3-14-310/13 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-310 Otsuse kuupäev

18. juuli 2014 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Kalle Baranini kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks 10 000 euro ulatuses seoses mittekohaste kinnipidamistingimustega. Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebuse esitaja Kalle Baranin Vastustaja Tallinna Vangla

1. Tagastada Kalle Baranini kaebus kehakultuuriga tegelemise võimaluse puudumise, tualeti puudumise ja kambri seintel olnud hallitusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.

2. Jätta Kalle Baranini kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 18. august 2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud

1. Kalle Baranin esitas 30. detsembril 2013 Tallinna Vangla direktorile kahju hüvitamise taotluse, milles taotles hüvitist seoses tema hoidmisega Tallinna Vangla ebainimlikes tingimustes, mis põhjustasid talle meeleheidet, alaväärsustunnet ja alandasid inimväärikust. Tallinna Vangla 21. veebruari 2014 otsusega nr 2-2/13/41336-2 jäeti K. Baranini kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.

2. 17. märtsil 2014 saabus Tartu Halduskohtusse Kalle Baranini kaebus Tallinna Vangla vastu 10 000 euro suuruse hüvitise väljamõistmiseks seoses kaebaja ebainimliku ja alandava kohtlemisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 26. oktoober 2012 kuni 27. november 2013. Kaebaja hinnangul on kahju tekkinud tema kinnipidamise tõttu Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes. Tartu Halduskohus võttis 7. aprilli 2014 määrusega K. Baranini hüvitamiskaebuse menetlusse.

3. Tallinna Vangla esitas 15. aprillil 2014 taotluse menetluse peatamiseks tulenevalt asjaolust, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium algatas vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 3 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Tartu Halduskohus jättis 16. mai 2014 määrusega rahuldamata Tallinna Vangla taotluse menetluse peatamiseks käesolevas haldusasjas. Kaebuse põhjendused

4. Kaebaja leiab, et talle tekitati mittevaraline kahju perioodil 26. oktoober 2012 - 27. november 2013, mil ta viibis Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates kambrites. Kaebaja hinnangul ei vastanud vangla kinnipidamistingimused nõuetele, sest elukambrid olid ülerahvastatud (kambris viibis üldjuhul 5 kinnipeetavat). Kaebaja on seisukohal, et kambri põrandapinna suuruse arvestamisel tuleb põrandapinnast maha arvata WC ja kambri mööbli alla jääv pind, mistõttu on kambris isiklikku pinda kinnipeetava kohta 1-2 m2. Kaebaja märgib, et osutas korduvalt vähesele kambripinnale. Tallinna Vangla eirab õigusvastaselt EIK-i otsust asjas Tunis vs Eesti. Kaebaja osutab, et kambri ebapiisava põrandapinna tõttu pidi ta viibima enamus aega voodil, mistõttu halvenes tema füüsiline tervis, kuna ta ei saanud tegeleda kehakultuuriga. Kaebaja märgib, et kambrites, kus ta viibis, puudusid võimalused kogu keha pesemiseks (pesemiseks oli võimalus kord nädalas) ning wc-pott (auk põrandas). Kaebaja osutab, et kambris 317 hallitasid seinad ning tualetis tilkus haisvat vedelikku, probleemid kõrvaldati alles 20. september 2013. Kaebaja viitab ka õhu puudusele kambris 317 suvel 2013.

5. 4. aprillil 2014 kohtusse saabunud pöördumises märgib kaebaja, et Tallinna Vangla rikkus kahju tekitamise ajal Eesti seadusandlust, tõlgendades vangistusseadust oma äranägemise järgi. Vastustaja vastuväited

6. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta kaebus rahuldamata.

7. Vangistusseadus (VangS) § 90 lõige 4 sätestab, et vahistatu kamber peab vastama käesoleva seaduse § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. VangS § 45 lg 1 kohaselt kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad ka kinnipeetavale elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded", mille punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 ja § 7 lg 1 eesmärgiks on tagada, et kambrisse majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja nende eluruumis on olemas igapäevaeluks minimaalselt vajalikud esemed. Nimetatud sätetest ei tulene, et igale kinnipeetavale peab olema kambris ettenähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda lisaks pinnale, millel asub VSkE § 7 lg 1 ettenähtud kambri sisustus. Seega peab kambris iga kinnipeetava kohta olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, kus võivad paikneda ka kambri sisustuse kohustuslikud elemendid. Tallinna Vangla osutab, et kambrites, kuhu kaebaja oli paigutatud, asuvad tualettruumid kambri sees ning need on eraldi uksega suletavad. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale oli Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud VSkE § 6 lõikest 6 tulenev kinnipeetavale ettenähtud põrandapind ning kaebaja kasutada olnud põrandapind oli kooskõlas kehtiva õigusega.

8. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega nagu tuleks kambri põrandapinnast välja arvata mööbli ja tualeti alla jääv pind. EIK-i lahendites on enamasti WC-pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Vastustaja osutab, et EIK- i lahenditest tuleneb, et pidev juurdepääs tualettidele on kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks. Asjas Cenbauer vs Holland (2006) leidis kohus, et kinnipeetava jätmine aastateks olukorda, kus tal iga päev kaheteistkümne tunni vältel puudus võimalus tualetti kasutada, on ilmselgelt vastuolus artikliga 3. Vastustaja viitab ka EIK-i lahendile asjas Kochetkov vs Eesti, mille kohus arvestas rikkumist tuvastades tualetinurga kambrist eraldamata jätmist. Ka väljapool vanglat (nt eluruumi ostmisel) ei arvestata WC pinda ruumi kogupinnast välja. WC ja a mööblialuse pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumi (esemetega), mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu põhjendamatult kambripinda ära võtab. Sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kambri pinna hulka tuleb arvestada ka kambris asetseva, ent seinaga/uksega eraldatud ning üksnes selles kambris viibivatele isikutele kasutamiseks ette nähtud tualettruumi ning mööblialuse pinna pindala. Vastupidist ei saa järeldada ei VSkE-st, mille § 7 lg 1 p 8 kohaselt loetakse WC kambri sisustuselemendiks ega ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustest.

9. Vastustaja osutab, et kaebaja esitas 18. juuni 2013 ja 11. september 2013 Tallinna Vanglale märgukirjad seoses kambri 317 tingimustega. Peale viimase märgukirja esitamist ei ole kaebaja vastavasisuliste pöördumistega Tallinna Vangla poole pöördunud, kuigi viibis kambris 317 kuni 27. november 2013, mistõttu on vangla seisukohal, et peale vastava informatsiooni saamist kambris 317 esinenud puudused kõrvaldati. Seoses õhupuudusega suvel 2013 selgitab vangla, et päikeseliste ja soojade suveilmadega on Tallinna Vanglal peaaegu võimatu tagada hoonetes samasugust temperatuuri nagu jahedamatel aastaaegadel. Vangla tegi kõik endast oleneva, et ka palavail suvepäevil oleks hooneis võimalikult värske õhk ja palavusest tingitud probleemid leiaksid asjaliku lahenduse. Vangla osutab, et mõõtis korrapäraselt hoonete sisetemperatuuri ja õhuniiskust ning püüdis sellega igapäevase töö korraldamisel arvestada. Kuumuse leevendamiseks eemaldas vangla suveperioodiks üldkasutatavas koridorides osa aknaklaase, et tagada kambrite parem õhutus, hoidis toiduluugid kambri kõigi kinnipeetavate jalutamise ajal avatuna, et kambrit rohkem õhutada, andis üksuse igasse kinnisesse kambrisse ventilaatori, õhutas kinniseid kambreid toiduluugi kaudu vähemalt kord päevas õhtusel ajal, võimaldas üks kord nädalas kambrile hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäiku, lubas võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5-liitrit joogivett (plastpudelis), andis üks kord nädalas igale kinnise kambri kinnipeetavale 1,5 liitrit mineraalvett. Kaebaja sai palavuse leevendamiseks lisaks vangla poolt tagatud võimalustele ka ise joogivett osta. Tallinna Vangla ei nõustu seisukohaga nagu tuleks kambri põrandapinna suuruse arvestamisel sellest maha arvata WC pind. Lisaks juhib vastustaja kohtu tähelepanu asjaolule, et kaebaja poolt viidatud vastuses on finantsja majandusosakonna peaspetsialist välja toonud, et 27. veebruar 2013 oli kambrisse 347 paigutatud kolm kinnipeetavat, mis kinnitab, et kambrid ei ole vanglas maksimaalselt täidetud. Ka kaebaja ei ole kaebuses kohtule vaidlustanud ega esitanud vastuväiteid vangla vastuses tema kahjunõudele toodut, et kambris ei ole alati kõik kohad täidetud, mistõttu esines ka perioode, mil kaebajal oli ülaltoodud tabelis toodust suurem põrandapind kasutada.

10. Vastustaja märgib, et kambrites, kus kaebaja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega ning kambrisse on lubatud seep, seega oli kaebajal võimalus ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles. Ei vangistusseadusest ega ka vangla sisekorraeeskirjast tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kui vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane.

11. Vastustaja palub kohtul jätta tähelepanuta kaebaja väited seoses asjaoluga, et ta pidi enamik aega kambris veetma voodil, tulenevalt asjaolust, et kaebaja ei ole varasemalt kohtueelse menetluse käigus sellekohaseid väiteid esitanud. Samuti osutab vangla asjaolule, et kaebaja ei ole esitanud pöördumisi juhtimaks vangla tähelepanu kambri vähesele pinnale.

12. Tallinna Vangla leiab, et olukorras, kus kaebajale ei saanud tekkida nõutavast väga vähesel määral väiksemast põrandapinnast olulisi või raskeid kannatusi, ei saa sellest tuleneva inimväärikuse alandamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas olla põhjendatud. Tallinna Vanglal ei ole põhjust arvata, et kaebaja heaolu olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem, kui igas kambris, kus ta viibis, olnuks ruumi vähemalt 3 m2 iga seal viibiva isiku kohta.

13. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja õigusi ei ole vangla süül rikutud. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Vangla on seisukohal, et Tallinna Vangla ei ole toiminud õigusvastaselt ega rikkunud kaebaja subjektiivseid õigusi. Eeltoodust tulenevalt ei saa esineda ka põhjuslikku seost väidetavalt tekkinud kahju ja Tallinna Vangla tegevuse vahel. Kohtu seisukoht

14. Vaidlust ei ole selles, et K. Baranin viibis Tallinna Vanglas 26. oktoobrist 2012 kuni 27. novembrini 2013 (s.o 397 päeva) nn kinnisel režiimil, s.t kaebajal puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit muul ajal, kui tund aega igapäevasel jalutuskäigul. Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on K. Baranini kinnipidamisel järginud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-st 3 tulenevat piinamise keeldu, eelkõige kas kaebaja kinnipidamistingimused olid inimväärikust alandavad eelkõige isikliku ruumi vähesuse ja puudulike olemtingimuste tõttu.

15. Vastustaja andmetel, mida kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud oli kaebaja Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal paigutatud:

26. oktoobrist kuni 5. novembrini 2012 kuuekohalisse kambrisse nr 359;

6. novembrist 2012 kuni 25. märtsini 2013 neljakohalisse kambrisse nr 424;

26. märtsist kuni 4. juunini 2013 kuuekohalisse kambrisse nr 431;

5. juunist kuni 13 juulini 2013 kuuekohalisse kambrisse nr 317;

14. juulist kuni 16. juulini 2013 ühekohalisse kambrisse nr 82;

17. juulist kuni 19. septembrini 2013 kuuekohalisse kambrisse nr 317;

20. septembrist kuni 22. septembrini 2013 kuuekohalisse kambrisse nr 138;

23. septembrist kuni 27. novembrini kuuekohalisse kambrisse nr 317. Kokkuvõtlikult iseloomustab kaebaja paigutamist Tallina Vanglas ja kaebaja kasutuses olnud isikliku ruumi alljärgnev tabel. kambri nr päevi kambris kinnipeetavaid kambris kambri pindala arvestuslik pind isiku kohta 20,17 3,36 14,9 3,73 14,9 4,97 14,9 7,45 15,3 2,55 15,3 3,06 15,3 3,83

14,47 2,89 14,47 3,62 14,47 4,82 9,2 9,20 14,47 3,62 Täpsemad andmed K. Baranini kinnipidamise ning temaga samas kambris viibinud isikute arvu osas nähtuvad Tallinna Vangla kaebuse vastusele lisatud tabelist (tl 47-51).

16. Kaebaja hinnangul oli tema isiklik ruum Tallinna Vangla erinevates kambrites sedavõrd väike, et see alandas tema inimväärikust. Kaebaja taotleb sellega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Seejuures on kaebaja ja vastustaja eri meelt selles, kas kambrite pindala määramisel tuleks kambris asuva tualeti pindala põrandapinna hulgast välja arvata (nagu ülatoodud tabelis) või mitte.

17. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus nõustub vastustajaga, et siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK seisukohtadele, võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

18. Eesti Vabariik ratifitseeris EIÕK ja selle lisaprotokollid 15. juunil 2005 vastu võetud seadusega, mis jõustus 1. jaanuaril 2006. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art

3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145). Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas, M. Villemsiga sarnastes tingimustes. Hinnates isiku kinnipidamist kambris nr 443, leidis EIK, et sõltumata sellest, et T. Tunis ei tõstatanud teisi kinnipidamistingimustega seotud etteheiteid, tuleb isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, pidada EIÕK art

3 rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni.

19. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes vangla sisekorraeeskirja § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebaja kinnipidamisel oli vastustajal Eesti Vabariigi haldusorganina ühtlasi kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid. Seetõttu tuleb hinnata kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust EIK praktika järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes. Siinjuures ei saa ka isikliku ruumi suuruse määramisel lähtuda üksnes siseriiklikust õigusest, vaid arvestada tuleb nende kriteeriumidega, millest isikliku ruumi määratlemisel on lähtunud EIK.

20. Esmalt märgib kohus, et ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri mööbli alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (Jirsak vs Tšehhi). Kohus märgib täiendavalt, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist. Kohus nõustub kaebaja selles, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ning Jevšnik vs Sloveenia, kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast.

21. Nendel asjaoludel lähtub kohus kaebuse lahendamisel kaebaja kasutuses olnud isikliku pinnana otsuse punktis 15. toodud tabeli andmetest. Kaebaja kasutuses olnud arvestuslik isiklik ruum kambris nr 431 19 päeval oli 2,55 m2 ja kambris nr

317 85 päeval 2,89 m2. Kuna ülejäänud ajal ületas kaebaja isikliku ruumi suurus EIK praktika kohaselt nõutavaks peetava miinimummäära, siis käesolevas asjas on tähtsust omav, et isiklik ruum jäi alla 3 m2 kokku 104 päeval, s.o ca 26% Tallinna Vanglas kinnipidamise ajast. Kohus peab siiski oluliseks seda, et 85 päeval kambris nr 317 jäi K. Baranini arvestuslik isiklik ruum sedavõrd vähe alla EIK praktika kohaselt nõutavaks peetava miinimummäära, et see ei saanud kaasa tuua kvalitatiivset erinevust kinnipidamistingimustes ega iseenesest põhjustada kaebajale olulist tähendust omavaid kannatusi. Kohus arvestab siinjuures ka asjaoluga, et kuigi kamber nr 317 oli kuuekohaline, ei olnud sellesse kambrisse paigutatud korraga rohkem kui viis kinnipeetavat. Seega oli vastustaja kaebaja paigutamisel juba võtnud samme kinnipeetavatele vajaliku isikliku ruumi tagamiseks. Kambris nr 431 viibimise ajal 19 päeval oli kaebaja arvestuslik isiklik ruum 2,55 m2. Samas ei rikutud minimaalse isikliku ruumi nõuet kaebaja suhtes järjestikustel päevadel, vaid kambrisse paigutatud isikute arvu muutumisel jagunes 19 päeva kolmele perioodile. Nii oli kambrisse nr 431 paigutatud 6 kinnipeetavat 15. aprillist 24. aprillini 2013, 23. maist 29. maini 2013 ja 3. juunist kuni 4. juunini 2013.

22. Kohus nõustub vastustajaga, et kuigi EIK on pidanud kinnipeetava alla 3 m2 jäävat isiklikku ruumi iseenesest EIÕK art-st 3 tulenevat piinamiskeeldu rikkuvaks, on EIK samuti leidnud, et isikliku ruumi miinimumstandardi väheoluline ja lühiajaline rikkumine ei too kaasa riigi tegevus kvalifitseerimist EIÕK rikkumisena ega rahalise hüvitise väljamõistmist isiku kasuks (vt Belyayev vs Venemaa (2013) p 33.-36.). Kohtu hinnangul on käesolevas asjas tegemist sarnase olukorraga, s.t kaebaja suhtes ei ole küll igal ajahetkel täidetud isikliku ruumi miinimumnõuet, kuid kõrvalekaldumised on olnud väheolulised või lühiajalised, mistõttu ei ole alust käsitada kaebaja kinnipidamistingimusi õigusvastasena üksnes isikliku ruumi vähesuse tõttu.

23. Kaebaja on viidanud ka muudele puudustele Tallinna Vangla olmetingimustes, leides, et talle ei olnud tagatud nõuetekohane pesemisvõimalus, suvekuudel oli kambris lubatust kõrgem temperatuur, tal ei olnud võimalik tegeleda kehakultuuriga ning kambris nr 317 oli seintel hallitus ja tualetis tilkus haisvat vedelikku.

24. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja ei ole nõudnud kahju hüvitamist kohtueelses menetluses tuginedes sellele, kaebajal tuli suurem osa ajast voodis viibida, mis halvendas tema füüsilist tervist, sest kaebaja ei saanud kehakultuuriga tegeleda; väitele tualeti puudumise kohta; väitele kambri seintel olnud hallituse kohta. Kaebaja taotlusest (tl 14) ja Tallinna Vangla 21. veebruari 2014 otsusest kahju hüvitamise taotluse kohta (tl 15-19) nähtub, et kaebaja on seostanud endale kahju tekkimist isikliku ruumi vähesuse, suvel kambris valitsenud õhupuuduse, kogu keha pesemisvõimaluse puudumise ja vee tilkumisega kambris. Vastavalt ei ole vastustaja saanud nendele väidetele tuginevale nõudele haldusmenetluses vastata. Seega ei ole kaebaja selles osas läbinud kohtueelset menetlust VangS § 11 lg 8 kohaselt. Kuna kohus ei ole otsustanud kehakultuuriga tegelemise võimaluse puudumise, tualeti puudumise ja kambri seintel olnud hallitusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude menetlusse võtmist, siis tagastab kohus kaebuse selles osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel.

25. Vaidlust ei ole selles, et Tallinna Vanglas viibimise ei võimaldatud kaebajale dušši sagedamini, kui seadusest tulenev miinimumnõue, s.o üks kord nädalas. Vastustaja on selgitanud, et kaebajale võimaldati pesemist graafiku alusel ühel korral nädalas. Kambris, kus kaebajat hoiti, asub kraanikauss koos voolava veega. Kaebaja ei ole vastustaja sellekohaseid väiteid kahtluse alla seadnud. Seetõttu lähtub kohus vastustaja esile toodud asjaoludest. Kohus nõustub, et kaebajale oli seega tagatud võimalus hoolitseda isikliku hügieeni eest vähemalt elementaarses määras ka kambris olles. Seetõttu ei ole vastustaja käitumine kaebajale pesemise võimaldamisel vastuolus vangistust reguleerivatest õigusaktidega ega kvalifitseeru õigusvastaseks. Nende soovitusliku iseloomu tõttu ei muuda kohtu seisukohta ka «Euroopa Vanglareeglistiku» sätetest tulenevad rangemad nõuded kinnipidamisasutustele pesemisvõimaluste tagamisel vangistuse täideviimisel.

26. Vaidlust ei ole selles, et suvel päikeseliste ilmadega tõusis temperatuur Tallinna Vangla kambrites. Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud, et päikeseliste ja soojade suveilmadega on Tallinna Vanglal peaaegu võimatu tagada hoonetes samasugust temperatuuri nagu jahedamatel aastaaegadel. Vanades hoonetes ei saa palavuse korral alati kindlustada ka küllaldast õhutust, akende avamise võimalused aga on turvalisuse huvides piiratud. Vastustaja on probleemi leevendamiseks võtnud mitmeid meetmeid: mõõtis korrapäraselt hoonete sisetemperatuuri ja õhuniiskust, eemaldas üldkasutatavates koridorides suveperioodiks osa aknaklaase, hoidis õhutuse tagamiseks toiduluugid kambri kõigi kinnipeetavate jalutamise ajal avatuna, andis üksuse igasse kinnisesse kambrisse ventilaatori, õhutas kinniseid kambreid toiduluugi kaudu vähemalt kord päevas õhtusel ajal, võimaldas üks kord nädalas hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäigu, lubas võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5-liitrit joogivett (plastpudelis), andis üks kord nädalas igale kinnise kambri kinnipeetavale 1,5 liitrit mineraalvett. Kaebaja ei ole vastustaja sellekohaseid väiteid kahtluse alla seadnud. Seetõttu lähtub kohus vastustaja esile toodud asjaoludest. Kuigi kohtul puuduvad andmed temperatuuri ja õhuniiskuse kohta kambrites, milles kaebaja suvel viibis on kohus seisukohal, et vastustaja seisukohast ja esile toodu meetmetest nähtub üheselt, et ka vastustaja enda hinnangul ei vastanud kambrite tingimused suvisel ajal eluruumidele ettenähtud nõuetele. Kohus osutab siinjuures, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas 2013. aasta suvel, mistõttu ei ole asjakohane vastustaja 14. juuli 2014 seisukohas toodu viide 2012. aasta suhteliselt jahedale suvele. Samas nõustub kohus vastustaja selgitusega akende katmise kohta perforeeritud metallplaatidega vangla julgeoleku kaalutlusel, et välistada kinnipeetavate vahelist keelatud suhtlust ning akende kaudu teadete ja esemete edasiandmist. Kohus peab äärmiselt ebatõenäoliseks, et õhuakende kaudu esemete edasiandmise takistamiseks meetmete rakendamine on kaasa toonud õhu kvaliteedi olulise halvenemise. Kohus osutab siinjuures asjaolule, et Tallinna Vanglas on toimiv ventilatsioonisüsteem ja kehtiv õigus ei näe ette kinnipeetava subjektiivset õigust avatavale õhutusaknale.

27. Vaidlust ei ole selles, et kambris 317 tilkus tualetis ebameeldivalt lõhnavat vedelikku, mis segas tualeti kasutamist. Kaebaja on märgukirjaga juhtinud probleemile vastustaja tähelepanu 16. juuni 2013 (tl 52). Kuigi kohtul puuduvad andmed selle kohta, kas ja millal probleem likvideeriti, siis arvestades Tallinna Vangla 18. juuni 2013 vastust märgukirjale (tl 53 pöördel), milles on antud lubadus probleemiga tegeleda ning asjaolu, et 10. septembril 2013 esitatud märgukirjas (tl 52 pöördel) kaebaja sama probleemi enam esile ei too, leiab kohus, et kambri puudus kõrvaldati.

28. Eeltoodud asjaoludel on kohus seisukohal, et kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas K. Baranini viibimisel ajavahemikul 26. oktoobrist 2012 kuni 27. novembrini 2013 ei vastanud osaliselt kehtiva siseriikliku õiguse ja rahvusvaheliste lepingutega ettenähtud nõuetele. Nõuetest kõrvalekaldumise väheolulisuse (isikliku ruumi vähesus kambris nr 317), lühiajalisuse (isikliku ruumi vähesus kambris nr 431, haisva vee tilkumine kambris nr 317)) ja vastustaja poolt võetud meetmete tõttu (õhupuudus suvisel ajal) ei ole minetustest tingitud kaebaja isikuõiguste riive olnud sedavõrd intensiivne, et see ületaks oluliselt vangistuse täideviimisega paratamatutult kaasnevate kannatuste taseme ja kvalifitseeruks EIÕK art-st 3 tuleneva piinamise keelu rikkumisena. Kaebaja ei ole väitnud püsiva terviserikke tekkimist või muid kaebuses esile toodud asjaoludega seotud kahjulikke tagajärgi. Seetõttu leiab kohus, et puudub alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks kaebaja kasuks riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 alusel. Kaebus jääb rahuldamata.

29. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 11. november 2015.a otsusega.

Tartu Ringkonnakohtu 11.11.2015.a otsus.

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Tallinna Vangla poolt 22.09.2015 esitatud informatsioon kaebaja tegelike liikumisvõimaluste kohta.

2. Tagastada Kalle Baraninile tema 18.10.2015. a kirjaliku seisukoha lisad kolmel lehel.

3. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Tühistada Tartu Halduskohtu 18.07.2014. a otsus osas, millega jäeti Kalle Baranini hüvitamiskaebus tervikuna rahuldamata ja tagastati kehakultuuriga tegelemise võimaluse puudumise, tualeti puudumise ja kambri seintel olnud hallitusega tekitatud mittevaralise kahju nõudes.

5. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Kalle Baranini kaebus läbi vaatamata kehakultuuriga tegelemise võimaluse puudumise, tualeti puudumise ja kambri seintel olnud hallitusega tekitatud mittevaralise kahju nõudes ning ülejäänud osas rahuldada kaebus osaliselt ja tunnistada õigusvastaseks kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas perioodidel 15.04.2013-24.04.2013 ja 23.05.2013-29.05.2013 kambris nr 431 ning perioodidel 03.06.2013-04.06.2013 ja 15.10.2013-20.10.2013 kambris nr 317.

6. Mõista Tallinna Vanglalt Kalle Baranini kasuks välja 158 (ükssada viiskümmend kaheksa) eurot kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Ülejäänud osas jätta esitatud kaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18.07.2014. a otsus muutmata.

7. Kalle Baranini kasuks välja mõistetud hüvitis tuleb Tallinna Vanglal kanda Kalle Baranini vanglasisesele isikukontole.

8. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.