistamist keelduti võimaldamast või ei olnud esindaja helistamise hetkel lihtsalt kättesaadav. 17.12.2012 taotlusega tegi kaebaja vanglale teatavaks, et soovib pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse ja on andnud sellekohased volitused Hannes Kalause nimelisele isikule. Seega oli vanglal kohustus hinnata ja kaaluda ka helistamise taotlusi nii nende pakilisuse kui esindajast lähtuvate julgeolekuriskide osas. Antud juhul aga midagi niisugust ei nähtu. Kahel juhul on piirdutud üksnes „ei“ sõna kirjutamisega taotlusele, ülejäänud juhtudel pole isegi seda vajalikuks peetud ja niisugust olukorda ei saa kuidagi õiguspäraseks pidada. Seda ei muuda ka vastustaja väide, et esindaja tingimustele vastavuse kohta pole talle tõendeid esitatud. Halduskohtumenetluse seadustiku § 32 lg

1 p 2 nõuab küll esindajalt õigusteaduslikku kõrgharidust, kuid seda üksnes halduskohtumenetluses. Haldusmenetluse ja Euroopa Inimõiguste Kohtusse esitatava kaebuse ettevalmistamise suhtes pole seaduseandja sarnast tingimust kehtestanud.

12. Riigikohtu halduskolleegium on lahendi nr 3-3-1-81-07 punktides 16 ja 20 oma varasemaid seisukohti rõhutades märkinud, et kohus saab diskretsiooni õiguspärasust kontrollida vaid lähtuvalt haldusorgani põhjendustest. Need peavad teda veenma, et haldusorgan on arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kui haldusorgan on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta, võib olla tegemist kaalutlusotsuse tühistamise aluseks oleva olulise kaalutlusveaga. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus põhjendused üldse puuduvad. Seega ei ole kohtul ka võimalik keeldumise õiguspärasust kontrollida.

13. Kaebuses on selle esitaja põhjendanud tuvastamisnõude esitamist hüvitamisnõude esitamise soovi ja preventiivse huviga. Kohtule pole teada, kas tema taotlus võeti Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt vastu või lükati puuduliku vormistamise tõttu tagasi. Seetõttu ei saa praegu veel hinnata hüvitamisnõude edulootusi. Igati arvestatav on aga viide preventiivsele huvile. Kohtule teadaolevalt on kaebaja puhul tegemist kinnipeetavaga, kes on esitanud kohtutele hulgaliselt pöördumisi. See lubab piisava kindlusega järeldada, et ta võib ka edaspidi valida endale advokaadiks mitteoleva esindaja ja soovida temaga telefoni teel suhtlemist. Kuna vastustaja pole tunnistanud oma tegevuse õigusvastasust, pole kohtul veendumust, et sama viga enam ei korrata. Seetõttu saab esindajaga telefoni teel suhtlemist puudutava tuvastamisnõude rahuldamine aidata vältida sarnast õigusvastast olukorda ja soodustada sellega kaebaja õiguste kaitset tulevikus.

14. Eeltoodud järeldustel kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt. Vangla tegevus esindajale helistamiseks esitatud taotluste lahendamisel tuleb tunnistada õigusvastaseks, esindajaga kohtumisi puudutavas osas aga jääb kaebus rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud riigilõivu tasumisest, muude kulude kohta ta taotlust esitanud pole. Viru Vangla ei ole samuti oma menetluskulude kohta taotlust ja kuludokumente esitanud. Seega jäävad poolte võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane